Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

Zxxxxxx Jxxxxxxx esitas 13.07.2022 Tartu kohtumajale kaebuse kohtutäituri Ivi Kalmet 13.06.2022 otsusele täiteasjas nr 047/2022/217. Tartu kohtumaja edastas avalduse 28.06.2022.a alluvuse alusel lahendamiseks Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajale. 20.09.2022.a määrusega jättis kohus rahuldamata avaldaja taotluse menetlusabi saamiseks ning rahuldas taotluse riigi õigusabi saamiseks kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Avaldaja tasus riigilõivu 15 eurot. Kohus kohustas avaldajale määratud esindajal esitada kohtule korrektne kaebus. 28.10.2022 esitas avaldaja enda seisukoha asja perspektiivist. Esindaja on seisukohal, et kaebaja edulootus on väike ning tegemist ei ole õiguslikult perspektiivika vaidlusega. Avaldaja on kaebuse esitanud põhjusel, et hoonestusõiguse arestimisaktid on õigusvastased ja tühised, sest võlgnikul puudub igasugune lepinguline seos Maa-ametiga. Avaldaja soovis täitemenetluse peatamist ja lõpetamist. Esindaja selgitas välja, pöördudes mh sissenõudja poole, et täitedokumendiks on Maa-ameti otsus/korraldus nr 1-17/20/1929. Maa-ameti nõudeks on reaalkoormatisega tagatud hoonestusõiguse tasu nõue 24,30 eurot + lisanduv viivis. Korraldusest nähtub, et avaldaja, kui xxxxxxx vallas xxxxxxxx külas xxxxxxxxxx katastriüksusel paiknevate elamu, lauda, käimla ja kaevu omanik, esitas Avinurme Vallavalitsusele 18.04.1994 avalduse 9,45 ha maa erastamiseks. Täiendava avalduse esitas avaldaja 22.12.1997 maa erastamise avalduses taotletava maa suurust näitamata ning 16.02.1999 esitas 30-40 ha maa ostueesõigusega erastamise avalduse. Avaldaja omandas ehitised Jõhvi notari Anne Kivendi poolt 12.01.1999 tõestatud müügilepingu alusel. Avinurme Vallavalitsus määras 03.01.2006 korralduse nr 6 „Maa ostueesõigusega erastamiseks piiride kulgemise ettepaneku tegemine“ punktis 5 xxxxxxxxxx maaüksuse ligikaudseks pindalaks 20 ha, mis hõlmas kogu tema ehitistega piirneva ostueesõigusega erastamisest ja tagastamisest vabaks jääva maa. Katastriüksuse moodustamise tööde tellimata jätmise tõttu lõpetas Avinurme Vallavalitsus ostueesõigusega erastamise menetluse 22.05.2006 korraldusega nr 94. Avaldaja taotles kohtu kaudu vallavalitsuse 22.05.2006 korralduse nr 94 tühistamist, kuid Tartu Halduskohtu 23.11.2006.a otsusega haldusasjas nr 3-06-976 jäeti tema taotlus rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu 20.03.2007.a otsusega haldusasjas nr 3-06-976 jäeti rahuldamata avaldaja apellatsioonkaebus osas, millega taotleti uue otsuse tegemist, millega tühistataks Avinurme Vallavalitsuse 22.05.2006 korraldus nr 94. Riigikohus kassatsioonikaebust menetlusse ei võtnud. Seega on jõustunud kohtuotsustega haldusasjas nr 3-06-976 tuvastatud Avinurme Vallavalitsuse 22.05.2006 korralduse nr 94 õiguspärasus. Avaldaja esitas hoonestusõiguse seadmise avalduse 12.06.2009. Avinurme Vallavalitsus määras 01.12.2010 korraldusega nr 118 avaldajale kuuluvate ehitiste teenindamiseks vajalikuks maaks ligikaudu 2,1 ha. Vallavalitsusega peetud kirjavahetuses on avaldaja kinnitanud, et ta on nõus hoonestusõiguse seadmiseks määratud maaüksuse suurusega, kuid samas väitnud, et vallavalitsusel on jätkuvalt lahendamata tema maa ostueesõigusega erastamise avaldus 37,9 ha maa osas. Mustvee Vallavalitsus on maa riigi omandisse jätmise ja hoonestusõiguse seadmise eeltoimingud lõpule viinud 29.11.2018 korraldusega nr 2-3/558, mille kohta esitas avaldaja 02.01.2019 vaide ja nõudis korralduse tühistamist. Mustvee Vallavalitsus otsustas 17.01.2019 korraldusega nr 43 jätta vaide rahuldamata. Avaldaja esitas kaebuse Tartu Halduskohtule ja taotles vallavalitsuse 29.11.2018 korralduse nr 2-3/558 ja 17.01.2019 korralduse nr 43 tühistamist ning temale 40 ha maa ostueesõigusega erastamist. Tartu Halduskohtu 06.03.2019.a määrusega kohtuasjas nr 3-19-325 tagastati kaebus, sest halduskohtu hinnangul ei oleks kaebuse rahuldamisega võimalik saavutada kaebuse eesmärki ning kaebaja nõue 40 ha maa ostueesõigusega erastamiseks on korduv nõue halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 121 lg 1 p 3 tähenduses. Tartu Ringkonnakohus on 26.03.2019.a määrusega haldusasjas nr 3-19-325 määruskaebuse tagastanud HKMS § 207 lg 2 ja lg 3 p 1 alusel, sest määruskaebuse esitaja võimalus oma

õiguse kaitseks on ilmselgelt vähene. Nii Tartu Halduskohtu kui Tartu Ringkonnakohtu määrus haldusasjas nr 3-19-325 on jõustunud. 19.06.2019 tegi Maa-amet hoonestusõiguse seadmise menetluse käigus kirjaga nr 613/19/10370 avaldajale ettepaneku xxxxxxxxxx katastriüksuse erastamiseks. Avaldaja vastas ettepanekule 07.08.2019, milles ta ei nõustu ettepanekus toodud tingimustel hoonestusõiguse seadmise menetluses maa erastamisega ja nõuab 40 ha maa ostueesõigusega erastamist. Korraldusest nähtub, et kui ehitise omanik ei taotle ühe kuu jooksul pärast maa erastamise ettepaneku saamist maa erastamist, jätkab Maa-amet hoonestusõiguse seadmise menetlust, otsustab maa riigi omandisse jätmise ja hoonestusõiguse seadmise ning määrab hoonestusõiguse tingimused. Kuna avaldaja ettepanekus toodud tingimustel xxxxxxxxxx katastriüksust erastada ei soovinud, siis Maa-amet jätkas katastriüksusele hoonestusõiguse seadmise menetlust. Esindaja nõustus korraldustes märgituga ning tema hinnangul on hoonestusõiguse seadmine olnud õiguspärane ning korralduse näol on tegemist täitedokumendiga, mida kohtutäitur peab täitma. Täitetoimingu raames on täituril õigus teostada kinnisasja hoonestusõiguse aresti, mida täitur ka tegi. Esindaja nõustus ka täituriga, et reaalkoormatisega tagatud nõudeid saab täita üksnes koormatud hoonestusõiguse arvel ning pangakontode ja pensioni arestimine ei ole lubatud. Kuigi täitur on ekslikult arestinud kontod, siis on täitur esindajale telefoni teel kinnitanud, et võlgniku kontod on vabastatud aresti alt ning arestimiseakti alusel ei ole täiturile raha laekunud. Esindaja arvates on tegemist õigusvaidlusega, mille lahendamiseks puudub täituril pädevus ning kaebusega ei ole võimalik saavutada avaldaja soovitud eesmärki. Täitedokumendi pinnalt tekkivate materiaalõiguslike vaidluste tarbeks on võimalus esitada kohtusse hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Esindajale ei nähtu, et esineks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eeldusi. Esindaja hinnangul saavad avaldaja vastuväited tugineda 19.08.2020 korralduse nr -17/20/1929 õigusvastasusele. Kuna avaldaja ei vaidlustanud korraldust, siis korraldus jõustub. Korraldusest nähtub, et kui avaldaja ei sõlmi hoonestusõiguse seadmise lepingut, seatakse hoonestaja kasuks sundhoonestusõigus. Korralduse punktist 3.3.2 nähtuvalt sundhoonestusõiguse seadmisel hoonestusõiguse seadmise lepingut ei sõlmita ning hoonestusõiguse kinnistusraamatusse kandmiseks esitab hoonestusõiguse seadja Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale hoonestusõiguse kinnistamise avalduse koos käesoleva korraldusega. Kuna avaldaja lepingut ei sõlminud, siis seati sundhoonestusõigus korralduse alusel. Seega ei oma tähendust avaldaja väide, et tal puudub Maa-ametiga leping. Kuna avaldaja ei ole korraldust vaidlustanud ning ei nähtu, et tegemist oleks formaalselt või materiaalselt õigusvastase korraldusega, siis esindaja hinnangul ei esine aluseid, et esitada kaebaja nimel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiavaldus. Kohtu põhjendused Kohus, vaadanud läbi kohtule esitatud kaebuse ja esindaja arvamuse ning selle lisa, leiab, et kaebus tuleb jätta menetlusse võtmata. TsMS § 477 lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kohus leiab, et avaldaja taotletavat eesmärki ei ole võimalik kaebuse menetlemisega saavutada. Avaldaja eesmärk on täitemenetluse lõpetamine, sest tema arvates puudub täitedokument, mida täitur saaks täita. Esindaja poolt on esitatud tõendina Maa-ameti 19.08.2020 korraldus nr 117/20/1929, mida täidab kohtutäitur täitemenetluses nr 047/2022/217. Korraldus on välja antud Maa-ameti peadirektori poolt ning näeb p-s 3.2.5 ette hoonestaja kohustuse alluda kohesele

sundtäitmisele reaalkoormatisega tagatud rahalise nõude rahuldamiseks. Kohus märgib, et selline korraldus on TMS § 2 lg 1 p 193 kohane täitedokument, mida kohtutäitur peab täitma. Seega on olemas täitedokument. Avaldaja vastuväited on materiaalõiguslikud – avaldaja leiab, et tema ei ole lepingut sõlminud sissenõudjaga. Selliseid vastuväiteid ei saa kohtutäitur lahendada, sest kohtutäituri pädevuses ei ole kontrollida, kas poolte vahel on leping sõlmitud või mitte ning kas see on kehtiv. Kohtutäitur lähtub täitedokumendi täitmisel formaliseerituse printsiibist. Avaldaja esindaja on õigesti märkinud, et materiaalõiguslike vastuväidete korral täitedokumendile on kohane õiguskaitsevahend hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Kaebusega ei ole võimalik avaldaja eesmärke saavutada. Seega on avaldaja kaebuse menetlus perspektiivitu. Kaebuse eesmärki oleks võimalik saavutada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega, kuid praeguses olukorras on ka selline hagi tegelikult perspektiivitu, sest Maa-ameti korraldused on ammu jõustunud. Korralduste tegemiseks ei olnud vajalik avaldajaga lepingut sõlmida, seatud on sundhoonestusõigus. Maa-amet on enne korralduse tegemist pakkunud avaldajale maa erastamise võimalust, kuid avaldaja ei esitanud Maa-ametile vastavat taotlust. Sundhoonestusõigus on seatud õiguspäraselt. Kohus märgib ka, et avaldaja on küll varasemalt esitanud anutud asjaoludega seoses kõikvõimalikke kaebusi, sh ka halduskohtusse, kuid avaldaja kõik kaebused on jäänud iga kord tulemuseta. Seega täidab täitur täitedokumenti, mis on kehtiv ja seaduslik ning ka hagiga ei oleks võimalik avaldaja eesmärki saavutada. Eeltoodust tulenevalt keeldub kohus avaldaja kaebuse menetlusse võtmisest. Kohus selgitab avalduse menetlusse võtmisest keeldumise tagajärgi: TsMS § 372 lg 6 näeb ette, et kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et seda ei ole olnud kohtu menetluses. Kohus selgitab, et kui avaldaja soovib käesoleva määruse peale määruskaebust esitada, siis on riigi õigusabi selles osas jätkuv (RÕS § 17 lg 3). Menetluskulude jaotus Kuna kohus keeldub avalduse menetlusse võtmast, siis jätab kohus menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel avaldaja kanda. Kuivõrd käesolevas menetluses ei ole teistel menetlusosalistel menetluskulusid tekkinud, ei määra kohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks. 20.09.2022.a määrusega andis kohus avaldajale riigi õigusabi tema esindamiseks kohtus kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja õigusabi kulud. TsMS § 190 lg 7 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõigetes 3–6 nimetatud kohtulahendis võib kohus mõjuval põhjusel, muu hulgas kompromissi sõlmimise tõttu, ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Kohus leiab, arvestades avaldaja majanduslikku seisundit ning asjaolu, et kohus andis avaldajale riigi õigusabi kohustusteta hüvitada need kulud, et põhjendatud on käesoleval juhul jätta esindaja tasu riigi kanda. Riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud määrab kohus kindlaks eraldi määrusega. Esindajal tuleb selleks esitada tasutaotlus. Kohus selgitab, et TsMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv kui avaldust ei võeta menetlusse. Kohus tuvastas, et avaldaja on kaebuselt tasunud riigilõivu 15 eurot.

Riigilõivu tagastamiseks tuleb avaldajal esitada taotlus, milles on märgitud kellele ja millisele pangakontole tuleb riigilõiv tagastada. /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.