Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
11.03.2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-17348
Kohtuasi
OÜ X hagi Tallinna Hoiu-Laenuühistu vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2020/3098
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.05.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OÜ X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
6000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja OÜ X (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Grete Lind Kostja Tallinna Hoiu-Laenuühistu (registrikood 11961369), lepinguline esindaja Marjana Hiie
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 02.02.2022 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 10.05.2021 otsus tühistada resolutsiooni punkti 1 osas, milles kohus deklareeris, et hagi jääb rahuldamata, ja menetluskulude jaotuse osas. Resolutsiooni punkti 2 osas, milles kohus tühistas hagi tagamise abinõu, jääb otsus muutmata.
2.Tühistatud osas teha uus otsus, millega hagi rahuldada, tunnistada lubamatuks täitemenetlus täiteasjas nr 022/2020/3098 ja jaotada uuesti maakohtumenetlusega seotud kulud.
3.Otsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada. 2) Tunnistada lubamatuks täitemenetlus täiteasjas nr 022/2020/3098. 3) Tühistada Harju Maakohtu 25.11.2020 määrusega seatud hagi tagamise abinõu.
5.Menetluskulud maakohtus jätta Tallinna Hoiu-Laenuühistu kanda.
6.Menetluskulud apellatsiooniastmes jätta 95% ulatuses Tallinna Hoiu-Laenuühistu ja 5% ulatuses OÜ X kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulud määrab asja lahendanud maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X OÜ (hageja) esitas Harju Maakohtule hagi Tallinna Hoiu-Laenuühistu (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes.
2.Pooled sõlmisid 21.01.2020 laenulepingu nr KV3510202, mille alusel väljastas kostja hagejale laenu 15 000 eurot. Lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks seati hüpoteek suuruses 30 000 eurot hagejale kuuluva kinnisasjale asukohaga XXX (registriosa number XXXXXXX). Hüpoteek tagab kõiki kostja nõudeid, mis tulenevad laenulepingust ja selle lisadest, samuti hüpoteegi koormamise lepingust ning asjaõiguslepingust.
3.05.03.2020 kell 17.48 edastas kostja hagejale e-kirja „Leppetrahvi nõue“, milles teavitas, et hageja rikkus laenulepingu punkti 1.1 ja hüpoteegilepingu punkti 8.1, sest ei tasunud hüpoteegilepingu sõlmimise kulusid, sh riigilõivu. Riigilõiv hüpoteegikande eest oli 25 eurot. Kostja märkis e-kirjas, et nõuab laenulepingu punkti 8.6 alusel leppetrahvi 5% tagastamata põhiosalt (750 eurot), sest hageja rikkus laenulepingu punktis 11 sätestatud informeerimiskohustust. Kostja hoiatas, et tal on laenulepingu punkti 7.2.3 järgi õigus leping erakorraliselt üles öelda, kui hageja on viivitanud leppetrahvi tasumisega enam kui 7 päeva. Samuti märkis kostja, et juhul kui hageja ei tasu leppetrahvi ega võlga hiljemalt 13.03.2020, ütleb kostja laenulepingu üles 14.03.2020.
4.16.04.2020 esitas kostja kohtutäiturile täitmisavalduse 21 143.68 euro (seisuga 15.04.2020) täitmiseks. 22.04.2020 alustas kohtutäitur hageja suhtes täitemenetlust nr 022/2020/3098. 30.10.2020 avaldati portaalis Ametlikud Teadaanded kinnisasja enampakkumise teade, mille järgi kohtutäitur müüb avalikul elektroonilisel enampakkumisel Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja oksjonikeskkonnas hagejale kuuluvat hoonestamata kinnisasja alghinnaga 72 000 eurot.
2-20-17348
5.Hageja väitel on ta kostjale tasunud laenulepingu graafikujärgseid põhiosa- ja intressimakseid. Kostja ei öelnud laenulepingut kehtivalt üles, mistõttu on algatatud täitemenetlus ebaõigesti. Samuti on täitemenetluses nõutav summa ebaõige.
6.Hageja esitas vastuväite viivise suurusele leides, et tüüptingimus (laenulepingu punkt 8.1.2), millega nähti ette viivis 1% päevas, on tühine võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lõike 3 punkti 5 järgi. Hageja esitab alternatiivselt taotluse viivise vähendamiseks VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 järgi. Võlausaldaja varalised huvid ei kaalu käesoleval juhul üles hageja huve ning kostja nõutav viivis on objektiivselt võttes ebamõistlikult suur. Selline viivisemäär ületab 45,6 korda seadusjärgset viivisemäära. Tegemist on erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega.
7.Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda ning mõista menetluskuludelt välja viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni. Kostja vastuväited
8.Kostja vaidles hagile vastu.
9.Võlgnikul lasus notariaalse hüpoteegiga koormamise lepingu kohaselt kohustus kanda lepingu sõlmimisega seotud kulud. Kostjal on laenulepingu punkti 8.6 alusel õigus nõuda leppetrahvi 5% ulatuses rikkumise hetkeks tagastamata laenu põhisummalt, kui laenusaaja ei täida punktis 3.10 toodud kooskõlastamise kohustust või punktis 11 toodud informeerimiskohustust. Laenulepingu punkti 3.10 kohaselt on laenusaaja kohustatud eelnevalt kirjalikult kooskõlastama laenuandjaga tagatisega koormatud eseme suhtes sõlmitavad lepingud nagu ostumüügileping, hüpoteegi seadmise leping, vahetus- või kinkeleping või kasutus-, rendi- või üürileping. Laenulepingu punkti 11.1 kohaselt kohustub tagatise omanik laenuandjat viivitamatult informeerima kõigest, mis võib takistada lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmist, sh asjaoludest, mis võivad põhjustada rahaliste kohustuste õigeaegse mittetäitmise või kavatsusest rahalisi kohustusi õigeaegselt mitte täita.
10.Tagatise olemasolu on kokku lepitud laenulepingu põhitingimuste punktis 6 ning ei saa tekkida vaidlust, kas tagatise olemasolu on kostja jaoks oluline. Seda kinnitab ainuüksi laenutoote nimetus „Laen kinnisvara tagatisel (hüpoteeklaen)“. Notaribüroost oli edastatud võlgnikule info arvete ja riigilõivu kohta, kuid hageja jättis kohustuse täitmata.
11.Leppetrahvi nõude esitamine ning laenulepingu ülesütlemine toimus laenulepingu kehtiva tagatise puudumise tõttu. Kostja 04.01.2021 menetlusdokumendi lisa 6 kohaselt on võlgnik kinnitanud oma seadusliku esindaja allkirjaga nõustumist nii osamakse kui sisseastumistasu suurusega ning selle kinnipidamisega laenusummast. Laenuleping on tulenevalt hagejapoolsetest laenulepingu rikkumistest kehtivalt üles öeldud 14.03.2020.
12.Kostja esitas täitmiseks nõude, mis koosneb mh 15.03.-15.04.2020 tekkinud 4812.39 euro suurusest viivisenõudest. Seisuga 02.04.2021 on viivise suuruseks 9467.35 eurot. Viiviste arvestamisel lähtub kostja laenulepingu muutunud üldtingimustest, mille kohaselt on juriidilisest isikust laenusaajalt nõutava viivise määraks 0,2 % päevas. Maakohtu otsus ja põhjendused
2-20-17348
13.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
14.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lõikest 1 tulenevalt võib võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama paragrahvi lõike 11 kohaselt muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.
15.Hageja leiab, et kostja ei ole laenulepingut kehtivalt üles öelnud, mistõttu on algatatud täitemenetlus ebaõige. Samuti on täitemenetluses nõutav summa ebaõige. Seega peab kohus nõude lahendamiseks analüüsima, kas kostjal oli õiguslik alus laenulepingu ülesütlemiseks ja kui oli, siis kas täitemenetluses nõutav summa on õige.
16.Hoiu-laenuühistu seaduse (HLÜS) § 28 lõike 1 kohaselt on ühistu on kohustatud laenude andmisel järgima krediteerimise häid tavasid ning kontrollima laenusaaja maksevõimelisust, usaldusväärsust ja piisava tagatise olemasolu. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. VÕS § 103 sätestab, et võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 158 lõike 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud poole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lõike 2 kohaselt kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Seega leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused: poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe), võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud, võlgnik vastutab rikkumise eest, võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud.
17.Kohtu hinnangul oli kostjal õigus leping üles öelda. Vaidlust ei ole, et poolte vahel sõlmiti laenuleping ning notariaalne hüpoteegiga koormamise leping ja asjaõigusleping. Pooled vaidlevad selle üle kummal oli kohustus riigilõiv tasuda ning kas selle mittemaksmisest lähtuvalt võis kostja nõuda hagejalt leppetrahvi 750 eurot ning leppetrahvi maksmata jätmise korral lepingu lõpetada. Kohus möönab, et 21.01.2020 sõlmitud hüpoteegiga koormamise lepingus ja asjaõiguslepingus on riigilõivu tasumise kohustus sätestatud ebaselgelt ja sellest ei tulene täpselt, kes peab riigilõivu tasuma. Nimelt on lepingu punktis 8.3 kokku lepitud, et osalejad tasuvad riigilõivu kahe (2) tööpäeva jooksul arvates lepingu sõlmimisest rahandusministeeriumi kontole ja esitavad riigilõivu tasumist tõendava nõuetekohase maksedokumendi notariaalakti tõestajale. Samas laenulepingu punktis 1.4 on selgelt kokku lepitud, et „laenusaaja tasub lepingutasu lepingu sõlmimise ja lepingu tingimuste muutmise korral vastavalt hinnakirjas ja lepingu põhitingimustes toodule. Hinnakirja ja lepingu põhitingimuste vastuolu korral, kohaldatakse lepingutasu vastavalt põhitingimustes kokkulepitule. Lisaks tasub laenusaaja kõik lepingu ning muude sellega seotud lepingute täitmisega seotud kulud, sh laenuandja kasuks tagatise seadmisega, ümbervormistamisega, kustutamisega ja/või loovutamisega (nt notari tasu, riigilõiv) ning tagatise kindlustamisega seotud kulud.“. Samuti esitas kostja tõendid (02.04.2021 menetlusdokumendi lisad 8-10), millest nähtub, et notaribüroo saatis riigilõivu tasumiseks andmed hagejale 21.02.2020, kuid hageja ei tasunud riigilõivu.
2-20-17348
18.Hageja pidas vajalikuks märkida, et ta eeldas, et laekunud laenusummast 13 940 eurost on tehinguga seotud kulud juba maha arvatud. Hageja märgib ka, et oli alates 27.01.2020 kuni 21.04.2020 haige, mistõttu oli takistatud e-postiga tutvumine, kuid hageja kinnitab, et talle ei ole e-posti notaribüroo teavitust riigilõivu kohta saabunud. Kohtupraktikas on leitud, et ekirjaga tekib majandus- ja kutsetegevuses tegutseval isikul üldjuhul mõistlik võimalus tutvuda hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-123-07, punkt 12). Kohus tuvastas, et e-posti aadress XXX on äriregistrisse kantud võlgniku e-posti aadressina. 02.03.2020 edastas notaribüroo hagejale e-kirja, milles teavitas, et hageja on jätnud tasumata hüpoteegi seadmise riigilõivu. Veel 05.03.2020 ei olnud kinnistule seatud laenulepingu tagatiseks olevat hüpoteeki, millest tulenevalt edastas kostja hagejale kooskõlas lepingu punktiga 8.6 leppetrahvi nõude, hoiatades, et tasumata jätmisel ütleb kostja sõlmitud laenulepingu üles 14.03.2020. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt oli võlgnikul kehtiva kohtupraktika kohaselt võimalik edastatud nõudega tutvuda hiljemalt 06.03.2020, kuid hageja ei tasunud jätkuvalt riigilõivu.
19.Kohus märgib, et haigus või väidetav kohustuse puudumise eeldamine ei vabasta võlgnikku informeerimise ega rahalise kohustuse täitmisest. Poolte vahel on sõlmitud laenuleping, mille punkt 8.6 annab kostjale leppetrahvi nõudeõiguse võlgniku poolt informeerimiskohustuse rikkumise korral. Kooskõlas lepingu punktiga 11.1 on laenusaajal ja tagatise omanikul kohustus laenuandjat informeerida kõigest, mis võib takistada lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmist. Hageja seda ei teinud.
20.Kostja esitas riigilõivu tasumata jätmise tõttu hagejale leppetrahvinõude. Hageja leppetrahvi ei tasunud. Hüpoteegi seadmiseks vajaliku riigilõivu tasus kostja ise, sest hoolimata korduvatest meeldetuletustest hageja seda ei teinud. Kuna hageja leppetrahvi 750 eurot kostja poolt näidatud kuupäevaks ei tasunud, ütles kostja lepingu üles 14.03.2020.
21.Hageja leiab, et 25 euro suuruse riigilõivu tasumata jätmise eest esitatud leppetrahvi nõue 750 eurot on ebaproportsionaalselt suur. Kohtu hinnangul oli leppetrahv, arvestades rikkumise võimalikke tagajärgi, proportsionaalne. Hageja lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu jäi seadmata laenulepingu põhitingimuseks olev tagatis, so kinnisasjale seatud hüpoteek, ning vastavast asjaolust hageja kostjat ei teavitanud. Kostja jaoks tähendab see 15 000 euro suurust tagamata laenu, mistõttu on selgelt tegemist laenulepingu põhitingimusega, mille täitmine on kostja laenulepingu sõlmimise ja täitmise huvi säilimise jaoks esmatähtis. Kohus nõustub kostjaga, et riigilõivu tasumise kohustuse täitmise võimatusest oleks hageja pidanud kostjat teavitama. Kostja viitab vastuses hagile ka rendilepingu sõlmimisest teatamata jätmisele. Samas seda ei ole ülesütlemise teates põhjusena nimetatud ja seega ei saa seda käsitleda kui ülesütlemise alust. Kohtu hinnangul piisab lepingu ülesütlemiseks sellest, et hageja jättis täitmata oma lepingujärgse kohustuse tasuda hüpoteegi seadmise riigilõiv ja sellest lähtuv leppetrahv.
22.Hageja esitas ka vastuväite, et tüüptingimus (laenulepingu punkt 8.1.2), millega nähakse laenusaajale ette tasuda viivis 1% päevas, on tühine VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 järgi. Alternatiivselt esitas hageja taotluse viivise vähendamiseks. Kohus leiab, et laenulepingu tingimus viivise kehtestamiseks ei ole tühine. Kohus jätab rahuldamata ka viivise vähendamise nõude.
23.Kostja esitas täitmisele nõude, mille üks osa on 15.03.-15.04.2020 tekkinud 4812.39 euro suurune viivisenõue. Laenulepingu punktist 8.1.2 tuleneb, et kui laenusaaja ei tee lepingu alusel saadud laenu põhiosa tagasimakseid tähtaegselt, siis on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt
2-20-17348 viivist juriidiliste isikutega sõlmitud lepingute puhul 1% päevas. Samuti kinnitas kostja vastuses hagile, et 15.04.2020 seisuga oli kostja nõue võlgniku vastu kokku 21 143.68 eurot, sh 15 000 eurot tagastamata laenusumma, 310.06 eurot tasumata intressid, 4812.39 eurot sissenõutavaks muutunud viivised, 70 eurot tasumata sissenõudmiskulud, 750 eurot tasumata leppetrahv, 25 eurot tasutud riigilõiv, 176.23 eurot tasutud notarikulud. Hageja vaidles lepingus kokkulepitud viivisemäärale 1% vastu. Kostja andis lõplikes seisukohtades 02.04.2021 kohtule teada, et viiviste arvestamisel on ta lähtunud lepingu üldtingimustest, mille kohaselt on juriidilisest isikust laenusaajalt nõutavaks viivise määraks 0,2% päevas. Seisuga 02.04.2021 oli viiviste summaks 9467.35 eurot, so 53.89 eurot x 0,2 % x 407 päeva + 14 946.11 eurot x 0,2 % x 384 päeva – 2055.13 eurot (tasutud viiviste summa).
24.Kohtupraktikas on viivisemäära 0,2% peetud mõistlikuks. Riigikohus leidis otsuses nr 3-2-1-5-13 (punktis 49), et kuigi üürilepingus kokkulepitud viivisemäär on oluliselt kõrgem VÕS § 113 lõike 1 teise lause järgsest määrast, ei ole see siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks, isegi kui tegemist oleks tüüptingimusega. Mõlemad pooled on sõlminud üürilepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Viivis ei ületa põhinõuet. Kohus peab võimalikuks, et viivisemäära puhul 1% põhinõudelt päevas oleks olnud põhjust viivisnõude vähendamiseks, kuid antud juhul andis kostja teada, et ta ei nõua rohkem kui 0,2% päevas, mis tuleneb tema hetkel kehtivatest laenulepingu üldtingimustest. Kohus leiab, et võlausaldaja poolt viiviste nõudmine arvestusega 0,2% päevas ei ole ebamõistlik ja/või võlgnikku ebaproportsionaalselt kahjustav. Viivise mõte on küll eelkõige võlausaldaja rahaliste kohustuste täitmisega viivitamisest tekkida võiva kahju hüvitamine, kuid lisaks kompensatsioonilisele iseloomule, on viivistel ka karistuslik iseloom. Viivise näol ei ole tegemist kõrvalkuluga, mis igal juhul võlgnevusele lisandub. Tegemist on õiguskaitsevahendiga, mille nõudmise õigus tekib võlausaldajal juhul, kui võlgnik enda kohustust rikub. Eeltoodust tulenevalt on võimalik võlgnikul kohustuste täitmisega mõjutada viiviste nõudmist ning sellega ka nõude suurust, millest tulenevalt ei ole põhjendatud viiviste vähendamine.
25.Kohus leiab, et kuna käesolevaks hetkeks on hageja viivituse tõttu viivisnõue nagunii juba kasvanud pea poole suuremaks kui esialgselt täitemenetluses näidatud viivise summa, ei ole ka tähtsust asjaolul, et esialgselt anti kostja poolt täitmisele suurema viiviseprotsendi järgi arvutatud nõue.
26.25.11.2020 määrusega rahuldas maakohus hagi tagamise taotluse ja peatas täitemenetluse kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb kohaldatud hagi tagamise abinõu tühistada.
27.TsMS § 162 lõike 1 alusel jäävad menetluskulud hageja kanda.
28.Menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid teeb seda pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Apellatsioonkaebus
29.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
2-20-17348
30.Hageja on kostjale tasunud laenulepingu graafikujärgseid põhiosa- ja intressimakseid. Hageja leiab, et kostja ei ole laenulepingut kehtivalt üles öelnud. Ka on kostja täitemenetluses nõutav nõue ebaõige.
31.Hageja ei ole rikkunud lepingujärgseid laenusaaja kohustusi, sest 25 euro suuruse riigilõivu tasumine ei olnud hageja kohustus. Maakohus nõustus, et hüpoteegi seadmise lepingust ei tulene üheselt hageja kohustust riigilõivu tasuda. Erinevalt kohtust leiab hageja, et vastavat kohustust ei tekitanud ka notari poolt edastatud teavitus. Asjaolu, et notaribüroo edastas hagejale e-kirja (mille kättesaamise osas on vaidlus), ei tekitanud hagejale kohustust. Kostja ei saa sisesuhtes hagejale ette heita rikkumist, mille täitmise eest vastutab ka kostja ise. Kuivõrd notaribüroo kiri ei tekitanud hagejale riigilõivu tasumise kohustust, ei saa hagejale ette heita, et ta notaribüroo kirjale ei reageerinud.
32.Hageja ei rikkunud informeerimiskohustust. Kohtuotsusest ei nähtu, millist kohustust hageja rikkus, et seda saaks lugeda informeerimiskohustuse rikkumiseks. Isegi, kui väita, et hageja ei teavitanud, et tagatist ei ole seatud, siis see ei olnud hageja kohustus ning hageja ei pidanud teavitama tagatise mitteseadmisest. Hageja ei teadnudki, et tagatist ei ole seatud. Kostja on igapäevaselt laene väljastav juriidiline isik, mistõttu on tal teadmised ja võimekus kontrollida, kas tagatis on seatud ja kas on tekkinud alus laenu väljamaksmiseks. Kui selgus, et tagatist ei olnud seatud, ei olnud kostjal alust laenu välja maksta. Riigilõivu tasumata jätmine ei ole käsitletav informeerimiskohustuse rikkumisena. Seda laenulepingust ei tulene. Notaribürool olid olemas kostja kontaktid ning kostja tasuski riigilõivu vastavalt notaribüroo kirjale, mis kinnitab, et kostja oli informeeritud.
33.Arvestades tänapäeva infoühiskonda ja seda, et nii notaril kui kostjal olid hageja kontaktandmed, oleks kostja või notar saanud hagejale edastada info riigilõivu tasumiseks. Hageja ei ole saanud ning kostja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et kostja või notaribüroo edastas hagejale e-kirjaga info riigilõivu tasumiseks.
34.Kostjal puudus hageja vastu leppetrahvinõue, mistõttu on laenulepingu ülesütlemine väidetava leppetrahvi tasumata jätmise alusel tühine. Hagejale ei tehtud korduvaid meeldetuletusi riigilõivu tasumiseks. Maakohus ei viidanud tõendile, millel vastav järeldus tugineb. Kuivõrd riigilõivu tasumine ei olnud hageja kohustus, ei saanud kostja heita hagejale ette riigilõivu tasumata jätmist ega lugeda lepingu rikkumiseks. Kui ei olnud lepingurikkumist, ei saanud kostja esitada leppetrahvinõuet. Kuna leppetrahvinõue on alusetu, puudus kostjal alus öelda laenuleping üles põhjusel, et leppetrahv on tasumata.
35.750 euro suurune leppetrahv on 25 euro suuruse summa tasumata jätmise eest ebaproportsionaalne tüüptingimus ja tühine. Maakohus ei kontrollinud tüüptingimuse kehtivust. Tüüptingimus, mis toob sellise maksega viivitamisel kaasa koheselt, ilma ette teatamata sellises suuruses leppetrahvi, on tühine VÕS § 42 lõike 1 järgi, sest kahjustab laenusaajat ebamõistlikult. 25 euro suurune riigilõiv ei olnud laenulepingu osaks (lepingu põhiliseks esemeks) ning hüpoteegilepingu punkti 8.3 järgi on riigilõivu tasumiseks kohustatud isik ebaselge. Ka ei ole kostjale mistahes kahju tekkinud ega saanudki tekkida. Laenulepingu punkti 7 järgi tasub kostja laenusumma hagejale alles 2 pangapäeva jooksul pärast seda, kui tagatis on seatud. Seega, kui kostja, kelle majandustegevuseks on laenude väljastamine, väljastas laenu ilma, et oleks kontrollinud tagatise seadmist, on nimetatu kostja enda risk ning tema tegevus ei vasta lepingule.
2-20-17348
36.On oluline, et kinnistamisavaldus hüpoteegi sissekandmiseks oli esitatud, mis tähendab, et sisuliselt ei „ohustanud“ hüpoteegi sissekandmist mistahes muud võimalikud avaldused, sest kinnistusraamatus rahuldatakse kanded vastavalt nende saabumise järjekorrale (kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 41 lõige 2). Vaidlus puudub, et notar edastas kinnistamisavalduse hüpoteegi seadmiseks hüpoteegi seadmise kuupäeval ja avaldus registreeriti samal päeval, so 21.01.2020. Ka kostja ise ei pea oluliseks hüpoteegi sissekandmist kinnistusraamatusse, vaid kostja jaoks on oluline, et on registreeritud kinnistamisavaldus hüpoteegi sissekandmiseks. Laenulepingu üldtingimuste punkti 3.2 järgi kantakse hüpoteegiga tagatud laenulepingu puhul laenusumma laenusaaja osundatud arvelduskontole üle üksnes juhul, kui laenuandjale on laekunud kinnistusosakonnast info laenuandja kasuks hüpoteegi seadmise kinnistamisavalduse registreerimise kohta ja eeldusel, et enne nimetatud kinnistamisavalduse laekumist ei ole laekunud kinnistamisavaldusi kinnistut koormavate asjaõiguste, koormatiste ega kitsenduste sisse kandmiseks teiste isikute kasuks. Samuti nähtub üldtingimuste punktist 3.1, et laenulepingu tagamiseks on oluline notariaalse hüpoteegi lepingu sõlmimine või käendusleping. Seega on laen piisavalt tagatud, kui sõlmitud on hüpoteegi seadmise leping. Maakohus jättis eeltoodu otsuse tegemisel vääralt arvestamata.
37.Laenulepingu ülesütlemine põhjusel, et riigilõiv on tasumata, aga hageja ei teadnudki, et tema kohustuseks on selle tasumine ning et see on tasumata, on vastuolus hea usu põhimõttega. Seega ka VÕS § 6 lõike 2 järgi ei saanud kostja lepingut üles öelda. Maakohus hageja tuginemist hea usu põhimõttele ei käsitlenud.
38.Kohtu järeldus viivisenõude põhjendatuse kohta on väär ega tugine tuvastatud asjaoludel ega ühelgi tõendil. Sisuliselt leidis maakohus, et kuna täitemenetluse alustamisest on aegu möödunud, on viivisenõue teadmata ulatuses kasvanud ning täiesti põhjendatud on nõuda viiviseid 4812.39 eurot, kuigi täitemenetluse alustamise seisuga sellist nõuet kostjal ei saanud olla. Hageja sellega ei nõustu. Kostja ei saa nõuda täitemenetluse raames viivist, mis ei olnud täitemenetluse alustamise ajaks sissenõutavaks muutunud, sh puuduvad andmed, et kostja oleks esitanud jooksva viivisenõude. Isegi kui oleks esitatud jooksva viivise nõue, ei olnud see sellises summas täitemenetluse alustamise ajaks sissenõutavaks muutunud.
39.Kostja esitas hagimenetluses väite, et tema nõue täitemenetluse alustamisel koosnes mh 15.03.-15.04.2020 tekkinud 4812.39 euro suurusest viivisest. Seega sisuliselt nõudis kostja hagejalt täitemenetluse algatamise hetkel 31 päeva eest viivist 4812.39 eurot. Viivisenõue ei saanud olla 4812.39 eurot, sest 1% suurune viivisenõue päevas on tühine. Sellega maakohus otsuses nõustus. Seega ei saanud selle summa alusel täitemenetlust alustada. Hageja andmetel ei esitanud kostja jooksva viivise nõuet, mis tähendab, et viivis ei saa ajas suureneda tahteavalduseta. Seega isegi kui laenulepingu ülesütlemine olnuks kehtiv, oleks kohus pidanud tunnistama lubamatuks sundtäitmise vähemalt 2055.13 eurot ületavas osas.
40.Hageja vaidlustas ka kostja poolt täitemenetluses nõutavad sissenõudmiskulud 70 eurot. Maakohus jättis selle täielikult tähelepanuta. Vastustaja seisukoht
41.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2-20-17348
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
42.Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus asja lahendades oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, mistõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja jaotas menetluskulud. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus ise uue otsuse, millega rahuldab hagi ja jaotab uuesti maakohtumenetlusega seotud kulud (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Hagi tagamise abinõu tühistamise osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kolleegium jaotab apellatsioonimenetlusega seotud kulud.
43.Maakohus kvalifitseeris hageja nõude materiaalõiguslikud alused õigesti. TMS § 221 lõikest 1 tulenevalt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Sama sätte lõike 11 kohaselt muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis sama seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. TMS § 2 lõike 1 punkti 19 kohaselt täidetakse seadustiku alusel nõuded, mis tulenevad mh notariaalselt tõestatud kokkuleppest, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.
44.Praeguses asjas puudub vaidlus, et: 21.01.2020 hüpoteegiga koormamise lepinguga ja asjaõiguslepinguga (t lk 9-12) koormas hageja talle kuuluva kinnistu Lääne-Harju vallas kostja kasuks hüpoteegiga 30 000 eurot igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks (lepingupunkt 2.1); hüpoteegiga tagati kõik hüpoteegipidaja (kostja) nõuded kinnistu omaniku (hageja) vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja omaniku vahel 21.01.2020 laenulepingust nr KV3510202 ja selle võimalikest lisadest (lepingupunkt 2.2), samuti 21.01.2020 hüpoteegiga koormamise lepingust ja asjaõiguslepingust; 21.01.2020 sõlmisid kostja laenuandjana ja hageja laenusaajana laenulepingu nr KV3510202 (t lk 5-8), mille alusel kandis kostja hagejale üle kokkulepitud laenusumma; 05.03.2020 esitas kostja leppetrahvi nõude, milles mh teatas, et kui laenusaaja ei ole hiljemalt 13.03.2020 tasunud laenuandjale leppetrahvi 750 eurot ja võlgnevuse 301.19 eurot, ütleb laenuandja 21.01.2020 laenulepingu erakorraliselt üles 14.03.2020 kooskõlas lepingupunktiga 7.2.3 (t lk 13); laenusaaja sai nõude kätte, aga nõutud summasid ei tasunud; 16.04.2020 esitas laenuandja kohtutäiturile täitmisavalduse ja 21.01.2020 hüpoteegiga koormamise lepingu, paludes hüpoteegi realiseerimist tagatud nõude 21 143.68 eurot (seisuga 15.04.2020) täitmiseks.
45.Praeguses asjas on esmalt vaidluse all, kas kostjal oli õiguslik alus öelda laenuleping 05.03.2020 tahteavaldusega üles, st kas leping lõppes erakorraliselt laenulepingu punkti 7.2.3 alusel. Selleks tuleb tuvastada, kas tahteavalduse esitamise seisuga esinesid konkreetse lepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused. Puudub vaidlus, et hageja sai kostja tahteavalduse kätte 05.03.2020 (hageja omaksvõtt hagiavalduse punkti 1.3 esimeses lauses). 05.03.2020 nõudekirja viimasest lõigust on selgelt aru saada kostja tahe öelda leping 14.03.2020 üles, kui hiljemalt konkreetsel kuupäeval (13.03.2020) ei ole nõutud summad tasutud. Seega pidi hageja kostja tahteavaldust mõistma vastavalt selle tegija tahtele (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lõike 1 esimene lause). Apellatsioonkaebuses ei toetu hageja enam väitele, et sai tahteavaldusest aru selliselt, et ülesütlemine toimub 14.03.2020 vastava e-kirjaga (seisukoht hagiavalduse punkti 1.3 viimases lauses). Ringkonnakohus märgib, et isegi kui hageja oleks samal seisukohal apellatsioonimenetluses, ei saaks sellega nõustuda,
2-20-17348 kuna hagejaga sarnane mõistlik isik (TsÜS § 75 lõike 1 teine lause) ei oleks saanud nõudekirjast kuidagi välja lugeda täiendava e-kirja saatmist 14.03.2020, kuna sellist väidet avalduses ei ole. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud lepingu ülesütlemise formaalne alus.
46.Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et praeguses asjas ei ole tõendatud laenulepingu ülesütlemise materiaalne alus. Ülesütlemise tahteavalduses tugines kostja pooltevahelise lepingu punktile 7.2.3, milles oli kokku lepitud, et laenuandjal on õigus leping erakorraliselt üles öelda ja nõuda kogu võla kohest tasumist mh juhul, kui juriidilisest isikust laenusaaja on viivitanud leppetrahvi tasumisega enam kui 7 päeva. Tahteavalduse kohaselt oli laenusaajal tekkinud kohustus tasuda leppetrahvi laenulepingu üldtingimuste punktide 8.6 ja 11.1 alusel, kuna ta ei informeerinud laenuandjat hüpoteegilepingu alusel tasumisele kuulunud riigilõivu tasumata jätmisest ja sellest tulenevalt hüpoteegi kinnistusraamatusse kandmata jäämisest. Seega taandub vaidlus laenulepingu punktile 11.1 kui tüüptingimusele VÕS § 35 lõike 1 mõttes. Tüüptingimuse puhul peab kohus esmalt tuvastama, kas see sai lepingu osaks (VÕS § 37) ja kui sai, siis kas tegemist on kehtiva tingimusega (VÕS § 39, § 42, § 44).
47.Ringkonnakohus on seisukohal, et laenulepingu punkti 11.1 esimene lause ei saanud tüüptingimusena laenulepingu osaks VÕS § 37 lõike 3 alusel. Nimetatud sätte kohaselt ei loeta lepingu osaks mh tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud seda mõistlikkuse põhimõttest lähtudes olulise pingutuseta mõista (arusaamatu tüüptingimus) (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-76-07, punkt 20). Tüüptingimus peab olema teisele poolele esitatud selgel ja arusaadaval viisil. Lepingupool on õigustatud eeldama, et tüüptingimused on väljendatud viisil, mis võimaldab selle sisu mõista, kusjuures selguse nõuet tuleb mõista selle laias tähenduses (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2016, lk 204). Tüüptingimuse arusaadavuse hindamisel tuleb kohaldada VÕS § 39, mille lõike 1 kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Sama sätte teise lause kohaselt tõlgendatakse tüüptingimust kahtluse korral tingimuse kasutada kahjuks. Tüüptingimuse arusaadavuse nõue laieneb ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele, kuigi nende puhul võib eeldada lepingupoolte paremat ettevalmistust saamaks aru ka erialastest terminitest ja keerulisemast sõnastusest, kuid seda ei saa eeldada, kui lepingupooled tegutsevad eri majandus- või kutsetegevuse valdkondades (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2016, lk 208).
48.Laenulepingu punkti 11 pealkirjaga „Informeerimine“ alapunkti 11.1 esimese lause kohaselt kohustuvad laenusaaja ja tagatise omanik laenuandjat viivitamatult informeerima kõigest, mis võib takistada lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmist, sealhulgas asjaoludest, mis võivad põhjustada rahaliste kohustuste õigeaegse mittetäitmise või kavatsusest rahalisi kohustusi õigeaegselt mitte täita. Laenuandja on seisukohal, et mh oleks laenusaaja pidanud informeerima, et ta ei ole tasunud (ei tasu) hüpoteegi seadmise lepingu alusel tasumisele kuuluvat riigilõivu ja et seetõttu on hüpoteegikanne kinnistusraamatusse tegemata. Ringkonnakohus on seisukohal, et laenusaajaga sarnane mõistlik isik sarnases olukorras ei saanud seda lepingupunkti olulise pingutuseta mõista mh selliselt nagu seda tõlgendab laenuandja. Kui lepingupunktis 11.2 on selgelt ja arusaadavalt avatud laenusaaja ja tagatise omaniku informeerimiskohustuse sisu, siis punkt 11.1 on sõnastatud nii laialt, et tegemist on seeläbi ebaselge ja arusaamatu tingimusega, kuna võimaldab laenuandjal selle alla mahutada sisuliselt mistahes elulisi olukordi („kõigest“), mis tulevikus võivad teoreetiliselt takistada („võib takistada“) lepingukohustuste täitmist. Seejuures ei ole tähtis, kas ka tegelikult kohustuste mittetäitmine tulevikus toimub. Seega ei ole võimalik teisel lepingupoolel mõistlikult isegi aru saada, kas ja millal on ta lepingut rikkunud ja tema suhtes võib kohaldada
2-20-17348 leppetrahvi, sest selle punkti rikkumise eest näeb leping ette leppetrahvi tasumise kohustuse 5% rikkumise hetkest tasumata laenu põhiosast (punktis 8.6). Ka võimaldab selline tingimus sisuliselt alati, kui lepingut rikutakse, öelda laenusaajale, et toimus ka informeerimiskohustuse rikkumine ja nõuda lisaks muule võlgnevusele leppetrahvi tasumist, mis omakorda võimaldab laenuandjal lepingu erakorraliselt üles öelda oluliselt väiksema etteteatamistähtajaga (7 päeva) kui laenusumma tagastamisega viivitamise korral (60 päeva) (lepingupunktid 7.2.3 vs 7.2.2). VÕS § 39 lõike 1 teise lause kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada tingimuse kasutaja kahjuks. Eeltoodust tulenevalt ei saanud laenulepingu punkti 11.1 esimene lause laenulepingu osaks ja selle alusel ei tekkinud laenusaajal leppetrahvi tasumise kohustust.
49.Alternatiivselt on kolleegium seisukohal, et isegi juhul, kui asuda seisukohale, et laenulepingu punkti 11.1 esimene lause sai tüüptingimusena lepingu osaks, ei ole küll tegemist tühise tingimusega VÕS § 42 alusel, kuid seda ei saa VÕS § 39 lõike 1 alusel tõlgendada selliselt, et see andis konkreetses elulises olukorras laenuandjale õiguse lugeda laenusaaja informeerimiskohustust rikkunuks. Puuduvad tõendid, et hagejale oleks enne 05.03.2020 nõudekirja teavitatud, et tal on riigilõiv 25 eurot tasumata. Maakohtu põhjenduste punktis 38 viidatud tõendid (kostja 02.04.2021 menetlusdokumendi lisad 8-10) ei tõenda, et notaribüroo saatis riigilõivu tasumise andmed hagejale 21.01.2020 (maakohus ilmselt ekslikult on kirjutanud 21.02.2020, kuna sellisest kuupäevast pooled maakohtus ei rääkinud). Viidatud tõendid (t lk 118-120) tõendavad, et 02.03.2020 teatas notar kostjale, et 21.01.2020 tehingu alusel on omanikul riigilõiv tasumata, kohtunikuabi ei ole saanud omanikku kätte ja et riigilõivu tasumata jäämisel ei kanta hüpoteeki kinnistusraamatusse; samal päeval palus kostja saata endale riigilõivu tasumise arve, mida notar tegi 04.03.2020. Seega kuigi tavapäraselt saavad lepinguosalised tehingukulude arved lepingu allkirjastamise järgselt notaribüroost, siis praeguses asjas on nimetatud eluline asjaolu tõendamata. Hageja on olnud läbivalt seisukohal, et notari büroost talle riigilõivu kohta teavitust ei saabunud.
50.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja kostjaga, et laenulepingu punkti 1.4 kolmanda lause ja hüpoteegiseadmise lepingu punkti 8.1 koosmõjus ei saanud laenusaajal, kes ühtlasi on tagatisega koormatud kinnisasja omanikuks, tekkida mõistlikku arusaama, et tema ei pea tasuma hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu kulusid. Küll aga ei olnud lepingupunkti 11.1 esimese lause sõnastusest mõistlik aru saada, et laenusaajaga sarnane mõistlik isik oleks pidanud mõistma, et kui ta ei teata laenuandjale, et riigilõiv on tasumata, on tegemist informeerimiskohustuse rikkumisega, mille puhul tuleb tal tasuda leppetrahvi. Puudub vaidlus, et lisaks hüpoteegile oli laenulepinguga samal päeval sõlmitud laenu tagatiseks käendusleping, mille kehtivust praeguses vaidluses kahtluse alla ei seatud. Seega kuigi hüpoteek oli laenuandja jaoks esmase tähtsusega tagatis, ei olnud õiguslikult tegemist tagamata laenuga. Ka oli laenusaaja täitnud 18.02.2020 lepingupunktis 11.2.2 kokkulepitud kohustust teavitada tagatise kolmanda isiku kasutusse andmisest (kostja väide hagivastuse punktis 2.1.6; lk 62 pöördel), millest nähtub, et hageja pidas kinnistut tagatisega koormatuks, mistõttu on eluliselt usutav, et ta ei teadnudki, et hüpoteegikanne on tegemata. Sellises elulises olukorras ei olnud mõistlikul laenusaajal, kes mistahes põhjusel ei olnud ka saanud arvet riigilõivu tasumiseks, alust saada aru lepingupunkti 11.1 esimesest lausest selliselt, et riigilõivu 25 euro tasumata jäämine oleks asjaolu, mis võib takistada lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmist. VÕS § 39 lõike 1 teise lause kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada tingimuse kasutaja kahjuks. Puuduvad tõendid, millest nähtuks, et punkti 11.1 esimeses lauses fikseeritud kohustuse sisu oli lepingueelselt laenuandjale mistahes moel avatud. Ringkonnakohtu istungil möönis kostja esindaja, et laenusaajale ei selgitatud, et riigilõivu tasumata jäämisest tuleb informeerida. Laenusaajaga sarnane mõistlik isik sarnases olukorras ei pidanud lepingupunktist selliselt aru saama. Seega isegi kui laenulepingu punkti 11.1 esimene
2-20-17348 lause sai laenulepingu osaks, ei saanud laenuandja konkreetselt juhul tõlgendada lepingut laenusaaja kahjuks ja sel alusel leppetrahvi tasumise kohustust laenusaajal ei tekkinud.
51.Eelpool käsitlemata poolte väited ringkonnakohtu arvates asja lahendamisel tähtsust ei oma, mistõttu kolleegium neid praeguses lahendis ei käsitle. Kuna laenuandjal puudus lepingust tulenev alus leppetrahvi määrata ja õigus selle tasumist laenusaajalt nõuda, puudus ka alus lepingut erakorraliselt lõpetada ning puudub sissenõutavaks muutunud nõue, mille sundtäitmiseks alustati täiteasi nr 022/2020/3098. Kostja ei ole väitnud, et lepingu ennetähtaegseks ülesütlemiseks andis aluse ka 05.03.2020 avalduses väljatoodud muu asjaolu kui leppetrahvi võlgnevus. Seega ei oma ka praeguses vaidluses tähtsust, kas sundtäitmiseks esitatud võlgnevuse arvestus vastas lepingus kokkulepitule, sh kas viivis oli õigesti arvestatud.
52.Apellant on kaebuses taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ka osas, milles maakohus tühistas hagi tagamise abinõu. Ringkonnakohus on seisukohal, et praeguses asjas tuleb 25.11.2020 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu (vaidlusaluse täitemenetluse kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni peatamine) tühistada vaatamata sellele, et hagi kuulub rahuldamisele. Hagi tagamise tühistamise otsustus jõustub koos muude kohtu otsustusega TsMS § 456 lõike 1 alusel ja peatatud täitemenetluse puhul ei ole kohtutäituril võimalik teha täitemenetluse lõpetamiseks TMS § 48 lõike 1 punkti 4 alusel vajalikke toiminguid. Menetluskulude jaotus
53.Eelnevalt leidis kolleegium, et hagi kuulub rahuldamisele. Seega maakohtumenetlusega seotud kulud TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja kanda.
jäävad
54.Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kolleegium on seisukohal, et hagi tagamisega seotud temaatika moodustab apellatsioonimenetluse mahust hinnanguliselt mitte enam kui 5%. Seega jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 163 lõike 1 alusel 5% ulatuses hageja ja 95% ulatuses kostja kanda.
55.Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.