X hagi Y, C ja Z vastu korteriomandi väljanõudmiseks ja Ylt kahjuhüvitise väljamõistmiseks XXX asuva eluruumi tagastamisega viivitamise eest
Tsiviilasja hind
90 000 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: X (isikukood xxxxxxxxxxx, e-post: xxx); Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat HanneLoore Mööl ([email protected]); Kostja I: Y (isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht xxx; epost: xxx) Kostja II: C (isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht xxx, epost: xxx) Kostja III: Z (isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht xxx; epost: xxx) Kostjate I ja III lepinguline esindaja vandeadvokaat Teet Veer ([email protected])
Asja läbivaatamine
Avalik kohtuistung 20.06.2022
RESOLUTSIOON
1.Jätta läbi vaatamata X hagi Y vastu eluruumi XXX kasutuseeliste summas 350 eurot kuus ning kõrvalkulude väljamõistmiseks alates 01.02.2020 kuni eluruumi vabastamiseni.
2.Jätta rahuldama X hagi Y vastu eluruumi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ja viivise saamiseks.
3.Jätta rahuldamata X hagi C vastu eluruumi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks.
4.Rahuldada X hagi Z vastu eluruumi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Määrata Zle eluruumi vabastamise vabatahtliku täitmise tähtajaks 14 päeva alates kohtuotsuse jõustumisest. Juhul kui Z keeldub vabatahtlikult Xle
2-20-4618 tagastama korteriomandit XXX, siis tõsta Z korteriomandist aadressil XXX välja täitemenetluse seadustikus sätestatud korras koos talle kuuluva varaga. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
1.Jätta C menetluskulud X kanda.
2.Jätta Y menetluskulud X kanda.
3.Jätta X menetluskulud seoses Z vastu esitatud nõudega Z kanda. Z menetluskulud tema enda kanda.
4.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.X esitas 24.03.2020 hagiavalduse Y, C ja Z (ka Z, rahvastikuregistris Z) vastu korteriomandi väljanõudmiseks ja Ylt kahjuhüvitise väljamõistmiseks XXX asuva eluruumi tagastamisega viivitamise eest.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 26.11.2013 F (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Y eluruumi üürilepingu, mille kohaselt F andis kostjale ajutiseks kasutamiseks aadressil XXX asuvad eluruumid. Üürilepingu kohaselt kehtis leping 1 aasta ehk kuni 27.11.2014. Pooled vormistasid 27.11.2014 eluruumi üürilepingu lisa 2, mille kohaselt leppisid kokku, et jätkavad 26.11.2013 sõlmitud üürilepingut samadel tingimustel ning leping kehtib kuni 27.11.2015. F suri 29.05.2015 ning pärimisregistri kohaselt said F pärijateks X ja Q. Korteriomandi aadressil XXX omanikuks sai X. Hageja ja kostja I vahel on 10.05.2015 sõlmitud eluruumi üürileping, mille kohaselt X andis kostjale I kasutamiseks aadressil XXX asuvad eluruumid. Lepingu punkti 3.2. kohaselt kohustus kostja I tasuma hagejale lepingu sõlmimisel ette ühe kuu üürimakse summas 350 eurot ning edaspidi korteriomandi kasutamise eest üüri iga kuu eest ette 27-ndaks kuupäevaks ühe kuu
2-20-4618 üürisumma ülekandega arveldusarvele. Samuti on hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingu lisa 6, mille kohaselt leppisid pooled kokku, et loevad lepingu ja selle lisad kehtivaks kuni 30.01.2020. Tulenevalt eeltoodust on hageja ja kostja I sõlminud kirjaliku kokkuleppe, millega lugesid omavahel eelnevalt sõlmitud tähtajatu üürilepingu kehtivuse viimaseks päevaks 30.01.2020. Seega lõppes X ja Y vahel sõlmitud leping (eluruumi üürileping) 30.01.2020.
3.30.12.2019 edastas hageja esindaja kostja I lepingus märgitud e-postiaadressile xxx ekirja, milles viitas lepingu lõppemisele 30.01.2020 ning pakkus kostjale I välja korteriomandi üleandmiseks aja 30.01.2020 kell 18:00. Kostja I nimetatud e-kirjale ei vastanud. 22.01.2020 edastas hageja esindaja kostja I kasutuses olevale kontaktnumbrile xxxxxxxx SMS-i sisuga: “Tere Y. Seoses sellega, et pole saanud Teie vastust minu emaili 30.12.2019 tuletan Teile meelde, et eluruumi rendileping lõppeb 30.01.2020. Pakun välja kohtumiseks ning korteri üleandmiseks 30.01.2020 kell 18:00“. Nimetatud SMSile kostja I samuti ei reageerinud ega vastanud. Hageja esindaja edastas 31.01.2020 ja 01.02.2020 kostja I e-postile uued e-kirjad, millele kostja I jätkuvalt ei reageerinud ega vastanud.
4.Hagejal ei õnnestunud kostjaga I kuidagi kontakti saada, samuti ei pakkunud kostja I välja enda poolseid aegu kohtumiseks eluruumide valduse üleandmiseks ning üleandmise- ja vastuvõtu akti koostamiseks. Seetõttu pöördus hageja lepingulise esindaja poole, kes 21.02.2020 edastas hageja nimelt kostjale I e-postiaadressile xxx nõudekirja. Hageja lepinguline esindaja esitas kostjale I nõudekirjas nõude vabastada hagejale kuuluvad eluruumid aadressil XXX hiljemalt 01.03.2020.
5.Nimetatud nõudekirja on kostja I kätte saanud, kuid sellele vastanud ega hagejaga kontakti võtnud ei ole, samuti ei ole kostja I kuni hagiavalduse esitamiseni korteriomandi valdust hagejale üle andnud/eluruume vabastanud. Kuivõrd eluruumi üürileping lõppes 30.01.2020 ning kostja I ei ole hagejale korteriomandit tagastanud, siis leiab hageja, et kostja I (sh kostjad II ja III) on alates 31.01.2020 asunud hagejale kuuluvat korteriomandit (aadressil XXX) ilma seadusliku aluseta (pahauskselt) kasutama/valdama. Kostja I keeldub ebaseaduslikult korteriomandi valdust omanikule üle andmast, omaniku nõudmisel korteriomandit vabastamast ning korteriomandist lahkuma.
6.Tulenevalt eeltoodust palus hageja kohtul 24.03.2020 hagiavalduses kohustada Y, C ja Z, kes valdavad aluseta korteriomandit aadressil XXX tagastama korteriomandi valdus omanikule Xle, juhul kui Y, C ja Z ei vabasta korteriomandit, siis tõsta Y, C ning Z korteriomandist aadressil XXX välja täitemenetluse seadustikus sätestatud korras koos eluruumi kasutavate isikute ja neile kuuluva varaga. Hageja palub välja mõista Ylt X kasuks kahjuhüvitis XXX asuva eluruumi tagastamisega viivitamise eest 350,00 eurot kuus ja kõrvalkulud ja välja mõista Ylt X kasuks üürilepingu punktis 3.6 sätestatud viivis, mis tekib pärast 01.02.2020 esitatud arvete tasumata jätmisest (350 eurose kahjuhüvitise ja kõrvalkulude võlg alates 01.02.2020 igakuiselt), määras 0,5% põhivõlalt päevas alates kohustuse rikkumisest kuni eluruumi tagastamiseni, menetluskulud jätta kostjate kanda.
7.01.10.2021 menetlusdokumendis hageja täpsustas oma nõuet ja palus kohustada Y, C ja Z (isikukood xxxxxxxxxxx) vabastama XXX üüripinna otsene valdus omanikele X ja Q; määrata kostjatele Y, C ja Z käesoleva taotluse p-s 2 nimetatud kohustuse vabatahtliku täitmise tähtajaks 14 päeva alates kohtuotsuse jõustumisest; juhul, kui Y, C ja Z kohtu poolt määratud vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul XXX asuva üüripinna otsest valdust Xle ja Qle ei tagasta ega vabasta, määrata kindlaks kohtulahendi täitmise viis ning tõsta Y, C ning Z korteriomandist aadressil XXX välja täitemenetluse seadustikus sätestatud korras koos eluruumi kasutavate isikute ja neile kuuluva varaga; välja mõista Ylt X kasuks Y poolt tekitatud ja sissenõutavaks muutunud kahjuhüvitis kasutuseeliste näol XXX asuva üüripinna
2-20-4618 tagastamisega viivitamise eest 350,00 eurot kuus alates 01.02.2020 kuni üüripinna faktilise tagastamiseni; välja mõista Ylt X kasuks sissenõutavaks muutunud viivis, mis tekkis pärast 01.02.2020 esitatud arvete tasumata jätmisest (350 eurose kahjuhüvitise võlgnevus alates 01.02.2020 igakuiselt) määras 0,066% päevas põhivõlalt alates kohustuse rikkumisest kuni üüripinna tagastamiseni. Menetluskulud jätta kostja kanda.
8.19.08.2021 menetlusdokumendis avaldas hageja, et on 16.08.2021 oma õiguste alternatiivseks kaitseks esitanud kostjale I 26.11.2013 sõlmitud üürilepingu ülesütlemisavalduse. Seega lõppeb üürileping hiljemalt 3 kuud pärast ülesütlemisavalduse kättesaamist kostja I poolt, juhul kui kohus ei otsusta, et üürilepingu lõppkuupäevaks oli 30.01.2020. Hageja selgitas, et üürilepingu ülesütlemisavaldus on esitatud alternatiivselt juhuks, kui käesolevas menetluses peaks kohus asuma seisukohale, et üürileping on kehtiv.
KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
9.Kostjad vaidlevad hagile vastu. Kostja II C on menetluses 18.09.2020 avaldanud, et tal ei ole vaidlusaluse korteriga mingeid kokkupuuteid, kuivõrd ta elab Põlvas alates veebruarist 1980 (I kd tl 74). Rohkem seisukohti C kohtule esitanud ei ole.
10.Kostjad I ja III selgitasid menetluses, et kostja II ei valda vaidlusalust korteriomandit ega ole seal kunagi elanud. Kostjatele teadaolevalt on kostja II elukoht alaliselt Põlvas.
11.Kostjad I ja III on seisukohal, et väidetavalt 21.05.2019 sõlmitud kokkulepe ei ole kehtiv. Hageja on allkirjastanud üürilepingu lisa nr 6 digitaalselt 13.05.2019. Kostja I ei ole sellist lepingulisa allkirjastanud, sest kostja I poolt 21.05.2019 digitaalselt allkirjastatud lepingu lisa 6 on erineva sisuga, võrreldes hageja poolt allkirjastatud üürilepingu lisaga 6. Seetõttu pidi hageja digitaalselt allkirjastama kostja I poolt 21.05.2019 hagejale saadetud lepingu lisa 6. Hageja ei ole kostja I 21.05.2021 digitaalselt allkirjastatud lepingu dokumenti digitaalselt allkirjastanud. Järelikult on kehtiv hageja ja kostja I vahel eelnevalt 08.02.2018 sõlmitud lepingu lisa 5, mille alusel muutus üürisuhe hageja ja kostja I vahel VÕS § 310 sätete alusel tähtajatuks.
12.Lisaks eeltoodule, kui kohus leiab, et lepingu lisa 6 on poolte poolt sõlmitud, leiavad kostjad alternatiivselt, et lepingu lisa 6 on kehtetu selle kostja I ja III poolt tühistamise tõttu. Kostjad I ja III on kohtumenetluses avaldanud, et 23.05.2019 saadetud lepingu lisa 6 tühistamise avaldus on hagejale kätte toimetatud. Kostja I ja kostja III saatsid lepingu lisa 6 tühistamisavalduse F ja kostja I vahel 26.11.2013 sõlmitud korteriomandi üürilepingu lisas 3 fikseeritud e-posti (xxx) ja posti (XXX) aadressil. Kostjad eeldavad, et kuivõrd viimati nimetatud e-posti aadressilt on laekunud e-kirju ka hagejalt, on ka hageja sellele aadressile saadetud e-kirjad kätte saanud. Kostjatele teadaolevalt võttis XXX postkastist tühistamisavalduse ära Ü. Hageja on deklareerinud enda kontaktandmetena 10.06.2015 sõlmitud lepingu lisas 3 ja sellele järgnevates lepingu lisades e-posti aadressina xxx. Hageja ei ole kostjaid informeerinud, et tema e-posti aadress oleks enne 23.05.2019 saadetud tühistamisavaldust muutunud või et hagejal on tehnilisi probleeme eeltoodud eposti aadressilt kostja I teadete kättesaamisega. Lähtudes eeltoodust tuleb lugeda kostja I ja kostja III 23.05.2019 esitatud lepingu lisa 6 tühistamisavaldus kättesaaduks 24.05.2019.
13.Kostjad I ja III on seisukohal, et käesoleval juhul seisneb ähvardus õigusvastases teos, millega tehingu teinud isikut ähvardati TsÜS § 96 lg 2 p 1 tähenduses. Ähvardus seisnes lubaduses kostja I ja hageja vahel sõlmitud lepingut rikkuda ja jätta sellest tulenevad kohustused täitmata. Hageja lapselapse Ü edastatud ähvarduse sisuks oli, et kui kostja I ei sõlmi lepingu lisa 6, siis hageja ei too uut pesumasinat ega vii rikkis olevat pesumasinat korterist ära. F ja kostja I sõlmisid 26.11.2013 üürilepingu lisa 2 (edaspidi nimetatud ka lepingu lisa 2) korteriomandis olevate ja kostjale I üüriperioodiks üleantavate esemete
2-20-4618 kohta, mille koosseisu kuulus muuhulgas töökorras pesumasin Electrolux. Lepingu rikkumisega ähvardamine kui õigusvastane tegu TsÜS § 96 lg 2 p 1 kontekstis seisnes antud juhul seega korteriomandis asuva rikkis pesumasina asendamata ja selle korteriomandist ära viimata jätmisega ähvardamises.
14.Kostjad on seisukohal, mille kohaselt on hageja ja kostja I vahel kehtiv tähtajatu korteriomandi tasulise kasutamise (so üüri-) leping. Hagejale on igakuiselt tasutud lepingus kokkulepitud summas üüri. Hageja on paraku kuni 30.07.2021 teostatud üürimaksed tagastanud. Samuti on igakuiselt tasutud üüripinna/eluruumi kasutamisega seonduvad kõrvalkohustused. Hageja on 30.07.2021 alates üüri vastuvõtmist kinnitanud muuhulgas 01.10.2021 menetlusdokumendis. Kostjad leiavad, et olukorras, kus hageja ise ei ole lepingu täitmist ehk üüri kostjalt I vastu võtnud, on hageja ise põhjustanud endale oma tegevusega kahju, mille eest kostja I ei vastuta. Samas on õige hageja viide VÕS § 76 lg-le 4, mille kohaselt, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Hagejale tehtud ülekanded on tehtud ilmselgelt kõnealuses üürisuhtest tuleneva kohustuse täitmiseks, mis nähtub ka ülekannete selgitustest. Seega on hageja vastu võtnud just kostjate poolt pakutuna üüri tasumise. Eeltooduga kinnitab hageja üürisuhte jätkumist kostjate (I ja III) vahel.
15.Kostjad leiavad, et ka viivise nõudmiseks väidetavalt kahjuhüvitiselt puudub faktiline ja õiguslik alus põhjusel, et hageja ei ole lepingu täitmist ehk üüri tasumist vastu võtnud. VÕS § 113 lg 4 kohaselt ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. Hageja on nõudnud kostjalt I kahju hüvitist, mille suurus vastab ühe kuu üürisummale ehk 350 eurot ühe kalendrikuu kohta. Tulenevalt sellest, et hagejale on igakuiselt tasutud üüri 350 eurot ja hageja on tasutu osaliselt tagastanud, ei ole hageja õigustatud viivist nõudma vastuvõtuviivituses oldud aja eest.
16.Kostjate jaoks on seejuures täielikult arusaamatu, millest tuleneb hageja õigus nõuda viivist kolmekordses seadusjärgses viivisemääras ehk 24% aastas. Hageja on 01.10.2021 esitatud menetlusdokumendis leidnud, et arvestades kohtupraktikat võib lepingu punktis
3.6.sätestatud viivisemäär (0,5% päevas) olla ebamõistlik, mis annab alust viivisemäära vähendamiseks. Selle avaldusega on hageja kostjate I ja III hinnangul omaks võtnud, et lepingus kokku lepitud viivisemäär rahalise kohustuse rikkumise korral on üürnikku ebamõistlikult kahjustav ja tuleb jätta kohaldamata. Hageja ja kostja I ei ole kokku leppinud kolmekordses seadusjärgses viivisemääras rahaliste kohustustega viivitamisel vastavalt VÕS § 2871 lg-le 2.
17.Hageja 01.10.2021 menetlusdokumendi p-s 2.2. avaldatud seisukoht, et 01.02.2020 oli üüritud korteriomandi vabastamise tähtaeg, on väär. Kostja I ja hageja vahel oli algselt (s.o. alates 26.11.2013) sõlmitud üheaastane leping, millist tähtaega on poolte kokkuleppel korduvalt pikendatud. Kui üksnes oletada, et üürilepingu lisa nr 6 sõlmiti kehtivalt, siis on alates 2013. aasta novembrist kuni 30.01.2020 kehtinud üürileping üle kuue aasta tähtaegsena. Tulenevalt VÕS § 310 lg-st 2 ei ole hageja teatanud kostjale I kaks kuud ette enne üürilepingu lõppemist, et ta ei soovi üürilepingu pikenemist, mistõttu on kõnealune üürileping muutunud tähtajatuks.
18.Hageja on esitanud kohtule Ü 30.12.2019, 31.01.2020 ja 01.02.2020 e-kirjad ning 22.01.2020 SMS-sõnumi, millised on väidetavalt saadetud kostjale I e-posti aadressilt xxx. Kostjad ei ole nimetatud kirju neil märgitud kuupäevadel kätte saanud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja I need kirjad kätte sai. Kostjad said kõnealused kirjad kätte alles koos hagimaterjalidega. Hageja on kõikides lepingu dokumentides märkinud oma e-posti
2-20-4618 aadressiks xxx. Vastavalt lepingu punkti 9.1. teisele lausele peab pool aadressi muutusest teavitama koheselt teist poolt. Hageja ei ole kostjat I kunagi teavitanud, et tema e-posti aadress on muutunud. Isegi juhul, kui meelevaldselt (so ebaõigesti) oletada, et kõnealused e-kirjad ja SMS-sõnum on jõudnud kostjani I, ei nähtu ühestki asjaolust (sh kirjadest), et Ül oli nimetatud e-kirjade saatmiseks olemas volitus hageja esindamiseks kõnealuses üürisuhtes. Seega ilmneb kohtule esitatud kirjadest, et Ü on tegutsenud omavoliliselt ja ilma hageja teadmata ja Ül puudus hageja esindamiseks esindusõigus. Kostjatele ei ole teada hageja selge (vahetu) tahe kõnealuse üürisuhte lõpetamiseks.
19.Hageja on esitanud kohtule 21.02.2020 koostatud hageja lepingulise esindaja Aire Põder kaudu e-kirja vormis nõudekirja. Hageja ei ole tõendanud, et kostja I selle kirja kätte sai. Kostja I sai selle kirja kätte alles koos hagimaterjalidega. Nimetatud nõudekirjas teatas hageja, et hageja ja kostja I vaheline üürileping on lõppenud alates 30.01.2020 ja kostja I valdab hagejale kuuluvat korteriomandit ebaseaduslikult ning nõudis selle valduse vabastamist. Hageja esindaja kaudu saadetud e-kirja saatmise ajaks oli nii VÕS § 310 lg-s 1 sätestatud kahenädalane tähtaeg kui ka VÕS § 310 lg-s 2 sätestatud tähtaeg hageja tahteavalduste tegemiseks möödas isegi, kui selline kiri oleks kostja I poolt kätte saadud. Kostjate hinnangul ei vasta kõnealune e-kiri ka üürilepingu punktidest 9.2 ja 9.3 tulenevatele kirjaliku teate nõuetele ja on tühine TsÜS § 77 lg-s 2 ja § 83 lg-s 2 sätestatut arvestades. Kostjad leiavad, et käesoleva menetlusdokumendi punktides 3.6. ja 3.7. toodut arvestades on kõnealune üürileping hageja ja kostja I vahel ka eeltoodud põhjustel jätkuvalt kehtiv tähtajatu üürilepinguna.
20.Kostjad selgitavad ka, et kostja I ja III olid abielus 27.06.2000 - 28.10.2019. Lepingus ei olnud kokku lepitud, et üürnik võib abikaasat majutada üksnes üürileandja nõusolekul. Eeltoodust tuleneb, et kostjal I oli õigus majutada üüritud eluruumis kostjat III VÕS § 289 alusel. Pärast abielu lahutamist on kostja III ja kostja I vaheline abieluline kooselu säilinud sisuliselt samaväärsel kujul. Muuhulgas on kostja III jäänud kostja I juurde elama põhjusel, et kostja III on 100% töövõimetu (lisad 4 ja 5) ja vajab kostjalt I ülalpidamist PKS § 73 lg 1 tähenduses. Eesti Vabariigi põhiseadus § 27 sätestab, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. PS § 27 kaitseala kohta on Riigikohus öelnud, et „see hõlmab kogu perekonnaga seonduvat alates selle loomisest kuni perekondliku kooselu kõige erinevamate valdkondadeni“ (RKHKo 18.05.2000, 3-31-11-00, p 2). Kostjad leiavad, et nende kooselu on PS § 27 kaitsealas ning VÕS § 289 on kohaldatav ka üürniku vabaabielulise elukaaslase suhtes.
21.Vastuseks hageja alternatiivsele 16.08.2021 üürilepingu ülesütlemise avaldusele kostjad leiavad, et nimetatud ülesütlemisavaldus on tühine, alternatiivselt vastuolus hea usu põhimõttega. Kõnealuses hageja ülesütlemisavalduses ei sisaldus ülesütlemise vaidlustamise korda ja tähtaega. Seega on hageja 16.08.2021 ülesütlemisavaldus tühine ega oma mingit õiguslikku mõju olemasolevale üürisuhtele. Alternatiivselt on üürileandja poolne eluruumi üürilepingu ülesütlemine vastuolus hea usu põhimõttega, kui üürileandja ütles lepingu üles ajal, mil on käimas kohtumenetlus selle üürilepingu üle. Hagejal puudus mõjuv põhjus käimasoleva kohtumenetluse ajal üürilepingu ülesütlemiseks lähtuvalt VÕS § 327 lg-st 3, mistõttu on 16.08.2021.a kostjale I esitatud ülesütlemisavaldus lähtuvalt VÕS § 327 lg-st 2 vastuolus hea usu põhimõttega. Eeltoodust tulenevalt on hageja 16.08.2021 tehtud ülesütlemisavaldus kostjatele õiguslikult tagajärjetu. Seega on pooltevaheline üürileping jätkuvalt kehtiv ja hagejal puudub õigus nõuda üüripinna valduse vabastamist. Eeltoodust tulenevalt leiavad kostjad I ja III, et hagi tuleb jätta kogu ulatuses rahuldamata.
MENETLUSE KÄIK
2-20-4618
22.Kohus rahuldas 29.10.2020 tagaseljaotsusega hagi kostja III suhtes. Kostja III esitas 14.12.2020 Harju maakohtu 29.10.2020 tagaseljaotsuse peale kaja, mille kohus 09.08.2021 määrusega rahuldas ja taastas menetluse vastavalt kaja ulatusele.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
23.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega on seisukohal, et X hagi Y ja C vastu tuleb jätta rahuldamata. Rahuldada tuleb X hagi Z vastu. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
24.TsMS § 442 g 5 järgi otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. 12.11.2020 menetlusdokumendis avaldas hageja, et tal puudub nõue kostja I vastu XXX asuva eluruumi kõrvalkuludega seonduvalt vastavalt igakuiselt esitatud arvetele. 01.10.2021 menetlusdokumendis avaldas hageja, et eelpoolviidatud avalduse näol on tegemist hagi osalise tagasivõtmisega. Hageja on palunud kostjalt I välja mõista ka tekitatud kahju kasutuseeliste näol XXX asuva üüripinna taastamisega viivitamise eest 350 eurot kuus alates 01.02.2020 kuni üüripinna tagastamiseni. 20.06.2022 kohtuistungil võttis hageja ka selle nõude tagasi. TsMS § 423 lg 1 p 2 järgi jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui hageja on võtnud hagi tagasi. TsMS 424 lg 1 kohaselt võib hageja hagi kostja nõusolekuta tagasi võtta kuni eelmenetluse lõpuni. Kohus selgitab, et haginõude vähendamiseks või sellest loobumiseks ei ole vajalik kostja või kohtu nõusolek. Menetluslikult saab olla tegu haginõude osalise tagasivõtmise või hagist osalise loobumisega, mis tuleb kohtumäärusega vastu võtta ja vastavalt kas jätta hagi osaliselt läbi vaatamata või menetlus lõpetada. Kuivõrd eelmenetluses võttis hageja osaliselt kostja I vastu esitatud kasutuseeliste ning kõrvalnõuete osas hagi tagasi, jätab kohus selles osas hagiavalduse läbi vaatamata.
25.Pooled ei vaidle selle järgmiste faktiliste asjaolude üle: • 26.11.2013 sõlmisid F ja Y eluruumi asukohaga XXX üürilepingu tähtajaga kuni 27.11.2014 (I kd tl 5-7), • Üürilepingu lisa 2 kohaselt leppisid pooled kokku, et jätkavad üürilepingut (26.11.2013) samadel tingimustel ning leping kehtib kuni 27.11.2015 (I kd tl 8 pöördel), • 29.05.2015 suri F ning pärimisregistri ja kinnistusraamatu kohaselt said F pärijateks ning korteriomandi asukohaga XXX omanikeks X ja Q. • Juunis 2015 sõlmisid X ja Y üürilepingu lisa 3, milles üürnik ja üürileandja nimel X leppisid kokku, et eluruumi üürilepingu esialgse üürileandja F asemel astub lepingulistesse suhetesse X, isikukood xxxxxxxxxxx, aadress XXX, kes antud lisa sõlmimise hetkest on edaspidi eluruumi üürilepingu Üürileandja ning samal ajal lõppevad esialgse üürileandja F õigused ja kohustused, mis on seotud ja/või tulenevad 26.11.2013.a. sõlmitud eluruumi üürilepingust ning selle lisadest 1. ja 2. Antud lisa sõlmimise hetkest nimetatakse üürnikku ja X’t koos ja ühiselt pooled. Pooled kinnitavad, et jätkavad lepingut samadel tingimustel, välja arvatud: punkti 3.2., mida muudetakse järgnevalt alates 2. lausest: “Edaspidi [350 euro] maksab Üürnik iga kuu 27. kuupäeval ühe kuu eest ette ülekandega X arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXX Swedbank’is.”; samuti lepivad pooled kokku, et leping
2-20-4618
• • •
• •
kehtib kuni 27.07.2016. Lisa 3 allkirjastamisega ühtlasi kinnitab X, et tal on kõik õigused asuda F asemel eluruumi üürilepingu üürileandjaks (I kd tl 57). Üürnik ja üürileandja on veebruaris 2018 leppinud kokku selles, et leping koos lisadega kehtib kuni 31.12.2018 (II kd tl 86-87). 30.12.2019 on Ü edastanud Y e-posti aadressile xxx e-kirja, milles tuletas üürnikule meelde, et eluruumi rendileping lõppeb 30.01.20 ning pakkus välja kohtumiseks ning korteri üleandmiseks 30.01.20 kell 18:00 (I kd tl 15). Samuti on kohtule esitatud Yle telefoninumbrile xxxxxxxxxx 22.01.2020 kell 13:16 saadetud SMSi väljatrükk, milles saatja avaldab, et kuivõrd ei ole saanud vastust oma e-mailile 30.12.2019, tuletab Yle meelde, et üürileping lõppeb 30.01.2020 ja pakub kohtumiseks ning korteri üleandmiseks 30.01.20 kell 18:00 (I kd tl 16). 21.02.2020 pöördus X lepinguline esindaja nõudega Y poole ja nõudis eluruumi asukohaga XXX vabastamist hiljemalt 01.03.2020 kell 13:00-ks (I kd tl 21). Hageja lepinguline esindaja on 16.08.2021 esitanud kostjale I teate üürilepingu võlaõigusseaduse § 312 lg 1 alusel üles ütlemise kohta ja avaldas, et üürilepingu kehtivuse viimaseks päevaks on 17.11.2021 juhul kui kohus ei otsusta, et üürilepingu lõppkuupäevaks oli 30.01.2020. Hageja selgitas, et eelnevast tulenevalt peab üürnik hiljemalt üürilepingu lõppemise ajaks üüripinna üürileandjale tagastama (II kd tl 55-56).
Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
26.Hagi on Y vastu esitatud eelkõige põhjusel, et kostja I ei ole pärast üürilepingu lõppemist üüripinda vabastanud. Hageja hinnangul lõppes vaidlusaluse eluruumi üürileping 30.01.2020. Vaatamata hageja nõudmistele ei ole kostja I korteriomandi valdust hagejale üle andnud ega eluruumi vabastanud. Kostjate C ja Z vastu on hagi esitatud põhjusel, et hageja hinnangul valdavad kostjad II ja III korteriomandit XXX ebaseaduslikult.
27.Kostjad I ja III vaidlesid hagile vastu muuhulgas põhjusel, et ühisomanik ei saa nõuda kinnistu valdust ainuomandisse. Riigikohus on selgitanud, et teine ühisomanik ei pea valduse väljanõudmise haginõude lahendamiseks osalema menetluses tingimata kaashagejana. Piisav on, et hageja nõuab valduse üleandmist ka teisele ühisomanikule (RKTKo 2-16-9519/78, p-d 25 ja 26, 2-18-15197/75, p 12). Hageja täpsustas 01.10.2021 menetlusdokumendis oma nõuet ja palus eluruumi asukohaga XXX välja mõista kostjate valdusest X ja Q otsesesse valdusesse. Seega on hageja nõue korrektne ja seadusega ning kohtupraktikaga kooskõlas.
28.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 334 lg 1 alusel peab üürnik üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Kui üüritud asja üürnikule üleandmisel koostati asja üleandmisakt, eeldatakse, et asi anti üle üleandmisaktis toodud seisundis. Seega tuleneb viidatud sättest üürnikupoolne asja tagastamise kohustus. Asi tuleb tagastada lepingu lõppedes. Üürileandjal tekib viidatud sättest tulenevalt üüritud asja suhtes nõudeõigus sellest hetkest alates, mil üürileping enam ei kehti ja sellest hetkest kasutab üürnik asja ilma õigusliku aluseta. Tegemist on lepingust tuleneva nõudega ja üürileandja ei pea tõendama oma omandiõigust. VÕS § 334 lg 1 alusel saab nõude esitada üürileandja üürniku vastu. Samuti on üürileandjal, kes on ühtlasi üüritud asja omanik õigus esitada oma nõue tema asja valdava isiku vastu asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 tuleneval alusel. Üürileandja võib valida asjaõigusliku ja võlaõigusliku nõude vahel.
29.Asja materjalidest nähtub, et hageja ning Y vahel on üürilepingust tulenev suhe, hagi on kostja I suhtes esitatud võlaõiguslikul alusel. Kohus selgitab, et lähtub hageja ja kostja I
2-20-4618 vahel võlaõiguslikust so üürilepingust tulenevast õigussuhtest. Üürileping annab asja kasutamise õiguse lepingu poolele – üürnikule. Üürilepingust ei selgu, et üürileping laieneks Zle või Cle. Kolmandatel isikutel üürilepingust õigusi aga ei teki. Seega tuleb kostja II ja kostja III suhtes lahendada hagi asjaõiguslikul alusel.
30.AÕS § 80 lg1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-110-11 p-s 12 selgitanud, et AÕS § 80 kohaldamiseks peab hageja väitma ja tõendama, et ta on asja omanik ning et kostja valdab asja ebaseaduslikult. Tulenevalt AÕS § 83 lg-st 1 on kostja kohustus tõendada, et kostjal on õiguslik alus hagejale kuuluva korteriomandi valdamiseks. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-66-03 asunud seisukohale, et kostja kohustus on tõendada, et tal on õigus vaidlusalust kinnisasja vallata.
31.Käesoleva juhul ei ole vaidlust selles, et X ja Q on korteriomandi asukohaga XXX omanikud. Nende omandiõigus nähtub kinnistusraamatust ja kostjad ei ole nende omandiõigust kahtluse alla seadnud. Hagejal on seega kohustus tõendada, et kostjad II ja III valdavad vaidlusalust eluruumi. Kostja II ja kostja III suhtes on hageja selgitanud, et hagi on suunatud nende vastu põhjusel, et viimased kasutavad vaidlusalust kinnisasja ärilistel eesmärkidel, kuivõrd tasuvad kinnisasjaga seotud makseid ning antud aadressil asuvad nende kontrolli all olevad äriühingud. Kostja III on menetluses läbivalt avaldanud, et ta kasutab koos üürnikuga vaidlusalust eluruumi XXX alates 2013. Seega on kostja III selle asjaolu, et ta eluruumi valdab omaks võtnud ja vaidlus selles osas puudub.
32.VÕS § 289 määratleb, keda üürnik täiendavalt üüritud eluruumi majutada võib. Viidatud paragrahvi kohaselt on eluruumi üürnikul õigus üürileandja nõusolekuta majutada üüritud eluruumi oma abikaasat, alaealisi lapsi ja töövõimetuid vanemaid, kui üürilepingus ei ole kokku lepitud, et üürnik võib seda teha üksnes üürileandja nõusolekul. Kohtu ette ei ole toodud, et C oleks üürniku töövõimetu vanem, kohtule arusaadavalt on kostja II hoopis kostja III ema. Y ja Z on menetluse käigus avaldanud, et nad olid abielus alates 28.06.2000 kuni 28.10.2019 ja elavad vaidlusalusel üüripinnal jätkuvalt koos alates 2013. Seega ei ole kostjad II ja III üürniku perekonnaliikmed VÕS § 289 mõttes.
33.Kohus nõustub, et üürilepingu sõlmimise ajal ja kuni abielu lõppemiseni ei olnud üürnikul so kostjal I tarvis üürileandja luba kostja III majutamiseks. Kuid pärast abielu lahutamist pidi üürnik selleks, et kostja III tohiks eluruumis jätkuvalt edasi elada, küsima üürileandja kirjalikku nõusolekut. Üürilepingu p 4.2.4 järgi kohustus üürnik andma eluruume osaliselt allüürile või muul alusel kasutusse üksnes üürileandja kirjalikul nõusolekul. Kuigi kostjad I ja III on seisukohal, et nende kooselule laieneb samuti VÕS § 289 tulenev õigus perekonnaliikme majutamiseks, kohus sellega ei nõustu. Kohtu hinnangul on üürniku täisealiseks saanud laps ja lahutatud abikaasa (kellega üürnik on küll säilitanud sõbralikud suhted) õiguslikult võrdses positsioonis, puudub igasugune alus eelistada perekonna kui definitsiooni mõttes endist abikaasat. Seadusandja on pidanud vajalikuks anda VÕS § 289 kaitse selgelt ja konkreetselt vaid üürniku abikaasale, mitte endisele abikaasale või püsivas kooselus olevale isikule või isikule, kellel on võlgnikuga ühine majapidamine.
34.Kohus nõustub, et ka mitteabieluline kooselu on PS § 27 mõttes riigi kaitse all, kuid märgib, et see ei tähenda, et üürniku lahutatud abikaasal oleks õigus jääda valdama seni üürniku kasutuses olnud eluruumi. Üürileandja peab teadma, kes ka tegelikkuses talle kuuluvat eluruumi kasutab ja teenuseid tarbib. Kui üürniku lahutatud abikaasa soovib kasutada üüripinda pärast abielu lõppemist, tuleb tal saada üürileandjalt kirjalik nõusolek või astuda ise üürileandjaga üürilepingusse.
35.Kostja III on esile toonud, et vähemalt ajavahemikul 13.02.2019 kuni 12.02.2021 oli töövõimetu (II kd 89). Kuigi perekonnaseaduse (PKS) § 73 lg 1 kohaselt on kostjal III
2-20-4618 õigus nõuda kostjalt I endale ülalpidamist, ei tähenda see, et talle laieneks õigus koheselt elada kostja I üüripinnal ilma üürileandja kirjaliku nõusolekuta. Kohus leiab, et kostja III ei ole tõendanud, et tal esineb õiguslik alus XXX korteriomandi valdamiseks.
36.Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et XXX asuv korteriomand tuleb AÕS § 80 lg 1 alusel kostja III ebaseaduslikust valdusest välja mõista hageja otsesesse valdusesse. Kui kostja keeldub korteriomandi vabatahtlikust vabastamisest, tuleb kostja III koos talle kuuluva varaga XXX asuvast korteriomandist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras välja tõsta.
37.Kostja II on menetluses avaldanud, et tema elukohaks on veebruarist 1980 Põlva ja vaidlusaluse eluruumiga ei ole temal mingeid kokkupuuteid. Hageja tugineb sellele, et kuivõrd kostja II tasub korteriga seonduvaid kommunaalmakseid ja temale kuuluv äriühing N OÜ on alates 05.03.2018 registreeritud vaidlusalusesse üürikorterisse, lähtub hageja eeldusest, et kostja II juhatuse liikme ja ainuosanikuna valdab äriühingu asukohaks märgitud eluruumi. Hagejal puudub informatsioon, millal ja kui tihti kostja II korteris viibib, kas korter on kohandatud kodukontoriks jne. Hageja leiab, et kostja II ei ole oma väiteid seoses Põlvas elamisega tõendanud.
38.AÕS § 32 kohaselt on valdus on tegelik võim asja üle. AÕS § 33 lg 1 ja 2 järgi on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata, on otsene, teine isik aga kaudne valdaja. Valduse saamiseks (omandamiseks) peab isikul olema tegelik võim asja üle, see tähendab, et konkreetne asi või asja osa peab olema isiku mõjusfääris selliselt, et isik saab sellega vabalt toimida ja teiste isikute mõjud asja suhtes tegelikult välistada. Tegeliku võimu tekkimine eeldab seda, et asi on valdajale ruumiliselt selliselt juurdepääsetav, et isik saab asja kasutada oma tahtmise järgi kas isiklikult või teise isiku kaudu. Valduse eeldusena peab valdajal lisaks füüsilisele seosele (corpus possidendi) olema ka tahe asja vallata (animus possidendi).
39.Kohus ei nõustu hagejaga selles, et kostja I eest kommunaalmaksete või üüri tasumine teeb kostjast II korteriomandi XXX valdaja. Kohtule ei ole veenev hageja käsitlus selles, et kui kostja II on täitnud kostja I kohutused korteriühistu või üürileandja ees, tähendab see seda, et kostja II teostab sellega oma tegeliku võimu korteri üle. VÕS § 78 lg 1 kohaselt kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Nii kommunaalmaksed kui ka üüri tasumine on rahalised kohustused. Üldreeglina ei tohiks võlausaldajal olla huvi isikliku täitmise vastu rahaliste kohustuste puhul. Riigikohus on märkinud, et rahalise kohustuse puhul tuleb eeldada, et võlausaldajal ei ole õigust kolmanda isiku täitmisest keelduda (RKTKo 3-2-1-102-04, p 15, 3-2-1-61-09, p 19, 3-21-15-10, p 12). Seega ei tee kostja I kohustuste täitmine kostjast II veel üüripinna valdajat.
40.Samuti ei tee kostjat II üüripinna valdajaks see, et kostjaga II seotud äriühingud N OÜ (registrikood xxxxxxxx) ja P OÜ (registrikood xxxxxxxx) asuvad äriregistri andmete kohaselt XXX. Samas on äriregistriandmete kohaselt C alates 08.01.2018 YYY korteriühistu (registrikood xxxxxxxx) juhatuse liige. Käesoleval juhul, ei ole kohtu ette toodud ühtegi asjaolu, millest selguks, et Cga seotud äriühingud N OÜ ja P OÜ asuksid faktiliselt eelmärgitud aadressil. Äriregistri andmete kohaselt mõlema äriühingu poolt mingit majandustegevust ei ole toimunud, majanduskäive puudub. Äriseadustiku (ÄS) § 64 p 2 ja § 145 lg 1 p 2 kohaselt kantakse äriregistrisse osaühingu asukoht ja aadress ning elektronposti aadress. Kohus selgitab, et aadressi äriregistris avalikustamise eesmärk on tagada toimiv suhtluskanal äriühingu ja kolmandate isikute vahel, et kolmandad isikud
2-20-4618 teaksid, kuhu saadetud tahteavaldused saab lugeda kättesaaduks ja seega kehtivaks. Pelgalt see, et äriühingu asukoht on registris märgitud vaidlusalusesse eluruumi ei anna ei äriühingule ega selle juhatuse liikmele eraldiseisvat õigust seda ruumi vallata ega tähenda koheselt, et äriühingul või selle juhatuse liikmel oleks (või peaks olema) mingisugune võim selle eluruumi üle. Samuti ei tähenda see, et äriühing tegutseks faktiliselt samal aadressil.
41.Kuigi hageja hinnangul ei ole kostja II oma väiteid seoses Põlvas elamisega tõendanud, ei ole sellel väitel tähendust. Kohus juhib tähelepanu, et AÕS § 82 lg 1 järgi peab omanik vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. Kuigi hageja on esile toonud, et tal puudub juurdepääs korterile, ta ei tea, kes vaidlusaluses korteris elab, kas korteris on äriühingute kontor, puudub käesoleval juhul alus tõendamiskoormise hea usu põhimõtte alusel ümberpööramiseks. Kuidagi ei saa väita, et takistusi eluruumile juurdepääsuks oleks teinud just C, seega ei saa panna Cle kohustust tõendada, et ta ei valda XXX korterit. Kohus selgitab, et hagejal, kui vaidlusaluse korteriomandi omanikul oli võimalik pöörduda avaldusega registriosakonna poole, kellel on laialdane avalikõiguslik kohustus tagada õigete andmete olemasolu äriregistris. Sel eesmärgil on ÄS §-s 61 sätestatud registripidaja õigus teha kannete õigsuse kontrollimiseks järelepärimisi (lg 1) ja kohustus algatada andmete ebaõigsuse kindlakstegemisel avalduseta kande tegemise menetlus (lg 2, RKTKm nr 3-2-1-39-05 p 11). Seega oleks hagejal olnud võimalik saada registripidaja poole pöördumisega kas selgust, et Cga seotud äriühingud ka faktiliselt asuvad XXX või oleks äriühingute ebaõiged asukoha aadressid kustutatud registrikandest.
42.Käesolevas asjas ei viita seega ükski asjaolu, et C tegelikkuses valdaks vaidlusalust XXX korterit ja takistaks hagejal seda kasutamast. Rahvastikuregistri kohaselt on kostja II elukoht YYY. Äriregistrist nähtuvalt on kostja II alates 08.01.2018 YYY korteriühistu (registrikood xxxxxxxx) juhatuse liige. Kohtutäitur Risto Sepale on kostja II kinnitanud, et tema elukoht on YYY (I kd tl 47 pöördel). Kohtule on kostja II avaldanud, et tema elukoht on Põlvas. Kohus on proovinud toimetada kostjale II menetlusdokumente kätte aadressil YYY, C on väljastusteatele omakäeliselt kirjutanud, et keeldub dokumente vastu võtmast (I kd tl 131 pöördel), seega on kostja II olnud sellelt aadressilt kättesaadav. Seega ei näe kohus kuidas C valdab vaidlusalust korterit ega ka tema tahet korterit vallata ning hagi C vastu tuleb jätta rahuldamata.
43.Kostjad I ja III vaidlevad hagile muuhulgas vastu põhjusel, et 21.05.2019 sõlmitud kokkulepe, millega pooled leppisid kokku üürilepingu lõppemise aja 30.01.2020 ei ole kehtiv. Kohus kostjatega ei nõustu. Asja materjalist nähtuvalt allkirjastasid hageja ja kostja I mais 2019 kokkuleppe, mille kohaselt „üürileandja on kohustatud mitte tõstma üürihinda (350 eurot) terve üürilepingu kehtivuse perioodil. Samuti lepivad üürnik ja üürileandja kokku, et üürileandja ei kohustu teostama remondi-, parandus- ega muid ehitustöid terve üürilepingu kehtivuse perioodil, samal ajal üürileandja kohustub kuni 10.06.19 parandama korteri veekahjustused (koridori laed) ja seina esikus (mille taga asuvad torud ja veemõõturid). Kõik remondi-, parandus- ja muud ehitustööd on üürnikul õigus teostada oma kulul ja üürileandja eelneval kirjalikul nõusolekul. Üürnik kinnitab, et on kohustatud vastavalt varasemale suulisele kokkuleppele üürileandjaga, terve üürilepingu kehtivuse perioodil, alates kuupäevast 26.11.13 ja kuni üürilepingu lõpuni, maksma Remondifondi kulud mis on välja toodud eraldi kulukirjetena igakuistel arvetel ISS Eesti AS poolt“. Sellises sõnastuses on kokkuleppe allkirjastanud digitaalselt Y 21.05.2019. X poolt 13.05.2019 digitaalselt allkirjastatud kokkuleppe sõnastus erineb Y poolt allkirjastatud kokkuleppe sõnastusest vaid sõnapaari „ja Reservkapitali kulud“ poolest pärast sõnu „Remondifondi kulud“. Ye poolt allkirjastatud kokkuleppe sõnastuses sõnad „ja Reservkapitali kulud“ puuduvad (I kd tl 11-14).
2-20-4618
44.VÕS § 9 lg 1 järgi leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 11 lg 4 kohaselt kirjalik leping loetakse sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Seaduses võib sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. Üürilepingu p 5.2 järgi ühe poole esitatud kirjaliku taotluse lepingutingimuste muutmiseks vaatab teine pool läbi 10 päeva jooksul arvates taotluse saamise päevast. Keeldumise korral teatatakse sellest teisele poolele koos vastavasisulise põhjendusega 5 päeva jooksul (I kd tl 6 pöördel). Kuigi pooled ei ole allkirjastanud ühiselt füüsiliselt ühte faili või paberdokumenti, on kohtule kahtlusteta selge, et pooled on viidatud kokkuleppe üürilepingu tähtaja osas sõlminud. X on 13.05.2019 esitanud oma ettepaneku üürilepingu lõppemise tähtaja osas ja Y on selle muudatuse aktsepteerinud 21.05.2019. Käesoleval juhul on selgelt tuvastatav, et pooled on jõudnud selles lepingutingimuses kokkuleppele, pooled on allkirjastanud sisult peaaegu identse dokumendi, erimeelsused on pooltel olnud vaid Reservkapitali kulude tasumise osas. Yle ei sobinud hageja soov ja ettepanek Reservkapitali kulude tasumiseks ja ta on selle sõnapaari hageja ettepanekust eemaldanud ning kinnitanud digiallkirjaga oma nõusolekut muude hageja poolt välja pakutu osas sh ka üürilepingu lõppemise kuupäevas. Hageja ei ole esile toonud, et ta ei nõustunud kostja I parandusega, seega saab eeltoodust teha vaid järelduse, et pooled sõlmisid kokkuleppe üürilepingu lõppemise kuupäeva ja muude hageja ettepanekus toodud ettepanekute osas va Reservkapitali kulude tasumine. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja ja kostja I on sõlminud 21.05.2019 lepingu muudatuse üürilepingu lõppemise kuupäeva osas.
45.Kostjad I ja III leiavad alternatiivselt, et lepingu lisa 6 on kehtetu, kuivõrd kostjad I ja III on selle 23.05.2019 avaldusega tühistanud. Kostja I ja kostja III saatsid lepingu lisa 6 tühistamisavalduse F ja kostja I vahel 26.11.2013 sõlmitud korteriomandi üürilepingu lisas 3 fikseeritud e-posti (xxx) ja tavaposti (XXX) aadressil. Kostjad eeldavad, et kuivõrd viimati nimetatud e-posti aadressilt on laekunud e-kirju ka hagejalt, on ka hageja sellele aadressile saadetud e-kirjad kätte saanud. Kostjatele teadaolevalt võttis XXX postkastist tühistamisavalduse ära Ü. Hageja ei ole kostjaid informeerinud, et tema e-posti aadress oleks enne 23.05.2019 saadetud tühistamisavaldust muutunud või et hagejal on tehnilisi probleeme eeltoodud e-posti aadressilt kostja I teadete kättesaamisega.
46.Hageja vaidleb kostjate I ja III seisukohale vastu ning leiab, et ei ole tõendatud, et tühistamisavaldus on hagejale üldse saadetud ja hageja oleks selle kätte saanud. Tühistamisavaldus ilmus esmakordselt välja alles kostja III poolt 14.12.2020 esitatud kajas. Hageja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et tühistamisavaldust ei olnud kostjal I meeles mainida enne, kui alles 21.01.2021 menetlusdokumendis pärast kostja III esitatud kaja. Hageja hinnangul on tühistamisavaldus tagantjärele vormistatud ning seda ei ole tegelikkuses kostja III meiliaadressilt hagejale kunagi saadetud.
47.TsÜS § 90 lg 1 järgi võib tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, seaduses sätestatud korras tühistada. Seadus võib sätestada muid aluseid, mille esinemise korral võib tehingu tühistada. Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu. TsÜS § 96 kohaselt võib isik, kes tegi tehingu õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul, tehingu tühistada, kui ähvardus või vägivald oli vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut. Eelkõige tuleb arvestada ähvardaja või vägivalla kasutaja ja tehingu teise poole isikut ning olukorda, milles ähvardus või vägivald aset leidis.
2-20-4618 Ähvardus on õigusvastane juhul, kui õigusvastane on: 1) tegu või tegevusetus, millega tehingu teinud isikut ähvardati; 2) ähvarduse mõjul tehtud tehingu eesmärk; 3) teo või tegevusetuse, millega ähvardati, kasutamine tehingu tegemisele kallutamiseks. TsÜS 98 lg 1 järgi tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Kui teist poolt ei ole, toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega avalikkusele. Kohus osutab, et ähvardamisel kallutatakse isikut tehingut tegema, viidates vastasel juhul mingile kahjulikule tagajärjele, mille saabumine või tekkimine on ähvardaja kontrolli all ning seejuures peab ähvardamine olema õigusvastane.
48.Kõigepealt kohus kontrollib, kas kostja I oli üürilepingu lisa 6 tühistamiseks õigustatud. Kostjad I ja III on menetluses selgitanud, et eluruumis olnud pesumasin lakkas 2019 kevadel töötamast. Kostjad selgitasid, et hageja esindajana esinenud Ü keeldus pesumasinat välja vahetamast, kui kostja I ei allkirjasta hagejaga üürilepingu uue tähtaja määramise kokkulepet. Kostjad on seisukohal, et sellega on hageja toime pannud ähvarduse TsÜS § 96 mõttes. Kostja I üüris hagejalt eluruumi koos olmetehnikaga, selles vaidlust ei ole. Kohus selgitab, et pärast üürieseme üleandmist on üürileandja kohustatud eelkõige võimaldama üürnikul üürieset kasutada ja hoidma üürieset lepingujärgset kasutamist võimaldavas seisundis. Üürileandja peab lepingu eset hoidma kogu lepingu kehtivusajal lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis. Seega kui üürile antakse nt korter, kus on lepingu kohaselt pesumasin, tähendab üürileandja korrashoiukohustus mh seda, et ta peab parandama või asendama lepingu kehtivusajal ja katki läinud pesumasina.
49.Kohus nõustub sellega, et katki läinud pesumasina asendamata jätmisega so üürileandja kohustuste täitmata jätmisega ähvardamine võib olla iseenesest õigusvastane ähvardamine TsÜS § 96 lg 2 p 1 mõttes. Samas ei ole kostjad veenvalt põhistanud, et ähvardamine oli niivõrd tõsine, et kostjal ei olnud muud valikut kui allkirjastada 21.05.2019 lepingu lisa 6 ning kohtul oleks põhjust arvata, et kostja on 21.05.2019 üürilepingu lisa 6 sõlminud hageja ähvarduse mõjul. Kostjad selgitasid 20.06.2022 kohtuistungil, et kostja I allkirjastas 21.05.2019 dokumendi digitaalselt üksinda kodus olles, Üt tema kõrval ei olnud. Seega ei olnud üürileandjal võimalik kostja I suhtes vahetut ja tõsist ähvardust kasutada.
50.Kohus märgib ka seda, et kostja I on 23.05.2019 muutnud hageja poolt allkirjastatud ja kostjale edastatud lisa 6 sõnastust, seega oli kostjal I võimalus muuta hageja ettepanekut ning põhjendamatud on kostjate väited lepingu muudatuse vormistamiseks ähvarduse mõjul sundimise kohta. Kui ka eeldada kostjate väidete õigust, siis juhul, kui kostjad ei oleks muudatusega nõustunud, ei oleks üürileandja saanud kostjaid tehingu tegemisele kallutada. Kui üürileandja oleks jätkanud oma korrashoiukohustuse rikkumist oleks kostjail olnud õigus kasutada üürileandja suhtes VÕS § 278 sätestatud õiguskaitsevahendeid, muuhulgas nõuda üüri alandamist ja hagejalt pesu pesumajas pesemisega põhjustatud kahju hüvitamist. Kohtule ei ole veenev seega kostjate väide, et kostja I allkirjastas hageja poolt koostatud ja ettevalmistatud dokumendi – üürilepingu lisa 6 hageja ebaseadusliku tegevuse tagajärjel ja seda just kartusest. Seega ei ole täidetud 23.05.2019 lepingu lisa 6 tühistamisavalduse materiaalsed eeldused.
51.Samuti ei ole kohtule veenvad kostjate väited selle kohta, et kostjad on üürilepingu lisa 6 ülesütlemise avalduse hagejale kätte toimetanud so lepingu lisa 6 tühistamisavalduse formaalne eeldus. Kostjad I ja III tuginevad sellele, et nad on avalduse saatnud lepingu lisas 3 märgitud hageja e-posti aadressil xxx. Samuti on tühistamisavaldus pandud posti aadressile XXX, kust selle võttis vastu hageja väidetav esindaja Ü. Hageja on esile toonud, et sellist avaldust ei ole talle varem esitatud, kui kostja III kaja ning hagivastuse lisana 14.12.2020.
2-20-4618
52.Kohus selgitab, et pelgalt e-kirja või kirja väljatrüki esitamine tühistamisavalduse kättetoimetamise tõendamiseks ei ole piisav. Viidatud e-kirja või avalduse väljatrükiga saab tõendatuks lugeda, et hagejale kiri saadetud, kuid ei saa lugeda tõendatuks hageja poolt kirjade kättesaamist. Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 69 lg 2 järgi loetakse ekiri saajani jõudnuks, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda (RKTKo 2-15-6538/82). Samuti on Riigikohus andnud juhised, et tahteavalduse selle saaja tegevuskohta või elu- või asukohta jõudmise riski ja tõendamiskoormust kannab tahteavalduse tegija, sest tema valib teate saatmise viisi (RKTKo 3-2-1-123-07, p 14). Kui tahteavalduse tegija soovib olla kindel oma tahteavalduse kohalejõudmises, peab ta valima sellise saatmise viisi, mis võimaldab tal avalduse kohalejõudmist tõendada (RKTKo 3-2-1-50-12). Seega pool, kes tugineb tehingu tühistamise avaldusele peab tõendama ka tühistamise avalduse kättetoimetamise. Hageja on e-kirja saamist eitanud. Kostja I ei ole tõendanud, et tühistamisavaldus on jõudnud hageja teenusepakkuja serverisse.
53.Tulenevalt TsÜS § 69 lg-st 2, tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Sellel, et kostjate väite kohaselt pandi tühistamisavaldus ka XXX so vaidlusaluse eluruumi postkasti, ei ole käesolevas vaidluses tähendust. Üürilepingu lisas 3 on hageja kontaktaadressiks märgitud vaid e-posti aadress. Hageja on üürilepingusse astumisel näidanud, milliselt aadressilt ja kuidas on ta üürnikule kättesaadav, kostjal I puudus igasugune alus panna tühistamisavaldus enda postkasti. Vaidlusalune korter kuulub küll hagejale, kuid korteris elavad kostja I ja III. Puudub igasugune alus eeldada, et hagejale adresseeritud kiri on kostjate endi kasutuses olevasse postkasti panemisega jõudnud hageja mõjusfääri ning hageja on kirja kätte saanud.
54.Mis puutub kostjate väitesse, et postkastist võttis kirja ära hageja lapselaps Ü, siis ka selle väite õigsust eeldades ei saa lugeda ülesütlemisavaldust hagejale kättetoimetatuks. Nagu kostjad 20.06.2020 istungil selgitasid, ei olnud neil mingit alust pidada Üt hageja esindajaks. Kostjad selgitasid, et nende parima teadmise kohaselt oli Ü vist küll hageja lapselaps, kuid neil ei olnud mingit alust pidada Üt rohkemaks kui vaid korteri puudusi kõrvaldama saadetud ehitajaks. Kohtule on arusaamatu, miks loevad kostjad I ja III hagejale edastatud tühistamisavalduse kättetoimetatuks läbi Ü, kui nad olid veendunud, et Ü on hageja saadetud ehitaja, kel puuduvad volitused hageja esindamiseks. Kostjate väited on vastuolulised.
55.Kostjad on ka seisukohal, et üürileping kehtib, kuivõrd üürileandja ei ole õigeaegselt avaldanud üürnikule tahet üürisuhe lõpetada. VÕS § 310 lg 2 järgi kui vähemalt kaheks aastaks sõlmitud eluruumi üürilepingu puhul kumbki lepingupool ei teata vähemalt kaks kuud enne tähtaja möödumist, et ta ei soovi lepingu pikenemist, muutub üürileping tähtaja möödumisel tähtajatuks.
56.Kohtule on esitatud üürilepingu lisa 2, milles pooled pikendasid üürilepingu tähtaega kuni 27.11.2015. Üürilepingu lisaga 3 astus üürileandja asemele hageja ja pooled leppisid kokku, et üürilepingu tähtaeg on 27.07.2016. Üürilepingu lisast 5 selgub, et üürnik ja üürileandja on veebruaris 2018 leppinud kokku selles, et leping koos lisadega kehtib kuni 31.12.2018. Vaidlust ei ole selles, et üürnik jätkas vaatamata üürilepingu tähtaja möödumisele 31.12.2018 vaidlusaluse eluruumi kasutamist. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, et üürileandja oleks kahe nädala jooksul avaldanud üürnikule teistsugust tahet. Seega muutus üürileping 01.01.2019 tähtajatuks. Tähtajatu üürilepingu lõpetamiseks ei
2-20-4618 pea lepingut ilmtingimata üles ütlema vaid tähtajatut üürilepingut võib poolte kokkuleppel muuta ja leppida kokku üürilepingu tähtajas. Kohus on eelpool tuvastanud selle, et üürnik ja üürileandja on 23.05.2019 lisas 6 kehtivalt kokku leppinud uues üürilepingu tähtajas 30.01.2020. Seega kehtib jätkuvalt algne, 26.11.2013 sõlmitud üürileping, vahetunud on küll üürileandja isik esialgse üürileandja surma tõttu, lisaks on üürilepingu pooled sama üürilepingut korduvalt pikendanud ja muutnud, kuid uut üürilepingut pooled sõlminud ei ole. Seega on üürileping kehtinud poolte vahel rohkem kui kaks aastat ning üürileandjal tulnuks üürnikule üürisuhte lõpetamise soovi avaldada vähemalt kaks kuud enne tähtaja (30.01.2020) möödumist st hiljemalt 30.11.2019. Kuivõrd üürileandja esindaja väljendas üürileandja sellekohast soovi hageja enda väidete ning ka kohtumaterjalide kohaselt alles 30.12.2019, mil Ü edastas Y e-posti aadressile xxx e-kirja, milles tuletas üürnikule meelde, et eluruumi rendileping lõppeb 30.01.2020, muutus üürileping 30.01.2020 tähtajatuks ning hageja ei saanud nõuda üürilepingu vabastamist 30.01.2020.
57.Samuti on kostjale I esitatud hilinemisega hageja lepingulise esindaja 21.02.2020 nõudekiri eluruumi vabastamise kohta. VÕS § 310 lg 1 kohaselt kui pärast üürilepingu tähtaja möödumist jätkab üürnik asja kasutamist, loetakse, et üürileping on muutunud tähtajatuks, kui üürileandja või üürnik ei avalda teisele lepingupoolele kahe nädala jooksul teistsugust tahet. Avaldamise tähtaeg hakkab üürniku jaoks kulgema üürilepingu tähtaja möödumisest, üürileandja jaoks aga ajast, mil ta sai teada, et üürnik jätkab asja kasutamist. Kohus leiab, et ei saa olla vaidlust selles, et üürileandja pidi aru saama sellest, et üürnik ei ole üüripinda vabastanud ja jätkab selle kasutamist hiljemalt 31.01.2020, kui üürnik ei ilmunud korteri üleandmisele (I kd tl 17). Seega pidi üürileandja edastama VÕS § 310 lg 1 kohase nõudekirja kostjale edastama hiljemalt 14.02.2020. Hageja enda väidete kohaselt on nõudekiri saadetud kostjale 21.02.2020 so hilinenult ja üürileping kostja ning hageja vahel muutus tähtajatuks ka sellel alusel.
58.Kuivõrd kohus on tuvastanud, et vajalikud tahteavaldused on kostjale I tehtud hilinemisega, kohus ei anna hinnangut hageja 30.12.2019 ja 21.02.2020 tahteavalduste kostjale I kättetoimetamise kohta.
59.Alternatiivselt on hageja tuginenud sellele, et ta on üürnikule üürisuhte 16.08.2021 avaldusega VÕS § 312 lg 1 alusel korraliselt üles öelnud, kui kohus ei otsusta, et üürilepingu lõppkuupäevaks oli 30.01.2020. Kostjad I ja III vaidlevad selle vastu. Kostjad juhivad tähelepanu, et 16.08.2021 avaldus ei vasta seaduse nõuetele, lisaks on ülesütlemisavaldus vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 325 lg 1 järgi üürileandja ja üürnik võivad elu- või äriruumi üürilepingu üles öelda ülesütlemisavaldusega, mis on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peavad üürileandja ülesütlemisavalduses sisalduma vähemalt järgmised andmed 1) üüritud asi; 2) lepingu lõppemise päev; 3) ülesütlemise alus; 4) eluruumi üürilepingu ülesütlemise puhul ülesütlemise vaidlustamise kord ja tähtaeg. Vastavalt VÕS § 325 lõikele 5 on VÕS § 325 lõigetes 1–4 sätestatud nõuetele mittevastav ülesütlemine tühine. Kohus nõustub kostjatega selles, et üürileandja 16.08.2021 avaldus hageja ning kostja I vahelise 26.11.2013 üürilepingu ülesütlemiseks on tühine - nimelt ei ole ülesütlemisavalduses märgitud ülesütlemise vaidlustamise korda ning tähtaega. Kuivõrd üürileandja ei ole eluruumi üürnikku informeerinud sellest, et üürnik võib üürilepingu ülesütlemise vaidlustada 30 päeva jooksul üürikomisjonis või kohtus juhul, kui ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega, on ülesütlemisavaldus tühine. Rikutud on olulist ning imperatiivset vorminõuet, 16.08.2021 ülesütlemisavaldus on tühine ning toimetu. Kohus ei hinda, kas ülesütlemisavaldus on vastuolus hea usu põhimõttega või mitte, vastuolu hea usu põhimõttega saab hinnata kehtiva avalduse korral.
2-20-4618
60.Hageja on palunud kostjalt I sissenõutavaks muutunud viivis, mis tekkis pärast 01.02.2020 esitatud arvete tasumata jätmisest (350 eurose kahjuhüvitise võlgnevus alates 01.02.2020 igakuiselt) määras 0,066% päevas põhivõlalt alates kohustuse rikkumisest kuni üüripinna tagastamiseni. Kostjad on esile toonud, et hageja loobus selgelt viivise nõudest 30.05.2022 istungil. Kohus kostjatega ei nõustu. See, et kompromissiläbirääkimiste käigus on kohus hagejale teinud ettepaneku loobuda viivisenõudest ja hageja on selle hea tahte märgiks vastu võtnud, soostunud tegema järeleandmisi asja kiirema lahendamise nimel kompromissilepingu sõlmimiseks, ei tähenda, et ta oleks selgesõnaliselt loobunud viivisest kompromissiläbirääkimiste ebaõnnestumise korral. Kohtul tuleb anda hinnang hageja viivisenõudele.
61.Kohus on eelpool tuvastanud, et hageja ning kostja I vahel on jätkuvalt üürisuhe. Vaidlust ei ole ka selles, et C on kostja I eest tasunud korteri üürimakseid ja ka kõrvalnõudeid, kuid hageja ei ole neid summasid vastu võtnud ja on need tagastanud. Kohus nõustub siin kostjaga selles, et hageja ei ole ise kostja täitmis vastu võtnud ning on olnud seega vastuvõtuviivituses. VÕS § 113 lg 4 järgi ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu. Hageja viivisenõue tuleb jätta rahuldamata.
62.Kõige eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et X hagi Y ja C vastu tuleb jätta rahuldamata. Küll aga tuleb hagi rahuldada kostja Z suhtes, kes valdab hagejale kuuluvat eluruumi ilma õigusliku aluseta.
63.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
64.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuivõrd kohus hagi Y ning C vastu ei rahulda, tuleb Y ja C menetluskulud jätta hageja kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hageja nõude Z vastu siis Z vastu esitatud nõudega seotud hageja menetluskulud jäävad kostja III kanda.
65.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
66.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Kohtul on alust eeldada, et menetlusosalised ei nõustu kohtulahendiga ning käesolev vaidlus jätkub apellatsioonimenetluses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses,
2-20-4618 vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 10.05.2023. a otsusega nr 2-204618.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.