Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse teatavakstegemine Haldusasja number
Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 26. november 2019, Tallinn 3-17-2788
Haldusasi
M.A.i ja MTÜ Eesti Roheline Liikumine kaebus Rae Vallavalitsuse 21. novembri 2017 korralduse nr 1582 tühistamise nõudes.
Menetlusosalised
Kaebaja: M.A. Esindaja: v.adv. Enno Heringson Kaebaja: Eesti Roheline Liikumine Esindajad: Siim Vahtrus, Peep Mardiste Vastustaja: Rae vald Esindaja: Maiga Liiv Kolmandad isikud K.S. ja T.S. Esindaja: v.adv Silja Holmser Kolmandad isikud: S.R., M.K., Marine Services OÜ, K.P. ja M.P. Esindajad: v.adv K.S., T.S.
RESOLUTSIOON
1.Jätta M.A.i ja MTÜ Eesti Roheline Liikumine kaebus rahuldamata.
2.Mõista M.A.ilt ja MTÜ-lt Eesti Roheline Liikumine solidaarselt välja T.S. kasuks menetluskulu 4400 (neli tuhat nelisada) eurot.
3.Jätta rahuldamata kolmandate isikute taotlus esialgse õiguskaitse viivitamatuks tühistamiseks. Esialgne õiguskaitse kehtib kuni käesolevas kohtuasjas kohtuotsuse või muu menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, kui kõrgema astme kohus ei otsusta teisti. Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 27. detsembril 2019 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Rae Vallavalitsuse 21. novembri 2017 korraldusega nr 1582 kehtestati Järveküla Leerimäe tee 12 kinnistu ja lähiala detailplaneering, millega jagati senine elamumaa sihtotstarbega Leerimäe tee 12 kinnistu kaheks elamumaa sihtotstarbega kinnistuks ja määrati ehitusõigus. Detailplaneering hõlmab esiteks praegust Leerimäe tee 12 kinnistut1, kus asub olemasolev kuue korteriga elamu ja kuhu detailplaneeringuga uute hoonete ehitamiseks ehitusõigust ei kavandata ning teiseks praeguseks moodustatud Leerimäe tee 12c kinnistut2, kuhu võib detailplaneeringu kohaselt ehitada ühe elamu ja kuni kaks abihoonet selliselt, et hoonete suurim lubatud ehitusalune pindala on 570 m2 (sh. abihoonetel 80 m2) ning elamu võib olla kuni 2korruseline ja kuni 8 m kõrgune, abihooned aga 1-korruselised ja kuni 5 m kõrged.
KAEBAJATE NÕUE JA PÕHJENDUSED
2.M.A., kes on Leerimäe tee 12c kinnistuga piirneva Leerimäe tee 12b kinnistu omanik ning MTÜ Eesti Roheline Liikumine esitasid 18. detsembril 2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse Rae Vallavalitsuse 21. novembri 2017 korralduse nr 1582 tühistamise nõudes. Käesoleva kohtuasja menetlus oli peatatud kuni kohtuotsuse jõustumiseni kohtuasjas nr 3-17-16133.
3.Esiteks on kaebajad seisukohal, et vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamisel ei ole piisavalt arvesse võetud planeeritava ala paiknemist Ülemiste järve vahetus läheduses ja selle piirnemist tavapärasest oluliselt väiksemana kehtestatud sanitaarkaitsealaga. Kaebajad leiavad, et kuigi detailplaneeringus ette nähtud ehitusala ei ulatu kuni 30. septembrini 2019 kehtinud veeseaduse (edaspidi „VeeS“) § 28 lõike 52 alusel kehtestatud sanitaarkaitsealale, ei ole detailplaneeringu kehtestamisel siiski välja selgitatud ja nõuetekohaselt kaalutud kõiki asjassepuutuvaid keskkonnamõjusid, pidades silmas, et mujal Ülemiste järvest sama kaugel ei ole lubatud isegi inimeste liikumine. Seejuures on kaebajad seisukohal, et VeeS § 28 lõike 52 kehtestamisel ei arvestanud seadusandja ettevaatusprintsiibi ega direktiivi 2000/60/EÜ4 artiklis 4 sätestatud eesmärkidega, olles kehtestanud liidu õiguse kohaseks rakendamiseks vajalikku üldregulatsiooni leevendava meetme, jättes aga kehtestamata vastumeetmed, mis tagaks, et leevenduse kasutamise korral oleks direktiivi eesmärgid saavutatavad. Kaebajad leiavad, et selles olukorras on direktiivi nõuetekohase rakendamise kohustus vastustajal, kes pidi veekogude seisundi parandamise eesmärgiga planeerimisdiskretsiooni teostamisel arvestama. Kaebajad viitavad ka asjaolule, et direktiivi 2006/60 artikli 13 lõike 1 alusel kinnitatud Ülemiste järve hõlmava Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava kohaselt ulatub siseveekogu sanitaarkaitseala siiski 90 meetrini kaldast. Kaebajad heidavad vaidlusalusele detailplaneeringule ette, et selle seletuskirjas on üldsõnaliselt viidatud sellele, et ala piirdub sanitaarkaitsealaga, ent mingeid täiendavaid meetmeid sellega seoses ei ole detailplaneeringus ette nähtud ega põhjendatud, miks neid meetmeid vaja ei ole. Seejuures märgivad kabeajad, et ettevaatusprintsiibist tulenevalt ei ole mitte nende kohustus tõendada, et mingisugune oht eksisteerib, vaid selle oleks vastustaja pidanud enne otsuse vastu võtmist selgeks tegema.
Kohtuasja 3-17-1613 esemeks oli M.A.i ja MTÜ Eesti Roheline Liikumine kaebus Keskkonnaameti 5. juuli 2017 otsusele, millega kehtestati Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piir Leerimäe tee 12 (sh. praeguse Leerimäe tee 12c) kinnistu juures. Kõnealune kohtumenetlus on lõppenud jõustunud kohtuotsusega, millega jäeti kaebus rahuldamata.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000 direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, lk 1, ELT eriväljaanne 15/05, lk 275, edaspidi „direktiiv 2000/60“).
-2-
4.Konkreetsete näidetena toovad kaebajad esile, et detailplaneeringu realiseerimisega kaasneb trasside rajamine, mille puhul on vajalik pinnase lõhkumine, mis tähendab et lahti kaevatakse ka allikaid toitvad põhjavee sooned, mille tulemusel võivad allikad jääda veetoiteta, samuti võib põhjavette sattuda filtreerumata pinnavett. Kaebajate hinnangul tehakse loodusliku pinnase rikkumisega ja selle loodusliku filtreerimisvõime muutmisega igal juhul võimalikuks ida-kagu poolt, kõrgematelt aladelt pärineva sade- ja pinnavete kiirem sattumine allikasse ja järve. Peale selle märgivad kaebajad, et uus elamu ja sellega seotud kanalisatsioonitrassid viivad potentsiaalse reostusallika Ülemiste järvele oluliselt lähemale, kaotades samas ka mujalt, st Ülemiste järvest võrreldes Leerimäe tee 12c kinnistuga kõrgemal asuvatelt aladelt lähtuva avariilise reostuse tuvastamiseks ja neutraliseerimiseks vajaliku puhvertsooni. Veel märgivad kaebajad, et detailplaneeringus on ette nähtud 15 sõiduki parkimine detailplaneeringuga hõlmatud kinnistutel, ent ei ole ette nähtud kohase õlipüüduritega drenaaži rajamist. Kaebajate hinnangul on väga küsitav ka planeeritaval alal maapinna tõstmine, kuna selle tulemusel voolavad pinna- ja sadeveed suure tõenäosusega suurest langusest tulenevalt ilma pinnasesse imbumata Ülemiste järve ja samuti Suurde Mõisaallikasse.
5.Teiseks heidavad kaebajad ette, et vastustaja on põhjendamatult kaalumata jätnud keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkuse olukorras, kus planeeritakse ehitamist alale, mis üldreeglina peaks olema sanitaarkaitseala. Keskkonnamõju strateegilise hindamise oleks kaebajate väitel pidanud läbi viima ka sellest tulenevalt, et sisuliselt muudetakse vaidlusaluse detailplaneeringuga üldplaneeringut osas, milles viimases nähti ette kergliiklustee kulgemine üle Leerimäe tee 12 kinnistu kaguserva. Keskkonnamõju strateegilist hindamist olnuks kaebajate meelest vajalik kaaluda ka keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi „KeHJS“) § 33 lg 1 alusel, sest planeeritav tegevus on asukoha tõttu otseses puutumuses veemajanduse valdkonnaga ning liiati kavandatakse detailplaneeringuga ka ühisveevärgi ja kanalisatsiooni rajamist. Sisuliselt leiavad kaebajad, et keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus oleks tulnud välja selgitada, kas erandina vähendatud sanitaarkaitsealale ehk lähemale kui 90 meetrit järvest on detailplaneeringus kavandatu ehitamine ohutu. Kaebajad heidavad ette, et vastustaja ei ole üldse analüüsinud, kas niivõrd lähedal Tallinna linna joogiveehaardele on ikkagi välistatud igasugune keskkonnamõju, vaid põhjendamatult eeldanud, et sellist mõju ei ole.
6.Kolmandaks leiavad kaebajad, et M.A.il oli õiguspärane ootus sellele, et Leerimäe 12b kinnistu ja järve vahele ehitada ei saa, kuna vastustaja varasem käitumine eeskätt Leerimäe tee 12b kinnistut hõlmanud detailplaneeringu menetluses sellise mulje üheselt jättis. Nimetatud kaebaja heidab ette, et vastustaja on jätnud ta ära kuulamata osas, mis puudutab Leerimäe tee 12c krundile rajatava elamu paiknemist, hoonestuse mahtu maapinna tõstmist. Kaebajad märgivad, et detailplaneeringu kohaselt lubatud ehitusmaht vastab sisuliselt 20 korteriga korterelamu mahule. M.A. väidab, et detailplaneeringu realiseerimise tulemusena väheneb tema kinnistu väärtus 20% võrra.
7.MTÜ Eesti Roheline liikumine leiab samuti, et vastustaja on olulisel määral rikkunud ärakuulamisõigust, kuna ei võimaldanud nimetatud keskkonnaorganisatsioonil detailplaneeringu menetluses osaleda, kuigi viimane seda võimalust 26. oktoobri 2017. aasta kirjas sõnaselgelt taotles.
8.Kaebajad leiavad, et detailplaneeringu joonised on eksitavad, kuna ühelt poolt on seal tegelikust väiksemana kajastatud Leerimäe tee 12c kinnistule kavandatava ehitise suurus ning -3-
teiselt poolt on joonisele kantud erinevad piiranguvööndite piirid, mis antud juhul ei oma tähtsust, küll aga tekitavad segadust.
9.Kaebajad on seisukohal, et vastustaja on rikkunud kuni 30. juunini 2015 kehtinud planeerimisseaduse (edaspidi „PlanS v.r.“) § 10 lõikes 61 sätestatud keeldu, olles sisuliselt vaidlusaluse detailplaneeringu koostamise tellimise üle andnud asjast huvitatud kolmandatele isikutele.
10.Kaebajad heidavad vaidlusalusele detailplaneeringule ette veel seda, et määramata on trasside kaugus naaberkinnistutest, mis peab olema vähemalt 5 meetrit; seda, et Leerimäe tee 12 hoone juurde viiva tee puhul ei ole ette nähtud tee teenindusmaad; seda, et Leerimäe tee 12c kinnistul oleva vareme edasist saatust ei ole detailplaneeringus määratletud; seda et detailplaneeringu joonised on eksitavad nii kavandatava ehitise suuruse kui ka erinevate piirangualade joonte tõttu ning ka seda, et detailplaneeringus on ette nähtud sadevee immutamine kinnistul, mis ei ole aga kooskõlas Vabariigi Valitsuse 29. novembri 2012. a määruse nr 99 „Reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse juhtimise kohta esitatavad nõuded, heit- ja sademevee reostusnäitajate piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed“ § 7 lõikes 1 sätestatuga. Kaebajad peavad ka lubamatuks olukorda, kus detailplaneering kooskõlastati Keskkonnaameti ja AS-iga Tallinna Vesi enne seda, kui joonistele kanti Suur Mõisaallikas, ning leiavad, et pärast jooniste vastavas osas täiendamist oleks tulnud uued kooskõlastused küsida.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
11.Rae vald vaidleb kaebusele vastu, rõhutades esiteks, et detailplaneeringus ette nähtud ehitusala ei ulatu Ülemiste järve sanitaarkaitsealale. Vastustaja hinnangul on detailplaneeringu seletuskirja punktis 5 piisavalt käsitletud keskkonnatingimusi, mis muuhulgas näevad ette meetmed ka Ülemiste järve kahjustamise vältimiseks. Vastustaja rõhutab, et juba detailplaneeringu koostamise lähteseisukohtade punktis 9 leiti, et ühe üksikelamu ja planeeritavas mahus infrastruktuuri ehitamisega ei kaasne olulisi keskkonnamõjusid, mistõttu ei ole vajalik selle vältimiseks erimeetmeid ette näha.
12.Vastustaja meelest on keskkonnamõjude hindamise vajalikkust kaalutud juba detailplaneeringu koostamise lähteseisukohtades ning põhjendatult leitud, et see ei olnud vajalik. Vastustaja hinnangul ei ole kergliiklustee planeerimata jätmine vaidlusaluses detailplaneeringus käsitatav üldplaneeringu muutmisena.
13.Ärakuulamisõiguse osas leiab vastustaja, et M.A. oli detailplaneeringu menetlusse algusest peale kaasatud, esitanud ettepanekuid ja vastuväiteid ning on saanud nendele ka vastuseid, mistõttu on ärakuulamisõiguse rikkumise argument põhjendamatu. Vastustaja on seisukohal, et kuna detailplaneeringuga kavandatav hoonestusala asub piisavas kauguses Leerimäe tee 12b kinnistul asuvast hoonest ja hoone maht ei ületa üldplaneeringus ettenähtut, samuti ei too planeeringuala tõstmine sadevee probleeme Leerimäe tee 12b kinnistul, siis on M.A.i subjektiivsete õiguste rikkumine välistatud.
14.MTÜ Eesti Roheline Liikumine ärakuulamise osas selgitab vastustaja, et MTÜ Eesti Roheline Liikumine planeerimismenetluses osalemise eelduseks olevaid ettepanekuid ja vastuväiteid ei esitanud ja seega ei saanud vastustaja neile ka vastata ega pidanud täiendavalt kõnealust keskkonnaorganisatsiooni ära kuulama. -4-
15.Vastustaja ei nõustu kaebajate väitega PlanS v.r. § 10 lg 61 rikkumise kohta, selgitades, et detailplaneeringu koostamiseks sõlmis lepingu vald, kes oli tellijaks.
16.Vastustaja selgitab, et detailplaneeringus on näidatud üksnes trasside põhilahendused ja nende täpsem paiknemine selgub alles projekteerimise käigus. Leerimäe tee 12 juurde viiva tee teehooldusmaa kohta selgitab vastustaja, et tegemist on erateega, mis ei pea vastama avalikele teedele esitatavatele nõuetele. Planeeringualale jääva vareme osas märgib vastustaja, et detailplaneeringu realiseerimisel soovitakse see taastada, saab seda teha etteantud hoonestusmahtude raames, mitte lisaks neile. Detailplaneeringu joonistel kajastatud piirangualade jooned kajastavad vastustaja väitel tegelikku seisu ning joonistele kantud hooned ei pea kajastama detailplaneeringuga võimaldatavat maksimaalset mahtu ega olema mõõtkavas, kuna need on üksnes illustratiivse tähendusega.
KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHT
17.Kolmandad isikud K.S. ja T.S. vaidlevad kirjalikus seisukohas kaebusele vastu. Kohtuistungil avaldas ülejäänud kolmandate isikute esindaja, et ka ülejäänud kolmandad isikud nõustuvad nende seisukohtadega. Kolmandad isikud peavad ainetuks kogu kaebajate argumentatsiooni lähtuvalt nn tegelikust, faktilisest ja/või seadusjärgsest sanitaarkaitseala piirist, kuna antud juhul on Ülemiste järve sanitaarkaitseala piirid kehtestanud Keskkonnaamet ning kaebajate väide, et hoonestusala on planeeritud sanitaarkaitsealasse on selgelt väär.
18.Kolmandad isikud leiavad, et vaidlusalune detailplaneering ei muuda üldplaneeringut, sest üldplaneeringu kaardile ei ole Leerimäe tee ja Hiiemäe tee vahele kergliiklusteed kantud ning üldplaneeringu seletuskirja punktis 4.8 on märgitud, et üldplaneeringuga kavandatud teede asukohad on indikatiivsed ning täpsustuvad detailplaneeringute ja projektide koostamise käigus.
19.Kolmandate isikute hinnangul kaalus vastustaja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist ja vastavad kaalutlused on esitatud Rae Vallavalitsuse 5. augusti 2014 korralduses nr 997. Kolmandad isikud rõhutavad, et Keskkonnaameti 5. juuli 2017. aasta korraldusega toimunud sanitaarkaitseala piiri muutus detailplaneeringu lahendust tegelikult ei muutnud, vaid detailplaneering lähtus 2009. aastal kehtestatud sanitaarkaitseala piiridest.
20.Kolmandad isikud leiavad, et kaebajad on esitanud täielikult põhjendamatuid ning tõendamata väiteid, et detailplaneeringuga kavandav tegevus võib ohustada Ülemiste järve veekvaliteeti. Kolmandad isikud viitavad seejuures OÜ Keskkonnalahendused eksperthinnangule, kus on leitud, et hüpoteetiline reostus saaks tekkida üksnes kanalisatsiooniavarii korral ja olukorras, kus 24 tunni jooksul juhitakse järve 100 inimesega majapidamise puhastamata reovett, milline stsenaarium on kolmandate isikute hinnangul ilmselgelt ebareaalne.
21.Kolmandad isikud on veendumusel, et M.A.il ei saanud olla mingisugust õigustatud ootust praeguse Leerimäe tee 12c kinnistu hoonestamise vältimiseks, arvestades, et Leerimäe tee 12 kinnistul tervikuna on kogu aeg olnud elamumaa sihtotstarve. Kolmandad isikud on seisukohal, et M.A.il puudub subjektiivne õigus nõuda endale meelepärase vaate säilitamist ning naaberkinnistu hoonestamise vältimist.
22.Detailplaneeringu materjalid ei jäta kolmandate isikute hinnangul kahtlust, et M.A. on detailplaneeringu menetluses ära kuulatud ning tal on olnud võimalus oma seisukohti ja arvamusi avaldada ja see, et tema seisukohti ei ole soovitud ulatuses arvestatud, ei anna alust -5-
väita, et tema ärakuulamisõigust on rikutud. MTÜ Eesti Roheline Liikumine ärakuulamisõiguse osas leiavad kolmandad isikud, et MTÜ Eesti Roheline Liikumine detailplaneeringu avaliku väljapaneku raames omapoolseid seisukohti ning vastuväiteid ei esitanud.
23.Kolmandad isikud nõustuvad vastustaja järeldusega, et detailplaneeringu koostamise tellimist ei ole vastustaja üle andnud ning asjaolu, et huvitatud isik samuti planeeringu koostajaga suhtles, on igati tavapärane ega ole kuidagi vaadeldav planeeringu koostamise tellimise üleandmisena.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
24.Vaadanud läbi toimiku materjalid ja kuulanud ära menetlusosaliste poolt kohtuistungil esitatud seisukohad, leian et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Alljärgnevalt esitatud põhjustel olen kokkuvõttes seisukohal, et vastustaja võis järeldada, et Ülemiste järve seisundi kaitse on tagatud inimtegevuse piiramisega sanitaarkaitsealal ning ühe elamu ja kõrvalhoone ehitamine koos trasside väljaehitamisega sanitaarkaitseala piirist väljapoole jäävale elamumaa sihtotstarbega maale ei saa kaasa tuua arvestatavat kahjulikku mõju järve seisundile. Seetõttu ei saa vastustajale ette heita keskkonnamõjude põhjalikumat hindamata jätmist. Kaebajad ei ole seejuures usutavalt kirjeldanud, veel vähem tõendanud ühtki sellist vaidlusaluse detailplaneeringu realiseerimisest tingitud ohustsenaariumi, mille realiseerumise puhul saaks võimalikuks pidada kahjulikke tagajärgi Ülemiste järve kui veehaarde seisundile. Ettevaatusprintsiip, millele kaebajad tuginevad, ei tähenda seda, et olukorras, kus vastustaja on olemasolevate andmete pinnalt adekvaatselt järeldanud ohu puudumist, saaks kaebajad ilma omalt poolt mistahes tõendeid või veenvaid põhjendusi esitamata otsust vaidlustada pelgalt argumendiga, et mõjude hindamine ei ole olnud piisav. Nõustuda ei saa ka etteheidetega M.A.i õiguste ja huvide rikkumise kohta – olukorras, kus praegune Leerimäe tee 12c kinnistu oli üldplaneeringus ette nähtud elamumaa ning kus seda hõlmavat detailplaneeringut kehtestatud ei olnud, ei saanud naaberkinnistu omanik ühelgi juhul eeldada, et sinna ehitada võimalik ei ole. Ka muud kaebajate etteheited ei ole põhjendatud ega tingi kaebuse rahuldamist.
25.Esiteks ei saa nõustuda kaebajate käsitlusega, mis puudutab vaidlusaluse detailplaneeringu vastuolu Euroopa Liidu õiguse ja iseäranis direktiivi 2000/60 eesmärkidega. Sisuliselt on kaebajad asunud seisukohale, et VeeS § 28 lõike 52 alusel määratud 90 meetrist väiksem sanitaarkaitseala ei võimalda selle direktiivi artikli 4 lõike 1 punkti a alapunktides sätestatud eesmärkide saavutamist. Seejuures on kaebajad põhimõtteliselt kahtluse alla seadnud VeeS § 28 lõike 52 kooskõla nimetatud direktiiviga. Kaebajate käsitlus lähtub aga väärast eeldusest, et direktiivist tuleneb vajadus vähemalt 90-meetrise sanitaarkaitseala järele või et VeeS § 28 lõike 52 alusel väiksema sanitaarkaitseala kehtestamist tuleks põhimõtteliselt käsitada direktiiviga nõutavast miinimumstandardist leebema kaitsemeetmena. Kõnealuse direktiivi artikli 7 lõikes 3 on küll sätestatud liikmesriikidele õigus kehtestada joogivee võtmiseks kasutatavale veekogudele kaitsevööndid, ent direktiivis ei ole kehtestatud mistahes sellekohaseid konkreetseid miinimumstandardeid. Direktiiv ei keela liikmesriigil näha sellise joogivee võtmiseks kasutatava veekogu, nagu Ülemiste järv, puhul ükskõik kas teatud kohtades või terve järve ulatuses ette vähem kui 90 meetrist sanitaarkaitseala, samuti ei ole direktiivis sätestatud mistahes miinimumstandardeid kaitsevööndis kehtivale kaitserežiimile. Direktiiv jätab liikmesriikidele 2000/60 artikli 4 lõike 1 punkti a alapunktides sätestatud eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete valikul ulatusliku kaalutlusruumi.
26.Kaebajad ei ole esitanud tegelikult ühtki veenvat põhjendust selle kohta, et konkreetsel juhul võimaldaks direktiivi eesmärkide saavutamise tagada just 90 meetrine sanitaarkaitseala, mitte -6-
aga selline, mille Keskkonnaamet kehtestas oma 5. juuli 2017 otsusega. Sellist järeldust ei saa teha ka kaebajate poolt viidatud Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskavast5. Kõnealuse veemajandusvaka punktis 4.4. on esiteks sõnaselgelt märgitud, et sanitaarkaitseala ulatus määratakse veeseaduses. Seejärel on kajastatud veemajanduskava heakskiitmise ajal kehtinud VeeS redaktsiooni, mis nägi ette, et seisuveekogu veehaarde sanitaarkaitseala hõlmab veekogu akvatooriumi koos 90 m laiuse kaldavööndiga. Asjaolust, et kõnealuse veemajanduskava kinnitamise kohustus tulenes direktiivist 2000/60 või et kõnealust veemajanduskava hiljem VeeS § 28 lõike 52 kehtestamisega seonduvalt muudetud ei ole, ei saa teha järeldust, et direktiivi eesmärkide saavutamine eeldaks tingimata 90-meetrise kaldavööndiga sanitaarkaitseala olemasolu või et üksnes sellest tulenevalt, et sanitaarkaitseala hõlmab väiksemat kui 90 meetrist kaldavööndit, tuleks veekogu läheduses toimuvate tegevuste ohutust hindama suurema põhjalikkusega kui 90-meetrise sanitaarkaitseala puhul. Ei kõnealusest veemajanduskavast ega VeeS sätete kujunemisloost ei selgu, et üldise 90-meetrise sanitaarkaitseala määratlemine oleks tuginenud mingisugusele põhjalikule analüüsile. Seega pole alust väiteks, et 90 meetrist väiksema kaldavööndiga sanitaarkaitseala on direktiivi 2000/60 eesmärkide saavutamiseks ebapiisav. Kaebajad leiavad minu meelest põhjendamatult, nagu oleks VeeS § 28 lõike 52 alusel kehtestatud vähem kui 90-meetrise kaldavööndiga sanitaarkaitseala puhul tegemist mingisuguse äärmiselt erilise erandiga või et direktiivis sätestatud eesmärkide saavutamise tagab eelduslikult vaid sanitaarkaitseala režiimi kohaldamine 90-meetrises kaldavööndis või et 90-meetrises kaldavööndis peaksid igal juhul kehtima mingisugused täiendavad inimtegevuse piirangud ka juhul, kui sanitaarkaitseala piir on konkreetses kohas määratud kulgema järvele lähemal.
27.Küsimus, mille direktiivis 2000/60 sätestatud eesmärkide ja sanitaarkaitseala piiride vahelise seose kohta antud juhul esitada saaks, on selles, kas Ülemiste järve puhul võiks direktiivi eesmärkide saavutamine kahtluse alla sattuda olukorras, kus Leerimäe tee 12 kinnistu juures on sanitaarkaitseala piir määratud selliselt nagu seda on tehtud Keskkonnaameti 5. juuli 2017 korraldusega nr 1-3/17/1840. Sellele küsimusele saab olemasoleva teabe pinnalt vastata eitavalt. Esiteks on sanitaarkaitseala piiri määramisel hinnatud võimalikku mõju Ülemiste järvele. Eelnimetatud korralduses viidatud AS-i Maves poolt 2017. aastal koostatud Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala projekti lisas 9b (kd I, tl. 114) on üheselt leitud, et sanitaarkaitseala piiri muutmine Leerimäe tee 12 kinnistu juures ei ohusta Ülemiste järve pinnaveehaarde veekvaliteeti kui Leerimäe tee 12 kinnistu maakasutuse sihtotstarve püsib elamumaana. Seda järeldust saab mõista vaid selliselt, et Leerimäe 12 (sh. praeguse Leerimäe 12c) kinnistu kasutamine Rae valla üldplaneeringus ette nähtud elamumaana ei ohusta Ülemiste järve, kui see kasutus toimub väljaspool selle korraldusega kindlaksmääratud sanitaarkaitseala piiri. Nagu eelpool märgitud, ei ole kaebajad antud juhul esitanud mitte ühtki tõendit, mis veenaks selles, et eelviidatud seisukoht on ekslik. Olukorras, kus pädev organ, see tähendab Keskkonnaamet, on määranud kindlaks sanitaarkaitseala piiri, võib kohalik omavalitsus eeldada, et järve kaitse on konkreetses kohas tagatud selle sanitaarkaitsealaga ning sellise tegevuse puhul, millega sanitaarkaitseala määramisel ilmselgelt arvestatud on (nagu käesoleval juhul Leerimäe tee 12 kinnistu kasutamine elamumaana, sh. üldplaneeringus lubatud piires hoonestamiseks), ei pea kohalik omavalitsus selle tegevuse ohutust järve veekvaliteedi seisukohast iseenesest kahtluse alla seadma.
Vabariigi Valitsuse poolt 7. jaanuaril 2016 kinnitatud Lääne-Eesti vesikonna veemanajduskava, kättesaadav Keskkonnaministeeriumi veebilehel https://www.envir.ee/sites/default/files/laaneeesti_vesikonna_veemajanduskava_2.pdf
-7-
28.Eeltoodut silmas pidades ei saa nõustuda kaebajate seisukohaga, et kohtuasja nr 3-17-1613 ainus mõju käesolevale kohtuasjale seisneb selles, et käesolev kohtuasi saab jätkuda. Nagu ka ringkonnakohus eelviidatud kohtuasjas leidis, on sanitaarkaitseala kehtestamine detailplaneeringu kehtestamise suhtes eelhaldusaktiks, millega määrati sisuliselt kindlaks kui kaugele võib Leerimäe tee 12 (sh. praeguse Leerimäe tee 12c) kinnistul ehitusala Ülemiste järve kaitse seisukohast vaadates ulatuda. Olukorras, kus kohalik omavalitsus peaks pärast sanitaarkaitseala piiri kehtestamist ka sellest piirist väljapoole jääva tavapärase tegevuse, nagu seda on elamumaa sihtotstarbega maale ühe elamu ja kõrvalhoonete ehitamine, hakkama uuesti analüüsima ohtusid, mille tõkestamiseks ongi seaduses sanitaarkaitseala piiride määramine ette nähtud, oleks sanitaarkaitseala määramine tarbetu. Seetõttu olen seisukohal, et sellises olukorras, nagu käesolevas asjas, saanuks vastustajalt detailplaneeringu realiseerimisega kaasnevate võimalike keskkonnamõjutuste täiendavat ja põhjalikumat hindamist nõuda tingimusel, et kavandatav tegevus oleks oma mastaabilt või sisult selline, mille puhul oleks põhjust eeldada Ülemiste järvele tavapärase elamuehitusega võrreldes suuremat mõju, millega sanitaarkaitseala piiride määramisel eelduslikult ei suudetud arvestada. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei olnud. Juba eelviidatud AS-i Maves 2017. aasta tööst, millest lähtudes sanitaarkaitseala kehtestati, nähtub üheselt, et sanitaarkaitseala piiri määramisel arvestati Leerimäe tee 12 detailplaneeringu kehtestamise sooviga ehk sisuliselt selle kinnistu täiendava hoonestamisega. Eeltoodut silmas pidades ei ole alust kõnelda de facto ja de jure sanitaarkaitsealast, nagu kaebajad seda teevad. Sanitaarkaitseala, mille eesmärk on veehaarde kaitse eesmärgil veehaardest teatud kauguses inimtegevuse tõkestamine, ulatub sinnani, kuhu Keskkonnaamet selle ulatuma määranud on. Ei ole põhjust eeldada, et väljaspool sanitaarkaitseala peaks olema vajalik rakendada veel mingisuguseid täiendavaid tegevuspiiranguid, mis täidavad sama eesmärki, mida peaks täitma sanitaarkaitseala kehtestamine. Vaidlust ei ole selles, et vaidlusaluses detailplaneeringus ette nähtud hoonestusala sanitaarkaitsealale ei ulatu.
29.Kuigi ringkonnakohus märkis juba kohtuasjas 3-17-1613 tehtud kohtuotsuses, et kaebajad ei saa detailplaneeringut vaidlustades asuda vaidlustama sanitaarkaitseala piire, on kaebajad käesolevas kaebuses seda sisuliselt sellegipoolest teha üritanud, kasutades konstruktsiooni, mille kohaselt ei taga selline sanitaarkaitseala, nagu Keskkonnaameti 5. juuli 2017 korraldusega määratud, tegelikult direktiivi 2000/60 eesmärke. Juba eeltoodud põhjustel ei saa ma selle käsitlusega nõustuda. Ülemiste järve kaitse, sealhulgas selle veekogu puhul direktiivi 2000/60 eesmärkide saavutamine, on tagatud eeskätt sanitaarkaitseala piiride määramisega.
30.Järeldust, et Rae vald oleks antud juhul pidanud detailplaneeringu kehtestamisele eelnevalt eraldi analüüsima kavandatava tegevuse kooskõla direktiivi 2000/60 eesmärkidega, ei saa minu hinnangul teha ka kaebajate poolt viidatud Euroopa Kohtu otsustest6. Kaebuses käsitletud kohtuotsused puudutavad käesolevast asjast oluliselt erinevaid situatsioone, nimelt eelduslikult arvestatava keskkonnamõjuga rajatiste (nagu hüdroelektrijaam) rajamist või käitamist, mille puhul ei olnud Euroopa Kohtu otsustes käsitletud juhtudel ka põhimõtteliselt vaidlust selles, et vastava projekti realiseerimine toob eelduslikult kaasa kõnealuse veekogu seisundi muutumise astme võrra madalamaks või takistab selle paranemist. Käesoleval juhul ei ole mõistlikku põhjust eeldada, et ühe, kuigi keskmisest suuremate ehitusmahtudega, elamu rajamine Leerimäe tee 12c kinnistule kas halvendaks Ülemiste järve seisundit või takistaks selle seisundi paranemist. Siinkohal on asjakohane täiendavalt viidata kolmandate isikute poolt OÜ-lt 6 Eeskätt viitavad kaebajad 1. juuni 2017 kohtuotsusele Folk (C-529/15, EU:C:2017:419) ning
kohtuotsusele komisjon vs. Austria (C‐346/14, EU:C:2016:322).
-8-
4. mai 2016. aasta
Keskkonnalahendused tellitud hinnangule (kd II, tl 62), millest nähtub, et detailplaneeringu lahenduses kavandatud elamu mõju Ülemiste järve veekvaliteedile on ainsa mõeldava stsenaariumi, nimelt kanalisatsiooniavarii ja majapidamises tekkinud reovee Ülemiste järve sattumise korral, üliväike võrreldes iga päev veehaarde sissevoolust tingituna lisanduva paratamatu orgaanika ja toiteainete hulgaga (vt. nimetatud hinnangu punkt 2.3.) ning ka sellise ohustsenaariumi realiseerumisel ei mõjutaks reovee sattumine Ülemiste veepuhastusjaama toorvette mingisugust mõju puhastusprotsessile ega väljundile. Ühelt poolt ei ole kaebajad esitanud veenvaid argumente, mis selle järelduse ümber lükkaksid. Ainuüksi see, et kõnealuse hinnangu on tellinud asjast huvitatud kolmas isik, ei saa iseenesest nullida selle väärtust olukorras, kus järeldusega rahulolematud menetlusosalised ei ole põhjendatult kahtluse alla seadnud olgu siis hinnangu andmisel kasutatud lähteandmeid või hinnangu andnud isikute kvalifikatsiooni ning veelgi enam, ei ole omalt poolt esitanud ühtki kasvõi samaväärset hinnangut, mis veenaks vastupidises. OÜ Alkranel 2017. aasta hinnang, mille on tellinud OÜ Eesti Roheline Liikumine (kd I, tl. 209), keskendub küsimusele, millistest kaardiandmetest või ortofotodest on sanitaarkaitseala piiri määratlemisel lähtutud või millistest oleks tulnud lähtuda, ent see ei kajasta ühtki otsest ohtu järvele, millega peaks sõltumata sanitaarkaitseala piirist täiendavalt arvestama siis, kui Leerimäe tee 12c hoonestusala määratleda nii nagu see detailplaneeringus määratletud on.
31.Õige ei ole kaebajate seisukoht, et vastustaja ei ole Ülemiste järve kaitse vajadusega üldse arvestanud. Detailplaneeringu seletuskirja punktides 5 ja 5.2. on arvestatud sellega, et planeeringuala piirneb Ülemiste järve sanitaarkaitsealaga ning on loetletud ka rida piiranguid, mida planeeritava tegevuse ellu viimisel arvestada tuleb. Kaebajad on neid sätteid pidanud põhjendamatult üldisteks, olemata samas esitanud omalt poolt mistahes põhjendatud selgitusi võimalike ohtude kohta, mida selliste meetmetega võimalik vältida ei ole. Kordan eelpool toodud seisukohta, et Ülemiste järve seisundi eest hea seisma on eelkõige ette nähtud sanitaarkaitseala ning seda iseäranis olukorras, kus Keskkonnaamet on sanitaarkaitseala määramisel arvestanud nii üldplaneeringus ette nähtud maakasutuse sihtotstarbega kui ka tegelikult pooleli oleva detailplaneeringu menetlusega. Selles olukorras võis kohalik omavalitsus eeldada, et väljaspool sanitaarkaitseala olulisi ja erilisi elamumaa sihtotstarbega maa kasutamise piiranguid vaja kehtestada ei ole.
32.Põhjendamatu on kaebajate etteheide, et detailplaneeringus pole ette nähtud servituudi seadmist AS Tallinna Vesi kasuks, millist ometi on vajalikuks peetud sanitaarkaitseala piiri kehtestamisel. Vaidlust ei ole selles, et AS Tallinna Vesi on detailplaneeringu lahenduse kooskõlastanud. Olukorras, kus AS Tallinna Vesi pidas selle kooskõlastamist võimalikuks ilma servituudi nõudeta, ei saa muud isikud, sealhulgas avalikke huve kaitsma asunud keskkonnaorganisatsioon, heita detailplaneeringule ette sellise servituudi nõude puudumist. Sanitaarkaitseala piiride määramisel aluseks olnud projekti seletuskirjast ei saa liiati järeldada, et kõnealuse servituudi sisuks oleks pidanud olema Leerimäe tee 12c omaniku kohustus hoiduda näiteks ehitustegevusest vaidlusaluses detailplaneeringus määratud ehitusalal.
33.Põhjendatuks ei saa pidada kaebajate väidet, et ehitustegevuse ebasoodne mõju ei ole a priori välistatud. Sanitaarkaitseala piiride kindlaks määramisel leiti üheselt, et maa kasutamine elamumaa sihtotstarbel on Ülemiste järve kahjustamata võimalik. Elamumaa sihtotstarbe sisuks on muuhulgas sellele alale elamu püstitamine ja selle tavapärane kasutamine. Samuti on kolmandate isikute tellitud ekspertarvamuses ära toodud kahjuliku mõju puudumine. Olukorras, kus kaebajad ei ole esitanud samaväärseid andmeid võimalike ohtude ja järve seisundit negatiivselt mõjutavate kahjulike mõjutuste kohta, ei saa nad vastustajale uurimiskohustuse -9-
rikkumist ette heita. Vastustaja järeldust, et detailplaneeringu realiseerimine endast Ülemiste järvele ohtu ei kätke, ei sea kahtluse alla kaebajate väide, et vee- ja kanalisatsioonitrasside ning ülepumpla rajamine maapõue võib oluliselt mõjutada Suurt Mõisaallikat ja loodusliku pinnase filtreerumisvõime mõjutamisega tehakse võimalikuks kõrgematelt aladelt pärineva sade- ja pinnavete kiirem sattumine allikasse ja järve. Isegi eeldades, et kaebajate väide, et kaevetööd võivad vee pinnasesse filtreerumist või allika toidet mõjutada, on õige, ei ole usutav, et Ülemiste järve suurust ning kõnealuseid kaevetööde mahtusid arvestades saaks sellel olla mingi oluline mõju Ülemiste järve seisundile. Kaebajad on esitanud väite teatud mõju kohta, ent ei ole seda usutavalt põhjendanud ega tõendanud. Samuti on iseenesest õige see, et potentsiaalne reostusallikas liigub detailplaneeringu realiseerumise korral järvele lähemale, ent siinkohal tuleb jälle meenutada, et juba sanitaarkaitseala määramisel leiti, et sanitaarkaitseala piiri ja järve akvatooriumi vahele jääv puhvertsoon on järve seisundi kaitseks piisav. Ka kaebajate väide, et maapinna tõstmise tõttu Leerimäe tee 12 kinnistul muutub maapinna kalle suuremaks ning rohkem sadevett võib pinnasesse imbumata järve voolata, võib põhimõtteliselt olla õige, küll aga pole mistahes andmeid, mis lubaks eeldada, et tegemist on järve seisundit kahjustava mõjutusega.
34.Nõustuda ei saa ka kaebajate väitega, et detailplaneering on vastuolus Vabariigi Valitsuse
29.novembri 2012 määrusega nr 99 „Reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse juhtimise kohta esitatavad nõuded, heit- ja sademevee reostusnäitajate piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed“ § 7 lõikega 1, mis vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamise ajal veel kehtis ja mis keelas heit- ja sademevee pinnasesse juhtimise lähemal kui 50 m sanitaarkaitseala või hooldusala välispiirist. Kõnealune norm ei reguleerinud ühe kinnistu piires tekkivate sadevete pinnasesse immutamist, vaid sellega peeti silmas teatud suuremalt alalt ehitiste (drenaažid, rentslid, kraavid jms) kaudu kogutud ja ära juhitud vee pinnasesse immutamist. Eeltoodud sätet koosmõjus selle aluseks olnud kuni 30. septembrini 2009 kehtinud veeseaduses sisalduva sademevee mõistega (VeeS § 2 punkt 31) ei saa tõlgendada nii, et 50 meetri kaugusel sanitaarkaitseala välispiirist ei tohi ka samal kinnistul oleva hoone katuselt kogunenud vett pinnasesse juhtida. Vaidlusaluses detailplaneeringus ei ole Leerimäe tee 12c kinnistul ette nähtud sinna mujalt juhitud sadevete pinnasesse juhtimist.
35.Põhjendatud ei ole ka kaebajate etteheide, et detailplaneeringus ei ole ette nähtud õlipüüduritega parkladrenaaži ehitamist – parkla kui eraldi rajatise või hoone osaks oleva parkimiskoha ehitamise tehnilised tingimused määratletakse projekteerimisel ning nende järgimise nõue kehtestatakse ehitusloaga. Vastavate nõuete üksikasjalik kehtestamine detailplaneeringus ei ole vajalik, see ei ole detailplaneeringu ülesanne.
36.Kaebajad heidavad vastustajale põhjendamatult ette keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkuse kaalumata jätmist. Esiteks on vastustaja seda küsimust kaalunud juba Rae Vallavalitsuse 5. augusti 2014. aasa korraldusega 997 kinnitatud Leerimäe tee 12 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu koostamise lähteseisukohtades (kd I, tl 19), samuti on detailplaneeringu seletuskirja punktis 5 märgitud, et kavandataval tegevusel olulist keskkonnamõju ei ole. Seega on vastustaja kõnealust küsimust käsitlenud ning olukorras, kus vastustaja võis, nagu eelpool märgitud, eeldada, et Ülemiste järve kaitse on tagatud sanitaarkaitsealaga, ei saa kaebajad talle ette heita pealiskaudsust mõjude täiendava hindamise vajalikkuse kaalumisel. Asjaolust, et detailplaneeringu kohaselt kavandati ehitamist lähemale kui 90 meetri kaugusele järvest, ei pidanud vastustaja eeldama, et sellega kaasnevad mingisugused täiendavad ohud, mida on vaja põhjalikumalt hinnata. - 10 -
37.Nõustuda ei saa ka kaebajate väitega, et tegemist on üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga. Rae valla üldplaneeringus7 on tõepoolest ette nähtud Hiiemäe tee ja Leerimäe tee ühendamine kergliiklusteega, küll aga ei ole seal siduvalt kindlaks määratud selle ühendustee paiknemist just Leerimäe tee 12 kinnistul. Üldplaneeringu joonis ei ole sedavõrd täpne, et sellest saaks teha järelduse, et üldplaneeringuga on tee täpne asukoht paika pandud, liiati ei ole tee täpse asukoha määramine ka üldplaneeringu ülesanne ning kolmandaks ei välista vaidlusalune detailplaneeringu lahendus üldplaneeringus ette nähtud kergliiklustee rajamist tulevikus läbi üldplaneeringus perspektiivse elamumaa otstarbega Hiiemäe tee 1a kinnistu. Kõnealuse kergliiklustee küsimust on seejuures vaidlusaluses detailplaneeringus ka kajastatud, leides, et otstarbekam on kõnealune küsimus lahendada tulevikus Hiiemäe tee 1a kinnistu detailplaneeringu koostamisel. Selline kaalutlus on iseenesest lubatud ning üldplaneeringus kirjeldatud kergliiklustee rajamine väljapoole vaidlusaluse detailplaneeringuga hõlmatud ala on endiselt võimalik. Asjaolu, et asukohavalikuid jääb vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamise järgselt vähemaks, ei tähenda siiski, et vaidlusalune detailplaneering muudaks üldplaneeringut.
38.Nõustuda ei saa ka seisukohaga, et keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist ei ole piisavalt kaalutud KeHJS § 33 alusel. Asjaolu, et detailplaneeringu kohaselt on ette nähtud elamu ja selle kasutamiseks vajalike trasside rajamine Ülemiste järve lähedusse, ei tähenda, et detailplaneeringu realiseerimise puhul on tegemist tegevusega, mis toimiks veemajanduse valdkonnas või oleks sellega vahetult seotud, nagu kaebajad väidavad. Samuti ei saa eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga infrastruktuuri rajamiseks KeHJS ja selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2005 määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ tähenduses pidada kahele kinnistule ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumiseks vajalike trasside rajamist. Kaebajad ei ole esitanud veenvaid argumente, mis lubaksid järeldada, et vastustaja on keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkust põhimõtteliselt valesti hinnanud või selle hinnangu andmisel mingisugused olulised asjaolud tähelepanuta jätnud. Kaebajate argumentidest ei nähtu, et detailplaneeringus ette nähtud tegevuste näol võiks olla tegu sellise tegevusega, mis võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju ehk mille mõju võib eeldatavalt ületada mõjuala keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise, heaolu, kultuuripärandi ja vara.
39.Nõustuda ei saa M.A.i seisukohaga, mis puudutab õigustatud ootust sellele, et tema kinnistust järve poole jäävale praegusele Leerimäe tee 12c kinnistule ehitada võimalik ei ole. Sellist õiguspärast ootust ei saanud kaebajale ei valla tegevusest ega mistahes muudest asjaoludest tekkida. Vastustaja ei saanud mitte kuidagi Leerimäe tee 10 detailplaneeringu menetluses anda siduvaid lubadusi Leerimäe tee 12 tulevase ehitusõiguse kohta. Detailplaneeringuga ei ole põhimõtteliselt võimalik lahendada selle detailplaneeringuga hõlmatud alast välja jäävate kruntide ehitusõigust ega nende ehitusõigust tuleviku tarbeks piirata. Kaebaja sai lähtuda vaid sellest, et Leerimäe tee 12 kinnistu oli üldplaneeringu kohaselt elamumaa, mille suhtes kehtivat detailplaneeringut ei olnud, ent millele ehitusõiguse andmine tulevikus kehtestatava ei olnud välistatud. Sellist kaitstavat õiguspärast ootust, mis annaks õiguse keelata vaidlusaluse detailplaneeringu realiseerimist, ei saanud M.A.ile tuleneda ka sellest, kus oli sanitaarkaitseala piir varem. Käesoleval juhul ei saa väita, et kavandatav ehitis paikneks Leerimäe tee 12b ehitisele liiga lähedal või varjaks kaebaja ruumidesse langevat päikesevalgust või avaldaks muud sellelaadset mõju mõnele kaebaja subjektiivsele õigusele. Sisuliselt ongi küsimus pelgalt vaates järvele, mis kaebajal detailplaneeringu realiseerimise korral 7 Kättesaadav Rae valla veebilehel https://www.rae.ee/rae-valla-uldplaneering.
- 11 -
tõenäoliselt oluliselt väheneb. Seejuures on iseenesest usutav, ning seda kinnitab ka kaebaja esitatud eksperthinnang (III kd, tl 35), et selle tulemusena väheneb arvestataval määral kaebaja kinnistu väärtus. Ent nagu käesolevas asjaski esialgse õiguskaitse küsimuses tehtud varasemates kohtumäärustes märgitud, ei ole kaebajal subjektiivset õigust vaate säilitamisele ning ta ei saa enda vaate rikkumise argumendil keelata naaberkinnistu omanikul oma kinnistu sihtotstarbelist kasutamist.
40.Põhjendatud ei ole ka kaebajate väited ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Detailplaneeringu kehtestamisele eelnes avalik menetlus, sealhulgas detailplaneeringu avalik väljapanek, mille raames oli igaühel, sealhulgas kaebajatel võimalik esitada oma seisukohti ja vastuväiteid. M.A. on oma seisukohad esitanud nii detailplaneeringu avaliku väljapaneku käigus kui ka hiljem maavanema poolt läbi viidud detailplaneeringu järelevalve käigus. Vastustaja on nimetatud kaebaja ettepanekuid ja vastuväiteid arvestades detailplaneeringu seletuskirja teatud osas täpsustanud või muutnud ning vastanud kaebajale, põhjendades, miks muude vastuväidetega ei saa nõustuda. Nimetatud kaebaja ei ole kaebuses toonud välja ühtki konkreetset asjaolu, mille ta oleks vastuväidete raames välja toonud, ent mille vastustaja oleks sootuks tähelepanuta jätnud või millele põhimõtteliselt meelevaldse väärhinnangu andnud. Kaebaja seisukoht, et vastustaja oleks pidanud nimetatud kaebaja veel eraldi ära kuulama detailplaneeringu kohaselt kavandatava hoone krundil paigutuse ja suuruse ning maapinna tõstmise vajalikkuse osas, ei ole põhjendatud. Vastustaja käsitlus hoonestusala piiride kohta on loogiline nagu ka seisukoht, et Leerimäe tee 12c kinnistul hoonestusala täiendav piiramine piiraks selle kinnistu omaniku omandiõigust rohkem kui M.A.i huvid väärivad. Vastustaja on õigesti leidnud, et detailplaneeringus ette nähtud hoonestusala piire arvestades jääb Leerimäe tee 12c kinnistule rajatav hoone M.A.i kinnistul asuvast hoonest piisavasse kaugusesse, see ei ole M.A.i elamust kõrgem ega varja päikest ning maapinna tõstmisega ei saa ühelgi juhul kaasneda sademevee voolamist M.A.i kinnistule.
41.Eesti Rohelise Liikumise ärakuulamisõigusega seonduvalt nõustun vastustaja ja kolmandate isikute seisukohaga, et kuivõrd kõnealune kaebaja detailplaneeringu avaliku väljapaneku käigus oma vastuväiteid ja seisukohti ei esitanud, ei olnud vallal kõnealuse detailplaneeringu menetlemist reguleeriva PlanS v.r. kohaselt kohustust talle selleks täiendavaid võimalusi pakkuda. Selles olukorras ei olnud vastustajast kohatu vastata MTÜ Eesti Rohelise Liikumine taotlusele, et viimasel on võimalus detailplaneering kohtus vaidlustada, millist õigust viimane ka kasutas. Kaebajate väide, et nõnda rikkus vastustaja PlanS v.r. § 16 lõikest 8 tulenevat õigust, on põhjendamatu, kuna kõnealune säte käsitles igaühe õigust teha ettepanekuid ja esitada vastuväiteid planeeringu koostamise faasis ehk enne planeeringu vastuvõtmist ja avalikku väljapanekut. Toimikust nähtuvalt soovis MTÜ Eesti Roheline Liikumine enda menetlusse kaasamist alles 26. oktoobril 2017 ehk oluliselt hiljem.
42.Nõustuda ei saa ka kaebajate seisukohaga, et vald rikkus PlanS vr. § 10 lõike 61 punktis 4 sätestatud keeldu. Kaebajad on üldsõnaliselt viidanud sellele, et vald tellijana ei täitnud oma rolli, ent pole täpsustanud, milles see rolli täitmata jätmine seisnes. PlanS v.r. sätetes ei olnud kõnealust tellija rolli täpsustatud ning seega jääb arusaamatuks, millist enda kohustust vald selles osas rikkus. Vaidlust ei ole selles, et planeeringu tellijaks oli asjaomase lepingu kohaselt Rae vald. Vastustajal ja kolmandal isikul on õigus selles, et planeeringulahendusest huvitatud isiku aktiivne roll planeeringu koostamisel, sh. aktiivne suhtlus planeeringu koostajaga, ei ole ei keelatud ega taunitav. Asjaolust, et planeeringu koostamine on tellitud ettevõtjalt, kes on väidetavalt T. S. juhitava kinnisvaraarendusettevõtja koostööpartner, ei saa järeldada, et vald oleks detailplaneeringu tellimise üle andnud huvitatud isikule. Iseenesest on usutav, et T. S. - 12 -
suhtles detailplaneeringu koostamise faasis koostajaga väga aktiivselt ning võimalik, et mõjutas viimast pakkuma enesele meelepäraseid lahendusi ent isegi kui see nii oli, siis ei olnud see vastuolus PlanS v.r. § 10 lõikes 61 sätestatud keeluga.
43.Põhjendatuks ei saa pidada ka kaebuse tervikversiooni punktis 4.7 „DP täiendavad minetused“ esitatud üksikuid etteheiteid. Kõigepealt tuleb nõustuda vastustaja märkusega, et detailplaneeringus ei ole vaja määrata trasside täpset asukohta, kuna see pannakse täpselt paika projekteerimisel. Kaebajate väide Leerimäe tee 12 hoone juurde viiva tee teenindusmaa puhul on vastustaja kohaselt märkinud, et tegemist on erateega, mis tähendab, et mistahes avalikku huvi sellega seoses ei ole. Sõltumata tee teenindusmaa olemasolust või selle puudumisest ja kõnealuse tee täpsest paiknemisest ei tulene detailplaneeringust ühelgi juhul Leerimäe tee 12 omanikele või seda kasutavatele isikutele õigust tee hooldamiseks (näiteks koristatud lume ladustamiseks) kasutada naaberkinnistut. Siinkohal tuleb veel märkida, et kaebajate väide puudutab kõnealuse tee külgnemist Leerimäe tee 12a kinnistuga, ent kaebusest ei nähtu, et see oleks M.A.i omandis. Seega ei saa tee teenindusmaa puudumine kahjustada ei avalikke huve, mille kaitseks on kaebuse esitanud MTÜ Eesti Roheline Liikumine ega ka M.A.i subjektiivseid õigusi. Kaebajate etteheidet, et detailplaneeringus ei ole ära määratud, mida teha Leerimäe tee 12c krundile jääva varemega, ei saa samuti põhjendatuks pidada. Krundi ehitusõigus on detailplaneeringus määratud läbi nelja parameetri, milleks on ehitusala, ehitiste maksimaalne arv, ehitusalune pindala ning ehitiste korruselisus ja kõrgus. Detailplaneeringus ei tule kindlaks määrata ehitise täpset asukohta. Vastustajal on õigus selles, et kui kolmandad isikud soovivad kõnealuse vareme taastada või selle asemele midagi ehitada, saavad nad seda teha detailplaneeringus ette nähtud ehitusõiguse piires. Varemete olemasolu ei tähenda ühelgi juhul seda, et kinnistu omanikud saaksid seal ehitise taastada või sinna uue ehitise ehitada lisaks detailplaneeringus ette nähtud ehitusmahule. Nõustuda ei saa ka etteheitega, et detailplaneeringu joonised on segadusseajavad. Esiteks on vastustajal õigus, et kuna ehitusõigus määratakse detailplaneeringus maksimaalsete suurustena ning ehitise täpne asukoht ei ole detailplaneeringuga kindlaks määratud, ei saa ka nõuda, et detailplaneeringu joonisel oleks ehitis kajastatud täpses mõõtkavas ja maksimaalset lubatud ehitusmahtu silmas pidades. Ehitusõiguse parameetrid on detailplaneeringus piisavalt selgelt sätestatud ning igaühel on võimalik hõlpsalt kontrollida, milline on maksimaalse ehitusmahu tegelik ulatus kinnistul. Mis puudutab seda, et detailplaneeringu joonistel on tarbetult kajastatud erinevaid piirangualasid tähistavad hooned ja väidetavalt valesti järve tegelik piir, siis tuleb vaid märkida, et kaebajad ei ole väitnud, et detailplaneeringus ette nähtud ehitusala jääks sellisele alale, kus kehtiv piirangurežiim ehitamise välistab.
44.Kaebajad leiavad ekslikult, et vastustaja oleks pidanud detailplaneeringu uuesti kooskõlastamisele saatma pärast seda, kui joonistele kanti Suur Mõisaallikas. Allikate joonisele kandmist palus oma kooskõlastuskirjas Keskkonnaamet (kd III, tl 137). Pole põhjust arvata, et Suure Mõisaallika asukoht oleks Keskkonnaametile olnud teadmata. Samuti ei ole vaidlust selles, et detailplaneeringus ette nähtud ehitusala ulatuks alale, kus ehitamine on allika kaitseks kehtestatud piirangurežiimist tulenevalt välistatud. Seega ei olnud täiendav kooskõlastamine vajalik.
45.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. HkMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Käesolevas asjas osalesid kõik kolmandad isikud vastustaja poolel, vaieldes kaebusele vastu. Ainsana on kolmandatest isikutest taotlenud menetluskulude välja mõistmist T.S., olles esitanud - 13 -
taotluse ja õigusabikulu arved kokku 4608 euro suuruse menetluskulu välja mõistmiseks. Menetluskulu suurus vastab taotluse kohaselt kokku 32 tunnile advokaadi tööle, mida ei saa vaidluse mahukust silmas pidades käsitada ülemäärasena. Siiski hõlmavad menetluskulud ka kulusid, mis seondusid kolmandate isikute määruskaebuse esitamisega, mille ringkonnakohus rahuldas vaid osaliselt ning seejuures pigem määruskaebuse esitanud kolmandate isikute huvide seisukohast väiksemas osas. Seetõttu tuleb välja mõistetavaid õigusabikulusid mõnevõrra vähendada ning mõista T.S. kasuks kaebajatelt välja kokku 4400 eurot. Kuivõrd kaebajad koostasid kõik menetlusdokumendid ühiselt, nende seisukohad ja väited olulisel määral kattusid ning kuivõrd teadmata on kaebajate vahel ühise asjaajamise raames sõlmitud kokkulepped kulude võimaliku jaotamise osas, tuleb kolmanda isiku menetluskulud kaebajatelt välja mõista solidaarselt.
46.Kohtuistungil taotlesid kolmandad isikud kaebuse rahuldamata jätmise korral esialgse õiguskaitse tühistamist. Leian, et hoolimata kaebuse rahuldamata jätmisest ei ole see siiski põhjendatud. Esialgse õiguskaitse vajaduse osas ei ole asjaolud võrreldes esialgse õiguskaitse kohaldamise ajaga oluliselt muutunud. Kuivõrd halduskohtumenetluse seadustiku § 249 lõikest 4 tuleneva üldpõhimõtte kohaselt kehtib esialgne õiguskaitse kuni kohtuasjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni, oleks esialgse õiguskaitse varasem tühistamine õigustatud juhul, kui esialgse õiguskaitse kohaldamist tinginud asjaolud on oluliselt muutunud või erinevate isikute huvide vahekorda tuleks hinnata varasemast teisti. Antud juhul sellist olukorda ei esine. Eeskätt MTÜ Eesti Roheline Liikumine on kohtusse pöördunud keskkonnakaitse eesmärgil ning heidab kokkuvõttes vaidlusalusele detailplaneeringule ette keskkonnamõjude vajalikul määral välja selgitamata ja nende kohaselt kaalumata jätmist. Kuigi leidsin eespool, et nimetatud väited ei ole põhjendatud, ei saa olukorras, kus kohtuotsus ei jõustu kohe ja menetlusosalistel on see võimalik edasi kaevata, asuda seisukohale, et kaebaja nõue on muutunud ilmselgelt perspektiivituks. Esialgse õiguskaitse kehtima jätmise üle otsustamisel tuleb arvesse võtta ka võimalust, et kõrgema astme kohtud asuvad eeskätt ettevaatusprintsiibi ulatuse ning keskkonna kaitseks kaebuse esitamise korral kaebajal lasuva põhjendamis- ja tõendamiskohustuse osas käesoleva kohtuotsusega võrreldes teistsugusele seisukohale, millisel juhul ei saa põhimõtteliselt välistada kaebuse edukust. Esialgse õiguskaitse tühistamine tooks usutavasti kaasa kolmandate isikute poolt ehitustegevusega peatse alustamise, ent keskkonnaaspektide osas on kaebajad nimelt tuginenud ka ehitamise kui sellise võimalike kahjulike mõjude hindamata jätmisele. Seega on kaebajatel, eeskätt just keskkonnaorganisatsioonil selles osas esialgse õiguskaitse vajadus sõltumata sellest, et kaebuse hilisema rahuldamise korral oleks juba valminud ehitis võimalik likvideerida. Möönan, et esialgne õiguskaitse on kolmandatele isikutele koormav ning neile soodsa kohtulahendi jõustumise korral neil praktiliselt selle koormuse kandmise eest mingit hüvitist saada võimalik ei ole. Samas ei kaalu nende huvi ehitamisega kiiresti alustada antud juhul siiski üles kaebajate esialgse õiguskaitse vajadust. Seetõttu jääb esialgne õiguskaitse kehtima. Kolmandad isikud võivad käesoleva kohtuotsuse edasi kaebamise korral taotleda esialgse õiguskaitse tühistamist ringkonnakohtult, kes saab sel juhul anda hinnangu ka kaebajate nõuete eduväljavaadetele, mis edaspidi taandub tõenäoliselt esitatava apellatsioonkaebuse perspektiivikuse küsimusele. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur Kohtunik OSALISELT MUUDETUD TRK 11.03.2020 KOHTUOTSUSEGA - 14 -
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.