Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
11.03.2020, Tallinn
Haldusasja number
3-17-2788
Haldusasi
M.A ja MTÜ Eesti Roheline Liikumine kaebus Rae Vallavalitsuse 21.11.2017 korralduse nr 1582 tühistamiseks Kaebajad – M.A (ik xxxxxxxxxxx), volitatud esindaja v.adv Enno Heringson; MTÜ Eesti Roheline Liikumine (rk 80001670), volitatud esindaja Siim Vahtrus, seaduslik esindaja Peep Mardiste Vastustaja – Rae vald, volitatud esindaja Maiga Liiv Kolmandad isikud – K.S ja T.S , volitatud esindaja v.adv Silja Holsmer; S.R, M.K, Marine Services OÜ, K.P ja M.P, volitatud esindaja v.adv K.S
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26.11.2019 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
MTÜ Eesti Roheline apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 04.03.2020
Liikumine
ja
M.A
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata MTÜ Eesti Roheline Liikumine ja M.A taotlus Euroopa Liidu Kohtult eelotsuse küsimiseks.
Jätta M.A apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Rahuldada MTÜ Eesti Roheline Liikumine apellatsioonkabus osaliselt. Muuta Tallinna Halduskohtu 26.11.2019 otsuse resolutsiooni punkti 2 ja sõnastada see järgmiselt: „Mõista M.A välja T.S kasuks menetluskulu katteks 2200 (kaks tuhat kakssada) eurot ja mõista MTÜ-lt Eesti Roheline Liikumine välja T.S kasuks menetluskulu katteks 2200 (kaks tuhat kakssada) eurot.“
Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu 26.11.2019 otsus muutmata.
5.Mõista T.S kasuks tema apellatsiooniastme menetluskulu katteks välja M.A 864 (kaheksasada kuuskümmend neli) eurot ja MTÜ-lt Eesti Roheline Liikumine 1080 (üks tuhat
3-17-2788 kaheksakümmend) eurot. Muus menetluskulud nende endi kanda.
osas
jätta
menetlusosaliste
apellatsiooniastme
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.04.2020. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Rae Vallavalitsus algatas 05.08.2014 korraldusega nr 997 Järvekülas Leerimäe tee 12 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu (DP), mille eesmärgiks on jagada kinnistu kaheks ja anda hoonestamata osale ehitusõigus üksikelamu ehitamiseks.
2.Tallinna Linnavalitsus taotles 14.06.2017 korraldusega nr 954-k Ülemiste järve joogiveehaarde sanitaarkaitseala muutmist muu hulgas Leerimäe tee 12 kinnistu juures.
3.Keskkonnaamet kehtestas 05.07.2017 korraldusega nr 1-3/17/1840 Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piiri Leerimäe tee 12 kinnistu juures. Korralduse kohaselt võib 16.06.1994 jõustunud ja kuni 30.09.2019 kehtinud veeseaduse (VeeS v.r) § 28 lg 52 alusel olla sanitaarkaitseala kaldavööndi ulatus väiksem kui 90 m, kui sanitaarkaitseala ajalooline piir on asunud veekogu akvatooriumile lähemal kui 90 m. Sanitaarkaitseala piir viiakse Leerimäe tee 12 kinnistu juures vastavusse olemasoleva piirdeaiaga, mis on sanitaarkaitseala ajalooline piir VeeS v.r § 28 lg 52 mõttes.
4.M.A ja MTÜ Eesti Roheline Liikumine (ERL) esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused Keskkonnaameti 05.07.2017 korralduse tühistamiseks (liidetud haldusasi nr 3-17-1613). Tallinna Halduskohus jättis kaebused 16.03.2018 otsusega rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12.12.2018 otsusega kaebajate apellatsioonkaebused rahuldamata. Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused jõustusid Riigikohtu 23.05.2019 määrusega, millega jäeti kaebajate kassatsioonkaebused menetlusse võtmata.
5.Rae Vallavalitsus kehtestas 21.11.2017 korraldusega nr 1582 Leerimäe tee 12 kinnistu ja lähiala DP, millega nimetatud kinnistu jagatakse kaheks elamumaa sihtotstarbega kinnistuks, määratakse ehitusõigus ja hoonestustingimused, lahendatakse juurdepääsud, parkimine ja tehnovõrkudega varustamine ning haljastus. Jagamise tulemusel moodustuvad Leerimäe tee 12 kinnistu, millel asub olemasolev kuue korteriga elamu (Mõigu mõisa kompleks), ja Leerimäe tee 12c kinnistu, kuhu võib DP kohaselt ehitada ühe elamu ja kuni kaks abihoonet selliselt, et hoonete suurim lubatud ehitusalune pindala on 570 m2 (sh abihoonetel 80 m2) ning elamu võib olla kuni 2-korruseline ja kuni 8 m kõrgune, abihooned aga 1-korruselised ja kuni 5 m kõrgused. Leerimäe tee 12c kinnistu piirneb Leerimäe tee 12b kinnistuga, mille omanik on M.A. 2(22)
3-17-2788
6.M.A ja MTÜ Eesti Roheline Liikumine esitasid Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse Rae Vallavalitsuse 21.11.2017 korralduse nr 1582 tühistamiseks. 1) Vaidlusaluse DP kehtestamisel ei ole piisavalt arvesse võetud planeeritava ala paiknemist Ülemiste järve vahetus läheduses ja selle piirnemist tavapärasest oluliselt kitsamana kehtestatud sanitaarkaitsealaga. Kuigi planeeringus ette nähtud ehitusala ei ulatu VeeS v.r § 28 lg 52 alusel kehtestatud sanitaarkaitsealale, ei ole DP kehtestamisel siiski välja selgitatud ega nõuetekohaselt kaalutud kõiki asjassepuutuvaid keskkonnamõjusid, pidades silmas, et mujal ei ole Ülemiste järvest 90 m kaugusel või kaugemalgi lubatud isegi inimeste liikumine. VeeS v.r § 28 lg 52 kehtestamisel ei ole seadusandja arvestanud ettevaatusprintsiibi ega veepoliitika raamdirektiivi 2000/60/EÜ1 art-s 4 sätestatud eesmärkidega: seadusandja on kehtestanud liidu õiguse kohaseks rakendamiseks vajalikku üldnormi leevendava meetme, jättes aga kehtestamata vastumeetmed, mis tagaks, et leevenduse kasutamise korral oleks direktiivi eesmärgid saavutatavad. Selles olukorras on direktiivi nõuetekohase rakendamise kohustus vastustajal, kes pidi planeerimisdiskretsiooni kasutamisel arvestama veekogude seisundi parandamise eesmärgiga. Veepoliitika raamdirektiivi art 13 lg 1 alusel kinnitatud Ülemiste järve hõlmava Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava kohaselt ulatub siseveekogu sanitaarkaitseala siiski 90 meetrini kaldast. DP seletuskirjas on üldsõnaliselt viidatud sellele, et ala piirdub sanitaarkaitsealaga, ent mingeid täiendavaid meetmeid sellega seoses ei ole DP-s ette nähtud ega põhjendatud, miks ei ole neid meetmeid vaja. Ettevaatusprintsiibist tulenevalt ei ole kaebajate kohustus tõendada, et mingisugune oht eksisteerib. 2) DP realiseerimisega kaasneb trasside rajamine, mille puhul on vajalik pinnase lõhkumine. See tähendab, et lahti kaevatakse ka allikaid toitvad põhjavee sooned, mille tulemusel võivad allikad jääda veetoiteta, samuti võib põhjavette sattuda filtreerumata pinnavett. Loodusliku pinnase rikkumisega ja selle loodusliku filtreerimisvõime muutmisega tehakse võimalikuks idakagu poolt, kõrgematelt aladelt pärineva sade- ja pinnavete kiirem sattumine allikasse ja järve. Uus elamu ja sellega seotud kanalisatsioonitrassid viivad potentsiaalse reostusallika Ülemiste järvele oluliselt lähemale, kaotades samas ka mujalt, st Ülemiste järvest võrreldes Leerimäe tee 12c kinnistuga kõrgemal asuvatelt aladelt lähtuva avariilise reostuse tuvastamiseks ja neutraliseerimiseks vajaliku puhvertsooni. DP-s on näiteks ette nähtud 15 sõiduki parkimine sellega hõlmatud kinnistutel, kuid puudub kohustus rajada õlipüüduritega drenaaž. Küsitav on ka planeeritaval alal maapinna tõstmine, kuna selle tulemusel voolavad pinna- ja sademeveed suure tõenäosusega suurest langusest tulenevalt ilma pinnasesse imbumata Ülemiste järve ja Suurde Mõisaallikasse. 3) Vastustaja on põhjendamatult jätnud kaalumata keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) vajalikkuse olukorras, kus planeeritakse ehitamist alale, mis reegli järgi peaks olema sanitaarkaitseala. KSH oleks pidanud korraldama ka tulenevalt sellest, et vaidlusaluse DP-ga sisuliselt muudetakse üldplaneeringut (ÜP) osas, milles viimases nähti ette kergliiklustee kulgemine üle Leerimäe tee 12 kinnistu kaguserva. Ühtlasi olnuks KSH-d vajalik kaaluda keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 33 lg 1 alusel, sest planeeritav tegevus on asukoha tõttu otseses puutumuses veemajanduse valdkonnaga ning liiatigi kavandatakse DP-ga mh ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni rajamist. KSH käigus oleks tulnud välja selgitada, kas erandina vähendatud sanitaarkaitsealale ehk lähemale kui 90 meetrit järvest on DP-s kavandatud hoonete ehitamine ohutu. Vastustaja ei ole üldse analüüsinud, kas niivõrd lähedal Tallinna linna joogiveehaardele on välistatud igasugune keskkonnamõju, vaid lihtsalt eeldanud, et sellist mõju ei ole.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23.10.2000 direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik.
3(22)
3-17-2788 4) M.Al oli õiguspärane ootus sellele, et Leerimäe 12b kinnistu ja järve vahelist ala ei hoonestata, kuna vastustaja varasem käitumine eeskätt Leerimäe tee 12b kinnistut hõlmanud DP menetluses jättis üheselt sellise mulje. Vastustaja on jätnud M.A ära kuulamata osas, mis puudutab Leerimäe tee 12c krundile rajatava elamu paiknemist, hoonestuse mahtu ja maapinna tõstmist. DP kohaselt lubatud ehitusmaht vastab sisuliselt 20 korteriga elamu mahule. DP realiseerimise tulemusena väheneb M.A kinnistult avanev vaade ning kinnistu väärtus kahaneb 20% võrra. Vastustaja on olulisel määral rikkunud ka ERL õigust ärakuulamisele, kuna ei võimaldanud ERL-l DPmenetluses osaleda, kuigi ERL sõnaselgelt taotles seda võimalust. 5) Vastustaja on rikkunud kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse (PlanS v.r) § 10
lg-s 6 sätestatud keeldu, olles sisuliselt andnud DP koostamise tellimise üle asjast huvitatud isikule (T. Sild). 6) DP-l on veel järgmised puudused. Pole määratud trasside kaugust naaberkinnistutest, mis peab olema vähemalt 5 m. Leerimäe tee 12 hoone juurde viiva tee puhul ei ole ette nähtud tee teenindusmaad. Leerimäe tee 12c kinnistul oleva vareme edasist saatust ei ole DP-s määratud; DP joonised on eksitavad nii kavandatava ehitise suuruse kui ka erinevate piirangualade joonte tõttu. DP-s on ette nähtud sademevee immutamine kinnistul, mis ei ole kooskõlas kuni 30.09.2019 kehtinud Vabariigi Valitsuse 29.11.2012 määruse nr 99 „Reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse juhtimise kohta esitatavad nõuded, heit- ja sademevee reostusnäitajate piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed“ (määrus nr 99) § 7 lg-s 1 sätestatuga. DP kooskõlastati Keskkonnaameti ja AS-ga Tallinna Vesi enne seda, kui joonistele kanti Suur Mõisaallikas; pärast joonise täiendamist tulnuks DP uuesti kooskõlastada.
7.Rae vald vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) DP-s ette nähtud ehitusala ei ulatu Ülemiste järve sanitaarkaitsealale. DP seletuskirja p-s 5 on piisavalt käsitletud keskkonnatingimusi, mis muu hulgas näevad ette meetmed Ülemiste järve kahjustamise vältimiseks. Juba DP koostamise lähteseisukohtade p-s 9 leiti, et ühe üksikelamu ja planeeritavas mahus taristu ehitamisega ei kaasne olulisi keskkonnamõjusid, mistõttu ei ole vajalik selle vältimiseks erimeetmeid ette näha. 2) Keskkonnamõjude hindamise vajalikkust on kaalutud juba DP koostamise lähteseisukohtades ning põhjendatult leitud, et see ei olnud vajalik. Kergliiklustee planeerimata jätmine vaidlusaluse DP-ga ei ole käsitatav ÜP muutmisena. 3) Väited ära kuulamata jätmise kohta on põhjendamatud. M.A oli DP menetlusse algusest peale kaasatud, ta esitas ettepanekuid ja vastuväiteid ning sai nendele ka vastused. Kuna DP-ga kavandatav hoonestusala asub piisavas kauguses Leerimäe tee 12b kinnistul asuvast hoonest ja hoone maht ei ületa ÜP-s ettenähtut, samuti ei too planeeringuala tõstmine sademevee probleeme Leerimäe tee 12b kinnistul, siis on M.A subjektiivsete õiguste rikkumine välistatud. ERL ei esitanud ettepanekuid ja vastuväiteid, mis olid eelduseks planeerimismenetluses osalemisele. 4) PlanS v.r § 10 lg-t 61 pole rikutud. DP koostamiseks sõlmis lepingu vald, kes oli DP koostamise tellijaks. 5) DP-s on näidatud üksnes trasside põhilahendused ja nende täpsem paiknemine selgub alles projekteerimise käigus. Leerimäe tee 12 juurde viiv tee on eratee, mis ei pea vastama avalikele teedele esitatavatele nõuetele. Kui DP realiseerimisel soovitakse planeeringualasse jäävad varemed taastada, saab seda teha etteantud hoonestusmahtude raames, mitte lisaks neile. DP joonistel kajastatud piirangualade jooned kajastavad tegelikku seisu ning joonistele kantud
4(22)
3-17-2788 hooned ei pea kajastama DP-ga võimaldatavat maksimaalset mahtu ega olema mõõtkavas, kuna need on üksnes illustratiivse tähendusega.
8.K.S, T.S, S.R, M.K, Marine Services OÜ, K.P ja M.P vaidlesid kaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata. 1) Ainetu on kaebajate argumentatsioon lähtuvalt Ülemiste järve nn tegelikust, faktilisest või seadusjärgsest sanitaarkaitseala piirist, kuna järve sanitaarkaitseala piirid on kehtestanud Keskkonnaamet. Keskkonnaameti 05.07.2017 korraldusest tulenev sanitaarkaitseala piiri muudatus ei muutnud DP lahendust, vaid selles lähtuti 2009. aastal kehtestatud sanitaarkaitseala piiridest. Kaebajate väide, et hoonestusala on planeeritud sanitaarkaitsealasse, on seega väär. 2) Vaidlusalune DP ei muuda ÜP-d, sest ÜP kaardile ei ole Leerimäe tee ja Hiiemäe tee vahele kergliiklusteed kantud ning ÜP seletuskirja p-s 4.8 on märgitud, et ÜP-ga kavandatud teede asukohad on indikatiivsed ning täpsustuvad DP-de ja projektide koostamise käigus. 3) Tõendamata ja põhjendamatud on kaebajate väited, et DP-ga kavandav tegevus võib ohustada Ülemiste järve veekvaliteeti. OÜ Keskkonnalahendused eksperthinnangus on leitud, et hüpoteetiline reostus saaks tekkida üksnes kanalisatsiooniavarii korral ja olukorras, kus 24 tunni jooksul juhitakse järve 100 inimesega majapidamise puhastamata reovett. Selline stsenaarium on ilmselgelt ebareaalne. 4) M.Al ei saanud olla mingisugust õigustatud ootust praeguse Leerimäe tee 12c kinnistu hoonestamata jäämiseks, arvestades, et Leerimäe tee 12 kinnistul tervikuna on kogu aeg olnud elamumaa sihtotstarve. M.Al puudub subjektiivne õigus nõuda endale meelepärase vaate säilitamist ning naaberkinnistu hoonestamise vältimist. 5) DP koostamise tellimist ei ole vastustaja üle andnud ning asjaolu, et huvitatud isik samuti planeeringu koostajaga suhtles, on igati tavapärane ega ole käsitatav planeeringu koostamise tellimise üleandmisena.
9.Tallinna Halduskohus jättis 26.11.2019 otsusega kaebuse rahuldamata ning mõistis kaebajatelt solidaarselt välja T. Silla kasuks menetluskulu 4400 eurot. 1) Õige ei ole kaebajate seisukoht DP ja VeeS v.r § 28 lg 52 vastuolust Euroopa Liidu (EL) õiguse, iseäranis veepoliitika raamdirektiivi sätetega. Kaebajad lähtuvad väärast eeldusest, et direktiivist tuleneb vajadus vähemalt 90-meetrise sanitaarkaitseala järele või VeeS § 28 lg 52 v.r alusel väiksema sanitaarkaitseala kehtestamist tuleks põhimõtteliselt käsitada direktiiviga nõutavast miinimumstandardist leebema kaitsemeetmena. Kõnealuse direktiivi art 7 lg-s 3 on küll sätestatud liikmesriikidele õigus kehtestada joogivee võtmiseks kasutatavatele veekogudele kaitsevööndid, ent direktiivis ei ole kehtestatud mistahes sellekohaseid konkreetseid miinimumstandardeid. Direktiiv ei keela liikmesriigil näha sellise joogivee võtmiseks kasutatava veekogu puhul ette vähem kui 90 meetrist sanitaarkaitseala, samuti ei ole direktiivis sätestatud mistahes miinimumstandardeid kaitsevööndis kehtivale kaitserežiimile. Veepoliitika raamdirektiiv jätab liikmesriikidele art 4 lg 1 punkti a alapunktides sätestatud eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete valikul ulatusliku kaalutlusruumi. Kaebajad ei ole esitanud ühtki veenvat põhjendust selle kohta, et konkreetsel juhul võimaldaks direktiivi eesmärkide saavutamise tagada just 90-meetrine sanitaarkaitseala, mitte aga selline, mille Keskkonnaamet kehtestas oma 05.07.2017 korraldusega. Sellist järeldust ei saa teha ka kaebajate viidatud Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskavast. Kõnealusest veemajanduskavast ega VeeS v.r kujunemisloost ei selgu, et üldise 90-meetrise sanitaarkaitseala määratlemine oleks tuginenud mingisugusele põhjalikule analüüsile. Seega pole alust väiteks, et 90 meetrist väiksema kaldavööndiga sanitaarkaitseala on direktiivi eesmärkide saavutamiseks ebapiisav. 5(22)
3-17-2788 Keskkonnaamet on sanitaarkaitseala piiri määramisel hinnanud selle võimalikku mõju Ülemiste järvele ning tuginenud AS-i Maves poolt 2017. aastal koostatud Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala projekti lisale 9b, millest järeldub, et Leerimäe 12 (sh praeguse Leerimäe 12c) kinnistu kasutamine Rae valla ÜP-s ette nähtud elamumaana ei ohusta Ülemiste järve, kui see kasutus toimub väljaspool 05.07.2017 korraldusega kindlaksmääratud sanitaarkaitseala piiri. Kaebajad ei ole esitanud tõendit, mis veenaks selles, et see järeldus on ekslik. Sanitaarkaitseala kehtestamine on DP kehtestamise suhtes eelhaldusakt, millega määrati sisuliselt kindlaks, kui kaugele võib Leerimäe tee 12 (sh praeguse Leerimäe tee 12c) kinnistul ehitusala Ülemiste järve kaitse seisukohast lähtudes ulatuda. Olukorras, kus pädev asutus on määranud kindlaks sanitaarkaitseala piiri, võib kohalik omavalitsus eeldada, et järve kaitse on konkreetses kohas tagatud sanitaarkaitsealaga ning sellise tegevuse puhul, millega sanitaarkaitseala määramisel ilmselgelt arvestatud on, ei pea kohalik omavalitsus tegevuse ohutust järve veekvaliteedi seisukohast kahtluse alla seadma. Ei ole põhjust eeldada, et väljaspool sanitaarkaitseala peaks olema vajalik rakendada veel mingisuguseid täiendavaid tegevuspiiranguid, mis täidavad sama eesmärki, mida peaks täitma sanitaarkaitseala kehtestamine. Vaidlust ei ole selles, et DP-s ette nähtud hoonestusala sanitaarkaitsealale ei ulatu. DP-s (seletuskirja p-d 5 ja 5.2) on arvestatud sellega, et planeeringuala piirneb Ülemiste järve sanitaarkaitsealaga ning on loetletud ka mitmed piirangud, mida tuleb planeeritava tegevuse elluviimisel arvestada. Järeldust, et vastustaja oleks praegusel juhul pidanud enne DP kehtestamist eraldi analüüsima kavandatava tegevuse kooskõla veepoliitika raamdirektiivi eesmärkidega, ei saa teha ka kaebajate viidatud Euroopa Liidu Kohtu (EK) otsustest kohtuasjades C-529/15 ja C-346/14. Nimetatud kohtuasjad puudutasid eelduslikult arvestatava keskkonnamõjuga rajatiste ehitamist või käitamist, mille puhul ei olnud põhimõtteliselt vaidlust selles, et projekti realiseerimine toob eelduslikult kaasa veekogu seisundi muutumise astme võrra madalamaks või takistab selle paranemist. Pole mõistlikku põhjust eeldada, et ühe elamu rajamine Leerimäe tee 12c kinnistule halvendaks Ülemiste järve seisundit või takistaks selle paranemist. OÜ Keskkonnalahendused eksperdihinnangust nähtub, et DP lahenduses kavandatud elamu mõju Ülemiste järve veekvaliteedile on ainsa mõeldava stsenaariumi – kanalisatsiooniavarii ja majapidamises tekkinud reovee Ülemiste järve sattumise – korral üliväike võrreldes iga päev veehaarde sissevoolust tingituna lisanduva paratamatu orgaanika ja toiteainete hulgaga ning sellise ohustsenaariumi realiseerumisel ei mõjutaks reovee sattumine Ülemiste veepuhastusjaama toorvette mingisugust mõju puhastusprotsessile ega väljundile. Kaebajad ei ole esitanud veenvaid argumente, mis selle järelduse ümber lükkaksid. 2) Põhjendamatu on kaebajate etteheide, et DP-s pole ette nähtud servituudi seadmist AS-i Tallinna Vesi kasuks, nagu on vajalikuks peetud sanitaarkaitseala piiri kehtestamisel. Olukorras, kus AS Tallinna Vesi pidas DP kooskõlastamist võimalikuks ilma servituudi nõudeta, ei saa muud isikud, sealhulgas avalikke huve kaitsma asunud keskkonnaorganisatsioon, heita DP-le ette sellise servituudi nõude puudumist. 3) KSHl algatamise vajadust kaalus vastustaja juba 05.08.2014 korraldusega nr 997 kinnitatud Leerimäe tee 12 kinnistu ja lähiala DP koostamise lähteseisukohtades, samuti on DP seletuskirja p-s 5 märgitud, et kavandataval tegevusel ei ole olulist keskkonnamõju. Õige ei ole kaebajate väide, et vaidlustatud DP-ga muudeti ÜP-d. Rae valla ÜP-s on küll ette nähtud Hiiemäe tee ja Leerimäe tee ühendamine kergliiklusteega, kuid sellega ei ole siduvalt kindlaks määratud kõnealuse ühendustee paiknemist just Leerimäe tee 12 kinnistul. Vastustaja on kõnealuse kergliiklustee küsimust DP-s käsitlenud ning on leidnud, et otstarbekam on kõnealune küsimus lahendada tulevikus Hiiemäe tee 1a kinnistu DP koostamisel.
6(22)
3-17-2788 Asjaolu, et DP kohaselt on ette nähtud elamu ja selle kasutamiseks vajalike trasside rajamine Ülemiste järve lähedusse, ei tähenda, et DP realiseerimise puhul on tegemist tegevusega, mis toimuks veemajanduse valdkonnas või oleks sellega vahetult seotud. Nõustuda ei saa ka seisukohaga, et KSH algatamist ei ole piisavalt kaalutud KeHJS § 33 alusel. Kaebajad ei ole esitanud veenvaid argumente, mis lubaksid järeldada, et vastustaja on KSH vajalikkust põhimõtteliselt valesti hinnanud või selle hinnangu andmisel olulised asjaolud tähelepanuta jätnud. Kaebajate argumentidest ei nähtu, et DP-s on ette nähtud tegevused, mis võivad kaasa tuua olulise keskkonnamõju ehk mille mõju võib eeldatavalt ületada mõjuala keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise, heaolu või vara või kultuuripärandi. 4) DP ei ole vastuolus määruse nr 99 § 7 lg-ga 1, mis keelas heit- ja sademevee pinnasesse juhtimise lähemal kui 50 m sanitaarkaitseala või hooldusala välispiirist. Kõnealune norm ei reguleerinud ühe kinnistu piires tekkivate sademevete pinnasesse immutamist, vaid sellega peeti silmas teatud suuremalt alalt ehitiste (drenaažid, rentslid, kraavid jms) kaudu kogutud ja ära juhitud vee pinnasesse immutamist. Eeltoodud sätet koosmõjus selle aluseks olnud VeeS v.r § 2 p-ga 31 (sademevee mõiste) ei saa tõlgendada nii, et 50 m kaugusel sanitaarkaitseala välispiirist ei tohi ka samal kinnistul asuva hoone katuselt kogunenud vett pinnasesse juhtida. Vaidlusaluses DP-s ei ole ette nähtud Leerimäe tee 12c kinnistule mujalt juhitud sademevete pinnasesse juhtimist. Samuti ei ole põhjendatud kaebajate etteheide, et DP-s ei ole ette nähtud õlipüüduritega parkladrenaaži ehitamist – parkla kui eraldi rajatise või hoone osaks oleva parkimiskoha ehitamise tehnilised tingimused määratletakse projekteerimisel ning nende järgimise nõue kehtestatakse ehitusloaga. Asjaomaste nõuete üksikasjalik kehtestamine DP-s ei ole vajalik, see ei ole DP ülesanne. 5) M.Ale ei saanud vastustaja tegevusest ega mistahes muudest asjaoludest tekkida õiguspärast ootust sellele, et tema kinnistust järve poole jäävale praegusele Leerimäe tee 12c kinnistule midagi ei ehitata. Sellist kaitstavat õiguspärast ootust, mis annaks õiguse keelata vaidlusaluse DP realiseerimist, ei saanud M.Ale tuleneda ka sanitaarkaitseala piiri varasemast asukohast. Tõenäoliselt aheneb DP realiseerimise tulemusel oluliselt kaebaja kinnistult avanev vaade järvele ning on usutav, et see vähendab kaebaja kinnistu väärtust, kuid kaebajal ei ole subjektiivset õigust vaate säilitamisele ning ta ei saa enda vaate rikkumise argumendil keelata naaberkinnistu omanikul oma kinnistu sihtotstarbelist kasutamist. 6) Põhjendatud ei ole ka kaebajate väited, et rikuti nende õigust ära kuulamisele. DP kehtestamisele eelnes avalik menetlus, sealhulgas DP avalik väljapanek, mille raames oli igaühel võimalik esitada oma seisukohti ja vastuväiteid. Kuivõrd ERL ei esitanud DP avaliku väljapaneku käigus oma vastuväiteid ja seisukohti, ei olnud vallal kohustust talle selleks täiendavaid võimalusi pakkuda. M.A on oma seisukohad esitanud nii DP avaliku väljapaneku käigus kui ka hiljem maavanema tehtud järelevalve käigus. Vald on M.A ettepanekuid ja vastuväiteid arvestades DP seletuskirja täpsustanud või muutnud ning vastanud kaebajale, põhjendades, miks muude vastuväidetega ei saa nõustuda. M.A ei ole kaebuses toonud välja konkreetset asjaolu, mille ta oleks vastuväidete raames välja toonud, ent mille vastustaja oleks tähelepanuta jätnud või meelevaldse väärhinnangu andnud. M.A seisukoht, et vastustaja oleks pidanud tema veel eraldi ära kuulama DP kohaselt kavandatava hoone krundil paigutuse ja suuruse ning maapinna tõstmise vajalikkuse osas, ei ole põhjendatud. Vastustaja on õigesti leidnud, et DP-s ette nähtud hoonestusala piire arvestades jääb Leerimäe tee 12c kinnistule rajatav hoone M.A kinnistul asuvast hoonest piisavalt kaugele, see ei ole M.A elamust kõrgem ega varja päikest ning maapinna tõstmisega ei saa ühelgi juhul kaasneda sademevee voolamist M.A kinnistule.
7(22)
3-17-2788 7) Vald ei rikkunud PlanS v.r § 10 lg 61 p-s 4 sätestatud keeldu. Planeeringulahendusest huvitatud isiku aktiivne roll planeeringu koostamisel, sh aktiivne suhtlus planeeringu koostajaga, ei ole keelatud ega taunitav. Asjaolust, et planeeringu koostamine on tellitud ettevõtjalt, kes on väidetavalt T. S juhitava kinnisvaraarendusettevõtte koostööpartner, ei saa järeldada, et vald oleks DP tellimise üle andnud huvitatud isikule. 8) DP-s ei ole vaja määrata trasside täpset asukohta, kuna see pannakse paika projekteerimisel. Leerimäe tee 12 hoone juurde viiv tee on eratee. Sõltumata tee teenindusmaa olemasolust või selle puudumisest ja kõnealuse tee täpsest paiknemisest ei tulene DP-st ühelgi juhul Leerimäe tee 12 omanikele või seda kasutavatele isikutele õigust tee hooldamiseks kasutada naaberkinnistut. Tee teenindusmaa puudumine ei saa kahjustada avalikke huve ega ka M.A subjektiivseid õigusi. Vastustajal on õigus selles, et kui kolmandad isikud soovivad kõnealuse vareme taastada või selle asemele midagi ehitada, saavad nad seda teha DP-s ette nähtud ehitusõiguse piires. Varemete olemasolu ei tähenda ühelgi juhul seda, et kinnistu omanikud saaksid seal ehitise taastada või sinna uue ehitise ehitada lisaks DP-s ette nähtud ehitusmahule. Nõustuda ei saa ka etteheitega, et DP joonised on eksitavad. Esiteks on vastustajal õigus, et kuna ehitusõigus määratakse DP-s maksimaalsete suurustena ning ehitise täpne asukoht ei ole DP-ga kindlaks määratud, ei saa ka nõuda, et DP joonisel oleks ehitis kajastatud täpses mõõtkavas ja maksimaalset lubatud ehitusmahtu silmas pidades. Ehitusõiguse parameetrid on DP-s piisavalt selgelt sätestatud. 9) DP uus kooskõlastamine pärast Suure Mõisaallika joonistele kandmist polnud vajalik. Allikate joonisele kandmist palus oma kooskõlastuskirjas Keskkonnaamet, mistõttu pole põhjust arvata, et Suure Mõisaallika asukoht oleks Keskkonnaametile olnud teadmata. DP-s ette nähtud ehitusala ei ulatu alale, kus ehitamine on allika kaitseks kehtestatud piirangurežiimist tulenevalt välistatud.
10.MTÜ Eesti Roheline Liikumine palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. 1) Halduskohus on vääralt mõistnud ja kohaldanud EL-i õigust. Halduskohus ei võtnud arvesse kohtuasjas C-664/15 antud tõlgendust veepoliitika raamdirektiivile ega kontrollinud piisava põhjalikkusega, kas vastustaja on täitnud talle direktiivist tuleneva kohustuse vältida veekogu seisundi halvenemist või hea seisundi saavutamise takistamist. Samuti pole halduskohus kontrollinud, kas vastustaja on DP kehtestamisel toiminud raamdirektiivi art-st 4 tuleneva kaalutlusruumi piires. 2) Vastustaja oleks pidanud DP kehtestamisel jätma VeeS v.r § 28 lg 52 kohaldamata, kuna see norm on vastuolus EL-i õiguse aluspõhimõtetega (Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art-d 191–193), veepoliitika raamdirektiivi ja joogivee direktiiviga2 ning EK asjakohase praktikaga. ELTL art 193 kohaselt võivad liikmesriigid rakendada EL-i õiguses sätestatud kaitsemeetmetest üksnes rangemaid meetmeid ning veepoliitika raamdirektiivi järgi peavad liikmesriigid ära hoidma joogivee võtmiseks kasutatavate veekogude kvaliteedi halvenemise. VeeS v.r § 28 lg 52 neid nõudeid ei järgi. Nimetatud sätte vastuvõtmisel ei analüüsitud ettevaatusprintsiibist lähtuvalt sanitaarkaitsealade vähendamise negatiivseid tagajärgi ega teavitatud avalikkust kavandatavast muudatusest. Samuti ei nähtu, et Eesti riik oleks täitnud veepoliitika raamdirektiivi art 24 lg-s 2 ja joogivee direktiivi art 17 lg-s 2 sätestatud kohustuse
Nõukogu 03.11.1998 direktiiv 98/83/EÜ olmevee kvaliteedi kohta.
8(22)
3-17-2788 edastada komisjonile veeseaduse muudatuse teksti. Veepoliitika raamdirektiivi art 4 lg-s 7 loetletud erandi tegemise eeldused pole praegusel juhul täidetud. Seega oleks halduskohus pidanud VeeS v.r § 28 lg 52 kohaldamata jätma. 3) Kaebajad esitasid halduskohtule taotluse veepoliitika raamdirektiivi tõlgendamise ja kohaldamise küsimuses EK-le eelotsuse taotluse esitamiseks, kuid halduskohus jättis selle taotluse tähelepanuta. Sellest tulenevalt taotleb kaebaja, et ringkonnakohus esitaks EK-le eelotsuse taotluse veepoliitika raamdirektiivi art 4 (koosmõjus põhjenduse p 19 ja muude sätetega) ning art 7 lg 3 tõlgendamise kohta. 4) VeeS v.r § 28 lg 52 kehtestamise eesmärgiks oli lõpetada olukord, kus väljakujunenud igapäevase tegevuse käigus ei järgitud seadust. Eesmärgiks polnud võimaldada uusi kinnisvaraarendusi. Sanitaarkaitseala vähendamise menetluses ei hinnatud ega kaalutud võimaliku ehitamisega kaasnevaid riske – sellekohane analüüs puudub nii AS Maves 2017. a töös kui ka Keskkonnaameti 05.07.2017 korralduses. Seega oleks vastustaja pidanud planeerimismenetluses hindama ehitustegevuse mõju Ülemiste järvele ja allikatele. Vastustaja jättis arvestamata asjaoluga, et planeeringuala ulatub lähemale kui 90 m Ülemiste järve kaldavööndist ja vaid 30 m kaugusele allikast. Seejuures on tegemist kaitsmata põhjaveega alaga, kus isegi seadusjärgset minimaalset sanitaarkaitseala ulatust ei peeta piisavaks. 5) Halduskohtu seisukoht, et võimaliku ehitustegevusega kaasnevad riskid on sanitaarkaitseala menetluses läbi kaalutud ja kohalik omavalitsus ei pea ehitustegevuse ohutust järve veekvaliteedi seisukohast enam kahtluse alla seadma, on üllatuslik. Haldusasjas nr 3-171613 ei seadnud menetlusosalised kahtluse alla seda, et Keskkonnaameti 05.07.2017 korraldus ei mõjuta DP-ga kavandatavat ehitusõigust. Jättes selgitamata, et kaebajad peaksid tõendama ehitustegevusega kaasnevat ohtu Ülemiste järve seisundile, rikkus halduskohus menetlusnormi. ERL poolt ringkonnakohtule esitatud P. Sedmani eksperthinnang kinnitab, et ehitustegevuse lubamisega Leerimäe tee 12c kinnistul kaasnevad mitmed ohud: vee- ja kanalisatsioonitrasside rajamisega rikutakse senine põhjavee vooluvõrgustik ning võib katkeda allika side toitealaga; kanalisatsioonitorustiku rajamine suurendab põhjavee reostumise ohtu, kuna lekete korral võivad vette sattuda ravimite, puhastusvahendite ja kosmeetikatoodete jäägid ning mikroplastid, mida veepuhastusjaam tõenäoliselt eemaldada ei suuda; täiendavaks riskiteguriks on asjaolu, et reovee eesvool asub kõrgemal kui kinnistusisene torustik, samas pole selge, kuidas on tagatud reovee äravool pumba rikke või elektrikatkestuse korral. Neid ohutegureid kirjeldasid kaebajad ka kaebuse terviktekstis, mistõttu pole õige halduskohtu väide, et kaebaja pole konkreetseid ohutegureid isegi usutavalt kirjeldanud. Dokumendid, milles väidetakse kahjuliku mõju puudumist (AS Maves 2017. a töö ja OÜ Keskkonnalahendused koostatud eksperthinnang), on koostatud ehitamisest huvitatud isikute ehk T. S ja K. S tellimusel. 6) Halduskohus on pisendanud vastustaja muid rikkumisi, millest igaüks on ka eraldiseisvalt vaidlustatud korralduse tühistamise aluseks. DP-s pole arvestatud Ülemiste järve kaitsmise vajadusega, sh asjaoluga, et joogiveehaarde sanitaarkaitseala on oluliselt vähendatud. Seejuures peetakse samas piirkonnas vajalikuks isegi üle 260 m laiust puhverala. DP seletuskirja p-s 5.2 toodud nõuded on liiga üldsõnalised, et nende rakendamine tagaks Ülemiste järve ja sellega ühendatud allikate kaitse. Kuna Eesti õiguses puuduvad normid, mis tagaks reeglist erandi tegemisel sanitaarkaitseala eesmärgi saavutamise ning joogivee võtmiseks kasutatavate veekogude kaitse nõuete järgimise, oleks selle lünga pidanud täitma vastustaja. Enne DP vastuvõtmist oleks tulnud koostada hüdrogeoloogiline hinnang, kuivõrd tegevus (torustiku rajamine) võib mõjutada põhjavett. Ilma säärase hinnanguta pole võimalik enne tegevuse alustamist teha kindlaks selle mõju allikale, veekoguse vähenemist või vee kvaliteedi muutusi. 9(22)
3-17-2788 Halduskohus on põhjendamatult aktsepteerinud seda, et AS Tallinna Vesi kasuks pole servituuti seatud. Kui haldusasja nr 3-17-1613 menetluses väitis Keskkonnaamet, et kaebajad saavad oma huve kaitsta DP menetluses, siis halduskohus on leidnud, et sanitaarkaitseala vähendamisel on ehitustegevusega kaasnevaid võimalikke mõjutusi juba arvestatud. Vabariigi Valitsuse 29.11.2012 määrus nr 99 on praeguses asjas kohaldatav. Halduskohus jättis tuvastamata, et määruse nr 99 § 7 lg 1 alusel on DP kohane sademevee pinnasesse immutamine õigusvastane. Määruse § 7 lg-st 1 ei tulenenud, et sellest normist võiks kõrvale kalduda, kui sademevesi pärineb sanitaarkaitsealaga piirnevalt kinnistult. Halduskohus on vääralt käsitlenud viidet õlipüüduritega parkladrenaažile. Kaebaja tõi parkla drenaaži puudumise välja ühe näitena, mille kohaselt ei ole keskkonnahäiringute teke a priori välistatud, mitte konkreetse etteheitena DP-le. Halduskohus leidis ebaõigesti, et vaidlusaluse DP-ga ei muudeta ÜP-d. DP välistab kergliiklustee rajamise Leerimäe tee 12 kinnistule, samas kui ÜP nägi ette, et kergliiklustee rajamise läbi kitsendatakse Leerimäe tee 12 kinnistu omanike õigusi. KSH algatamist pole nõuetekohaselt kaalutud. Vastustaja oleks pidanud KSH algatamist kaaluma esiteks lähtuvalt sellest, et DP-ga muudeti kehtivat ÜP-d, ning teiseks tulenevalt sellest, et DP on otseses puutumuses veemajanduse valdkonnaga. Vastustaja rikkus planeeringu menetlemisel ERL õigust ärakuulamisele. Samuti on rikutud PlanS v.r § 10 lg 61 p-s 4 sätestatud keeldu. Pärast allikate kandmist DP joonisele oleks planeering tulnud uuesti Keskkonnaameti ja AS-iga Tallinna Vesi kooskõlastada.
11.M.A palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 1) Vaidlustatud korraldus rikub kaebaja õiguspärast ootust. Vald ei kaalunud M.A ja kolmandate isikute põrkuvaid huvisid, arvestades, et ehitustegevus Leerimäe tee 12c kinnistul mõjutab negatiivselt kaebaja kinnistu väärtust. Kohus ei arvestanud asjaoluga, et vastustaja on piiranguvööndis ehitamise lubamise küsimuses käitunud vastuoluliselt. Leerimäe tee 10 DP lisa 1 p-s 4.3 sätestati: „Planeeringus mitte ette näha tiheasustusalana hoonestamist Ülemiste järve piiranguvööndis“. Sellest võis kaebaja järeldada, et Ülemiste järve piiranguvööndis ei ole ka mujal (sh praegusel Leerimäe tee 12c kinnistul) võimalik ehitada. Vastustaja oleks pidanud M.A huvidega arvestama sõltumata õigusliku olukorra muutumisest. 2) Halduskohus ei pööranud piisavalt tähelepanu sellele, kui lähedal asub kavandatav ehitis M.A majale. Kavandatava hoone kõrgus ja maht on sellised, et võtavad kaebajalt igasuguse vaate. Seda arvestades leidis halduskohus vääralt, et kaebaja õigust ärakuulamisele ei rikutud. 3) DP kehtestamise korralduses pole korrektselt viidatud selle andmise õiguslikule alusele. Samuti pole korralduse andmisel arvestatud sellega, et DP ala on joogivee võtmiseks kasutatava veekogu vahetus läheduses. DP kehtestamisel oleks tulnud lähtuda ka VeeS v. r (§ 32 lg 1, § 35 lg 1, § 36 lg 1 p-d 1 ja 2, § 37, § 23 lg 1, § 28) ja keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) asjakohastest sätetest (§ 1 p-d 1–5, § 23 lg 1). 4) Vastustaja ega kohus pole selgeks teinud planeeringuala kaugust Ülemiste järvest. Vald on jätnud arvestamata sanitaarkaitseala eesmärgiga, milleks on veekogu ja võimaliku negatiivse mõjutaja vahele puhverala tekitamine. Keskkonnaamet ei analüüsinud sanitaarkaitseala vähendamise korralduses ehitustegevusega kaasnevaid mõjusid enne vähendamist kehtinud sanitaarkaitseala piirides. Praeguse asja lahendamisel on oluline mõista, kui suures ulatuses Leerimäe tee 12c kinnistule ulatuvat sanitaarkaitseala vähendati. Kaebaja tellimusel kaardistas Ankord OÜ Ülemiste järve veepiiri (endise) Leerimäe tee 12 kinnistu juures ning Suure 10(22)
3-17-2788 Mõisaallika basseini koos piiranguvöönditega. Kaebajate esitatud tõenditest selgub, et allika basseini ja Ülemiste järve vahel asub tee, mis rajati Ülemiste järve, tekitades järvest teega eraldatud allikabasseini. See tähendab, et praegune allikabassein on tegelikult osa Ülemiste järvest. Ülemiste järve ja allika lähedust arvestades oleks vastustaja pidanud rakendama ettevaatusprintsiipi (KeÜS § 11). Vastustaja pole analüüsinud ehitustegevusega kaasnevaid võimalikke keskkonnariske ja on seega rikkunud ka uurimisprintsiipi. Olukorras, kus Ülemiste järve ei kaitsta enam 90 m laiuse sanitaarkaitsealaga, tuleks lähtudes mh veepoliitika raamdirektiivi art-st 4 ja art 7 lg-st 3 näha DP-s ette täiendavad meetmed, mis tagaks järve kaitse vähemalt senisel tasemel. 5) Kohus ei andnud õiget hinnangut muudele DP minetustele, mille kaebajad välja tõid. Jääb arusaamatuks, miks ei ole DP-ga määratud trasside kaugust naaberkinnistust ega määratud, mida tehakse varemega. DP-s oleks tulnud jätta Leerimäe tee 12 teemaa ja Leerimäe tee 12a kinnistu piiri vahele lumeladustamiseks vajalik maa-ala. DP joonistel kajastuvad piirangualade jooned ei arvesta järve tegelikku piiri; 50 m ehituskeeluvööndi joon on ebavajalik ja eksitav, jättes mulje, et ehitamine on keelatud oluliselt kaugemal kui tegelikkuses. Hoone maht joonisel ei vasta tegelikule kavandatud mahule. Kolmandad isikud võivad seda ebaselgust enda huvides ära kasutada.
12.Rae vald vaidleb apellatsioonkaebustele vastu, paludes jätta need rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. 1) AS Maves 2017. a töös leiti, et sanitaarkaitseala piiri muutmine (endise) Leerimäe tee 12 kinnistu juures ei ohusta Ülemiste järve pinnaveehaarde kvaliteeti, kui kinnistu maakasutuse sihtotstarve püsib elamumaana. Kinnistu elamumaana kasutamise riskide hindamisel ei ole võimalik jätta tähelepanuta ehitustegevust kui kinnistu võimalikku kasutamise viisi. Veepoliitika raamdirektiivist ei tulene liikmesriigile keeldu kehtestada joogivee võtmiseks kasutatavale järvele vähem kui 90 m laiust sanitaarkaitseala. Samuti ei ole direktiiviga kehtestatud mistahes miinimumstandardeid kaitsevööndis kehtivale režiimile. Direktiiv jätab art 4 lg 1 p a alapunktides sätestatud eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete valikul ulatusliku kaalutlusruumi. DP kehtestamisel on arvestatud sellega, et planeeringuala piirneb Ülemiste järve sanitaarkaitsealaga, ning kehtestatud piirangud, millega kavandatava tegevuse elluviimisel tuleb arvestada (DP seletuskirja p-d 5 ja 5.2). 2) Vastustaja ei ole KSH algatamata jätmisega eksinud KeHJS sätete vastu. Määrus nr 99 ei kohaldu praegusel juhul. Vaidlustatud DP-ga ei muudeta Rae valla ÜP-d. ÜP-s ei ole siduvalt kindlaks määratud Hiiemäe ja Leerimäe teid ühendava kergliiklustee paiknemist Leerimäe tee 12 kinnistul. DP täiendav kooskõlastamine ei olnud vajalik, kuna allikate ja nende piiranguvööndite kandmine joonistele ei toonud kaasa DP lahenduse muutmist. DP koostamise tellijaks oli Rae vald, mistõttu ei ole rikutud PlanS v.r § 10 lg 61 p-s 4 sätestatud keeldu. 3) M.A õiguspärast ootust ei ole rikutud. Leerimäe tee 10 DP kehtestamisel ei antud siduvaid lubadusi Leerimäe tee 12 kinnistu tulevase ehitusõiguse kohta. 4) Kaebajate õigust ära kuulamisele ei ole rikutud. Kavandatav hoone ei varja valgust M.A elamus ning maapinna tõstmisega ei saa kaasneda sademevee voolamist kaebaja kinnistule. ERL ei esitanud DP menetluses ettepanekuid ega vastuväiteid, mis oleks olnud tema menetlusse kaasamise eelduseks.
13.K.S, T.S, S.R, M.K, Marine Services OÜ, K.P ja M.P vaidlevad apellatsioonkaebustele vastu ja paluvad jätta need rahuldamata.
11(22)
3-17-2788 1) Ainetu on kaebajate argumentatsioon lähtuvalt „tegelikust“ või „seadusjärgsest“ sanitaarkaitseala piirist. Sanitaarkaitseala piirid määrab Keskkonnaamet, kes tegi seda oma 27.07.2009 ja 05.07.2017 korraldustega. 05.07.2017 korralduse õiguspärasust on kohtud kinnitanud haldusasjas nr 3-17-1613 ning sellest tuleb lähtuda ka praeguse vaidluse lahendamisel. Ebaõige on kaebajate väide, et DP-ga lubatakse varasemasse sanitaarkaitsealasse ehitada 980 m2 suuruse ehitusaluse pindalaga hoone. Maksimaalne lubatud ehitusalune pindala on 570 m2 ning ehitusala määrati 2009. aastal kehtestatud sanitaarkaitseala piiride alusel. Kuna 05.07.2017 korraldus ei toonud kaasa muudatust DP-ga määratud ehitusõiguses, jääb arusaamatuks, milliste täiendavate asjaoludega oleks vastustaja pidanud DP kehtestamisel nimetatud korraldusest lähtuvalt arvestama. 2) Alusetu on ERL väide, et halduskohus jättis tähelepanuta kaebajate eelotsuse küsimise taotluse. Halduskohus asus 06.11.2019 toimunud kohtuistungil seisukohale, et eelotsuse küsimine ei ole vajalik ning jättis kaebajate taotluse rahuldamata. Kaebajad ei vaielnud kohtule istungil vastu, vaid pigem väljendasid nõustumist kohtuga. Kaebajate taotlus eelotsuse küsimiseks on ka sisuliselt põhjendamatu. Praegusel juhul on vaidlusaluseks haldusaktiks DP kehtestamine, mistõttu VeeS v. r § 28 lg 52 ei kuulu kohaldamisele. Seega on kaebajate väited nimetatud sätte vastuolust veepoliitika raamdirektiiviga asjasse puutumatud. 3) AS Maves töös nr 17056 on selgelt märgitud, et sanitaarkaitseala vähendamine (endise) Leerimäe tee 12 kinnistu juures ei ohusta Ülemiste järve veekvaliteeti, kui kinnistu maakasutuse sihtotstarve püsib elamumaana. Keskkonnaamet arvestas sanitaarkaitseala piiri muutmisel Leerimäe tee 12 kinnistu hoonestamisega. Kaebajate väited, et kavandatav tegevus võib mõjutada Ülemiste järve veekvaliteeti, on põhjendamatud. OÜ Keskkonnalahendused eksperthinnang kinnitab kaebajate väidetud ohu puudumist. Koos ERL apellatsioonkaebusega esitatud P. Sedmani eksperdiarvamus ei ole lubatav ja tuleb HKMS § 198 lg 3 alusel tagastada. Nimetatud arvamus lähtub ekslikest subjektiivsetest seisukohtadest, mistõttu on ka selles esitatud lõppjäreldused väärad. Ehitusgeoloogilised uurimistööd näitavad, et tegemist ei ole kaitsmata põhjaveega piirkonnaga. Ebaõige on ka kaebajate väide, et DP-ga kavandatud tehnovõrgud hakkavad paiknema lubjakivisse kaevatud kaevikutes, milleks tuleb kivim eelnevalt purustada. Lubjakivi paikneb sügavamal (u 2 m sügavusel) kui kavandatavad kanalisatsiooni- ja veetrassid (vastavalt 1,2 m ja 1,8 m). Kaasaegsete ehitusmaterjalide ja ehitustehniliste lahendustega saab välistada reostuse sattumise kanalisatsioonitorustikust keskkonda. 4) M.Al puudub õigus nõuda, et Leerimäe tee 12c kinnistut ei hoonestataks. M.A on jätnud tähelepanuta, et DP-ga määrati kindlaks hoonestusala, mitte ehitise täpne asukoht. Praeguseks on valminud ehitusprojekt, mille kohaselt ehitatakse elamu järvest võimalikult kaugele. Kavandatav hoonestuse maht on DP-s lubatust oluliselt väiksem. Kaebajad leiavad ekslikult, et DP kehtestamisega tuleks üksikasjalikult ära määrata asjaolud, mis määratakse kindlaks ehitusloa menetluses. 5) Vastustaja ei andnud DP koostamise tellimist kolmandatele isikutele üle. Asjaolu, et huvitatud isik samuti planeeringu koostajaga suhtles, on igati tavapärane ega ole käsitatav planeeringu koostamise tellimise üleandmisena.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus tagastas kohtuistungil ERL-le järgmised apellatsioonimenetluses esitatud tõendid: apellatsioonkaebuse lisad 3 (Keskkonnaameti 16.10.2017 vastus haldusasjas nr 3-171613) ja 5 (T. Pae 15.10.2018 eksperdiarvamus) ning 21.02.2020 menetlusdokumendi lisa 2 12(22)
3-17-2788 (Tartu mnt 169 kinnistu ja lähiala DP seletuskiri). Ülejäänud ERL ja kolmandate isikute esitatud tõendid võttis ringkonnakohus vastu.
15.Ringkonnakohus rahuldab ERL apellatsioonkaebuse osaliselt menetluskulusid puudutavas osas. Muus osas ei ole apellatsioonkaebused põhjendatud ning jäävad rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus, v.a menetluskulusid puudutavas osas. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuste väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
16.Kaebajad heidavad apellatsioonkaebustes ette, et halduskohus jättis lahendamata kaebajate taotluse eelotsuse küsimiseks. Ringkonnakohus märgib, et halduskohus käsitles eelotsuse küsimise teemat 06.11.2019 kohtuistungil, kus ta leidis, et eelotsuse küsimine pole eeldatavasti vajalik. Halduskohus lisas, et kui pärast asja arutamise lõpetamist ilmneb vajadus eelotsuse küsimiseks, saab kohus asja arutamise uuendada ning eelotsust küsida. Halduskohus ei ole kaebajate taotlust selgesõnaliselt otsuses lahendanud, kuid kohtuistungil ja otsuses avaldatud seisukohtadest järeldub, et kohus ei pidanud eelotsuse küsimist vajalikuks.
17.ERL arvates on vajalik küsida eelotsust sisuliselt selleks, et selgitada välja, kas veepoliitika raamdirektiivi eesmärgid on praeguses olukorras otsekohalduvad (art 4 tõlgendamine) ning kas Rae vald oleks pidanud kontrollima DP-ga lubatava tegevuse vastavust direktiivi eesmärkidele, arvestades, et DP kehtestamisel on lähtutud Keskkonnaameti otsusega vähendatud sanitaarkaitsealast (art 7 lg 3 tõlgendamine). Ringkonnakohtu hinnangul puudub vajadus eelotsuse küsimiseks, arvestades, et EK on veepoliitika raamdirektiivi art 4 kohaldamist piisavalt selgitanud ning direktiivi art 7 lg 3 sõnastus on praeguse asja lahendamiseks piisavalt selge. Seega jääb kaebajate taotlus eelotsuse küsimiseks rahuldamata. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kaebajate väiteid vaidlusaluse haldusakti vastuolu kohta EL õigusega.
18.Veepoliitika raamdirektiivi art 4 lg 1 p a kohustab muu hulgas liikmesriike rakendama vesikonna majandamiskavas nimetatud meetmeprogrammide elluviimisel pinnavee puhul vajalikke meetmeid, et ära hoida kõigi pinnaveekogude seisundi halvenemine, kui art 4 lg-test 6 ja 7 ei tulene teisiti ning ilma et piirataks lõike 8 kohaldamist. Direktiivi art 4 lg-s 7 on nimetatud tingimused, mille esinemise korral saab järeldada, et liikmesriik ei riku siiski direktiivi nõudeid juhul, kui pole suudetud ära hoida veekogu seisundi halvenemist. Direktiivi art 7 lg 3 järgi peavad liikmesriigid tagama joogivee võtmiseks kasutatavatena kindlaksmääratud veekogudele vajaliku kaitse eesmärgiga hoida ära nende kvaliteedi halvenemine, et vähendada joogivee tootmiseks vajalike veepuhastustoimingute ulatust. Liikmesriigid võivad kõnealustele veekogudele kehtestada kaitsevööndid. EK leidis 01.07.2015 otsuses kohtuasjas C-461/13, et veepoliitika raamdirektiivi art 4 lg 1 p a ei piirdu üksnes majandamise planeerimisega seonduvate eesmärkide programmilise sõnastamisega, vaid sellel on siduv mõju (p 43). Kohustust rakendada meetmeid pinnaveekogude seisundi halvenemise ärahoidmiseks tuleb täita eeskätt veekaitsealaste õigusnormide alusel projektide heakskiitmisel, muu hulgas jättes andmata load projektidele, mille tagajärjel võiks asjaomase veekogu seisund halveneda, kui ei asuta seisukohale, et need projektid kuuluvad art 4 lg-s 7 sätestatud erandi kohaldamisalasse (p 50). Kohtujurist Sharpston leidis 12.10.2017 arvamuses kohtuasjas C-664/15, et seisundi halvenemise keeld on range, tingimusteta ja piisavalt täpne, et sellel oleks vahetu õigusmõju (p 58). 20.12.2017 otsuses kohtuasjas C-664/15 asus EK seisukohale, et veepoliitika raamdirektiivi kasulik mõju ja keskkonnakaitse eesmärk eeldavad, et isikud saaksid direktiivile kohtus tugineda ning siseriiklikud kohtud saaksid võtta direktiivi kui liidu õiguse allikat arvesse selle kontrollimisel, 13(22)
3-17-2788 kas siseriiklik ametiasutus, kes on välja andnud loa kava või projekti kohta, mis võib mõjutada vee seisundit, on täitnud tal direktiivi art 4 alusel lasuvad kohustused, eelkõige kohustuse vältida veekogude seisundi halvenemist, ning on püsinud pädevatele siseriiklikele asutustele selle sättega jäetud kaalutlusruumi piires (p 34). EK praktika järgi võib projekt, mis võib kaasa tuua veekogu seisundi halvenemise, siiski olla lubatud, kui täidetud on vähemalt direktiivi art 4 lg 7 p-des a–d sätestatud tingimused (04.05.2016 otsus kohtuasjas C-346/16, p 65). Ühtlasi on EK leidnud, et projektile loa andmiseks pädevatel liikmesriigi asutustel on kohustus enne projektile loa andmist kontrollida, kas veepoliitika raamdirektiivi art 4 lg 7 p-des a–d sätestatud tingimused on täidetud. Kui aga pädev asutus on andnud loa ilma nende tingimuste täitmist kontrollimata, ei ole liikmesriigi kohtul kohustust ise nende tingimuste täitmist kontrollida (01.06.2017 otsus kohtuasjas C529/15, p 39). Eeltoodust järeldub, et veepoliitika raamdirektiivi art-s 4 sätestatud eesmärkidel ja neist liikmesriikidele tulenevatel kohustustel on vahetu õigusmõju, s.o liikmesriigi pädevatel asutustel on kohustus neid lubade andmisel järgida. Liikmesriigil on direktiivi art 4 lg 1 p-s a sätestatud eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete valikul suur kaalutlusruum, eeldusel, et rakendatavad meetmed aitavad vältida veekogu seisundi halvenemist. Veekogu seisundi halvenemise vältimise kohustust peab järgima iga haldusorgan, kes otsustab loa andmist tegevusele, mis võib mõjutada veekogu seisundit. Praeguse vaidluse kontekstis ei tulene nendest kohustustest siiski seda, et liikmesriigi asutused peaksid sama tegevuse mõju korduvalt hindama. Liikmesriigi asutuse poolt lubatud tegevuse vastuolust EL õigusega oleks põhjust rääkida juhul, kui oleks teada või piisav alus arvata, et kõnealune tegevus tooks kaasa veekogu seisundi halvenemise või takistaks hea seisundi saavutamist. Ringkonnakohus märgib, et seda asjaolu ei saa hinnata EK, vaid see tuleb välja selgitada põhikohtuasja raames.
19.Keskkonnaameti 05.07.2017 korraldusega viidi Ülemiste järve sanitaarkaitseala piir Leerimäe tee 12 kinnistu juures vastavusse olemasoleva piirdeaiaga ehk sanitaarkaitseala ajaloolise piiriga VeeS v.r § 28 lg 52 mõttes. Kohtud leidsid haldusasjas nr 3-17-1613, et Keskkonnaameti 05.07.2017 korraldus on õiguspärane. Seega ei saa praeguses asjas enam vaielda selle üle, kus paikneb sanitaarkaitseala piir Leerimäe tee 12 ja 12c kinnistute juures. 05.07.2017 korraldus on kehtiv haldusakt ning sellest tuleb ka praeguses asjas lähtuda.
20.ERL arvates tuleks VeeS v.r § 28 lg 52 jätta kohaldamata, kuna see norm on vastuolus EL õigusega. Arvestades, et VeeS v.r § 28 lg 52 oli sanitaarkaitseala piiri, mitte DP kehtestamise aluseks, siis ei ole nimetatud norm praeguses vaidluses asjassepuutuv. Ringkonnakohus ei nõustu siiski ka ERL seisukohaga, et VeeS v.r § 28 lg 52 on vastuolus EL õigusega. Kaebaja viidatud ELTL sätetest, veepoliitika raamdirektiivist, joogivee direktiivist ega EK praktikast ei tulene liikmesriigile kohustust kehtestada joogivee võtmiseks kasutatavatele veekogudele kindla ulatusega kaitsevöönd. Veepoliitika raamdirektiivi art 7 lg 3 järgi on liikmesriigi otsustada, kas kaitsevöönd üldse kehtestada. Seega pole alust järeldada, et norm, mis lubab kehtestada vähem kui 90 m laiuse sanitaarkaitseala kaldavööndi, on tingimata vastuolus EL õigusega. AS Maves töös nr 7003 (lk 24) on märgitud, et 90 m nõue veeseaduses tulenes varasematelt kaartidelt välja mõõdetud kaugusest Ülemiste järve veepiirist Tartu maanteeni. Sanitaarkaitseala ulatuse vähendamine on VeeS v.r § 28 lg 52 alusel võimalik vaid piiratud juhtudel ning sellest sättest ei tulene kuidagi, et lähemal kui 90 m veepiirist saaks lubada tegevusi, mis võivad põhjustada veekogu seisundi halvenemist. Iga juhtumi puhul tuleb eraldi hinnata, millist tegevust ja kui lähedal järvepiirile lubada. Kui tegemist on eeldatavalt vähese mõjuga tegevusega, siis on võimalik lubada seda teatud tingimuste täitmisel ka 90 meetrist väiksema puhveralaga, ilma et oleks põhjust rääkida direktiivi nõuete rikkumisest.
14(22)
3-17-2788
21.Ringkonnakohtu arvates on alusetu ka ERL väide, et Eesti Vabariik rikkus veepoliitika raamdirektiivi art 24 lg-st 2 ja joogivee direktiivi art 17 lg-st 2 tulenevat kohustust, kuna pole Euroopa Komisjonile edastanud VeeS v.r muudatuse teksti. Nimetatud analoogse sisuga sätete kohaselt edastavad liikmesriigid komisjonile vastava direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti. Eesti riik on teavitanud komisjoni direktiividega reguleeritud valdkondades vastu võetud õigusaktidest, sh veeseadusest. Direktiivide viidatud sätetest ei tulene, et igast seadusemuudatusest tuleks komisjoni eraldi teavitada, iseäranis veel juhul, kui muudatus ei ole suuremahuline ning ei oma eeldatavasti olulist mõju direktiivi eesmärkide saavutamise suhtes.
22.M.A leiab oma apellatsioonkaebuses, et vaidlustatud korraldusel puudub õiguslik alus. Vastustaja on vaidlustatud korralduse andmisel viidanud mh PlanS v.r § 24 lg-le 3 ning § 25 lg-tele 4, 5 ja 7. Nimetatud sätted reguleerivad planeeringu kehtestamist ja sellest teatamist ning on seega asjakohased. Kaebaja on apellatsioonkaebuses ekslikult käsitlenud 01.07.2015 jõustunud planeerimisseaduse asjaomaseid sätteid, mis reguleerivad üleriigilise planeeringu kehtestamist ja ülevaatamist. Samuti on kaebaja osundanud kehtiva planeerimisseaduse § 139 lg-le 5, mis praegusel juhul ei ole asjakohane. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, miks oleks vastustaja pidanud DP kehtestamisel tuginema kaebaja viidatud VeeS ja KeÜS sätetele, mis ei reguleeri DP kehtestamisega seotud küsimusi. Kaebaja väited vastuolust veepoliitika raamdirektiiviga ning uurimispõhimõtte rikkumisest ei seondu vaidlustatud korralduse andmise õigusliku alusega.
23.Kaebajad heidavad vastustajale ette, et DP kehtestamisel ei analüüsitud piisavalt kavandatava tegevuse mõju Ülemiste järvele ja allikatele. Keskkonnaameti 05.07.2017 korraldusele viitamine pole kaebajate arvates piisav, kuna selles haldusaktis ei hinnatud ehitamise mõju.
24.AS Maves töö nr 7003 „Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala projekt“ (I kd, tl 58112) p-s 5.10 on loetletud alad, kus ajalooliselt välja kujunenud sanitaarkaitseala piir asub Ülemiste järvele lähemal kui 90 m, sh Leerimäe tee 12 kinnistu. Projekti koostaja on pidanud otstarbekaks leevendada sanitaarkaitseala nõudeid, arvestades, et puuduvad andmed nendelt aladelt lähtuvast olulisest negatiivsest mõjust Ülemiste järvele. Töös nr 17056 (sanitaarkaitseala projekti lisa 9b; I kd, tl 113-123), millest on Keskkonnaamet lähtunud sanitaarkaitseala piiri muutmisel Leerimäe tee 12 kinnistu juures, on AS Maves viidanud AS Tallinna Vesi 22.02.2017 kirjale, milles leiti, et mõistlik on jääda aja jooksul välja kujunenud sanitaarkaitseala piiri juurde, mis annab piisavad võimalused joogiveeressursi kaitsmiseks. Keskkonnaamet leidis 05.07.2017 korralduses, et sanitaarkaitseala piiri muutmine (endise) Leerimäe tee 12 kinnistu juures ei ohusta Ülemiste järve pinnaveehaarde veekvaliteeti, kui nimetatud kinnistu püsib elamumaana. Maakatastriseaduse § 181 lg 1 järgi on elamumaa alaliseks või perioodiliseks elamiseks ettenähtud ehitiste maa ja garaažide maa. Elamumaa on elamualune, sealhulgas korterelamu-, suvila- ja aiamajaalune, ning selle juurde kuuluv majapidamis- ja abiehitise alune ja ehitist teenindav maa. Kinnistu tavapärane kasutus elamumaana hõlmab ka selle hoonestamist. Keskkonnaamet märkis oma 20.06.2016 kirjas, et Leerimäe tee 12 DP kohaselt ei jää planeeritud hoonestusala praegu (kirja koostamise ajal) kehtiva sanitaarkaitseala sisse. AS Maves töös nr 17056, millele Keskkonnaameti 05.07.2017 korraldus tugineb, arvestati DP kehtestamise sooviga. Eelnevast järeldub, et sanitaarkaitseala piiri määramisel arvestati võimaliku ehitustegevusega (endisel) Leerimäe tee 12 kinnistul. Halduskohtu otsuse p-s 27 toodud järeldus, et vastustaja ei pidanud ehitustegevuse ohutust järve veekvaliteedi seisukohast kahtluse alla seadma, ei ole vastuolus haldusasjas nr 3-17-1613 Keskkonnaameti avaldatud seisukohtadega ning seda ei saa pidada kaebajatele üllatuslikuks. Kuna sanitaarkaitseala piiri muutmine ei toonud automaatselt kaasa ehitusõiguse määramist ning ehitusala ei olnud 05.07.2017 korralduse andmise ajaks veel määratud, ei pidanud 15(22)
3-17-2788 Keskkonnaamet analüüsima ega saanudki korralduses täpsemalt hinnata konkreetse ehitise mõju. Küll aga võttis Keskkonnaamet siduva seisukoha, et väljaspool kehtestatud sanitaarkaitseala piiri on ehitustegevus Leerimäe tee 12 kinnistul põhimõtteliselt võimalik.
25.Eelnevast ei tulene, et vastustaja ei pidanud DP kehtestamisel üldse arvestama Ülemiste järve ja allikate vahetu lähedusega. Kinnistu omanike huvi põrkub avaliku huviga nende veekogude kaitsmise vastu, sh vajadusega kaitsta joogivee võtmise kohta veeomaduste halvenemise eest. Neid huvisid tuli vastustajal DP kehtestamisel kui kaalutlusotsuse tegemisel arvesse võtta (haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2). Ringkonnakohtu hinnangul kaaluks eelnimetatud avalik huvi üles kinnistu omanike huvid, kui sanitaarkaitseala vähendamine tooks kaasa olukorra, kus VeeS v.r § 28 lg-s 1 ja §-s 35 nimetatud eesmärkide täitmine satub ohtu. Vastustaja on leidnud, et üksikelamu ehitamisega ei kaasne keskkonnale olulisi negatiivseid mõjusid (DP seletuskirja (I kd, tl 158-172) p 5), s.o vastustaja hinnangul ei olnud tegemist olukorraga, kus joogiveehaarde kaitse eesmärgid võiksid ohtu sattuda. Järgnevalt hindab ringkonnakohus, kas see seisukoht oli õige.
26.ERL esitatud P. Sedmani 20.12.2019 eksperdiarvamuse (IV kd, tl 86-89) kohaselt asub Leerimäe tee 12c kinnistu kaitsmata põhjaveega alal, kus õhukese pinnakatte all avaneb aluspõhja lubjakivi. Kuna vesi liigub lubjakivis peamiselt mööda lõhesid ning selle liikumiskiirus on suur, siis vee puhastumist sellel teekonnal praktiliselt ei toimu. See tähendab, et reostus jõuab maapinnalt kiiresti põhjavette. Selle tulemusel võib reostuda Suur Mõisaallikas, mille kaudu jõuab reostus ka Ülemiste järve. Keskkonnalahendused OÜ 21.01.2020 arvamuse (IV kd, tl 121-121p) koostajad ei nõustu P. Sedmani seisukohaga, et Leerimäe tee 12 ja 12c kinnistud asuvad kaitsmata põhjaveega alal. Maa-ameti geoportaali põhjavee kaitstuse kaardi (1:400 000 geoloogilised kaardid) järgi asuvad nimetatud kinnistud nõrgalt kaitstud põhjaveega alal. Ringkonnakohus märgib, et P. Sedman on tuginenud oluliselt täpsemale, geoloogilisele baaskaardile mõõtkavaga 1:50 000, mille järgi asub Leerimäe tee 12c kinnistu kaitsmata põhjaveega alal. Leerimäe tee 12c kinnistut puudutava ehitusgeoloogilise uurimistöö aruande (Rakendusgeodeesia ja Ehitusgeoloogia Inseneribüroo OÜ 2018. a töö nr GE-2550; IV kd, tl 124-129p) järgi kuulub see maa-ala reostuse suhtes kaitsmata põhjaveega alade hulka. VeeS v.r § 2613 lg 3 p 1 järgi loetakse kaitsmata põhjaveega alaks karstialad ja alvarid ning ala, kus põhjaveekihil lasub kuni kahe meetri paksune moreenikiht või kuni 20 meetri paksune liivavõi kruusakiht. Sama sätestab ka 01.10.2019 jõustunud veeseaduse § 68 lg 3 p 1. Geoportaali geoloogiliste kaartide (1:50 000 ja 1:400 000) pinnakatte geoloogia andmete kohaselt paikneb planeeringuala Võrtsjärve alamkihistu glatsiogeensete setete alal ehk pinnakatte settetüübiks on moreen. Ehitusgeoloogilise uuringu järgi asub muld murenenud lubjakivikihil, mille paksus on 0.65–1.30 m. Seega on pinnakatte paksus vähem kui 2 m ning VeeS definitsiooni järgi on tegemist kaitsmata põhjaveega alaga. Ehitusgeoloogilise uuringu kohaselt on rohkelt kõva mergli (suure savisisaldusega lubjakivi) vahekihte sisaldava murenenud lubjakivi kiht dreeniv filtratsioonikoefitsendiga 1 m/24 h, mis on 10 korda suurem kui selle all paikneval lubjakivi kihil. Seega ei saa õigeks pidada Keskkonnalahendused OÜ 21.01.2020 arvamuses esitatud väidet, et merglirikka murenenud lubjakivi veejuhtivus on väga väike. Eelnevast järeldub, et Leerimäe tee 12c kinnistu asub väga reostusohtlikul alal.
27.Leerimäe tee 12c asumine kaitsmata põhjaveega alal ei tähenda siiski, et 05.07.2017 otsusega kehtestatud sanitaarkaitseala piir oleks selgelt ebapiisav ning nimetatud kinnistule ei tohiks mingil juhul ehitusõigust anda. Ringkonnakohus leidis 12.12.2018 otsuses haldusasjas nr 3-17-1613, et sanitaarkaitseala piiri määramisel tuleb lähtuda tavalisest veepiirist. Kuna sanitaarkaitseala piiri määramise otsus on DP menetluses eelhaldusaktiks, tuleb ka DP 16(22)
3-17-2788 menetluses lähtuda tavalisest veepiirist, mis jääb hoonestusalast enam kui 75 m kaugusele. Seega ei ole õige ERL väide, justkui asuks DP kohane hoonestusala kõigest 52 m kaugusel Ülemiste järvest. Ringkonnakohus ei pidanud 12.12.2018 otsuses eluliselt usutavaks, et sanitaarkaitseala piiri nihutamine 2011. aastal rajatud piirdeaiani, mis annab kavandatava elamu asukoha määramisel mõnevõrra suurema mänguruumi, võiks põhjustada Ülemiste järve seisundi halvenemise ehk takistaks riigil täitmast veekogu seisundi parandamise kohustust (VeeS v.r § 35). Samuti ei näinud ringkonnakohus põhjust arvata, et elamu rajamisega kaasneks suurem koormus veepuhastusjaamale.
28.DP tehnovõrkude joonise järgi rajatakse trassid tee alla ehk paralleelselt järve veepiiriga ning risti põhjavee liikumise suunaga. P. Sedman peab võimalikuks, et vee- ja kanalisatsioonitorustike paigaldamisel lõhutakse senine looduslik vooluvõrgustik lubjakivis, mis võib kaasa tuua selle, et katkeb Suure ja Väikese Mõisaallika side toitealaga ning allikad jäävad kuivaks, samas kui vesi hakkab kogunema mujal. Ringkonnakohus märgib, et tegemist on siiski vaid oletustega. Vee- ja kanalisatsioonitorustikku ei ehitata allikate ehituskeeluvööndisse (25 m) ning seega ei tulene õigusaktist takistust trasside rajamiseks. Ehitusgeoloogilise uuringu põhjal ei ole põhjavee ülemine kiht setete väikese paksuse tõttu välja kujunenud ning püsiv põhjavee tase on sügavamal aluspõhjalises lubjakivis. Põhjavesi uurimistööde ajal puuraukudesse (5 puurauku sügavusega 2,5–4 m) ei ilmunud. Pole siiski välistatud, et kavandatavate trasside lõikele võib jääda mõni põhjavee liikumise lõhe. Kuna aga trassid rajatakse 1,2–1,8 m sügavusele ehk ei ulatu suuremas osas aluspõhja, siis ei saa geoloogilise uuringu tulemusi arvestades iseäranis tõenäoliseks pidada, et trasside paigaldamise käigus rikutakse olulisel määral allikaid toitvat vooluvõrgustikku, mille tulemusel jäävad allikad toiteta.
29.Trasside rajamisel on võimalik viia avariide tekkimise oht miinimumini. Kolmandate isikute esitatud Keskkonnalahendused OÜ 2018. a eksperthinnangu (II kd, tl 62-68) järgi on Leerimäe tee 12c kinnistul kanalisatsiooniavarii tulemusena 24 tunni jooksul tekkida võiv reostus umbes 1000 korda väiksem kui iga päev veehaarde sissevoolust tingituna paratamatult järve lisanduv orgaanika ja toitainete hulk. Isegi kui K. Silla ja T. Silla elamu tegelik reostuskoormus on mõnevõrra suurem kui hinnangus aluseks võetud ühepereelamu (2,5 inimesele vastava leibkonna) reostuskoormus, ei oleks sellegipoolest tegemist sedavõrd suure koguse reoveega, et see võiks ka otse Ülemiste järve pumbatuna mõjutada selle seisundit mõne reostusnäitaja osas. Kavandatavad trassid paiknevad Leerimäe tee 12c kinnistu idapiiril ehk järvest ja allikatest võimalikult kaugel, jättes piisava puhverala reostuse hajumiseks. Kaebajate ja P. Sedmani oletustel põhinevad väited ei veena ringkonnakohut selles, et ehitustegevusega kaasneks oluline mõju keskkonnale. Kirjeldatud teoreetiliste ohuolukordade esinemise tõenäosus pole suur. Isegi kui mõni neist peaks realiseeruma, ei kaasne sellega märkimisväärset negatiivset tagajärge järve veekvaliteedile. Ettevaatuspõhimõttest ei tulene, et tegevuse peaks keelama vähimagi keskkonnariski korral. Keskkonnariski tuleb kohaste ettevaatusmeetmete võtmisega võimalikult suurel määral vähendada (KeÜS § 11 lg 1). Praegusel juhul on riske vähendavateks meetmeteks eelkõige sanitaarkaitseala ja ehitustegevusele esitatavad täiendavad keskkonnanõuded. Olukorras, kus pole põhjust eeldada ehitustegevuse olulist mõju Ülemiste järve veekvaliteedile või allikatele ning riskid on mõistlikul määral maandatavad, ei ole alust kavandatavat tegevust mitte lubada. K. S ja T. S on teiste Leerimäe tee 12 omanikega kokku leppinud, et DP elluviimise käigus rajatakse kanalisatsioonitorustik ka mõisahooneni, kus tekkinud reovesi on seni kogutud reoveemahutisse. Mahuti likvideerimise ja moodsa kanalisatsioonitorustiku rajamisega kõrvaldatakse oluliselt suurem keskkonnarisk, kui võib lähtuda kavandatavast ühepereelamust, ja seega on DP-l keskkonnale vaieldamatult ka positiivne mõju. Arvestades, et keskkonnarisk on madal, võib öelda, et avalikud huvid ja kolmandate isikute erahuvi on praegusel juhul tasakaalus. Vaidlusaluse DP kehtestamist ei ole 17(22)
3-17-2788 kohane võrrelda Tartu mnt juures sanitaarkaitseala vähendamisega, mis on küll avalikes huvides, kuid samas on ka maanteel olulise keskkonnahäiringu tekkimise oht suurem.
30.Vastuseks ERL väitele, et halduskohus rikkus selgitamiskohustust, kui ei juhtinud kaebajate tähelepanu vajadusele esitada oma väidete kinnituseks tõendeid, märgib ringkonnakohus järgmist. Halduskohtu otsusest ei saa järeldada, et kaebus on jäänud rahuldamata just tõendite puudumise tõttu. Halduskohus leidis, et olukorras, kus vastustaja on olemasolevate andmete pinnalt adekvaatselt järeldanud ohu puudumist, ei saa kaebajad ilma mistahes tõendeid või veenvaid põhjendusi esitamata DP kehtestamise otsust vaidlustada ettevaatusprintsiibile tuginedes pelgalt argumendiga, et mõjude hindamine ei olnud piisav. 02.05.2018 otsuses haldusasjas nr 3-17-1088 leidis ringkonnakohus, et ettevaatusprintsiip ja laiaulatuslik juurdepääs õigusemõistmisele ei tähenda, et kaebaja võib esitada paljasõnalisi ja üldisi väiteid keskkonnariskide esinemise kohta; riski esinemine peab olema usutav. Kaebajad leiavad, et ehitustegevuse ebasoodne keskkonnamõju pole a priori välistatud, kuid ei ole suutnud halduskohut ega ka ringkonnakohut veenda selles, et vastustaja seisukoht ohu puudumise kohta on põhjendamatu ja ebaõige ning tugineb selgelt puudulikele andmetele.
31.Eespool märgitut arvestades leidis vastustaja õigesti, et kavandatava tegevusega ei kaasne olulist keskkonnamõju KeHJS § 6 lg 1 ja lg 2 p 22 ning Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu“ § 13 p 1 järgi (DP seletuskirja p 5). Asjaolu, et vastustaja seisukoht DP-s kavandatava tegevuse olulise mõju puudumisest keskkonnale ei tuginenud mistahes täiendavale analüüsile, ei väära selle õigsust. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtuga, et kahele kinnistule ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumiseks vajalike trasside rajamist ei ole alust pidada olulise keskkonnamõjuga taristu rajamiseks osundatud õigusaktide tähenduses. Samuti on põhjendamatu kaebajate seisukoht, et vaidlustatud DP näol on tegemist veemajanduse valdkonnas koostatava strateegilise planeerimisdokumendiga KeHJS § 33 lg 1 p 1 tähenduses.
32.KSH korraldamise vajadust ei tulenenud ka KeHJS § 33 lg 2 p-st 1 seoses sellega, et DP-s ei ole ette nähtud Hiiemäe ja Leerimäe teid ühendava kergliiklustee paiknemist Leerimäe tee 12 kinnistul. Halduskohus on õigesti märkinud, et Rae Vallavolikogu 21.05.2013 otsusega nr 462 kehtestatud ÜP-ga ei ole tee täpset asukohta paika pandud ning ÜP ei välista kergliiklustee rajamist tulevikus läbi ÜP järgi perspektiivse elamumaa otstarbega Hiiemäe tee 1a kinnistu, nagu on otstarbekaks peetud vaidlustatud DP-s. Ringkonnakohus märgib lisaks, et kõnealuse tee asukoha muutmine ei ole käsitatav ÜP põhilahenduse muutmisena (PlanS v.r § 9 lg 7) ning selle puhul pole alust rääkida ka olulisest keskkonnamõjust, mis eeldaks KSH korraldamist (vt KeHJS eelnõu (481 SE) seletuskiri, lk 38; KeHJS muutmise ning sellega seoses teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (800 SE) seletuskiri, lk 37-38).
33.DP seletuskirja p-s 5.2 on sätestatud ehitusaegsete lokaalsete mõjude leevendamise meetmed planeeringualal, sh meetmed Ülemiste järve veehaarde kaitseks. ERL märgib, et tegemist on samade tingimustega, mis esinevad ka muudes Rae vallas kehtestatud DP-des, s.o vaidlustatud DP-s pole toodud Ülemiste järve vahetu lähedusega seotud tingimusi. Samas ei nähtu ringkonnakohtule, et praegused keskkonnatingimused oleks selgelt ebapiisavad ning ka kaebajad pole nimetanud täiendavaid tingimusi, mis kindlasti oleks tulnud DP-s sätestada.
34.AS Maves töös nr 17056 märgiti, et alale, mis jääb senise (90 m) ja kehtestatava (ajaloolist piiri järgiva) sanitaarkaitseala piiride vahele, seatakse servituut AS-i Tallinna Vesi kasuks. Puudub vaidlus, et AS Tallinna Vesi on DP kooskõlastanud, kuid servituuti pole seatud. Kaebajad on välja toonud, et DP põhijoonis ei kajasta servituudi seadmise vajadust.
18(22)
3-17-2788 Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda servituudi seadmata jätmine ja selle DP põhijoonisel kajastamata jätmine DP-d õigusvastaseks.
35.DP seletuskirja p 4.1.3 järgi juhitakse sademevesi katuselt haljasalale ning immutatakse kinnistul või kogutakse ja taaskasutatakse elamu veevarustuses. Kaebajate arvates on see DP tingimus vastuolus Vabariigi Valitsuse määruse nr 99 § 7 lg-ga 1, mis sätestas, et heit- ja sademevee pinnasesse juhtimine ei ole lubatud veehaarde sanitaarkaitsealal või hooldusalal ja lähemal kui 50 m sanitaarkaitseala või hooldusala välispiirist ning lähemal kui 50 m veehaardest, millel puudub sanitaarkaitseala või hooldusala, või joogivee tarbeks kasutatavast salvkaevust. Määrus nr 99 oli kehtestatud VeeS v.r § 24 alusel, mis reguleerib vee kaitsmist reo- ja heitveega reostamise eest. VeeS v.r § 24 lg 2 sätestas, et Vabariigi Valitsus kehtestab reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse juhtimise nõuded ja piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed. Kehtestatud nõuded sõltuvad reoveekogumisalal tekkivast reostuskoormusest ning veekogu seisundiklassist. Kui reoveekogumisala käesoleva seaduse tähenduses puudub, sõltuvad nõuded reoveepuhasti reostuskoormusest ning veekogu seisundiklassist. Nimetatud sättest järeldub, et määrus nr 99 reguleerib reoveekogumisalal tekkinud reovee puhastamist ning heit- ja sademevee suublasse juhtimist. Reoveekogumisala on VeeS v.r § 2 p 22 järgi ala, kus on piisavalt elanikke või majandustegevust reovee ühiskanalisatsiooni kaudu reoveepuhastisse kogumiseks või heitvee suublasse juhtimiseks. Sademevesi on VeeS v.r § 2 p 31 kohaselt sademetena langenud ning ehitiste, sealhulgas kraavide kaudu kogutav ja ärajuhitav vesi. Eelnevat arvestades leidis halduskohus õigesti, et määruse nr 99 § 7 lg-s 1 peeti silmas suuremalt alalt ehitiste (drenaažid, rentslid, kraavid jms) kaudu kogutud ning ära juhitud vee pinnasesse immutamist, mitte ühe kinnistu piires tekkinud sademevee pinnasesse immutamist.
36.Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja pole rikkunud PlanS v.r § 10 lg 61 p-st 4 tulenevat keeldu. Viidatud sätte kohaselt ei olnud lubatud anda DP koostamist või selle tellimist üle DP koostamisest huvitatud isikule, kui planeering koostatakse ranna või kalda piiranguvööndis looduskaitseseaduse tähenduses. DP koostamise tellijaks on 07.04.2014 lepingu (II kd, tl 172174p) järgi Rae vald. Kaebajate väide, et de facto tellis DP koostamise T. S, on alusetu.
37.ERL arvates oleks tulnud pärast allikate kandmist DP joonisele see uuesti AS-iga Tallinna Vesi ja muude võimalike isikutega uuesti kooskõlastada. Arvestades, et DP kohaselt on ehitised kavandatud väljapoole 27.07.2009 kehtestatud sanitaarkaitseala piire ning allikate joonisele kandmise järel selles osas midagi ei muutunud, ei ole ringkonnakohtule äratuntav vajadus kooskõlastada DP uuesti AS-iga Tallinna Vesi või muude isikutega, keda kaebaja pole nimetanud.
38.Halduskohus on analüüsinud kaebajate etteheiteid DP väidetavatele puudustele seoses trasside kauguse määramisega naaberkinnistust, tee teenindusmaa jätmisega ja vareme saatuse määramisega. Tegemist ei olnud küsimustega, mida DP-s oleks kindlasti pidanud käsitlema ehk mille lahendamata jätmine tingiks DP õigusvastasuse. Põhjendamatud on ka kaebajate väited seoses DP joonisel piirangualade ja hoone mahu väidetavalt eksitava kajastamisega. Ühestki õigusaktist ei tulene, et DP joonisele ei tohiks kanda ranna või kalda ehituskeeluvööndi piiri (looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg 1 p 4), kui vastaval veekogul on ka sanitaarkaitseala. DP joonisel on kajastatud kavandatavate hoonete ligikaudne paigutus ja ehitusalune pind; hoonete lubatavad parameetrid on toodud DP seletuskirja p-s 3.3 (pos 2) ning need on piisavad, et huvitatud isik saaks ettekujutuse kavandatavatest hoonetest.
39.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et rikutud pole kaebajate õigust olla ära kuulatud. Leerimäe tee 12 DP 21.09.–04.10.2015 toimunud avaliku väljapaneku käigus oli igaühel võimalik esitada oma seisukohti ja vastuväiteid. M.A esitas 02.10.2015 oma vastuväited (I kd, 19(22)
3-17-2788 tl 24-27p), millele Rae Vallavalitsus vastas 29.10.2015 kirjaga (I kd, tl 28-30p). M.A ettepanekuid osaliselt arvesse võttes täiendas vastustaja DP seletuskirja (I kd, tl 31-40; täiendused on tähistatud punasega). 26.01.2016 toimus Harju maavalitsuses Leerimäe tee 12 DP avalikul väljapanekul arvestamata jäetud vastuväidete arutelu (protokoll – I kd, tl 47-47p), mille käigus ei jõudnud pooled kokkuleppele. Kaebaja esitas 09.02.2016 Harju Maavalitsusele oma vastuväited (I kd, tl 51-55p). Harju maavanem asus järelevalvemenetluse tulemusel seisukohale, et DP koostamisel ei ole rikutud õigusaktist tulenevaid nõudeid, mistõttu andis maavanem DP-le oma heakskiidu (Harju maavalitsuse 18.10.2017 kiri – I kd, tl 178-183). Seega sai M.A esitada oma vastuväited ning neid analüüsisid nii vastustaja kui ka maavanem. Asjaolu, et pärast kaebaja vastuväidete esitamist muudeti sanitaarkaitseala piiri, ei muutnud DP lahendust, mistõttu poleks see asjaolu saanud mõjutada ka maavanema järelevalvemenetluse tulemust. ERL esitas Rae Vallavalitsusele 27.10.2017 taotluse tema kaasamiseks Leerimäe tee 12 DP menetlusse (II kd, tl 164-165). Rae Vallavalitsus vastas taotlusele 23.11.2017 kirjaga (I kd, tl 223-224), milles märkis, et kuna ERL ei esitanud DP avaliku väljapaneku ajal ettepanekuid ega vastuväiteid, ei ole teda võimalik DP menetlusse kaasata. Puudub vaidlus, et ERL ei kuulunud PlanS v.r § 16 lg-s 4 loetletud puudutatud isikute hulka, kelle vastustaja oleks pidanud kindlasti DP koostamise menetlusse kaasama. PlanS v.r § 16 lg 8 kohaselt võis planeeringu koostamise ajal iga isik esitada ettepanekuid ja vastuväiteid planeeringu kohta. Planeeringu koostamine on planeeringu algatamisele järgnev planeerimismenetluse etapp, mille lõppedes teeb kohalik omavalitsus otsuse planeeringu vastuvõtmise kohta (Riigikohtu 18.02.2002 otsus nr 3-3-1-802, p-d 2 ja 9; 19.04.2007 otsus nr 3-3-1-12-07, p 18). Asja materjalidest ei nähtu, et ERL oleks DP koostamise või DP vastuvõtmisele järgnenud avaliku arutelu käigus esitanud planeeringulahenduse kohta ettepanekuid või vastuväiteid. Seadusest ei tulenenud alust ERL DP menetlusse kaasamiseks ja ära kuulamiseks pärast nimetatud etappide läbimist. DP kehtestamiseks korraldatakse avalik menetlus selleks, et iga huvitatud isik saaks soovi korral menetluses osaleda. Selleks oligi PlanS v.r § 16 lg-s 8 sätestatud ettepanekute ja vastuväidete esitamise võimalus ning avaliku väljapaneku ja arutelu korraldamine. Üldsuse esindajad ei saa eeldada, et pärast kaasarääkimiseks antud aja möödumist saavad nad suvalisel hetkel taotleda enda kaasamist DP menetlusse. Pealegi tooks sellise võimaluse andmine kaasa DP menetluse venimise ning ei oleks kooskõlas haldusmenetluse seaduse § 5 lg-st 2 tulenevate põhimõtetega.
40.Asjaolust, et ajal (2006. a), kui M.A soetas Leerimäe tee 12b kinnistu eesmärgiga ehitada sinna elamu, ei olnud ette nähtud Leerimäe tee 12 kinnistu osa, mis praegu kannab nime Leerimäe tee 12c, hoonestamist, ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et kõnealusele kinnistu osale kunagi midagi ei ehitata. Leerimäe tee 12 kinnistu sihtotstarve oli juba varem elamumaa (sh Rae valla ÜP-s) ning sanitaarkaitseala ulatumine kinnistule ei välistanud kinnistu täiendavat hoonestamist; sanitaarkaitseala piiri muutmisega loodi üksnes paremad tingimused hoonestusala paigutamiseks. LKS § 37 lg 3 kohaselt ei ole ranna või kalda piiranguvööndis keelatud elamu ehitamine. Rae Vallavalitse 22.06.2004 korraldusega nr 970 kinnitatud lähtetingimuste Leerimäe tee 10 kinnistu teise osa DP koostamiseks (I kd, tl 184p-185p) p-s 4.3 sätestatud nõudest („Planeeringus mitte ette näha tiheasustusalana hoonestamist Ülemiste järve piiranguvööndis“) ei saanud teha lõplikke järeldusi kõnealuse planeeringuga hõlmatud alast väljapoole jäävate kinnistute kohta. Maa-ameti ja Keskkonnaameti 2012. a kirjades (kaebuse lisad 31–34; I kd, tl 190-193) ei ole kinnitatud kaldajoone/veepiiri muutmist põhikaardil ja sellest tulenevalt sanitaarkaitseala piiri muutmist, vaid üksnes mööndud sellist võimalust. Sanitaarkaitseala piiri korrigeerimisest teavitas Keskkonnaamet alles 25.01.2016 kirjas (I kd, tl 48-50) ehk vaidlusaluse DP menetluse ajal. M.A leidis oma 02.10.2015 vastuväidetes (p 4), et DP-s tuleks krundi hoonestusala täpsemalt määratleda, arvestades, et see hõlmab ligi 3000 m2. Rae Vallavalitsus märkis oma 29.10.2015 20(22)
3-17-2788 kirjas (p 4), et hoonestusala on tuleohutusnormidest lähtudes kavandatud 5 m kaugusele kinnistu piiridest. DP-s on illustreerivalt kajastatud hoonete võimalik paiknemine hoonestusalas; hoonete lõplik asukoht määratakse ehitusprojekti koostamisel. DP seletuskirja p 3.3 järgi on Leerimäe tee 12c kinnistule (pos 2) lubatud ehitada kuni 3 hoonet, sh 2 abihoonet; hoonete suurim lubatud ehitisealune pindala on 570 m2; elamu võib olla kuni kahekorruseline ja kuni 8 m kõrgune ning abihooned ühekorruselised ja kuni 5 m kõrgused. DP seletuskirja p 3.4 järgi võib krundil maapinda tõsta kuni 0,5 m (abs.h = max 39.50 m), sokli kõrgus võib olla kuni 1,1 m maapinnast (abs.h = max 40.60 m) ning räästa kõrgus viilkatusel kuni 5 m maapinnast (abs.h = max 44.50 m). Ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebaja oleks haldusmenetluses (pärast DP seletuskirja täiendamist) esitanud konkreetseid vastuväiteid nendele näitajatele. 26.01.2016 arutelul tõi kaebaja DP suurima probleemina välja asjaolu, et planeeringulahenduses on lähtutud sanitaarkaitseala ebaõigest piirist ning nentis ka 09.02.2016 vastuväidetes, et kuna kõnealuse probleemi tõttu pole planeeringu edasine menetlemine võimalik, ei ole tema muudel vastuväidetel enam erilist tähtsust. Kaebaja vastuväidetest ja ettepanekutest, mis puudutavad peamiselt DP väidetavaid vastuolusid õigusaktidega, ei selgu, kuidas riivab üks või teine konkreetne DP tingimus tema subjektiivseid õigusi. Sellest tulenevalt ei saa vastustajale ette heita, et ta ei kaalunud põhjalikumalt M.A ja kolmandate isikute põrkuvaid huvisid. Asjaolu, et DP realiseerimine mõjutab M.A kinnistult avanevat vaadet ning tema kinnistu väärtus tõenäoliselt väheneb, ei anna M.Ale õigust keelata Leerimäe tee 12c kinnistu hoonestamist ega nõuda hoonete paigutamist ja muude parameetrite määramist talle sobivaimal moel. Kaebaja soov säilitada piiramatu vaade ei ole kaalukam kui kolmandate isikute õigus neile kuuluvat elamumaa krunti hoonestada. M.A väide, et Leerimäe tee 12c kinnistu hoonestamise tulemusel võetakse temalt ära igasugune vaade, on liialdatud. DP-ga kavandatav elamu ja abihooned saavad piirata kaebaja kinnistult avanevat vaadet eelkõige ühes suunas ehk järve suunas. Arvestada tuleks ka seda, et M.Ale kuuluva Leerimäe tee 12b kinnistu pind asub Leerimäe tee 12c kinnistust märgatavalt (kuni 2 m) kõrgemal, mistõttu rajati ka kinnistute piirile tugimüür, et vältida sademevete valgumist naaberkinnistule. M.A elamu kõrgus on ehitisregistri järgi 9 m. Isegi kui Leerimäe tee 12c kinnistul tõstetakse maapinda kuni 0,5 m võrra, siis jääb kavandatav elamu M.A elamust nii sokli kui ka katuse kõrguse poolest madalamale. ERI Kinnisvara eksperthinnangu (III kd, tl 45-62) lk 31 toodud joonise järgi on M.A elamu kõrgus 50,45 m merepinnast, kavandataval hoonel aga 47,50 m, s.o kõrguste vahe on ligi 3 m. Menetluskulud
41.HKMS § 108 lg 12 järgi kohaldatakse menetluskulude jaotusele tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-des 173 ja 175 sätestatut. TsMS § 173 lg 4 kolmandast lausest tuleneb, et kui menetluskulud jäävad ühiselt mitme menetlusosalise kanda, tuleb lahendis märkida, kas nad vastutavad osa- või solidaarvõlgnikena. Osavõlgnikud peavad täitma sama osadeks jagatava kohustuse reeglina võrdsetes osades (võlaõigusseaduse (VÕS) § 63 lg 1), solidaarvõlgnike puhul aga võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist (VÕS § 65 lg 1). Halduskohus mõistis kaebajatelt solidaarselt välja T. S kasuks menetluskulu 4400 eurot. See tähendab, et T. S võib nõuda kogu summa tasumist näiteks kas ERL-lt või M.Alt. Kuna omavahelistes suhetes peavad solidaarvõlgnikud täitma kohustuse võrdsetes osades, kui ei ole teisiti määratud (VÕS § 69 lg 1), siis sellisel juhul tekib kogu menetluskulu tasunud kaebajal 2200 euro suurune tagasinõue teise kaebaja vastu (VÕS § 69 lg 1). ERL on vaidlustanud kolmandate isikute menetluskulude väljamõistmise solidaarselt ERL-lt ja M.Alt. ERL märgib, et ehkki kaebajad esitasid halduskohtus ühiseid menetlusdokumente, oleks 21(22)
3-17-2788 kohus pidanud menetluskulude jaotuse üle otsustamisel arvestama asjaoluga, et ERL on mittetulunduslik keskkonnaorganisatsioon, kes seisab avalike huvide eest. ERL osundab, et Århusi konventsiooni järgi tuleb tagada, et keskkonnaasjades ei oleks kohtumenetlus selles osalemist takistavalt kallis. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul peaks kaebajatelt menetluskulude väljamõistmisel eristama, milliste huvide kaitseks on konkreetne kaebaja kohtusse pöördunud: kui ERL on esitanud kaebuse avalike huvide kaitseks, siis M.A kaitseb eelkõige oma subjektiivseid õigusi. Kaebused polnud seega täies ulatuses kattuvad. Sellises olukorras on mõistlikum mõista menetluskulud kummaltki kaebajalt välja kindla summana, s.o kaebajad vastutaksid kohustuse täitmise eest osavõlgnikena. Ringkonnakohus ei näe siiski alust ERL kanda jäävate menetluskulude summat vähendada. 2200 eurot ei ole sedavõrd suur summa, et pidada selle väljamõistmist mittetulundusühingust keskkonnaorganisatsioonilt automaatselt Århusi konventsiooniga vastuolus olevaks. Kaebajatelt välja mõistetud summa ei ole vaidluse mahtu ja keerukust arvestades ülemäära suur. Kaebajate kulud olid kokku oluliselt suuremad: ERL taotles esimese astme kohtus 3742,50 euro suuruse ning M.A 11 712,40 euro suuruse menetluskulu väljamõistmist. Ringkonnakohtu hinnangul on õiglane, et ERL kolmanda isiku menetluskulude ühe põhjustajana kannab oma osa viimase põhjendatud ja vajalikest kuludest. Eelneva põhjal muudab ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 2 selliselt, et kummaltki kaebajalt mõistetakse T. S menetluskulude katteks välja 2200 eurot.
42.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebajate apellatsioonkaebused ei kuulu põhiosas rahuldamisele, jäävad menetluskulud kaebajate kanda. Vastustaja pole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Kolmandate isikute K. S ja T. S menetluskulud on kandnud T. S, kes taotleb apellatsioonimenetluses 1944 euro suuruse menetluskulu hüvitamist. T. S menetluskulud koosnevad 216 euro suurusest dokumentaalse tõendi (asjatundja arvamuse) saamise kulust ja 1728 euro suurusest õigusabikulust. Kolmandate isikute esindajal on õigusteenuse osutamisele kulunud 12 tundi, sh kohtuistungiks ettevalmistamisele ja kohtuistungil osalemisele 4 tundi. Kolmandate isikute menetluskulud ei ületa nende esimeses kohtuastmes kantud kulusid ning on ringkonnakohtu hinnangul vaidluse mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud ja vajalikud. Sellises suuruses menetluskulu hüvitamist ei saa pidada kaebajate edasikaebeõigust takistavaks. Kuna kolmandate isikute esitatud dokumentaalne tõend on esitatud vastuseks ERL esitatud P. Sedmani arvamusele, tuleb 216 euro suurune asjatundja arvamuse saamise kulu jätta ERL kanda. Muus osas pole võimalik eristada, kui suur osa T. S kuludest on seotud ühe või teise kaebaja apellatsioonkaebusega, kuivõrd kaebajad on esitanud sarnaseid väiteid ning M.A on ühtlasi nõustunud ERL väidetega. Seega tuleb T. S õigusabikulud (1728 eurot) kanda kaebajatel võrdsetes osades. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et T. Silla menetluskulu tuleb kaebajatelt välja mõista selliselt, et M.Alt tuleb T. S kasuks välja mõista 864 (1728÷2) eurot ning ERL-lt 1080 ((1728÷2)+216) eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
22(22)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.