Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

AS Sokotel vaidles avaldusele vastu. Töölepingu lõpetamine oli seaduslik ja karistus määrati õigesti. Tööleping lõpetati 21.07.2006, avaldus keskmise palga nõudes esitati 21.08.2006, muid nõudeid A. Ingel ei esitanud ja seega on tema kõrvalnõue palga saamiseks põhjendamatu. Töölepingu lõpetamise vaidlustamise nõude, mis on põhinõue, esitamise aeg on 1 kuu ja selle aja jooksul nõuet ei esitatud. Avaldaja võimalik nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks on aegunud. Töövaidluskomisjon jättis 25.10.2006 otsusega A. Ingeli avalduse rahuldamata, sest töötaja töölepingu lõpetamist ei vaidlustanud. Hageja nõue ja põhjendused Hageja töötas kostja juures alates 14.04.2004 ettekandja-baaridaamina. 21.07.2006 käskkirjaga lõpetas kostja hagejaga töölepingu samast päevast TLS § 86 p 7 alusel. Selle põhjuseks oli asjaolu, et hageja, leides töökohas asuvast naiste WC-st käekoti, ei edastanud seda vahetuse vanemale, vaid asetas selle leitud asjade kappi ja kostja väitel viis hiljem selle hotellist välja. Kirjeldatud tegu hindas kostja kui alust usalduse kaotamiseks. Hageja arvates puudub töölepingu lõpetamise alus TLS § 86 p 7 ning TLS § 104 tähenduses, kostja mainet ei kahjustatud, karistus on ebaproportsionaalne. Tööleping lõpetati ebaseaduslikult. Hageja soovib saada hüvitust töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kolme kuupalga ulatuses. 21.08.2006 pöördus hageja avaldusega töövaidluskomisjoni, kus leidis, et kostja süüdistused tema aadressil on alusetud ning palus välja mõista TLS § 117 lg 2 alusel hüvitusena kolme kuu keskmise palga. Töövaidluskomisjon võttis avalduse menetlusse ega juhtinud tähelepanu avalduse võimalikele puudustele. Kuni 25.10.2006 istungini ei olnud töövaidlusorganil ega pooltel kahtlusi nõude selguse osas. Kui töövaidlusorgan pidas nõuet ebaselgeks, pidi ta paluma hagejat nõuet täpsustada. Asjaolu, et komisjon nõude täpsustamist ei palunud, viitab, et komisjon pidas nõuet selgeks ja arusaadavaks. Hageja palus töövaidluskomisjonile esitatud avalduses välja mõista hüvitise töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest TLS 117 lg 2 alusel ja seega on avalduse esemeks hüvitise saamise nõue, mida põhjendatakse töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega (alus). TLS § 117 sõnastusest ei tulene, et hüvitise nõude esitamiseks selle sätte alusel peab tingimata eelnevalt esitama eraldi nõude töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks. Hüvitise nõue on hageja soovil kostja suhtes rakendatav sanktsioon, mille kohaldamise eeldused kuuluvad väljaselgitamisele sisulise arutelu käigus. Faktiliselt hõlmab hüvitise väljamõistmise nõue TLS § 117 lg 2 alusel endas taotlust tuvastada töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkus. Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkus on faktiline asjaolu, millele hageja soovib tugineda ja mille kindlakstegemine ei eelda eraldi nõude esitamist. Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkuse tuvastamine on hüvitise saamise eelduseks, hüvitise saamise koosseisuliseks tingimuseks TLS § 117 tähenduses. Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkusele tuleb anda hinnang hüvituse nõude raames. Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks eraldi esitama nõude töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, kui ta sellele asjaolule tuginedes on esitatud hüvitise saamise nõue. Koti võtmine WC-st ning selle toimetamine restorani kappi ei ole käsitletav teona, mis võis põhjustada usalduse kaotuse. Seega puuduvad asjaolud, mille esinemine on töölepingu lõpetamise eelduseks. Täiendavalt on tegemist ebaproportsionaalselt range karistusega. Puudub töölepingu lõpetamise alus TLS § 86 p 7 ning TLS § 104 tähenduses. Töölepingu saaks lõpetada usalduse kaotusel, kui hageja on süülise teoga tekitanud kostjale varalise kahju või loonud varalise kahju tekkimise ohu. Ka potentsiaalse kliendi usaldamatus peab olema nende asjaoludega

2(9)

seotud. Kostja oma käskkirjas neile asjaoludele ei tuginenud. Seega on töölepingu lõpetamine usalduse kaotuse tõttu ebaseaduslik ainuüksi sel põhjusel. Kuna tegemist ei olnud kostja varaga ja hageja viibis restorani ruumides töövälisel ajal, ei ole väidetav süütegu seotud töösuhtega ning seondub kolmandate isikute varaga, mistõttu on töölepingu lõpetamine usalduse kaotuse tõttu ebaseaduslik. Kostja väited töökohustuste rikkumise kohta (mitteteavitamine vms) ei oma tähendust, kuna sel alusel töölepingut ei lõpetatud. Lisaks ei ole hagejale tutvustatud 21.12.2004 Sokos Hotel Viru turvajuhi koostatud asjade toimetamise, hoidmise ja säilitamise korda. TDS § 2 p 2 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks üksnes TLS § 104 lg 2 nimetatud süüline tegu, mille tõttu kaotas kostja hageja usalduse. Antud juhul taolist süülist tegu ei tuvastatud. Tööleping lõpetati tuginedes oletustele ja kahtlustele. Kostja sisustas karistuse määramise otsuse peamiselt turvakaameratelt nähtuva tegevuse kirjeldusega ning andis ise karistusõigusliku hinnangu hageja tegevusele, mis ei saa olla aluseks töölepingu lõpetamisele ja sellise hinnangu andmine on vaid kohtu pädevuses. Kostja ei saa tugineda TLS § 104 lg 2 p 1 sätestatud usalduse kaotuse põhjendustele, kuna ta ei tugine käskkirjas TLS § 104 lg 2 p-s 2 toodud asjaolule. Kostja mainet ei ole kahjustatud. Kostja tugines distsiplinaarkaristuse määramise otsuses usalduse kaotuse sisustamisel ainsale asjaolule: hageja põhjustas usalduse kaotuse ning kahjustas AS-i Sokotel mainet klientide silmis. Karistuse määramise otsusest ei nähtu detailsemat selgitust, kuidas võib WC-sse unustatud koti leidmine ning kostja valdusse toimetamine objektiivselt kahjustada kostja mainet kliendi silmis. Kostja ei tõendanud, et hagejale etteheidetud teoga kahjustati tema mainet. Maine kahjustamine ja usaldamatuse põhjustamine ei ole üheselt samastatavad. Karistus on ebaproportsionaalne. Kostja vara ei seatud ohtu. Võimalik vaidlus kolmandate isikutega ei seondu töösuhtega. Hagejat ei ole töösuhte ajal kordagi varasemalt distsiplinaarkorras karistatud. Karistuse määramise otsuses märkis kostja, et hageja on saanud klientidelt kiita hea teeninduse eest ning teda on tunnustatud teenindusoskuste eest. Karistus ei vasta süüteo raskusele ega selle toimepanemise asjaoludele ning ei arvesta hageja varasema käitumisega. Isegi, kui leitud koti viimine kappi oleks käsitletav usalduse kaotust põhjustava teona, on töölepingu lõpetamine põhjendamatu karistuse proportsionaalsuse nõude rikkumise tõttu. Hageja palus tuvastada töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkus ning lugeda hageja töölt lahkunuks omal algatusel ja välja mõista hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 50 846,67 krooni ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Ebaõige on hagiavalduse seisukoht, et avalduse esemeks on hüvitise saamise nõue, mida põhjendatakse töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega. ITVS § 4 lg 4, 14 lg 3 p 4 kohaselt märgitakse töövaidluskomisjonile esitatavas avalduses avaldaja selgelt ja ühemõtteliselt väljendatud nõue, rahalise nõude korral näidatakse nõudesumma. 21.08.2006 esitas Ave Ingel töövaidluskomisjonile avalduse üksnes hüvitise maksmise nõudes. ITVS § 6 lg 2 kohaselt on töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg üks kuu. Väär on seisukoht, et ITVS § 30 lg 2 seab hüvitise maksmise sõltuvusse pelgalt töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkuse kui fakti tuvastamisest. ITVS § 30 reguleerib väljamõistetava hüvitise ulatust. Töövaidlusorgan teeb ITVS § 30 alusel hüvitise väljamõistmise ulatuse kohta otsuse pärast seda, kui töövaidlusorgan on juhindudes ITVS §-st 29 lg-st 1 või lg-st 2 töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistanud ja töötaja tööle ennistanud või töötaja omal algatusel lahkunuks lugenud. Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkust ei saa käsitleda nõude aluseks oleva asjaoluna. Töölepingu lõpetamine oli 21.07.2006 seaduslik. Kui töötaja leiab, et töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, tuleb esitada vastav nõue lahendamiseks töövaidlusorganile, kes teeb vastava otsuse, töötaja ei saa ise subjektiivselt otsustada, et temaga töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik. Tegemist ei ole üksnes

3(9)

asjaolu tuvastamisega ja hinnangu andmisega nn faktilisele väitele. Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõue on põhinõue. Töölepingu lõpetamise ebaseadusliku lõpetamise eest hüvituse nõue on kõrvalnõue, mis on seotud põhinõudega, s.o töölepingu lõpetamisega. Kui põhinõuet ei ole esitatud, puudub töövaidlusorganil õigus teha kõrvalnõude alusel väljamõistmisotsust. 25.10.2006 töövaidluskomisjoni istungi algul esitasid mõlemad pooled täiendavaid selgitusi ja vastuväiteid, istungil oli arutusel töölepingu lõpetamise vaidlustamise nõude puudumine. Tööandja palus kohaldada aegumist töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõudele, kui avaldaja sellise nõude esitab. Avaldaja esindaja ei esitanud töövaidluskomisjonile töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõuet. Seega ei ole õige, et töövaidluskomisjon nõude täpsustamist ei palunud. Töövaidluskomisjon selgitas nõudeid ning avaldaja jäi üksnes hüvitise väljamõistmise nõude juurde. Ebaõige on hagiavalduse väide, et istungini ei olnud töövaidlusorganil ega pooltel kahtlusi nõude selguse osas. Vastupidi - oli selge, et avaldaja esitas nõude üksnes hüvitise väljamõistmiseks, AS Sokotel esitas vastuse A. Ingeli avaldusele hüvitise nõudes ja aegumise kohaldamise taotluse, kui avaldaja esitab täiendava nõude. Tööleping hagejaga lõpetati 21.07.2006. Tähtaeg töölepingu lõpetamise vaidlustamise nõude esitamiseks möödus 21.08.2006. Kostja palus kohaldada aegumist avaldaja nõudele tunnistada temaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks. Kuna põhinõue on aegunud, ei ole õigust teha kõrvalnõude alusel väljamõistmisotsust. Dokumendist, millega määrati 21.07.2006 Ave Ingelile distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel töötaja suhtes usalduse kaotamisel, selguvad süütegu ja selle toimepanemise asjaolud, seega on karistust määrav dokument vormistatud TDS § 11 nõuete kohaselt. Töötaja muutis oma seletusi võrreldes 21.07.2006 seletuskirjaga, kus töötaja tunnistas, et ta käitus valesti ja oleks pidanud viima koti hotelli vastuvõttu, kuid töövaidluskomisjonile esitatud avalduses leiab, et ta on oma hoolsuskohustust täitnud. TLS § 48 p lg 1 p 2 ja 3 kohaselt on töötaja kohustatud täitma töösisekorra nõudeid, hoiduma tegudest, mis kahjustavad teise poole vara ning tegema endast sõltuva, et töös ei kahjustataks kolmandate isikute vara. TLS § 50 p 4 kohaselt on töötaja kohustatud hoiduma tööandja juures tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustuste täitmist või kahjustavad teiste töötajate või kolmandate isikute vara. TLS § 50 p 7 kohaselt on töötaja kohustatud täitma töölepingus ettenähtud muid kohustusi. Ave Ingeli töölepingu p 7.3.6 kohaselt on avaldaja kohustatud vastutama isiklikult ja materiaalselt tööandjale, ja/või kliendile kuuluvate materiaalsete väärtuste eest (sh raha, dokumendid, seadmete, inventari jne) eest, mis on töötaja kasutuses ja/või valduses, samuti otsese materiaalse kahju eest, mille töötaja tekitab tööandjale ja/või kliendile oma ametialase või muu teadliku tegevuse ja/või tegevusetuse läbi. Kui klient saab teada, et tema koti leidis hotelli töötaja, kuid tema ebaõige tegutsemine viis tagajärjeni, et kott jäi kadunuks, saab klient esitada kahjunõude hotelli vastu. Selline töötaja käitumine põhjustab kliendi usaldamatust tööandja vastu, mis on tööandja maine kahjustamine kliendi silmis. Tööandja poolt usalduse kaotus töötaja suhtes on seotud töötaja töökohutuste rikkumisega, kuna töötaja õiguspärase käitumise puhul ei saa tekkida tema suhtes usalduse kaotust. Karistuse määramise dokumendis toodi välja asjaolud, mis viisid töötaja suhtes usalduse kaotamiseni ja

4(9)

tööandja maine kahjustamiseni. Karistus on proportsionaalne. Hageja võttis õigeks, et ta pani süüteo toime. Kostja põhjendas distsiplinaarkaristuse määramise dokumendis distsiplinaarkaristuse valikut: oma igapäevaseid töökohustusi täites puutub hageja pidevalt kokku materiaalsete väärtustega ning vahetusvanemana peab korraldama kogu vahetuse tööd ja olema eeskujuks teistele töötajatele. Kuigi Ave Ingel on saanud klientidelt kiita hea teeninduse eest ning teda on tunnustatud teenindusoskuste eest, ei saa tööandja teha järeleandmisi põhiväärtuste osas. Usalduse kaotamisel töölepingu lõpetamisel ei ole seatud eeltingimuseks varasema distsiplinaarkaristuse olemasolu. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja AS-i Sokotel menetluskulud Ave Ingeli kanda. Vastavalt ITVS § 6 lg-st 2 tulenevalt on töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg üks kuu. Vastavalt ITVS § 6 lg-le 4 loetakse nõue esitatuks tähtajal, kui see on töövaidluskomisjonile üle antud või esitatud sideasutusele ärasaatmiseks hiljemalt tähtaja viimasel päeval. Vaidlust ei ole, et Ave Ingel töötas AS-is Sokotel alates 14.04.2004 ettekandja–baaridaamina, 21.07.2006 lõpetas AS Sokotel käskkirjaga hagejaga töölepingu samast päevast TLS § 86 p 7 alusel, A. Ingel sai väidetavate õiguste rikkumistest teada 21.07.2006. Töövaidluskomisjoni toimikust (lk 3-5) nähtub, et A. Ingel pöördus komisjoni poole 21.08.2006. Avalduse sissejuhatavas osas märkis A. Ingel, et avaldus on hüvitise maksmise nõudes. Avalduses märkis hageja oma töösuhte aja, töötamise koha, vallandamise kuupäeva ning viite seadusele, mille alusel ta vallandati. Hageja kirjeldas 20.07.2006 kella 1-2 paiku päeval juhtunut - ühe kliendi koti kaotust, koti temapoolset leidmist ja koti viimist leitud asjadele mõeldud kappi, omavahelist vestlust turvaülemaga telefoni teel ja kohtumist personalijuhiga 21.07.2006, samuti, et kirjutas alla lepingu lõpetamisele, kokkulepe, millele ta alla kirjutas, oli planeeritud, oli vaja leida ettekääne, turvavideoid talle ei näidatud, kust väidetavalt oli näha, et ta varastas koti. Avalduse lõpuosas märkis ta, et tööandja süüdistused on alusetud ja tõendamata ning sellest tulenevalt palus ta välja mõista TLS § 117 lg 2 alusel hüvitise kolme kuu keskmise palga ulatuses 39 559,50 krooni, kuna edasine töötamine oleks mõeldamatu. Avaldusest ilmneb, et töötaja tahtis tööandjalt saada TLS § 117 lg 2 alusel hüvitist; hüvitise saamist põhjendas ta sellega, et tööandja süüdistused tema suhtes on alusetud ning et ta ei soovi enam sama tööandja juures töösuhet jätkata. Seega ei palunud töötaja töövaidluskomisjonilt enamat, kui et töövaidluskomisjon mõistaks talle välja hüvitise. Hageja ei palunud, et töövaidluskomisjon hindaks töölepingu lõpetamise seaduslikkust selliselt, et tunnistaks selle lõpetamise ebaseaduslikuks. ITVS § 14 lg 3 p 4, 5 järgi esitatakse töövaidluskomisjonile avaldaja selgelt ja ühemõtteliselt väljendatud nõue, rahalise nõude korral nõudesumma, nõude aluseks olevate asjaolude kirjeldus, millega nõuet põhjendatakse. 21.08.2006 avaldus sisaldab A. Ingeli selgelt ja ühemõtteliselt väljendatud nõuet, milleks on hüvitise saamise soov ja vastavalt selle rahalise nõude summa ning selgelt on väljendatud põhjendused, miks hüvitist soovitakse: alusetud süüdistused tema poolt toimepandud teo osas, võimatus jätkata senise tööandja juures töötamist. Avaldus vastab ITVS § 14 lg 3 p 4, 5 sätestatud nõuetele. Eeltoodust järeldub, et A. Ingel ei esitanud oma 21.08.2006 avalduses nõuet, et töövaidluskomisjon tunnistaks temaga töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks. Kohus ei nõustu hagejaga, et TLS § 117 lg 2 tulenevalt ei pea esitama töölepingu lõpetamise ebaseaduslike tunnistamise nõuet, piisab üksnes asjaolude esiletoomisest, millega põhjendatakse TLS § 117 lg 2 tulenevaid hüvitise nõudeid. TLS § 117 sätestab: lg 1 - töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel

5(9)

tööandja poolt on töötajal õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist ja lg 2 - kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Seega sätestab TLS § 117 lg 1 ja 2 tööandja vastutuse töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest, kuid selle eelduseks on asjaolu, et töölepingu lõpetamine on tunnistatud ebaseaduslikuks. Eelkõige saab riivata töötaja huve töölepingu rikkumine tööandja poolt, milleks võib olla töölepingu lubamatu lõpetamine ja selle kaitseks saab töötaja just nõuda sellise rikkumise kõrvaldamist, milleks ongi nõue - lepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamine. Tegemist on sellise õiguskaitsevahendiga lepingu ebaseadusliku rikkumise korral, mille esitamiseta ei ole võimalik lahendada küsimust sellest, kas töötajal on võimalik saada ka hüvitist TLS § 117 lg 2 järgi. Lepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamist ja vastava nõude esitamist töövaidluskomisjonile selleks, et saada hüvitist TLS § 117 lg 2 järgi, toetavad ka ITVS § 6 lg 2, § 29 lg 1 ja lg 2. Eeltoodust järeldub, et üksnes hüvitise saamise nõude põhistamine ilma töölepingu lõpetamise ebaseadluslikuks tunnistamise selge nõude esitamiseta ei võimalda hüvitise nõuet üksi rahuldada ehk hüvitisenõude esitamine TLS § 117 lg 2 tähenduses on kõrvalnõue põhinõudele, milleks on töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamine. Asjaolu, et tööandja oma vastuses töötaja avaldusele ei märkinud, et A. Ingel pole töölepingu lõpetamise õigsust vaidlustanud ega esitanud vastavat nõuet, ja käsitles ise lepingu lõpetamise seaduslikkust ja distsiplinaarsüütegu, ei oma tähtsust, sest tegemist on tööandja diskretsiooniõigusega ehk tema valib, millised vastuväited ta soovib esitada. Töövaidluskomisjoni toimikust (lk 14-16, 17-19 ja 63-65) nähtub, et A. Ingel esitas oma vastuses tööandja seisukohtadele ka oma nägemuse karistusele ja täiendavad põhjendused ning palus avalduse lõpuosas tuvastada töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkuse ning välja mõista kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest. Märgitud avaldus dateeriti A. Ingeli poolt 24.10.2006 ja sisaldab töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamist. Eeltoodu alusel esitas A. Ingel töövaidluskomisjonile oma põhinõude selleks, et saada ka TLS § 117 alusel hüvitist. Vastuses 25.10.2008 (TVK toimik lk 20-21) palus tööandja juhul, kui töötaja esitab töölepingu ebaseaduslikuks tunnistamise nõude, kohaldada aegumist. A. Ingeli nõue on aegunud. Töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise aegumistähtaeg on 1 kuu. Vaidlust ei ole, et töötaja sai teada oma õiguste rikkumisest 21.07.2006. Seega töölepingu ebaseaduslikuks tunnistamise nõue, mis esitati 24.10.2006, on aegunud. Kuna hageja põhinõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks on aegunud, on TsÜS § 144 kohaselt aegunud ka kõrvalnõue hüvitise saamiseks. Eeltoodu tõttu jääb hagi rahuldamata, mistõttu ei andnud kohus hinnangut poolte esitatud muudele väidetele ja esitatud tõenditele. Apellatsioonkaebuse põhjendused Ave Ingel palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus kohaldas ebaõigesti ITVS § 6, § 14 lg 3 p 4, 5 ja TLS § 117 lg 2. Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkus on nõude aluseks olev asjaolu. Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõue ja selle eest hüvitise saamise nõue ei ole menetluslikult käsitletavad kui põhinõue ja kõrvalnõue. Hüvitise väljamõistmine on üksnes faktilise asjaolu tuvastamise tagajärg. Hageja palus töövaidluskomisjonile esitatud avalduses välja mõista hüvitise töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest TLS 117 lg 2 alusel. Seega on töötaja esitatud avalduse esemeks hüvitise saamise nõue, mida põhjendatakse töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega (alus). Hüvitise nõue on hageja soovil kostja suhtes rakendatav sanktsioon, mille kohaldamise eeldused

6(9)

kuuluvad väljaselgitamisele sisulise arutelu käigus. TLS § 117 sõnastusest ei tulene, et hüvitise nõude esitamiseks selle sätte alusel peab eelnevalt esitama eraldi nõude töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks tunnistamiseks. Hüvitise väljamõistmise nõue hõlmab TLS § 117 lg 2 alusel endas ka taotlust tuvastada töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkus. Töölepingu lõpetamine ebaseaduslikkus on faktiline asjaolu, millele hageja soovib tugineda ja mille kindlakstegemine ei eelda tingimata eraldi nõude esitamist. Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-113-05, et hagi aluse all tuleb mõista neid hageja osundatud asjaolusid, mille tuvastamisega hageja seob oma materiaalõiguse normile rajatud nõude. Hagi alusena ei ole vaadeldavad hagiavalduses viidatud materiaalõiguse normid, millele hageja rajab oma nõude ja mille kohaldamist vaidluse lahendamisel hageja kohtult taotleb. Hagi alusena tuleb käsitada nõudega seotud faktilist asjaolu, mis võimaldab nõude piisavat individualiseerimist nõudega seotud üksikute asjaolude taustal. Seda, et tuginemiseks teatud asjaolule hagimenetluses ei pea selle asjaolu tõendamiseks esitama eraldi nõuet, kinnitab ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika (nr-d 3-2-1-47-04; 3-2-1-62-04). Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis nr 3-3-1-39-06 märgiti, et kahju hüvitamise kaebus ei eelda, et eelnevalt oleks esitatud kaebus haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks. Haldusakti õigusvastasus on haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise üheks koosseisuliseks tingimuseks. Kui see ei ole eelnevas kohtumenetluses kindlaks tehtud, tuleb see tuvastada kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse lahendamisel. Tegemist on üldiste menetluse printsiipidega, mida tuleb arvestada tsiviilkohtumenetluses tervikuna ja mis on kohaldatavad sõltumata konkreetse vaidluse sisust. Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkuse tuvastamine on hüvitise saamise eelduseks ehk hüvitise saamise koosseisuliseks tingimuseks TLS § 117 tähenduses. Kuna ebaseaduslikkus tuleb tuvastada hüvitise nõude lahendamise käigus, ei ole töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõue ja selle eest hüvitise saamise nõue käsitletavad kui põhinõue ja kõrvalnõue. Hüvitise väljamõistmine on üksnes faktilise asjaolu tuvastamise tagajärg. Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkusele tuleb anda hinnang hüvituse nõude raames. Puudub põhjendus, miks peaks eraldi esitama nõude töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, kui ta sellele asjaolule tuginedes on esitatud hüvitise saamise nõude. Analoogset käsitlust toetab ka ITVS § 30 lg 2, mis samuti seab hüvitise maksmise sõltuvusse töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkuse kui fakti tuvastamisest. Pool määrab, milliseid nõuded ta esitab ja millega oma nõuet põhjendab (TsMS § 5 lg 1). Hagejalt ei nõutud puuduste kõrvaldamist töövaidluskomisjonis. Ei ole mõistlik töötajalt eeldada juriidilisi eriteadmisi õigusdokumendi koostamisel. Hageja ei oma õiguslikke eriteadmisi. Töövaidluskomisjonil ei tekkinud kahtlust töötaja enda koostatud avalduse sisus. ITVS § 17 lg 1 kohaselt pidi töövaidluskomisjon välja selgitama töövaidluse asjaolud. Sama eesmärki kannab ka TsMS eelmenetluse regulatsioon. TsMS § 392 lg 1 kohaselt selgitatakse eelmenetluses välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad, poolte faktilised ja õiguslikud väited. TsMS § 392 lg 3 kohaselt eelmenetluse ülesannete täitmiseks võib kohus nõuda selgitusi; lg 4 kohaselt eelmenetluses kontrollitakse hagi menetlusse võtmise õigsust ja menetluse lubatavuse eeldusi, puuduste korral võimaldab TsMS § 372 lg 2 anda täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Alles seejärel on võimalik määrata istung ja hakata asja arutama sisuliselt. Töövaidluskomisjon võttis hageja avalduse menetlusse ega juhtinud tähelepanu võimalikele puudustele. Avaldus määrati arutamisele töövaidluskomisjoni istungil. Avaldusele vastas kostja 17.10.2006 vastusega kokku 8-l lehel, kus ei vaidlustatud asjaolu, et puudub nõue. Antud küsimus tõusetus alles 25.10.2006 istungil, kus kostja esitas komisjonile täiendava seisukoha, milles väitis, et töölepingu lõpetamise seaduslikkust ei ole vaidlustatud. Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-146-03, et kohtul on TsMS § 164 lg 1 p-st 1 tulenevalt

7(9)

kohustus eelmenetluses välja selgitada hageja nõuded. Sellise kohustuse hulka kuulub ka hageja nõude täpsustamine, kui nõue on ebaselge. Kui töövaidlusorgan pidas nõuet ebaselgeks, pidi ta paluma hagejat nõuet täpsustama. Asjaolu, et komisjon nõude täpsustamist ei palunud, viitab, et komisjon pidas nõuet selgeks ja arusaadavaks. Teenindussfääri lihttöötajalt ei saa eeldada juriidiliste eriteadmiste olemasolu, mis võimaldaks tal iseseisvalt vajalikke õigusdokumente koostada. Esitades töövaidluses koostatavatele dokumentidele kõrgeid õiguslikke nõudmisi, ei oleks töötajal kui töösuhte nõrgemal poolel iseseisvalt võimalik oma õigusi kaitsta. Töövaidlusorgani peamiseks ülesandeks on vaidluste sisuline lahendamine, mitte formaalsete takistuste leidmine õiguslikke eriteadmisi mitteomava isiku enda koostatud avalduses. Liigselt formaalset lähenemist antud asjas ei saa pidada töötaja suhtes mõistlikuks ega hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks (VÕS § 6 ja 7). Töövaidlusorganil peaks olemuslikult lasuma isikut abistav, mitte karistav funktsioon. Vastus apellatsioonkaebusele AS Sokotel ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel seoses materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumisega tühistada ja tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Vastavalt TLS § 117 lg-tele 1-3 võib töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral töötaja nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist ning juhul, kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses. TLS § 143 lg 2 järgi töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamiseks võivad pooled pöörduda töövaidlusorganisse ühe kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil nad said teada või oleksid pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Sama tuleneb ka ITVS § 6 lg-st 2. Vastavalt ITVS § 14 lg-le 3 peab töövaidluskomisjonile esitatud avalduses avaldaja märkima selgelt ja ühemõtteliselt esitatud nõude ja selle aluseks olevad asjaolud. Lisaks eeltoodule tuleb VÕS § 1 lg 1 järgi töölepingule kohaldada ka võlaõigusseaduse üldosas sätestatut. Hageja on esitanud TLS § 143 lg 2 sätestatud 1-kuulise tähtaja jooksul töövaidluskomisjonile avalduse, milles ta on välja toonud asjaolud, mille kohaselt peab ta kostja poolt töölepingu lõpetamist ebaseaduslikuks ja selgitab, et ta ei soovi töötamist kostja juures jätkata ja palub välja mõista TLS § 117 lg 2 järgi 3 kuu keskmine palk. 24.10.2006 sõnastas hageja nõude viisil, kus ta palus lisaks algselt nõutule ka tuvastada töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkus. 25.10.2006 esitas kostja töövaidluskomisjonile taotluse töölepingu lõpetamise nõudele aegumise kohaldamiseks. Töövaidluskomisjon jättis avalduse rahuldamata, kuna avaldaja ei ole vaidlustanud töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkust, mistõttu ei saanud komisjon otsustada TLS § 117 kohaldamise üle. Maakohus on vaidlustatud otsuses leidnud, et töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõue on esitatud pärast 1-kuulist tähtaega ja kohaldas sellele kostja taotlusel TsÜS § 143 järgi aegumist. ITVS § 17 lg 1 sätestab töövaidluskomisjoni kohustuse vaidluse asjaolude väljaselgitamiseks ja annab komisjonile õiguse neid asjaolusid isegi tööandja juures kontrollida. Tulenevalt ITVS § 20 lgst 1 on töövaidluskomisjonil kohustus selgitada pooltele vaidluse olemust ja vastavaid õigusnorme. Samuti on maakohtul vaidlust lahendades TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi eelmenetluses kohustus välja selgitada hageja nõuded. Vajadusel peab töövaidlust lahendav organ laskma avaldajal (hagejal)

8(9)

nõuet täpsustada ja selgitama avalduse esitajale seadust. Nii töövaidluskomisjoni kui ka kohtu ülesandeks on lahendada töövaidlus õigesti. Käesolevas asjas on avalduse esitaja toonud avalduses välja asjaolud, mille kohaselt on töölepingu lõpetamine temaga ebaseaduslik ja palunud välja mõista seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega hüvituse TLS § 117 lg 2 alusel. Kolleegiumi arvates on töövaidlusi lahendavad organid avaldust tõlgendanud formaalselt ja viisil, mis jätab avalduse esitaja õigused kaitseta. Avaldusest tuleneb, et nõude eesmärgiks oli nii töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkuse tunnustamine kui seoses kostja poolse lepingu rikkumisega hüvituse nõudmine, kuna avaldaja on loobunud lepingu täitmise (tööle ennistamise) nõudest. Avalduse esitaja on ise seda nii käsitlenud ja 24.10.2006 täpsustanud oma avaldust, paludes tunnustada töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkust. Maakohus on ekslikult leidnud, et nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ongi esitatud alles 24.10.2006 ja kohaldanud seetõttu nõudele aegumist. Kuna nõue, kuigi ebatäpselt sõnastatud, oli esitatud tähtaegselt, on nõudele kohaldatud aegumist ebaõigesti. Lisaks märgib kolleegium, et apellandi käsitlus, mille kohaselt võib nõude esitada ka viisil, kus töötaja ei esita eraldi nõuet töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, vaid esitab selle oma avalduses tööle ennistamise või hüvituse maksmise nõuet põhistava asjaoluna, ei ole vastuolus seadusega. Ei TLS § 117 sõnastusest ega muudest õigusaktidest ei tulene, et hüvitise nõude esitamise eelduseks on töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõude eraldi esitamine ja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõude kõrvalnõudeks on tööle ennistamise või hüvituse nõue. Lepingu lõpetamise ebaseaduslikkuse tuvastamine on asjaolu, mis annab aluse nõuda töötajal TLS § 117 lg 1 järgi enda tööle ennistamist või sellest loobumisel hüvitust kuni 6 kuu keskmise palga ulatuses TLS § 117 lg 2 järgi. VÕS § 101 lg 1 sätestab õiguskaitsevahendid kohustuste rikkumise korral ja nende kasutamiseks ei pea võlausaldaja esitama nõuet lepingu rikkumise tunnustamiseks, vaid kohaldamise eelduseks on kohustuse rikkumise kui asjaolu tuvastamine. Kuna maakohus on jätnud nõude rahuldamata seoses aegumisega ja pole tuvastanud vaidluse lahendamiseks olulisi asjaolusid ega hinnanud tõendeid, siis ringkonnakohtu poolt asjaolude esmakordne tuvastamine ja tõendite hindamine rikub poolte kaebeõigust, kuna TsMS § 668 lg 3 järgi arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel vaid neid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Eeltoodu tõttu tuleb tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Seoses asja saatmisega uueks läbivaatamiseks maakohtule tuleb menetluskulud jaotada maakohtul vastavalt asjas tehtud lahendile.

Ande Tänav

Ülle Jänes

Margo Klaar

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.