Margo Klaar, liikmed Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing
Tsiviilasi
Avotini Estonia OÜ hagiavaldus Metexcom OÜ (pankrotis), Metexcom OÜ (pankrotis) endise pankrotihalduri Mari Männiko ja Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo vastu kahju hüvitamiseks ning alternatiivselt Roba Metals B.V ja Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo vastu nõude tunnustamiseks Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15.09.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Avotini Estonia OÜ apellatsioonkaebus Roba Metals B.V apellatsioonkaebus OÜ Metexcom (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo vastuapellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind
Avotini Estonia OÜ apellatsioonkaebuse hind 209 185,53 eurot Roba Metals B.V apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot OÜ Metexcom (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo vastuapellatsioonkaebuse hind 3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Avotini Estonia OÜ (registrikood 12311076), lepingulised esindajad vandeadvokaat Denis Piskunov, vandeadvokaat Kaidar Sultson ja vandeadvokaadi abi Sille Eerik Kostja I: Metexcom OÜ (registrikood 11535856, pankrotis), lepinguline esindaja vandeadvokaat Magnus Braun Kostja II: Mari Männiko, Metexcom OÜ (pankrotis) endine pankrotihaldur, lepinguline esindaja vandeadvokaat 1(23)
Urmas Ustav Kostja III: Roba Metals B.V (registrikood 30073109), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Friedenthal Kostja IV: OÜ Metexcom (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo, lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Saar Kohtuistungi toimumise aeg
08.05.2019
Kohtuistungil osalenud isikud
Hageja lepingulised esindajad vandeadvokaat Denis Piskunov, vandeadvokaadi abi Sille Eerik ja vandeadvokaat Kaidar Sultson, kostjate lepingulised esindajad vandeadvokaat Madis Saar, vandeadvokaat Urmas Ustav, vandeadvokaat Tarmo Friedenthal ja vandeadvokaat Magnus Braun
1.Muuta Harju Maakohtu 15.09.2018 otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata.
2.Avotini Estonia OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Roba Metals B.V apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.OÜ Metexcom (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
5.Avotini Estonia OÜ, Roba Metals B.V ja Metexcom (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.
6.Mari Männiko ja Metexcom OÜ (pankrotis) apellatsiooniastme menetluskulud jätta Avotini Estonia OÜ kanda.
7.Avotini Estonia OÜ taotlus ringkonnakohtu 08.05.2019 kohtuistungi protokolli parandamiseks jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Avotini Estonia OÜ (hageja) esitas 12.05.2015 Harju Maakohtule hagi Metexcom OÜ (pankrotis) (kostja I), Metexcom OÜ (pankrotis) (endise) pankrotihalduri Mari Männiko (kostja II) ja Roba Metals B.V (kostja III) vastu. 31.08.2017 esitas hageja maakohtule taotluse kaasata menetlusse täiendava kostjana Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo (kostja IV). Hageja palub kostjalt I, kostjalt II ja kostjalt IV välja mõista 209 185,53 euro suurune kahjuhüvitis. Alternatiivselt esitas 2(23)
hageja nõude kostja III ja kostja IV vastu hageja 209 185,53 euro suuruse nõude tunnustamiseks kostja I pankrotimenetluses teise järgu nõudena.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 16.09.2014 hageja ja OÜ Helemir üürilepingu Harju maakonnas Maardu linnas Vana-Narva mnt 21 asuva lao üürimiseks. Samal kuupäeval anti hagejale üle lao valdus. Laos hoiti metallkaupa, mida kostja I raamatupidamises kajastati kui kostja I oma. 07.10.2014 ja 09.10.2014 müüs kostja I hagejale lao jäägi koguväärtuses 623 907,54 eurot. 09.10.2014 seisuga oli hagejal kostja I vastu nõue 385 789,18 eurot, mille aluseks oli 18.07.2013 ettevõtte üleandmise lepingu nr 180713 p 6.1. ja lisa 2. Nimetatud dokumentidest tulenes kostja I kohustus tasuda hagejale tarnitud metalltoodete eest 496 802,42 eurot. Kostja I tasumiskohustust ei täitnud ja hageja taganes 16.09.2014 lepingust. Kostjal I oli viivise võlgnevus 42 986,75 eurot. 19.09.2014 aktiga tagastas kostja I hagejale 18.07.2013 lepingu alusel saadud seadmed ja tunnistas akti p-s 4, et kohustub hüvitama hagejale seadmete kasutamisest saadud kasutuseelise 18 250 eurot, millele lisandub käibemaks. 09.10.2014 avaldusega tasaarvestas hageja oma nõude kostja I vastu summas 385 789,18 eurot kostja I nõudega, mis tulenes 16.09.2014 arvest nr 1609141, 07.10.2014 arvest nr 141007001 ja 09.10.2014 arvetest nr 141009007, 141009002, 141009003, 141009004, 141009005, 141009008 ja 141009001. Eeltoodu tulemusena lõppesid poolte vastastikused nõuded kattuvas ulatuses, sh ka kostja I nõue müüdud metalli eest ostuhinna saamiseks. 09.10.2014 seisuga oli hageja eelpool nimetatud arvetes märgitud metalli omanik. 10.10.2014 loovutas SIA Kompanija Avotini hagejale nõude kostja I vastu summas 248 751,06 eurot, mis tulenes SIA Kompanija Avotini ja kostja I vahel sõlmitud kaupade müügilepingust nr 13/08/12-1. 10.10.2014 tasaarvestas hageja omandatud nõude kostja I nõudega hageja vastu, mis tulenes 09.10.2014 arvega nr 141009001 müüdud kaubast. 10.10.2014 seisuga oli hageja eelpool nimetatud arves märgitud metalli omanik.
3.Alates laojäägi omandamisest tegi hageja ettevalmistusi selle edasimüümiseks ja/või töötlemiseks. Soetatud metalli pakend oli selle hagejapoolsel ostmisel juba avatud ja kaup ei tohtinuks laos pikemat aega avatult olla. Nimetatud asjaoludest oli või vähemalt pidi olema teadlik kostja I juhatuse liige CC.
4.10.11.2014 esitas kostja I pankrotiavalduse, mille kohaselt põhjustasid kostja I maksejõuetuse suure tõenäosusega juhatuse liikme CC juhtimisvead. 12.11.2014 esitas kostja I nimel pankrotiavalduse juhatuse liige CC, milles palus selle tagamist ja VanaNarva mnt 21 asuva vara käsutamise keelamist. 19.11.2014 võttis maakohus kostja I pankrotiavalduse menetlusse ja nimetas ajutiseks halduriks kostja II. 28.11.2014 esitas CC kostja I nimel pankrotiavalduse täiendava tagamise avalduse, milles palus arestida kostja I pankrotiavalduse tagamiseks hagejale kuuluva vara. 28.11.2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-60549 seati arest aadressil Vana-Narva mnt 21 asuvale varale, millest suurem osa kuulus hagejale. Samal päeval edastas kohtutäitur osapooltele vallasvara arestimisakti. Hageja esitas 05.12.2014 määruskaebuse 28.11.2014 määrusele, milles tugines mh sellele, et kehtiv õigus ei võimalda pankrotivõlgnikule mittekuuluva vara arestimist pankrotiavalduse tagamiseks. 09.01.2015 määrusega kuulutas maakohus välja kostja I pankroti ja nimetas pankrotihalduriks kostja II. Hageja selgitas, et hagejale kuuluvat metalli ei tohi roostetamise tõttu lattu pikemaks ajaks jätta. Selle asemel, et kaup aresti alt vabastada, leidis kostja II, et arest on seatud õiguspäraselt.
5.17.02.2015 vaatas laovarud üle metalli töötlemisega tegeleva AS Favor töötaja YY, kelle hinnangul oli oluline osa materjalist roostetamise tõttu rikutud. 09.03.2015 esitas hageja kostjale II nõude alusetu arestiga tekitatud kahju hüvitamiseks summas 209
6.20.03.2015 esitas kostja II kohtule taotluse aresti tühistamiseks. 06.04.2015 määrusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu 28.11.2014 tagamise määruse ja jättis pankrotiavalduse tagamise taotluse rahuldamata, kuna kehtiv õigus ei võimalda arestida pankrotiavalduse tagamiseks kolmandale isikule kuuluvat vara.
7.08.04.2015 uurisid hageja palvel Tallinna Tehnikaülikooli mehaanika ja metroloogia katselabori asjatundjad arestist vabastatud metalltooteid ja tuvastasid roostetamise. Aktiga fikseeriti metalli seisund vahetult pärast aresti alt vabastamist. Hageja hinnangul kaotas metall alusetu aresti all olles 30% oma väärtusest. Metalli täpse kahjustamise ulatuse peab selgitama kohtuliku ekspertiisiga.
8.Lisaks metalli roostetamisele tõi alusetu arest hagejale kaasa järgmised negatiivsed tagajärjed summas 22 013,27 eurot: 1) laoruumide üüritasu 18 102,86 eurot perioodil 29.11.2014-09.03.2015, kuna hageja pidi maksma üürileandjale lao eest, mida ta ei saanud alusetu aresti tõttu enda majandustegevuses kasutada; 2) laoruumide valve kulud 162 eurot perioodil 01.12.2014-28.02.2015; 3) laoruumide küttekulud 3656,55 eurot perioodil 29.11.2014-28.02.2015; 4) laoruumide prügiveoteenuste kulud 91,86 eurot perioodil 29.11.2014-28.02.2015.
9.Hageja selgitas, et kostja II võib PankrS § 148 lg 2 alusel vastutada isiklikult ka seetõttu, et tekitas haldurina hagejale kui võlausaldajale süüliselt kahju, jättes hageja vara arestist vabastamata. Lisaks on rikkunud kostja II PankrS § 22 lg 2 p-s 3 ja § 55 lg 3 p-s 1 toodud kohustust koosmõjus PankrS § 124 lg-ga 2. Jättes hagejale vara tagastamata võttis haldur lubamatu riski, et pankrotivara väheneb ja hagejale on sellega tekkinud kahju. Nõue on esitatud Pankrs § 24 lg 1 ja § 63 lg 1 järgi.
10.13.04.2015 kostja I võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul pani kostja II hageja esitatud massikohustuse täitmise nõude, kuigi massikohustuse täitmise nõue kaitsmist ei vaja. Hageja nõudele esitasid vastuväite kostja III ja kostja II.
11.Hagi õiguslikuks aluseks on PankrS § 148 lg 1 p-d 1 ja 4, koosmõjus § 149 lg-ga 1. Hageja nõuab kostjalt I massikohustuse täitmist, mille sisuks on alusetu aresti ja selle kohaldamisele järgnenud tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamine. Hageja alternatiivnõude õiguslikuks aluseks on PankrS § 106 lg 1. Hageja nõuab alternatiivselt enda kahjuhüvitusnõude tunnustamist kostja I pankrotimenetluses. Arvestades, et kostja I taotlusel seati arest hageja varale kohtumenetluses, kuulub kohaldamisele TsMS § 391 lg 1 p 2. Kostja I kohustus hüvitada kahju tuleneb ühtlasi VÕS § 1045 lg 1 p-dest 5, 6, ja 7. Hagejale on õigusvastase aresti ja selle mahavõtmise taotluse esitamise viivitamisega kahju tekitatud. Hagi esitamisel lähtub hageja enda 09.03.2015 nõudekirjas sisalduvast hinnangust, mille kohaselt on laos asuva vara arestimise tõttu metall kaotanud vähemalt 30% esialgsest väärtusest, s.o 187 172,26 eurot (30% 623 907,54 eurost).
12.Isegi kui eelneva tõlgendusega mitte nõustuda, tuleb lugeda massikohutuseks see osa kahjust, mis tekkis alates pankrotimääruse tegemisest 09.01.2015.
13.Juhul, kui kohus jõuab asja läbivaatamise tulemusena järeldusele, et hagis käsitletud hüvitamiskohustus ei ole osaliselt või tervikuna massikohutus, vaid nn tavaline nõue, mis vajab pankrotimenetluses kaitsmist, siis palus hageja rahuldada alternatiivnõude ja tunnustada hageja nõuet summas 209 185,53 eurot teise järgu nõudena. Kostja I ja kostja II vastuväited
14.Kostjad I ja II ei võtnud hagi õigeks ega tunnistanud hagiavalduses nende vastu suunatud nõudeid.
4(23)
15.Hageja esitatud nõue ei ole massikohustus, kuna vastavalt Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-59-12 ei võimalda pankrotiseadus lugeda enne pankroti väljakuulutamist tekkinud kohustusi massikohustuseks (PankrS § 44 lg 1 ja § 93). Kostja II ei ole teinud kostja I esindajana mitte ühtegi tegu ega toimingut, mida oleks võimalik käsitada kahju õigusvastase tekitamisena. Seetõttu ei saa kostjal I lasuda ka kohustust kahju hüvitamiseks.
16.Kostja II selgitas, et metall oli hageja valduses ja kontrolli all alates 16.09.2014, mil hageja sõlmis lao üürilepingu. Kostja I ei omandanud alates 16.09.2014 mitte ühtegi metalltoodet ega muutnud olemasoleva laojäägi tehnilist ja kvalitatiivset olukorda. Tooted, mille osas hageja väitel arestimise käigus toimus oluline kvaliteedilangus, olid seisnud avatuna hageja üüripinnal vähemalt alates 16.09.2014. Seega kannab vastutust selle eest hageja ise. Vara arestiti enam kui 2,5 kuud pärast hageja valdusesse minekut. Metalli säilitati nii arestimise eelselt kui järgselt samades hoiutingimustes kui arestimise ajal. Isegi kui metall riknes, nagu hageja väidab, ei ole võimalik kindlaks määrata, millal täpselt riknemine aset leidis. Hageja, kes on eriteadmistega metalli töötlemisest ja ladustamisest, oleks pidanud taotlema tagamise abinõu asendamist, kui ta teadis, et metall kahjustub. Seetõttu tuleb vähendada kahjunõue kostja II vastu nullini.
17.Üürilepingust tuleneval kohustusel tasuda üürileandjale üüri ning üürisuhtest tulenevaid kõrvalkohustusi ei ole mingit seost massikohustustega pankrotiseaduse tähenduses. Üürilepingust tulenevate kohustuste täitmise ning hagejale väidetavalt tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos. Hageja üüripinnal erinevate teenuste (mh kütteteenus, valveteenus jne) kasutamine ei ole põhjuslikus seoses väidetava kahju tekkimisega.
18.Hageja nõuab kostjalt I massikohustuse täitmist ning leiab, et massikohustus on tekkinud alusetust arestist. Pankrotiavalduse tagamise taotluse esitas kostja I juhatuse liige CC. Kuna võlgniku juhatuse liikmete seisukohad arestitud vara kuuluvuse kohta olid vastuolulised, siis vajas kostja II aega, et vara kuuluvus välja selgitada. 19.03.2015 asus pankrotitoimkond seisukohale, et halduri poolt on põhjendatud vara (seadmete) arestist vabastamise taotluse esitamine. Seega ei ole kostja II tekitanud pankrotimenetluse ajal hagejale õigusvastaselt kahju ning kostjal I ei saa sellest tulenevalt lasuda ka kahju hüvitamise kohustust.
19.Kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eelduseks on, et isik, kellelt kahju hüvitamist nõutakse, peab olema toime pannud kohustuste rikkumise või kahjustatud isikut kahjustanud teo. Pankrotiavalduse esitamine ja vara arestimise faktid ei ole isegi kaudselt omistatavad tegudena või kohustuste rikkumisena pankrotihaldurile.
20.Hageja nõue nõude tunnustamiseks kostja I pankrotimenetluses põhineb samadel asjaoludel, nagu nõue massikohustusena kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Kostjad on seisukohal, et hageja alternatiivnõue tuleb eelnevalt kirjeldatud kaalutlustel jätta samuti rahuldamata. Kostja III vastuväited
21.Kostja III hageja nõuet ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu.
22.Isegi kõigi hageja faktiväidete tõesuse eeldamisel ei saanud kostja I või kostja II hagejat kahjustada. Hageja juhatuse liige BB (ka BB) samaaegselt ka kostja I juhatuse liige. Seega oli talle teada, millises seisundis olid metalltooted, mille hageja omandas, ning ka asjaolu, et vähemalt osaliselt olid pakendid avatud. Vaidlusalune vara arestiti enam kui 2,5 kuud pärast hageja valdusesse minekut. Kostja III hinnangul tekkis kahju ajal, mil hageja valdas nii metalltooteid kui ka ruumi, milles neid hoiti. Seetõttu vastutab hageja ise korrosioonikahjustuste eest, mis metallil tekkis. Asjas puudub kostja I või kostja II tegu, mis võinuks tingida terase riknemise ja hageja ei ole tõendanud, et terase
5(23)
korrodeerumine ulatuses, mis põhjustas selle väärtuse 30%-lise languse, toimus ajal, mil teras oli arestitud.
23.Asjas puudub VÕS § 1043 lg 1 kohaldamiseks vajalik koosseis. Puudub tegu, kahju on tõendamata ja ilmselgelt puudub ka põhjuslik seos metalli väärtuse vähenemise ja pankrotiavalduse tagamise vahel, kuivõrd metalli korrodeerumine algas oluliselt enne kostja I vallasvarale aresti kohaldamist ning süvenes ajal, mil see oli hageja vabas kasutuses. Ilmne on ka kostja I ja kostja II süü puudumine. Kostja I ei teadnud ega pidanud teadma, et teine juhatuse liige oli võõrandanud kostja I vara hagejale. Taotluse esitamine näitab seda, et kostja I ei teadnud tema vara võõrandamisest, kuid pidas vajalikuks tagada selle säilimine. Juhul, kui kasvõi osaliselt saaks kahju eest vastutavaks pidada kostjat I, tuleb lugeda hageja enda panus kahju tekkimisse sedavõrd kaalukaks, et VÕS § 139 lg 1 alusel tuleks kahjuhüvitist vähendada nullini.
24.Hageja nõue kulutuste hüvitamiseks on põhjendamata ning hageja nõudeõiguse välistab VÕS § 101 lg 3. Kostja IV vastuväited
25.Kostja IV leiab, et kostja I vastu esitatud massikohustuse täitmise nõue tuleb PankrS § 35 lg 1 p-st 2 tulenevalt TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata jätta. Massikohustuse täitmise nõudes ei ole kostja I õigeks kostjaks ka PankrS § 149 lg-st 1 tulenevalt.
26.Hagejal ei ole kostja I vastu massikohustusest tulenevaid nõudeid. Massikohustuse tekkimise alused on sätestatud PankrS § 148 lg-s 1. Enne pankroti väljakuulutamist tekkinud pankrotivõlgniku kohustustest tulenevaid nõudeid on võlausaldajal PankrS § 8 lg 3, § 42 ja § 44 lg 1 kohaselt võimalik esitada pankrotivõlausaldajana PankrS § 93 kuni § 98 sätestatud korras. Enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõudeid ei saa maksma panna üldises korras, sh ei saa võlausaldaja esitada hagi sellise nõude maksmapanemiseks. Hageja esitatud nõue kostja I vastu on tekkinud enne kostja I pankroti väljakuulutamist, mistõttu ei ole tegemist massikohustusest tuleneva nõudega.
27.Hageja käsitlus, et massikohustused võivad tekkida ka ajavahemikus pankrotiavalduse esitamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni, on vale. Massikohustusena ei saa käsitleda ka seda hageja väidetava kahju osa, mis tekkis pärast kostja I pankroti väljakuulutamist. Seega ei oma hageja nõude õigusliku kvalifitseerimise seisukohast eraldi tähtsust see, et hageja väidetav kahju võis pärast pankroti väljakuulutamist suureneda. Maakohtu otsus
28.Harju Maakohus jättis 10.09.2018 otsusega kostja I vastu esitatud hagi massikohustuse täitmiseks läbi vaatamata ning kahju hüvitamise hagi kostja II ja kostja IV vastu rahuldamata. Maakohus rahuldas osaliselt hageja alternatiivse nõude kostja III ja kostja IV vastu nõude tunnustamiseks kostja I pankrotimenetluses ja tunnustas hageja nõuet kostja I pankrotimenetluses summas 86 183,14 eurot teise järgu nõudena. Maakohus jättis kostja I ja kostja II menetluskulud hageja kanda ning hageja, kostja III ja kostja IV menetluskulud nende endi kanda.
29.Otsuse põhjenduste kohaselt luges maakohus poolte poolt vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel tuvastatuks järgmised asjaolud: hageja ja OÜ Helemir vahel oli 16.09.2014 sõlmitud üürileping Maardu linnas Vana-Narva mnt 21 asuva lao üürimiseks (I kd lk 3-6, 17-20); 07.10.2014 ja 9.10.2014 müüs kostja I hagejale aadressil Vana-Narva mnt 21 asuvas laos oleva vara koguväärtuses 623 907,54 eurot (I kd lk 8-27).
6(23)
10.11.2014 esitas kostja I Harju Maakohtule võlgniku pankrotiavalduse, mille esitamisel esindas kostjat I vandeadvokaat D. Piskunov (I kd lk 56-62); 12.11.2014 esitas kostja I nimel võlgniku pankrotiavalduse juhatuse liige CC, milles mh palus avalduse tagamist ja Vana-Narva mnt 21 asuva vara käsutamise keelamist (I kd lk 63-67); 19.11.2014 võttis Harju Maakohus kostja I pankrotiavalduse menetlusse ja nimetas ajutiseks halduriks vandeadvokaadi Mari Männiko (I kd lk 68-90); 28.11.2014 esitas kostja I nimel CC pankrotiavalduse täiendava tagamise avalduse, milles palus arestida aadressil Vana- Narva mnt 31, Maardu linn asuv vara, mis koosnes põhivõrast ja laovarudest (I kd lk 77-86); 28.11.2014 tegi Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-14-60549 määruse, millega seadis aresti aadressil Vana-Narva mnt 21 asuvale varale: a) põhivarale, b) laovarudele (I kd lk 68-76); 28.11.2014 arestis kohtutäitur Marek Laanemets vara aadressil Vana-Narva mnt 21, Maardu linn (I kd lk 91-101); 05.12.2014 esitas hageja määruskaebuse 28.11.2014 määrusele (I kd lk 103-109), millele kostja I esitas vastuse 19.01.2015 (I k lk 133-138); 09.01.2015 määrusega kuulutas Harju maakohus välja kostja I pankroti ja nimetas pankrotihalduriks vandeadvokaat Mari Männiko (I kd lk 128-132); 09.03.2015 esitas hageja kostjale II nõude alusetu arestiga tekitatud kahju hüvitamiseks summas 209 185,53 eurot ( I kd lk 139-141); 20.03.2015 esitas kostja II kohtule taotluse aresti tühistamiseks. 06.04.2015 määrusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 28.11.2014 määruse ja jättis pankrotiavalduse tagamise taotluse rahuldamata. Kostja II 20.03.2015 taotluse vara arestist vabastamiseks jättis ringkonnakohus läbi vaatamata (I kd lk 167-171).
30.Maakohtu hinnangul on hageja primaarnõude õiguslikuks aluseks TsMS § 391 lg 1 p 2. Hageja primaarne nõue põhineb käsitlusel, et kostjate I, II ja IV kohustus hüvitada hagejale alusetu arestimisega tekitatud kahju on alates pankrotiavalduse esitamisest massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 ja 4 mõttes.
31.Maakohus leidis, et kostja I vastu esitatud massikohustuse täitmise nõue tuleb TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata. Pankrotivõlgnik ei saa pärast pankroti väljakuulutamist pankrotivara puudutavates kohtumenetlustes poolena osaleda. Seda kinnitab ka PankrS § 541 lg 1 kolmas lause, mille kohaselt osaleb kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes võlgniku asemel poolena pankrotihaldur. Lisaks leidis maakohus, et massikohustuse täitmise nõudes ei ole kostja I õigeks kostjaks ka PankrS § 149 lg-st 1 tulenevalt. PankrS § 149 lg 1 tuleb kohaldada koosmõjus PankrS 35 lg 1 p 2 ja § 54 1 lg 1 kolmanda lausega.
32.Maakohus viitas Riigikohtu 03.06.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-49-08 p-s 13 esitatud seisukohale, mille kohaselt TsMS § 391 tulenev kahju hüvitamise nõue ei eelda kahjustaja süüd ega õigusvastasuse tuvastamist. TsMS § 391 järgse nõude esitamisel ei ole täiendavalt vaja tõendada kahju tekitamise õigusvastasust. Samuti ei vabasta TsMS § 391 järgse kahjunõude puhul kahju tekitajat vastutusest ka süü puudumine, kuna hagi tagatakse üksnes poole taotluse alusel, taotluse esitamine on aga teadlik ja tahtlik tegevus.
33.Maakohus leidis, et hageja nõude õiguslikuks aluseks on ka VÕS § 1045 lg p-d 5, 6 ja 7. Kostja I õigusvastane tegu seisnes alusetu aresti kohaldamise taotlemises. Sellega kahjustati hageja omandit, sekkuti hageja majandustegevusse ja rikuti seadust, mis keelab alusetu tagamise avalduse esitamise. 7(23)
34.Maakohus ei nõustunud hageja käsitlusega, mille kohaselt tuleb PankrS § 148 lg 1 p-de 1 ja 4 eesmärgipärasel kohaldamisel lugeda massikohustuseks seda kahju, mida võlausaldajale tekitati alates pankrotiavalduse esitamisest. Kehtiva PankrS § 31 lg 5 p 2 kohaselt algab pankrotimenetlus pankroti väljakuulutamisega. Enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuded ei ole pankrotimenetluses massikohustused. See nähtub ka PankrS § 8 lg-st 3, § 44 lg-st 1, § 93 lg-st 1 ja § 148 lg-st 1. Esiletoodud asjaoludest nähtuvalt ei saa olla kahtlust selles, et need sündmused, mis väidetavalt põhjustasid hagejale kahju tekkimise, toimusid enne kostja I pankroti väljakuulutamist.
35.Maakohtu arvates massikohustusena ei saa käsitleda ka seda hageja väidetava kahju osa, mis tekkis pärast kostja I pankroti väljakuulutamist. Hageja kahju hüvitamise nõue on terviklik, s.t hagejal ei saa tekkida iga euro (või sendi) osas, mille võrra väidetav kahju ajas suurenes, eraldi kahju hüvitamise nõuet. Seega ei oma hageja nõude õigusliku kvalifitseerimise seisukohast eraldi tähtsust see, et hageja väidetav kahju võis pärast pankroti väljakuulutamist suureneda. PankrS §-st 148 tulenevalt ei saa pankrotivõlgniku tegevus olla massikohustuse tekkimise aluseks. Seega ei ole hageja nõue massikohustus ning hagejal ei ole kostja II ja kostja IV vastu massikohustusest tulenevat nõuet, mistõttu jättis maakohus rahuldamata hageja nõude kostja IV vastu kahjuhüvitise väljamõistmiseks.
36.Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, mille kohaselt vastutab kostja II hageja ees PankrS § 148 lg 1 alusel. Kuivõrd kohus asus eelnevalt seisukohale, et hageja väidetav kahju hüvitamise nõue ei ole PankrS § 148 lg 1 tähenduses massikohustus, siis ei saa kostja II vastutada hageja ees PankrS § 148 lg 2 alusel.
37.Maakohus leidis, et pankrotihalduri vastu esitatud nõuet saab lahendada VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel. Halduri otsevastutus võlausaldajate ees tuleneb PankrS § 55 lg-st 2 ja § 124 lg-test 1 ja 2, mis on VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenormideks. Kohus leidis, et PankrS § 22 lg-st 2 tulenevalt puudus kostjal II võlgniku ajutise haldurina võimalus enne pankroti välja kuulutamist kostja I pankrotimenetlusse sekkumiseks ja aresti tühistamise taotlemiseks. Maakohus asus seisukohale, et kostja II vajas mõningast aega, et välja selgitada, kas arestitud vara kuulus kostjale I või kolmandale isikule ja 2 kuud alates kostja I pankrotihalduriks määramisest kuni Tallinna Ringkonnakohtule taotluse esitamiseks arest tühistamiseks on käesoleval juhul mõistlik aeg, arvestades, et tegemist oli kostja I osanike ja juhatuse liikmete vahelise vaidlusega. Kohus leidis, et kostja II ei oleks saanud kiirendada metallile seatud aresti tühistamist. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostja II ei rikkunud PankrS § 55 lg 1 ja § 124 lg 1 ja 2 sätteid ja tema käitumine ei olnud õigusvastane, mistõttu jättis maakohus rahuldamata hageja nõude kostja II vastu kahjuhüvitise väljamõistmiseks.
38.Hageja alternatiivnõude kostja III ja kostja IV vastu rahuldas maakohus osaliselt ja tunnustas kostja I pankrotimenetluses hageja nõuet summas 86 183,14 eurot teise järgu nõudena, põhjendades seda järgmiselt. Maakohtul tuli tuvastada, kas hagejale on tekkinud kahju seoses alusetu aresti kohaldamisega ja selgitada välja, milline oli metalli seisukord ja väärtus 28.11.2014 arestimise ajal ja 06.04.2015 pärast aresti tühistamist. Maakohus tuvastas, et Tallinna kohtutäitur Marek Laanemetsa 28.11.2014 koostatud vallasvara arestimisaktis on märgitud, et visuaalsel vaatlusel on vara ca 30% vähem. Kohtutäituri koostatud arestitud kauba inventuuri kohaselt oli arestitud vallasvara väärtus kokku 371 108,53 eurot. Kohus tuvastas, et vastavalt arestimisaktile ja oktoobri 2014 müügiarvetele kuulus arestimisele peale metalli ka muud kaupa summas 23 507,32 eurot (ilma käibemaksuta). Kohtutäitur selgitas 20.09.2016 e-kirjas, et terase seisundit ei hinnatud arestimise juures (varade väärtus määrati lähtuvalt sissenõudja ettepanekust). Kostja I tollane pankrotihaldur (kostja II) ei vaidlustanud arestimisaktis kajastuvat hinda. Kohus märkis, et kui metall oleks vastava inventuuri läbiviimise ajal 8(23)
roostetanud olnud, oleks kohtutäitur pidanud seda inventuuri tulemusi kajastavates dokumentides märkima ja/või sellest sissnõudjat teavitama ja/või ei oleks akti lisas 1 ilma mistahes märkusteta märkinud, et laos asuva kauba väärtus 12.12.2014 seisuga on 371 108,53 eurot. Kuna kostjad ei esitanud muid tõendeid arestitud metalli väärtuse kohta arestimise aja seisuga ega ka selle roostetamise kohta, asus kohus seisukohale, et 28.11.2014 seisuga oli laos asuv metall kvaliteetne ning arestitud metalltoodete väärtus arestimise alguse seisuga oli 347 601,21 eurot (ilma käibemaksuta).
39.14.04.2015 Tallinna Tehnikaülikooli mehaanika ja metroloogia katselabori asjatundjate PP ja RP arvamusega, 26.09.2016 Tallinna Tehnikaülikooli mehaanika ja metroloogia katselabori asjatundja PP arvamusega, 13.06.2017 kohtuistungil PP poolt vande all antud ütlustega, 08.03.2015 AS Favor töötaja YY e-kirjaga ja 13.06.2017 kohtuistungil YY poolt tunnistajana antud ütlustega on tõendatud, et pärast metalli aresti alt vabastamist 06.04.2015 seisuga oli arestitud metall roostetanud ja metall oli kaotanud märkimisväärse osa oma väärtusest, eelduslikult võrdsustus metalli väärtus vanaraua väärtusega, mis on 25% standardile vastava metalli turuhinnast. Seega oli tõendatud metalli väärtuse langus 75% ulatuses.
40.Hageja on 2015 aprillis müünud arestist vabastatud kauba hinnaga 175 235,94 eurot (ilma käibemaksuta) SIA-le „Kompanija Avotini“. Kuivõrd hageja müüdud kauba hulka kuulus peale metalli ka muud kaupa summas 15 899,12 eurot, siis oli hageja poolt SIAle „Kompanija Avotini“ müüdud metalli edasimüügihinnaks 159 336,82 eurot (ilma käibemaksuta). 28.11.2014 määrusega arestitud kogu laos olnud vara sisaldas ka muud kaupa peale metalli.
41.Kuna hageja nõue põhineb metalli väärtuse langusest tuleneval kahjul, siis on hageja kahju arvutatav järgmise valemi kohaselt: kahju = metalli väärtus arestimise alguses – metalli väärtus arestimise lõpus. Kuna hageja sai arestitud kauba 2015 aprillis realiseeritud hinnaga 175 235,94 eurot, siis on tõendatud hinnalangus ehk kahju ilma käibemaksuta summas 172 366,27 eurot.
42.Juhul kui metallile ei oleks (õigusvastast) aresti seatud ning hagejal ei oleks metalli käsutamist keelatud, siis hagejal oleks olnud võimalik metall enne selle kahjustumist roostetamise tõttu normaalse turuhinnaga võõrandada. Sellest tulenevalt hagejale tekkinud kahju ja kostja I poolse kohustuse rikkumise vahel esineb põhjuslik seos.
43.Kohus leidis, et hagejale kuuluvale varale aresti seadmise taotlemine oli kostja I juhatuse liikme CC poolt teadlik ja tahtlik tegevus. CC võis ette näha, et kohus tema taotluse rahuldab, millest tulenevalt hageja ei saa temale kuuluvat metalli võõrandada ja hagejale kuuluv metall jääb mõneks ajaks seisma kütmata ja niiskesse laoruumi, kus metall võib korrodeeruda. Eeltoodust tulenevalt puudusid alused jätta VÕS § 127 lg 2 kohaldamata.
44.Maakohus tuvastas, et vaatamata ajutise halduri ettepanekule ei soovinud hageja vara kolida naabruses olevasse lattu ning hageja ise ei võtnud midagi ette ega lubanud ka pankrotihalduril ladustada metalli mõnele teisele üüripinnale, kus oleksid tagatud metalli säilimiseks ja roostetamise vähendamiseks paremad tingimust. Maakohus järeldas, et ajal, mil kostja I hagejale kahju tekitas, olid kostja I ja hageja samade isikute kontrolli all ning hagejal ja kostjal I olid samad esindajad. Seda arvestades oleks hageja kahju tekkimise vältimiseks saanud teha vähemalt järgmiseid toiminguid: hageja ja kostja I ühine juhatuse liige BB oleks saanud kostja I esindajana esitada avalduse pankrotiavalduse tagamise taotlusest loobumiseks; hageja ja kostja I oleks oma ühise juhatuse liikme BB kaudu saanud sõlmida kokkuleppe aresti tühistamiseks;
9(23)
hageja ja kostja I ühine juhatuse liige BB oleks kostja I esindajana saanud arestimisest tulenevatest õigustest loobuda või anda nõusoleku arestitud vara käsutamiseks (TsMS § 378 lg 6): hageja ja kostja I ühine juhatuse liige BB oleks saanud esitada kohtutäiturile taotluse vara arestist vabastamiseks (TMS § 77 lg 1 ja lg 2); hageja oleks saanud esitada hagi vara arestist vabastamiseks (TMS § 222); hageja oleks saanud esitada kohtule avalduse arestitud eseme müügiks ja müügist saadud raha hoiustamiseks selleks ettenähtud kontol vastavalt TsMS § 389 lg 5; hageja oleks pidanud esitama kohtule taotluse hagi tagamise abinõue asendamiseks (TsMS § 385).
45.Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et hagejale on tekkinud kahju ka hagejast endast tulenevate asjaolude tõttu ja kohus pidas õigeks kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel 50% ulatuses vähendada, s.o 86 183,14 euroni.
46.Maakohus leidis, et hageja ei ole õigustatud nõudma kostjalt I üüri, valve, kütte ja prügiveokulude hüvitamist, kuna kohus tuvastas, et lao- ja kontoriruume ei arestitud ja hagejal oli võimalus neid vabalt kasutada. Maakohtu hinnangul ei ole üürilepingust tulenevate kohustuste täitmise ja üüripinnal asuvate asjade arestimise või sellega tekitatud kahju vahel põhjuslikku seost.
47.Kuna kohus jättis hagi kostja I vastu esitatud massikohustuse täitmise nõudes läbivaatamata, siis jättis maakohus kostja I menetluskulud TsMS § 168 lg 2 alusel hageja kanda. Kuivõrd hageja poolt kostja II vastu esitatud nõue jäi rahuldamata, siis jättis maakohus kostja II vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna kohus jättis kostja IV vastu esitatud hageja primaarse kahju hüvitamise nõude rahuldamata ja rahuldas kostja III ja IV vastu esitatud nõude tunnustamise hagi osaliselt, siis jättis maakohus hageja, kostja III ja kostja IV menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel nende endi kanda. Hageja apellatsioonkaebus
48.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäeti rahuldamata ja kostja I osas läbi vaatamata, ning teha uus otsus, millega rahuldada massikohustuse täitmise nõue kostja I ja kostja IV vastu ning välja mõista massikohustusena kahjuhüvitise nõue 209 185,53 eurot, samuti rahuldada nõue kostja II vastu ja välja mõista kahjuhüvitise nõue 209 185,53 eurot. Alternatiivselt, juhul kui ringkonnakohus jätab massikohustust puudutava nõude osas hagi kas osaliselt või täielikult rahuldamata, palub hageja tühistada maakohtu otsus osas, millega jäeti osaliselt rahuldamata alternatiivne nõue kostja III ja kostja IV vastu nõude tunnustamiseks kostja I pankrotimenetluses, ning teha uus otsus, millega rahuldada täielikult alternatiivne nõue hageja nõude tunnustamiseks kostja I pankrotimenetluses summas 209 185,53 eurot teise järgu nõudena. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.
49.Maakohus kohaldas alusetult PankrS § 31 lg 5 ja PankrS § 148 lg 1 p-te 1 ja 4 üksnes normi grammatilisele tõlgendusele tuginedes. Kohus oleks pidanud lähtuma osaliselt massikohustusena määratletava kahju ja osaliselt teise järgu nõudena määratletava kahju kindlaksmääramisel ning selle ajalisel määratlemisel, kui palju kahjust tekkis aresti tõttu enne 09.01.2015 ja kui palju perioodil 09.01.2015-06.04.2015. Ebaõige tõlgenduse tõttu jättis maakohus ebaõigesti analüüsimata kostja II vastutuse hageja ees PankrS § 148 lg 2 alusel. Samuti tuvastas maakohus alternatiivsel alusel kostja II vastu esitatud kahjunõude osas ebaõigesti, et kostja II ei vastuta VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p
10(23)
7 alusel õigustamatu tegevusetusega hagejale tekitatud kahju eest PankrS § 22 lg 2 p 1 ja 3, § 55 lg 2, lg 3 p 1 ja § 124 lg 1 ja 2 sätestatud ametikohustuste rikkumise tõttu.
50.Maakohus kohaldas ebaõigesti asjas VÕS § 139 lg-d 1 ja 2, kuna kohus jättis arvestamata ja käsitlemata olulised faktilised asjaolud ning sündmuste ajalise järgnevuse. Samuti esitas kohus ühepoolselt ainult hagejat puudutava võimaliku kahju vähendava tegevuskava, jättes seejuures täielikult arvestamata kostja II võimalikud tegevused kahju vähendamiseks. Põhjendamatu on kahju vähendada põhjendusel, et hageja ettevõtjana on ise süüdi selles, et hageja ei ole algusest peale metalli ladustanud kontrollitud niiskus- ja temperatuuriga köetud lattu. Maakohtu etteheited hageja kaassüü osas alusetud ja põhjendamatud. Maakohus asus põhjendamatult seisukohale, et hageja oleks saanud esitada hagi vara arestist vabastamiseks (TMS § 222). Seejuures jättis maakohus arvestamata asjaolu, et vastav hagimenetlus oleks kestnud tunduvalt kauem ja aeglasemalt kui vaidlus määruskaebemenetluses. Lisaks asus maakohus põhjendamatult seisukohale, et hageja oleks saanud esitada kohtule avalduse arestitud eseme müügiks ja müügist saadud raha hoiustamiseks selleks ettenähtud kontol vastavalt TsMS § 389 lg 5 või et hageja oleks pidanud esitama kohtule taotluse hagi tagamise abinõu asendamiseks (TsMS § 385). Kuna ajutisel halduril on kohustus tagada vara säilimine (PankrS § 22 lg 2 p 3) ja pankrotihalduril on kohustus vara valitseda ja säilitada (PankrS § 55 lg 3 p 1 ja § 124 lg 2), siis oleks kostja II pidanud ise võtma tarvitusele kõikvõimalikud menetluslikud meetmed, et vara säilitaks oma väärtuse või taotlema selle maha müümist ja saadud raha hoiustamist kuni ta vara kuuluvuses lõplikule selgusele jõuab.
51.Maakohus tuvastas alusetult, et hageja vara õigusvastase arestimise ja hageja poolt vara õigusvastase arestimise perioodil kinnistuga seonduvate kulude (üüri- valve-, kütte- ja prügiveokulude) kandmise vahel puudub põhjuslik seos ning hageja poolt kantud kinnistuga seotud kulusid ei ole seetõttu võimalik arvata hagejale vara õigusvastase arestiga tekitatud kahju hulka.
52.Maakohus leidis alusetult, et kostja I vastu esitatud massikohustusena kvalifitseeritud kahju hüvitamise nõue tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, kuna pankrotivõlgnik ei ole pankrotivara puudutavas vaidluses õige kostja. Juhul, kui ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hagi massikohustuse nõudes kostja I vastu tuleb jätta läbi vaatamata, siis kuulub hageja hinnangul samasisuline massikohustuse nõue rahuldamisele kostja IV vastu. Igal juhul on maakohus ebaõigesti lahendanud menetluskulude jaotuse seoses kostja I, kostja II ja kostja IV menetluses osalemisega. Nende kulude hageja kanda jätmine on äärmiselt ebaõiglane. Kostja III apellatsioonkaebus
53.Kostja III esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus tunnustas hageja nõuet summas 86 183,14 eurot kostja I pankrotimenetluses teise järgu nõudena, ja menetluskulude jaotuse osas. Kostja II palub jätta menetluskulud hageja kanda.
54.Maakohus kohaldas ebaõigesti kahju hüvitamist reguleerivaid üld- ja erinorme. Kehtiv seadus ei võimalda hagejal nõuda hagis esitatud asjaoludel kahju hüvitamist. TsMS § 391 lg 1 on kahju hüvitamise erikoosseis ja viidatud norm ei ole kohaldatav koos VÕS §-ga 1043. Riigikohus on asunud seisukohale, et hagi tagamine ei ole õigusvastane, kui hagi jäetakse hiljem rahuldamata. Seega, hagi tagamine nagu ka pankrotiavalduse tagamine, ei saa olla iseenesest õigusvastane ja TsMS § 391 lg 1 kohaldamine ei tähenda, et hageja oleks pannud toime õigusvastase teo (RKTK 06.06.2018. a. otsuse 215-4981, p 13). Seega on TsMS § 391 lg 1 ja VÕS § 1045 sätete samaaegne
11(23)
kohaldamine ebaõige, kuivõrd TsMS § 391 lg 1 tähenduses ei olnud pankrotiavalduse tagamise avalduse esitamine kostja I poolt õigusvastane tegu.
55.Samuti on kohtupraktikas väga selgelt asutud seisukohale, et TsMS § 391 lg 1 on kohaldatav vaid juhul, kui kahju põhjustanud isik ja kannatanu on asjas, kus kohus hagi tagas, poolteks TsMS 198 lg 1 p-i 1 tähenduses. TsMS § 391 lg 1 sätestab samas kohtumenetluses ühe poole poolt teisele poolele hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise alused, mistõttu TsMS § 391 lg 1 ei ole kohaldatav juhul, kui hagi tagamise tulemusel arestitakse menetlusvälisele isikule kuuluv vara (RKTK 14.10.2008. a. otsuse 3-2-1-75-08, p 13). Hageja ei olnud pankrotiavalduse lahendamise asjas menetlusosaliseks.
56.Maakohus on kohaldanud ebaõigesti VÕS § 1045 lg 1 p-e 5, 6 ja 7. Kostja III on seisukohal, et asjas puudub õigusvastane tegu ning seetõttu ei ole kohaldatavad deliktivastutust reguleerivad normid.
57.Maakohus eksis tõendite hindamisel, kuivõrd tõendid terase seisukorra kohta 28.11.2014 seisuga puuduvad. Kostja ei ole nõus maakohtuga, et aluseks tuleb võtta kohtutäituri koostatud arestimise ja inventuuri aktis märgitud vallasvara väärtus. Kuivõrd hageja väide on, et terase väärtus vähenes põhjusel, et selle seisund halvenes korrodeerumise tõttu, peab hageja tõendama mitte terase väärtust, vaid seda, et terase enda seisukorras toimusid korrosiooni tõttu muudatused. See eeldab, et hageja tõendaks, millises seisundis oli teras enne arestimist. Hageja seda teinud ei ole. Maakohus tegi kohtutäituri arestimisakti alusel eksliku järelduse, et terase seisund oli arestimisel laitmatu, kuna laos olnud vallasvara väärtus oli 371 105,55 eurot. Kohus ei arvestanud otsuse tegemisel ka sellega, et arestimisaktil on märge, mille kohaselt on CC hinnangul vara ca 30% vähem, kui laoprogrammi väljavõttes (mis oli aluseks arestimisakti koostamisele). Maakohus eksis TsMS § 230 lg 1 kohaldamisel ja tõendamiskoormuse jagamisel leides, et kostjad pidid tõendama korrosioonikahjustuste olemasolu aresti kohaldamise ajal. Asjakohatud on maakohtu väited, et kostja I või kostja II pidanuks arestimise hinna vaidlustama. Arestimisel ei olnud kostja II veel haldur ega omanud õigust hinda vaidlustada.
58.Kuigi kostja jääb enda juurde siiski selles, et tõendamata on hagejale kahju tekkimine tervikuna, leiab kostja, et maakohus jättis arvestamata oluliste asjaoludega hageja kahju suuruse arvestamisel. Kui hageja hindas terase väärtust 347 601,21 eurole, siis tuleb sellest koheselt maha arvata 30%, sest arestimisaktil on märge, mille kohaselt oli CC hinnangul vara ca 30% vähem, kui laoprogrammi väljavõttes. Hageja terase algväärtusest jääb seega alles 243 320,85 eurot. Sellest tuleb maha arvata nende toodete maksumus, mis kahjustada ei saanud. Nimelt ei ole asjas tuvastatud, et kahjustada oleksid saanud 09.10.2014. a. arvel nr INV-141009004 kajastatud terastooted: armatuurteras (ingl. rebar), profiilteras, karkassipostid jms. Kokku tuleb arvata maha kogu viidatud arve maksumus (40 806,94 eurot). Selle tulemusena väheneb hageja kahju 202 513,91 eurole, millest tuleb maha arvata hageja poolt terase edasimüügist saadud 159 336,82 eurot. Seega jääb alles üksnes 43 177,09 eurot. See oleks maksimaalne hageja kahju suurus.
59.Kostja hinnangul müüs hageja terase edasi oma emaettevõtjale turuhinnast madalama hinnaga ja arvestades hageja esitatud terase väärtust ning selle edasimüügiväärtust, on hind olnud madalam ca 45%. Võttes aluseks terase väärtuse, millest arvata maha 30% puudujääk, mis arestimisel tuvastati, siis pidanuks hageja müüma terase emaettevõtjale hinnaga ligikaudu 289 701 eurot 45% kallimalt. Seega loobus hageja teadlikult oma emaettevõtja kasuks ca 130 365 eurost, mistõttu tegelikku kahju ei ole hageja mitte mingil juhul saanud – 43 177,09 eurone puudujääk on tekkinud seetõttu, et hageja tegi teadvalt turuhinnast madalama hinnaga tehingu oma emaettevõtjaga. 12(23)
60.Nõude tunnustamise hagi kostja IV vastu on esitatud hilinenult. Hageja avaldas soovi kostja IV kaasamiseks menetlusse esmakordselt 24.08.2017 teesides. Hageja ei soovinud kostjatest kellegi asendamist kostjaga IV, vaid viimase kaasamist. Seega tuleb lugeda hagi esitatuks kostja IV suhtes alates 31.08.2017 vastavasisulise taotluse esitamisest. PankrS § 106 lg 1 kohaselt tuleb esitada hagi nõude tunnustamiseks ühe kuu jooksul arvates päevast, mil koosolek jättis nõude tunnustamata. Arvestades, et kostja I nõuete kaitsmise koosolek jättis hageja nõude tunnustamata 13.04.2015, on hagi kostja IV vastu nõude tunnustamiseks ilmselgelt hilinenud. Kostja IV vastuapellatsioonkaebus
61.Kostja IV esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas osaliselt hageja alternatiivse nõude ja tunnustas hageja nõuet kostja I pankrotimenetluses summas 86 183,14 eurot teise järgu nõudena, ja teha uus otsus, millega jäetakse hageja hagi tervikuna rahuldamata.
62.Maakohus kohaldas hageja alternatiivnõuet kostja IV suhtes osaliselt rahuldades ebaõigesti materiaalõiguse norme, rikkus oluliselt menetlusõiguse norme ja hindas valesti tõendeid.
63.Maakohtu otsus on hageja nõude kvalifitseerimise osas vastuoluline ja ebaselge. Arusaamatuks jääb, milline on hageja kahju hüvitamise nõude alusnorm ning millised on selle alusnormi kohaldamise eeldused. Kostja IV leiab, et maakohus rikkus nii kvalifitseerimiskohustust kui ka otsuse põhjendamiskohustust. Esiteks, maakohus kvalifitseeris hageja nõude üksteist välistavate õigusnormide alusel (TsMS § 391 lg 1 p 2 ja VÕS § 1045 lg 1 p 5, 6 ja 7). Teiseks, kvalifitseerimiskohustuse rikkumise tõttu määratles maakohus vastuoluliselt ka hageja nõude rahuldamise eeldused. Esmalt selgitas maakohus, et hageja kahju hüvitamise nõue ei eelda süü ega õigusvastasuse tuvastamist. Seejärel aga märkis, et kostja I tegu (alusetu aresti kohaldamise taotlemine) oli õigusvastane. Seega jääb maakohtu otsusega tutvudes arusaamatuks, kas kostja I väidetava teo õigusvastasuse tuvastamine on hageja nõude rahuldamise eeldus või mitte. Kolmandaks, isegi juhul, kui asuda seisukohale, et TsMS § 391 ja VÕS § 1045 üheaegne kohaldamine on siiski võimalik, siis jäävad VÕS § 1045 kohaldamisega seotud maakohtu seisukohad täielikult arusaamatuks. VÕS § 1045 lg 1 p 5, p 6 ja p 7 ei sätesta iseseisvat kahju hüvitamise nõude alust, vaid reguleerivad üksnes õigusvastasust kui ühte lepinguvälise kahju hüvitamise nõude eeldust. Seega ei saa VÕS § 1045 isegi teoreetiliselt olla hageja nõude alusnormiks, st üksnes õigusvastasuse tuvastamisest ei piisa hageja poolt kostja I vastu esitatud nõude rahuldamiseks.
64.Maakohus kohaldas TsMS § 391 lg 1 p 2 valesti. Hageja poolt kostja I vastu esitatud kahju hüvitamise nõude puhul ei ole TsM § 391 lg 1 p 2 kohaldamise eeldused täidetud. Hageja ei olnud pankrotiavalduse lahendamise asjas menetlusosaliseks ja ta ei saa TsMS § 391 alusel kahju hüvitamise nõuet esitada.
65.Hageja ei ole kahju tekkimist tõendanud. Maakohus tuvastas hageja kahju ebaõigesti. Selleks, et välja selgitada, kas hagejale on hagiavalduses kirjeldatud kahju tekkinud, oleks maakohus pidanud tuvastama muu hulgas järgnevad asjaolud: (1) Millised konkreetsed hagejale kuuluvad metalltooted ja millises koguses 28.11.2014 arestiti? (2) Milline oli nende metalltoodete seisukord arestimise hetkel? (3) Milline oli arestitut metalltoodete väärtus arestimise hetkel? (4) Milline oli arestitud metalltoodete seisukord aresti lõppedes? (5) Kas metalltoodete roostetamine arestimise ajal vähendas metalltoodete väärtust ja kui vähendas, siis millises ulatuses? Maakohus ei ole neid asjaolusid nõuetekohaselt tuvastanud.
66.Maakohus ei tuvastanud, millised konkreetsed hagejale kuuluvad metalltooted 28.11.2014 arestiti. Arestimisakti koostamisel ei tuvastatud arestitavate metalltoodete 13(23)
omanikku. Lisaks on kohtutäitur avaldanud, et arestimisel ei kontrollitud eraldi ka arestitava vara koosseisu.
67.Metalltoodete seisukord arestimise hetkel tuleb tuvastada iga metalltoote osas eraldi ning kohtutäituri poolt koostatud arestimisaktil ei ole metalltoodete seisukorra tuvastamisel mittemingisugust tähtsust. Maakohus tuvastas, et metalltoodete roostetamine oli nende arestimise hetkeks juba alanud, mistõttu jääb arusaamatuks maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole kostjad kohtule esitanud ühtegi tõendit metalli roostetamise kohta arestimise alguse seisuga.
68.Kostja II nõustumist arestimisakti märgitud metalltoodete väärtusega ei saa järeldada sellest, et kostja II jättis arestimisakti märgitud väärtuse vaidlustamata. Enne kostja I pankroti väljakuulutamist puudus kostjal II võimalus arestimisakti märgitud hinna vaidlustamiseks. Maakohus omistas arestimisakti märgitud metalltoodete hinnale põhjendamatult suure tähenduse ka seetõttu, et TMS § 74 lg 3 kohaselt hinnatakse arestitud asjad üldjuhul võlgniku ja sissenõudja kokkuleppel. Kuna antud juhul oli nii võlgnikuks kui ka sissenõudjaks kostja I, siis määrati arestitud metalltoodete hinnaks kostja I poolt nimetatud summa. Seetõttu ei oma arestimisakti märgitud metalltoodete hind käesoleva vaidluse lahendamisel mittemingisugust tähtsust.
69.Maakohus tuvastas PP, RP ning YY arvamuste ja ütluste alusel, et aresti lõppedes oli arestitud metalltoodete väärtus vähenenud 75% ulatuses. Kostja IV leiab, et JMi arvamuse arvestamata jätmine ning teiste asjatundjate arvamuste eelistamine ei ole põhjendatud. Maakohus ei kaalunud kordusekspertiisi määramist.
70.Hageja väidetava kahju suurust tuvastades väljus maakohus hagi piiridest (TsMS § 439 rikkumine). Kostja IV suhtes esitatud hagiavalduse tervikteksti kohaselt vähenes metalltoodete väärtus arestimise ajal 30%. 21.05.2018 toimunud kohtuistungil üritas hageja kahju suuruse arvestamise metoodikat muuta väites, et arestitud metalltoodete väärtus vähenes hoopis 75% ulatuses. Kuna maakohus ei ole hagi muutmist lubanud, siis oli maakohus otsuse tegemisel seotud hageja poolt avaldatud metalltoodete väärtuse vähenemise ulatusega 30%. Tuvastades, et metalltoodete väärtuse vähenemise ulatus on hoopis 75%, väljus maakohus hagi piiridest.
71.Lisaks tuleb metalltoodete väidetava väärtuse vähenemise ulatuse tuvastamisel lähtuda metalltoodete väärtusest ilma käibemaksuta.
72.Hageja väidetava kahju ja hagi tagamise abinõude kohaldamise vahel puudub põhjuslik seos. Põhjusliku seose tuvastamisel kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 127 lg 4. Ebaõige on maakohtu järeldus, mille kohaselt on hageja väidetav kahju põhjuslikus seoses hageja vara arestimisega.
73.Pankrotiavalduse tagamise avalduse esitamine ei olnud õigusvastane. Maakohtu otsus on kostja I teo õigusvastasust käsitlevas osas nõuetekohaselt põhjendamata. Maakohtu otsusest ei selgu, milles konkreetselt seisnes hageja omandi rikkumine, hageja majandustegevusse sekkumine ning millisest konkreetsest õigusnormist tulenevat kohustust on kostja I rikkunud. Maakohus ei ole oma otsuses viidanud ka mitte ühelegi kostja I õigusvastasuse tuvastamise aluseks olnud tõendile.
74.Maakohus oleks pidanud kahjuhüvitise suuruse nullini vähendama. Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt tekkis kogu hageja kahju üksnes hagejast endast tulenevate asjaolude tõttu. Maakohus tegi seejuures kindlaks, et hagejal oli võimalik metalli roostetamine tervikuna ära hoida. Maakohtu tuvastatud asjaolusid arvestades jääb arusaamatuks, miks vähendas maakohus kahjuhüvitist kõigest 50% võrra. Vastustajate seisukoht
75.Vastustajad vaidlesid nende vastu esitatud kaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. 14(23)
Ringkonnakohtu seisukoht
76.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb osaliselt muuta (TsMS § 657 lg 1 p 21).
77.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohtu otsuse põhjendusi muudab ringkonnakohus õiguse kohaldamise osas.
78.Ringkonnakohus kontrollib esmalt hagi läbivaatamata jätmist kostja I vastu esitatud nõude osas, siis hagi rahuldamata jätmist kostjate II ja IV osas ning seejärel alternatiivse nõude kostjate III ja IV vastu rahuldamist osaliselt.
79.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus jättis ebaõigesti TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata hageja nõude kostja I vastu. Hageja esitas kostja I vastu kahju hüvitamise nõude PankrS § 149 lg-st 1 tulenevalt, mille kohaselt massikohustuse täitmist võib võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras. PankrS § 148 lg 1 p 1 järgi on massikohustusteks pankrotimenetluse ajal halduri poolt oma ülesannete täitmisel tehtud tehingutest ja muudest toimingutest tekkinud kohustused ja p 4 järgi juriidilisest isikust võlgniku poolt pankrotimenetluse ajal õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kohustused. PankrS § 541 lg 1 viimase lause järgi haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Hageja esitas nõude kostja I, kes on võlgnik, vastu ja kes ei saa PankrS § 541 lg 1 järgi olla pooleks pankrotivaraga seotud vaidluses. Seega on hageja esitanud väidetava massikohustuse täitmise nõude ebaõige kostja vastu, kelle vastu ei ole võimalik nõuet rahuldada ja hagejal hagiga oma eesmärki saavutada, mistõttu on põhjendatud jätta hagi kostja I vastu TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi läbi vaatamata.
80.Kuna kostja II oli kostja I ajutine haldur ja haldur alates pankroti väljakuulutamisest 09.01.2015 kuni 11.01.2016, siis temalt ei ole võimalik nõuda PankrS § 149 lg 1 järgi massikohustuse täitmist, kuna ta ei ole selle nõude osas õige kostja. Nõue massikohustuse täitmiseks tuleb esitada tegutseva halduri vastu. Kuigi menetlusse on kaasatud ka tegutsev haldur, ei ole hageja kostja II vastu esitatud nõuet muutnud. Eeltoodud osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ja neid TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda.
81.Hageja esitas kostja II vastu kahju hüvitamise nõude PankrS § 148 lg 2 alusel, juhuks, kui pankrotivarast ei jätku massikohustuste täitmiseks (VI kd, tl 165 pöörel, VII kd, tl 14). Hageja väitis, et kostjale II olid teada asjaolud, et metall võib rikneda, mistõttu oleks ta pidanud taotlema aresti mahavõtmist. PankrS § 148 lg 2 sätestab, et kui pankrotivarast ei jätku massikohustuse täitmiseks, on haldur kohustatud hüvitama võlausaldajale tekitatud kahju, kui ta nägi tehingu tegemisel või täitmise jätkamisel ette või pidi ette nägema, et pankrotivarast ei jätku massikohustuse täitmiseks, ja ei teatanud sellest massikohustuse võlausaldajale. Eeltoodud nõude rahuldamise eelduseks on, et hagejal on võlgniku vastu massikohustuse täitmise nõue. Kolleegium nõustub maakohtuga, hageja nõue ei ole massikohustuse täitmise nõue, mistõttu hageja esiletoodud asjaoludel puudus alus kostja II vastu nõude rahuldamiseks. Maakohus on õigesti järeldanud, et nõue kahju hüvitamiseks, mis on tekkinud hageja vara arestimisest pankrotiavalduse tagamiseks enne pankrotimenetluse algust, ei ole PankrS § 148 lg 1 pdes 1 ja 4 ja § 149 lg-s 1 sätestatud massikohustus, mille täitmist saab pankrotivõlgnikult nõuda ilma pankrotimenetluses nõuet PankrS § 93 ja § 94 lg-te 1 ja 2 15(23)
järgi esitamata ning PankrS § 103 järgi kaitsmata. Kostja I pankrotimenetlus algas PankrS § 35 järgi pankroti väljakuulutamisega 09.01.2015, seega pidid asjaolud, mis on aluseks hageja väidetava kahju, mille hüvitamist on võimalik nõuda massikohustusena, tekkimisele, olema tekkinud pärast pankroti väljakuulutamist. Kohtu ette toodud asjaoludest tulenevalt on kostja I juhatuse liikme CC avalduse alusel maakohus arestinud 28.11.2014 pankrotiavalduse tagamise määrusega hageja vara. Seega on tagamine toimunud on enne pankroti väljakuulutamist. Kolleegium ei nõustu hageja käsitlusega, et kahju saaks piiritleda olenevalt ajast, millal see tekkis, ja sellisel juhul oleks kahju osas, mis on tekkinud pärast 09.01.2015, hüvitamise osas tekkinud massikohustus. Asjaolusid, millest saaks tuvastada kahju tekkimist erineval ajal, kohtule esitatud ei ole. Hageja on apellatsioonkaebuses rõhutanud, et asjatundjate arvamuse järgi on metalli kahjustumine ajas progresseeruv protsess, millest lähtudes saab proportsionaalselt määrata, millises ulatuses ja millal kahju tekkis. Kolleegiumi arvates ainuüksi sellele asjatundjate järeldusele tuginedes ei saa määrata kahju suurust hageja poolt viidatud viisil. Hageja ei ole kohtu ette toonud täpselt, millises osas on kahju tekkinud enne pankroti välja kuulutamist ja millises osas pärast. Lisaks tuleneb asjatundjate arvamusest, et metalli korrodeerumine ei sõltu ainult ajafaktorist.
82.Hageja nõue kostja II vastu kahju hüvitamiseks PankrS § 24 lg 1 ja § 63 lg 1 järgi tuleb samuti jätta rahuldamata. PankrS § 24 lg 1 ja/või § 63 lg 1 järgi vastutavad ajutine haldur ja/või haldur oma kohustuse rikkumisega võlgnikule või võlausaldajale (§ 63 lg 1 järgi ka isikule, kellel on õigus nõuda massikohustuse täitmist) süüliselt tekitatud kahju eest. Kolleegiumi arvates ei ole esile toodud ega tõendatud, et kostja II oleks rikkunud ajutise halduri ja halduri kohustusi. Ajutise halduri kohustuseks oli PankrS § 22 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi kindlaks teha võlgniku vara ja tagada selle säilimine, kuid tal ei olnud õigust teha varaga tehinguid ega toiminguid, sh sekkuda kohtutäituri poolt vara arestimise toimingutesse. See, et hageja 05.12.2014 määruskaebuses viitas metalli riknemisele, ei tähenda, et ajutine haldur oleks saanud hageja vara arestist vabastada või paigutada kohtutäituri poolt arestitud vara teistesse hoiuruumidesse. Samuti ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, millest järelduks, et kostja II haldurina, s.o pärast 09.01.2015, oleks oma kohustusi rikkunud. Halduri üldised kohustused tulenevad PankrS §-st 55 ja kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et haldur on rikkunud oma kohustusi hageja kui võlausaldaja suhtes. Kolleegium ei nõustu hageja apellatsioonkaebuse väitega, et kostja II süüline tegevus väljendus hageja määruskaebusele 19.01.2015 (s.o hilinenult) vastu vaidlemises väitega, et pankrotiavalduse tagamine oli õiguspärane. Arvestades seda, et pankrot kuulutati välja 09.01.2015, siis on usutav, et võlgniku varade täpne väljaselgitamine ei olnud veel toimunud. Käesolevas ja eelmises punktis toodud põhjendustega tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada.
83.Maakohus on ebaõigesti käsitlenud hageja nõuet kostja II vastu VÕS § 1043 järgi lepinguvälise kahju hüvitamise nõudena ja analüüsinud kostja II tegevuse õigusvastasust VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi. Kuna kohus lahendab TsMS § 5 lg 1 järgi hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, siis ei pidanud maakohus tuvastama, kas hagejal võiks olla nõue kostja II vastu VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 5-7 järgi ja maakohtu sellekohased põhjendused tuleb otsusest välja jätta.
84.Kostja IV kui kostja I halduri vastu on hageja esitanud kahju hüvitamise nõude massikohustuse täitmiseks. Kuna eelnevalt on ringkonnakohus nõustunud maakohtuga, et hageja nõue ei ole massikohustus, siis on maakohtu poolt hagi rahuldamata jätmine õige.
85.Järgnevalt analüüsib kolleegium maakohtu otsust osas, milles maakohus rahuldas osaliselt hageja alternatiivselt esitatud nõude kostja I pankrotimenetluses hageja nõude 16(23)
tunnustamiseks. Maakohus rahuldas nõude osaliselt ja tunnustas hageja nõuet kostja I pankrotimenetluses summas 86 183,14 eurot teises rahuldamisjärgus (PankrS § 153 lg 1 p 2). Alternatiivse nõude lahendamise kohta tehtud otsuse peale on esitanud apellatsioonkaebuse hageja osas, milles nõue jäi tunnustamata, ja kostjad III ja IV osas, milles nõuet tunnustati.
86.Hageja esitas kostja I pankrotimenetluses 09.03.2015 haldurile nõudeavalduse koos tõenditega (I kd, tl 139-154) kahju 209 185,53 eurot hüvitamiseks. Kahju oli hagejale tekkinud seoses lao ja muude ruumide, mille kasutamine oli takistatud pankrotiavalduse tagamise tõttu, üüri, valve, küttekulude ja prügiveoteenuse eest tasumisega kokku 22 013,27 eurot. Nõude summas 187 172,26 eurot esitas hageja seoses laos olnud metalltoodete kahjustumisega (väärtuse vähenemisega) ajal, kui need olid tagamise korras arestitud. 13.04.2015 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid hageja nõudele vastu kostja III ja haldur.
87.Hageja tõi hagiavalduses esile, et tema poolt üüritud laos oli talle kuuluvat metalli 623 907,54 euro eest ja sellest riknes 30%, millest tulenevalt on kahju 187 172,26 eurot. Hageja selgitas hagiavalduses, et kahjustuste täpne ulatus tuleb selgitada välja ekspertiisiga. Maakohtu menetluse ajal muutis hageja osaliselt nõude aluseks olevaid asjaolusid. Hageja 02.07.2015 seisukohtades (III kd, tl 5-11) ja hagi 25.01.2018 terviktekstis (VI kd, tl 162-165) tõi hageja esile, et 11.-12.12.2014 kohtutäituri läbiviidud inventuuri käigus tuvastati täpne 28.11.2014 arestitud varade kogus ja väärtus, milleks oli 371 108,53 eurot. Maakohus lähtus otsuse tegemisel hageja täpsustusest ja tuvastas, et pankrotiavalduse tagamiseks arestitud vara väärtuseks oli 371 108,53 eurot, millest metalltoodete väärtus oli 347 601,21 eurot. TsMS § 376 lg 1 järgi pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist võib hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Kostja III 10.09.2015 menetlusdokumendist, s.o järgmine dokument, peale hageja poolt 02.07.2015 asjaolude muutmist, vastuväiteid ei nähtu (III kd, tl 155-162). Samuti ei ole selliseid vastuväiteid kostja II 01.10.2015 menetlusdokumendis (III kd, tl 193-197). Kostja IV kaasati menetlusse pärast kostja II halduri kohustustest vabastamist ja tema esimeses 05.04.2018 menetlusdokumendis ei ole hagi muutmisele vastuväiteid esitatud (VI kd, tl 198-202).
88.Sellele, et kahjustatud metalli väärtus on 25% turuhinnast, on hageja esmakordselt tuginenud 24.08.2017 menetlusdokumendis (VI kd, tl 60-66). Kostja IV vastuapellatsioonkaebuse järgi on maakohus ebaõigesti lähtunud muudetud hagi aluses esitatud asjaolust, et kahjustatud oli 75% metalltoodetest, mitte aga 30%, nagu oli väidetud algses hagiavalduses, mistõttu hageja on hagi aluseks olevaid asjaolusid muutnud ilma kohtu ja kostjate nõusolekuta pärast hagi menetlusse võtmist. Pärast 24.08.2017 uue asjaolu esiletoomist ei ole kostjad sellele vastuväiteid esitanud. Kolleegium märgib, et kostja IV vastuapellatsioonkaebuse väide on lisaks ka ebatäpne. Hageja väitis esialgses hagiavalduses, et kahjustatud oli metalltoodetest 30%, s.t milline osa laos olnud metallist oli korrodeerunud, kuid 75% puudutas väärtuse langust, mis ei pea olema samas suuruses kahjustuste ulatusega.
89.Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja I taotlusel oli arestitud hageja vara 371 108,53 euro väärtuses, millest metalltooteid oli 347 601,21 eurot. Seda, et kostja I avalduse alusel arestitud metalltoodete väärtus oli 347 601,21 eurot, tõi hageja arvuliselt esile pärast asja sisulise läbivaatamise lõppu esitatud teesides, kuid maakohus sai nimetatust lähtuda, kuna kostjad olid esitanud hageja nõudele vastuväite, et kõik laos olnud kaup ei olnud korrodeeruv. Nii on 21.05.2018 kohtuistungil kostja I lepinguline esindaja esile toonud, et laos oli prusse ja klaasvilla, mis ei korrodeeru (VI 17(23)
kd, tl 210 pöördel) ja 06.06.2018 kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kostja III esindaja väitnud, et laos olev mineraalvill ei roosteta (VIII kd, tl 4 pöördel). Ka hageja on 24.08.2017 menetlusdokumendis ise esile toonud, et laos oli ka muud kaupa 22 013,27 euro väärtuses (VI kd, tl 65). Eeltoodu tõttu ei ole hageja poolt kohtuvaidluse teesides esitatud korrodeeruva kauba ehk metalltoodete maksumuse arvuline näitaja esmakordselt esile toodud asjaolu, pigem on tegemist kostjate vastuväidete põhjal tehtud täpsustusega. Vaidlust ei olnud, et pärast hagejale laos olnud arestitud vara tagastamist müüdi need 175 235,94 euro eest. Kolleegium ei nõustu hageja apellatsioonkaebuse väitega, et metalltoodete müügist saaduna oleks pidanud maakohus arvestama 159 336,82 eurot. Hageja enne asja sisulise läbivaatamise lõppu sellist väidet, et raha oleks laekunud müüdud metalltoodete eest vähem kui 175 235,94 eurot, esitanud ei ole. 29.06.2018 kohtuvaidluse kirjalikes teesides (VII kd tl 17 pöördel) on hageja sellise väite esitanud, kusjuures asja sisuline läbivaatamine lõppes 06.06.2018 kohtuistungiga. Eeltoodu tõttu ei olnud asjaolu esitatud hageja poolt õigeaegselt ja maakohus ei pidanud seda arvestama. Ainuüksi asjaolust, et hageja müüs talle tagastatud metalli oma emaettevõttele, ei saa järeldada, et vara oleks müüdud alla turuhinna. Kuna lehtmetallide äris pikaajalise kogemusega LL poolt tunnistajana antud ütluse järgi oli nn valge roostega kahjustatud kuumtsingitud materjali väärtus ca 25% kahjustuseta materjalist (VI kd, tl 17), siis müük hageja poolt väidetud hinnaga ei olnud alla turuväärtuse. Ebaõige on kostja IV vastuapellatsioonkaebuse väide, et hageja kahju hüvitamise nõue on esitatud käibemaksuga. Hageja on kahju suuruse arvestanud ilma käibemaksuta, seda nii laos olnud kauba kui ka pärast arestist vabastamist metalltoodete müügist saadu osas.
90.Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega, mille järgi on tõendatud, et arestimise hetkel metallil kahjustused kas puudusid või olid ebaolulised ja kostjate väited, et metall oli kahjustatud juba eelnevalt, tõendatud ei ole. Maakohus on õigesti hinnanud kohtutäituri 28.11.2014 arestimisakti (II kd, tl 171-176) ja 11.-12.12.2014 läbiviidud inventuuri dokumente (III kd, tl 13-31), millest ei tulene, et metalltoodetel oleks olnud kahjustusi. Ainuüksi asjaolust, et kuumtsingitud metalltoodete korrodeerumine algab pakendite avamisest, sellist järeldust teha ei saa. Nii tuleneb Ruukki Products AS müügijuhi AA kirjast, et kuivas ja soojas ruumis säilivad avatud pakendis olevad metallilehed kvaliteetsena 3-4 aasta jooksul (V kd, tl 51). Korrodeerumine ja selle kiirus sõltub lisaks pakendite avamisele ennekõike hoiutingimustest, sh niiskusest ja temperatuurist. Kohtu poolt määratud ekspert JM on suuliselt selgitanud, et kohtutäituri tehtud piltide järgi oli arestimise ajal metalltoodete tsingikihi kahjustusi alla 1% (V kd, tl 72 pöördel). Sellest, et arestimisaktil oleva CC märke kohaselt oli laos vara ca 30% ulatuses vähem kui laoprogrammi väljavõttes, ei saa järeldada, et metall oleks olnud arestimise ajal kahjustunud. Asjaolu, et vara oli vähem, kinnitas ka kohtutäituri poolt läbiviidud 11.-12.12.2014 inventuuri tulemus, kus tuvastati, et esialgses arestimisaktis loetletud asjadest osa puudus. Kuna kahju suuruse tuvastamisel on aluseks võetud 11.12.12 2014 inventuuri akti järgi 28.11.2014 laos tegelikult olnud metalltooted, siis ei ole alust vähendada kahju suurust veel 30% võrra, nagu väitis kostja III apellatsioonkaebuses. Kostja III esitas apellatsioonkaebuses väite, et tõendatud ei ole arvel nr INV-141009004 kajastatud terastoodete kahjustumine. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostja III maakohtu menetluses sellist väidet esitanud ei ole ja ringkonnakohus jätab selle tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4). Hageja on väitnud, et laos olevad metalltooted olid kõik osaliselt pärast talle tagastamist kahjustatud ja sama järeldus tuleneb ka hageja esitatud dokumentaalsetest tõenditest (I kd, tl 155; II kd tl 4849) ning tunnistajate YY ja PP ütlustest (VI kd, tl 17-18). Kostja IV vastuapellatsioonkaebuse järgi on maakohus ebaõigesti jätnud arvestamata kohtu poolt 18(23)
määratud eksperdi JM arvamuse. Kolleegiumi arvates ei ole JM arvamusest võimalik teha maakohtu otsuses toodust erinevat järeldust. Ekspert JM andis oma arvamuse toimikus olevate tõendite järgi ja arvamusest tuleneb, et ilma metalltooteid nägemata ei olnud tal võimalik täpset kahjustuste suurust ja ulatust määrata. Ekspert ei hinnanud kahjustatud metalltoodete väärtuse muutumist, vaid seda, palju on piltidest nähtuvalt kahjustatud metalli kattev tsingikiht. Ekspert kinnitas, et ta tunneb metallide omadusi, kuid ei ole pädev nende müügihindade osas (IV kd, tl 176-183). Ebaõige on kostjate väide, et maakohus on eksinud tõendamiskoormise jagamisel. Kuna hageja on tõendanud, et pankrotiavalduse tagamise ajal oli metall ilma kahjustusteta, siis kostjad pidid oma väidet, et olukord oli hageja väidetust erinev, tõendama. Eeltoodut kokku võttes on maakohus kolleegiumi arvates õigesti tuvastanud, et pärast kostja I juhatuse liikme CC taotlusel maakohtu 28.11.2014 määrusega pankrotiavalduse tagamiseks vara arestimist on arestitud vara väärtus vähenenud ja hagejale on selle tõttu tekkinud kahju.
91.Kostjad vaidlustasid kaebustes maakohtu järelduse, mille kohaselt on hageja nõudenormiks TsMS § 391 lg 1 p 2. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et käesoleval juhul saab hageja esitada kostja I vastu nõude TsMS § 391 lg 1 p 2 järgi, mille kohaselt hagi tagamist taotlenud pool peab hüvitama hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju, kui ilmneb, et hagi tagamise ajal puudus hagi tagamise nõue või hagi tagamise alus. Sellele, et TsMS § 391 lg 1 järgi saab nõude esitada mitte ainult hageja vastu, viitab ka normi sõnastuse areng ajas. Alates 17.12.2018 kehtiva redaktsiooni järgi saab nõude esitada ka kolmas isik, kellele on hagi tagamisega kahju tekitatud. Kolleegiumi arvates ei ole tegemist mitte kolmanda isikuga TsMS 22. peatüki mõttes, vaid menetlusvälise isikuga, kellele on hagi tagamisega tekitatud kahju. Tõlgendus, et menetlusväline isik saab esitada nõude hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamiseks, kui risk, et tagamise avalduse rahuldamisel võib menetlusvälisele isikule kahju tekkida, on avalduse esitanud isikule piisava selgusega ettenähtav, tuleneb ka ZPO analoogse sätte § 945 kohaldamise kohtupraktikast (Tsiviilkohtumenetluse seadustik II, kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2017, lk 707). Kuna kostja I on pankrotiavalduse tagamise avalduses (I kd, tl 77-87) ise esile toonud, et taotluses nimetatud vara, mille arestimist soovitakse, ei kuulu võlgnikule ja on tegelikult võõrandatud teistele äriühingutele, sh hagejale, siis pidi risk, et pankrotiavalduse tagamise avalduse rahuldamisel võib hagejale kahju tekkida, olema kostjale I piisava selgusega ettenähtav. Lisaks oli tagamise avalduse esitanud CC isik, kes tegeles metalliäris ja oli teadlik riskist, et metallid korrodeeruvad ja avatud pakendites seistes nende väärtus langeb.
92.TsMS § 391 lg 1 järgi esitatud kahju hüvitamise nõude puhul ei ole vajalik tuvastada kahju tekitaja süüd ega tema tegevuse õigusvastasust. Hageja peab tõendama ainult tekkinud kahju ja põhjusliku seose tekkinud kahju ja hagi tagamise vahel (VÕS § 127 lg 4). Maakohus on õigesti tuvastanud, et hagejale tekkinud kahju ja kostja poolt pankrotiavalduse tagamiseks hagejale kuulunud metalltoodetele aresti seadmise taotlemise vahel oli põhjuslik seos. Pankrotiavalduse tagamata jätmisel oleks saanud hageja metalltooted kiiresti enne kahjustuste tekkimist võõrandada ja need ei oleks seisnud niiske ja külma talveperioodi vältel laos.
93.Kas kindlat liiki ja suurusega otsene varaline kahju on konkreetsel juhul hüvitatav, tuleb hinnata VÕS § 127 alusel, sh tuleb hinnata, kas hüvitatav kahju on VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud TsMS § 391 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse kaitse-eesmärgiga. Ringkonnakohtu arvates TsMS § 391 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse kaitse-eesmärgiks on tagada, et hagi tagamisel ei tekitataks kahju isikutele, kelle vara pole alust hagi tagamise korras arestida. Õige on maakohtu järeldus, et kostja I ei ole pankrotiavalduse tagamise avalduse esitamisel hoidunud põhimõttest hagi tagamisega mitte kahjustada 19(23)
isiku, kelle suhtes hagi tagatakse, õigusi. Maakohus on õigesti leidnud, et TsMS § 391 lg 1 p 2 järgi vastutab tagamist taotlenud isik tagamisega tekitatud kahju eest siis, kui kohtumäärus tagamise kohta tühistatakse põhjusel, et pankrotiavalduse tagamiseks ei ole võimalik kehtiva õiguse järgi arestida kolmanda isiku vara, mistõttu puudus alus pankrotiavalduse tagamiseks.
94.Õige on kostjate apellatsioonkaebuste väide, et maakohus on samaaegselt TsMS § 391 lg 1 p 2 kohaldamisega viidanud ka VÕS § 1045 lg 1 p-dele 5, 6 ja 7, mis sätestavad ainult kahju tekitamise õigusvastasuse alused, kuid täpsemalt maakohus hageja nõude alternatiivset alust deliktilise vastutuse järgi analüüsinud ei ole, mistõttu ei ole võimalik kohtuotsusest järeldada, kas maakohus on tuvastanud ka lepinguvälise kahju hüvitamise eeldused. Eeltoodust järeldab ringkonnakohus, et maakohus lähtus nõude tunnustamise üle otsustamisel TsMS § 391 lg 1 p-st 2 ja VÕS § 1045 lg 1 p-dele 5-7 viitamine on toodud lihtsalt võrdlusena. Otsuse selguse mõttes tuleb eeltoodud sätted jätta otsusest välja ja selles osas muuta otsuse põhjendusi.
95.Hageja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohus on ebaõigesti vähendanud VÕS § 139 alusel kahju hüvitist poole võrra ja kostja IV väitis, et kahju hüvitist oleks maakohus pidanud vähendama 0-ni. Kolleegium hageja apellatsioonkaebuse väidetega ei nõustu. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist ja lg 2 kohaselt lg-s 1 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata.
96.Kolleegium nõustub maakohtuga, et hagejal oleks vaidluse asjaolusid arvestades olnud võimalik mõjutada kahju tekkimist ja selle suurust. Maakohus on järeldanud mh eeldused VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 kohaldamiseks asjaolust, et hagejal ja kostjal I oli sama juhatuse liige - BB -, kellel oli võimalik kostja I juhatuse liikmena teha toiminguid, mis oleksid vältinud hagejale kahju tekkimise. Ebaõige on hageja väide, et maakohus on jätnud täitmata selgitamiskohustuse, puutuvalt hageja ja kostja I juhatuse liikme BB tegevusse ja võimalusse hagejale tekkinud kahju vähendada või ära hoida. Hageja ja kostja I juhatuse liikme BB võimaluste kohta kahju ärahoidmiseks on asjaolud esitanud kostja IV 05.04.2018 menetlusdokumendis ja hageja neile asjaoludele sõnaselgeid vastuväiteid esitanud ei ole. Kolleegium ei nõustu ka hageja apellatsioonkaebuse väitega maakohtu poolt hageja esindaja 18.12.2014 e-kirja ebaõige hindamise kohta. Nimetatud e-kirjast tuleneb, et hageja ei nõustunud arestitud kaupa teise lattu viima, kus oleks tagatud selle parem säilimine. (III kd, tl 201).
97.Kostja IV leidis vastuapellatsioonkaebuses, et kahju hüvitist oleks tulnud vähendada VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 järgi 0-ni. Kolleegium eeltooduga ei nõustu. Vaatamata sellele, et hagejal oli võimalus mõjutada pankrotiavalduse tagamist läbi kostja I juhatuse liikme BB ja võtta ette meetmeid, et vähendada või vältida kahju, ei saa sellest järeldada, et kahju hüvitist oleks tulnud vähendada kuni 0-ni. Kuna vara arestiti kostja I teise juhatuse liikme CC avalduse alusel ja pärast 28.11.2014 oli selle käsutamine hageja poolt välistatud, kusjuures hageja on pidevalt rõhutanud, et tema eesmärgiks oli riknemise vältimiseks metall kiiresti müüa, siis ei saa väita, et metalli kahjustamisega seotud kahju tekkimine ja selle suurus olid ainult hageja mõjusfääris.
98.Lisaks metalltoodete kahjustamisest tulenevale nõudele esitas hageja kostja I pankrotimenetluses ka nõude kahju 22 013,27 eurot hüvitamiseks. Kahju koosnes: 1) laoruumide üüritasust 18 102,86 eurot perioodil 29.11.2014-09.03.2015, kuna hageja pidi maksma üürileandjale lao eest, mida ta ei saanud alusetu aresti tõttu enda 20(23)
majandustegevuses kasutada; 2) laoruumide valve kuludest 162 eurot perioodil 01.12.2014-28.02.2015; 3) laoruumide küttekuludest 3656,55 eurot perioodil 29.11.2014-28.02.2015; 4) laoruumide prügiveoteenuste kuludest 91,86 eurot perioodil 29.11.2014-28.02.2015. Maakohus leidis, et nõude tunnustamiseks eeltoodud osas puudus alus, kuna arest seati ainult laos olnud varale ja kohus ei ole 28.11.2014 määrusega pankrotiavalduse tagamiseks arestinud laoruume, mistõttu sai hageja ladu ja bürooruume edasi kasutada ning hageja ja üürileandja poolt 16.09.2014 sõlmitud üürilepingust tulenevad kohustused kuulusid täitmisele olenemata pankrotiavalduse tagamisest, mistõttu puudus laos olnud vara arestimise ja hageja poolt tehtud kulutuste vahel põhjuslik seos. Ringkonnakohus nõustub eeltoodud maakohtu järeldusega. Hageja on oma nõude, mille ta kostja I pankrotimenetluses esitas, alusena esile toonud, et tal puudus pärast laos oleva vara arestimist võimalus kasutada ladu sihtotstarbeliselt. Muid asjaolusid nõudeavalduses, mis oleks kahju hüvitamise aluseks, hageja esile ei toonud. 27.11.2015 menetlusdokumendis selgitas hageja, et 28.11.2014 toimunud arestimisel vahetas kohtutäitur laoga samas hoones asuvate kontoriruumide lukud, mistõttu ei pääsenud hageja kontorisse, mis olid hoone ainukesed küttega ruumid. Kolleegium leiab, et eeltoodud asjaolu ei anna alust nõude tunnustamiseks. Kui kohtutäitur on täitetoimingut tehes ebaõigesti takistanud hagejat renditud ruume kasutamast, siis võib see olla aluseks kohtutäituri vastutusele, mitte aga TsMS § 391 lg 1 p 2 järgi esitatud kahju hüvitamise nõudele. Ringkonnakohus märgib lisaks, et TsMS § 391 lg 1 p 2 järgi esitatud nõude puhul ei saa hageja poolt üürilepingu täitmise kulude kui kahju hüvitamise nõuet pidada hõlmatuks normi kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). TsMS § 391 lg 1 p 1 eesmärgiks on konkreetsel juhul tagada isikule, kelle vara arestiti ebaõigesti pankrotiavalduse tagamiseks ja hiljem tagamine tühistati aluste puudumise tõttu, tagamisega tekkinud kahju hüvitamine, mis tulenes arestitud vara kvaliteedi muutustest ja vara omanikul võimaluse puudumisest seda vara kiiresti realiseerida, mitte aga kahju, mille eeldatavalt põhjustas kohtutäituri poolt täitetoimingute tegemise väidetav seadusele mittevastavus.
99.Kostja III esitas apellatsioonkaebuses väite, et kostja IV vastu on hagi nõude tunnustamiseks esitatud pärast PankrS § 106 lg 1 viimases lauses toodud tähtaja möödumist. Eeltoodud väide on ringkonnakohtu arvates eksitav. PankrS § 106 lg 1 järgi esitatakse hagi nõude tunnustamiseks isiku vastu, kes nõuete kaitsmisel nõudele vastu vaidles. Hagi oli esitatud algselt tol ajal olnud kostja I pankrotihalduri Mari Männiko vastu (kostja II). Asjaolu, et hiljem esialgne haldur (kostja II) vabastati ja määrati uueks halduriks kostja IV, kes kaasati menetlusse, ei muuda hagi esitatuks pärast aegumistähtaja lõppu. Lisaks eeltoodule ei ole kostja IV vastu esitatud nõude osas kostjal III aegumise vastuväidet alust esitada, kuna nõude tunnustamise vaidluses saab kostja III esitada aegumise vastuväite puutuvalt tema vastu esitatud hageja nõuet. Kolleegium selgitab, et kuigi maakohus on 04.10.2017 määrusega kostja IV menetlusse kaasanud, kuid arvestades, et kostja II vastu oli algselt esitatud alternatiivne nõue hageja nõude tunnustamiseks kostja I pankrotimenetluses, siis sisuliselt on maakohus 04.10.2017 määrusega asendanud kostja II hageja alternatiivse nõude osas kostjaga IV.
100.Hageja esitas vastuses kostjate III ja IV apellatsioonkaebusele väite, et kostja III apellatsioonkaebus on esitatud pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist. TsMS § 632 lg 1 järgi võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Õige on see, et kostja III lepingulisele esindajale tehti maakohtu otsus nähtavaks 10.09.2018, kuid KIS-st nähtuvalt on maakohtu otsus talle kätte toimetatud 24.09.2014. Seega on 24.10.2014 esitatud
21(23)
apellatsioonkaebus esitatud tähtaegselt. Kolleegium ei nõustu hageja käsitlusega, et kohaldada tuleb kohtuotsuse kättetoimetamisel TsMS § 3141 lg-d 1 ja 2.
101.Maakohus on õigesti seoses nõude rahuldamata jätmisega kostja II vastu ja nõude läbivaatamata jätmisega kostja I vastu jätnud TsMS § 162 lg 1 ja § 168 lg 2 järgi kostjate I ja II menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt esitatud nõude osalise rahuldamise tulemusel on TsMS § 163 lg 1 järgi selle nõude menetlusosaliste menetluskulud õigesti jäetud nende endi kanda.
102.Seoses hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb kostjate I ja II apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi jätta hageja kanda. Hageja ja kostjate III ja IV apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda, kuna nende kaebused jäid rahuldamata. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg 2 järgi mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist.
103.Hageja esitas 15.05.2019 taotluse protokolli parandamiseks ja palus protokollist välja võtta kolmandal leheküljel oleva lause: "Piskunov: /.../ 30 % laos olnud toodetest oli kahjustatud." Taotluse esitaja väitel ei ole ta sellist väidet esitanud, mida kinnitab ka istungi helisalvestis (helisalvestise minutid 23:05 kuni 24:10). Kolleegium leiab, et taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 50 lg 1 kohaselt menetlustoimingu protokoll peab kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. 08.05.2019 kohtuistungi protokollis on kajastatud TsMS § 50 lg 1 järgi oluline. Kohtuistungi protokoll ei ole stenogramm, mistõttu ei pea see sõnasõnalt sisaldama seda, mida pooled on kohtuistungil avaldanud.
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar Imbi Sidok-Toomsalu Mati Maksing Tühistatud osaliselt Riigikohtu 19.02.2020 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 10. septembri 2018. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2019. a otsused tsiviilasjas nr 2-15-7163 ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks järgmiste haginõuete osas: Avotini Estonia OÜ alternatiivne nõue Roba Metals B.V ja Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo vastu nõude tunnustamiseks Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses; Avotini Estonia OÜ hagi nõude tunnustamiseks Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses 86 183 euro 14 sendi ulatuses teise järgu nõudena; menetluskulude jaotuse osas. 22(23)
2.Harju Maakohtu 10. septembri 2018. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-7163 on jõustunud osas, millega: jäeti läbi vaatamata Avotini Estonia OÜ hagi Metexcom OÜ (pankrotis) vastu massikohustuse täitmise nõudes; jäeti rahuldamata Avotini Estonia OÜ hagi Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo vastu, et Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotivara arvel mõistetaks massikohustusena välja 209 185 euro 53 sendi suurune kahjuhüvitis; jäeti rahuldamata Avotini Estonia OÜ hagi Metexcom OÜ (pankrotis) endise pankrotihalduri Mari Männiko vastu 209 185 euro 53 sendi suuruse kahjuhüvitise saamiseks.
3.Rahuldada Avotini Estonia OÜ kassatsioonkaebus.
4.Rahuldada Roba Metals B.V kassatsioonkaebus.
5.Rahuldada Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo vastukassatsioonkaebus.
6.Tagastada Avotini Estonia OÜ kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.