Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
16. september 2021, Tartu
Tsiviilasja number
2-19-108066
Tsiviilasi
AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali hagi Virve Märtini vastu kahju hüvitamiseks 5491,15 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 29. aprilli 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Virve Märtini apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Virve Märtin (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Feliks Luiksaar Vastustaja (hageja): AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal (registrikood 12831829), lepinguline esindaja Arvi Luhakooder
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 29. aprilli 2021 otsus kostjalt hageja kasuks välja mõistetava menetluskulu suuruse osas. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.1.Hagi rahuldada osaliselt. 2.2.Välja mõista Virve Märtinilt 5140,11 senti AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kasuks, millest 4388,02 eurot on kahju hüvitis ja 752,09 eurot viivised. 2.3.Välja mõista Virve Märtinilt AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kasuks alates 30.aprillist 2021 kuni põhinõude 4388,02 euro tasumiseni tasumata summalt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 2.4.TsMS § 445 lg 1 alusel määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord ja kohustada Virve Märtinit kohtuotsuse täitmiseks maksma AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalile kohtuotsusega välja mõistetud kahju hüvitis ja viivised 5140,11 eurot ühe aasta jooksul võrdsete igakuiste osamaksena 428,34 eurot kuus, arvates kohtuotsuse jõustumise päevale järgnevast kalendrikuust; esimese osamakse tasumise tähtaeg on kohtuotsuse jõustumisele järgneva kuu viimane tööpäev ning ülejäänud igakuiste osamaksete tasumise tähtaeg on jooksva kuu viimane tööpäev. Menetluskulude hüvitise väljamõistmise osas ajatamist mitte kohaldada. 2.5.AB“Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali menetluskuludest jätta 80% Virve Märtini kanda ja Virve Märtini menetluskuludest jätta 20% AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kanda. 2.6.Välja mõista Virve Märtinilt menetluskulu 760 eurot AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kasuks. 2.7.Välja mõista AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalilt 192, 40 eurot Virve Märtini kasuks. 2.8.Tasaarvestada poolte menetluskulude nõuded ja välja mõista Virve Märtinilt menetluskuluna 567,60 eurot AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kasuks. 2.9.Välja mõista Virve Märtinilt AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kasuks menetluskuludelt 567,60 eurot viivis käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSE VARASEM KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal (hageja) esitas 15. märtsil 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Virve Märtinilt (kostja) 5895,70 euro väljamõistmiseks. Kostja esitas nõudele vastuväite. Pärnu Maakohus andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas hagiavalduse, milles palub mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 5850,70 eurot (põhinõue), viivise põhinõudelt 9. mai 2019 seisuga 79,44 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 10. maist 2019 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Menetluskulud koos lisanduva viivisega palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt toimus 26. novembril 2018 Võrus, Vilja tn 35 maja juures liiklusõnnetus (liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 8 lg 1), kus kostja juhitud sõiduk Nissan Micra (reg nr XXXXXXX) sõitis otsa pargitud sõidukile BMW 520I (reg nr XXXXXXX). Kostja ei teavitanud liiklusõnnetuse toimumisest politseid, lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt ning läks tööle. Kahjustatud sõiduk BMW kuulub AS-le Nordea Finance Estonia ja oli hageja juures kindlustatud. Sõiduki kasutaja Elina Bogomolova esitas hagejale sõidukikahju hüvitise taotluse, mille kohaselt avastas ta 26. novembri 2018 hommikul, et sõiduk BMW on saanud kahjustada. Kostja esitas hagejale seletuskirja, milles tunnistas Nissani juhtimist, BMW riivamist ning liiklusõnnetuse vormistamata jätmist. Hagejal kindlustusandjana oli liikluskahju hüvitamise kohustus. Hageja hüvitas BMW parandamise kulu 5850,70 eurot ja esitas kostjale tagasinõude ning nõudis kostjalt 5850,70 euro hüvitamist hiljemalt 8. märtsil 2019 (LKindlS § 53 lg 1 p 2). Kostja ei ole kahju hüvitanud. Seega muutus nõue sissenõutavaks alates 9. märtsist 2019 (viiviste arvestamise algusaeg). Hageja hinnangul on täidetud kõik LKindlS § 53 lg 1 p 2 sätestatud eeldused: 1) hageja on kindlustusandja; 2) kostja on sõidukijuht; 3) kostja põhjustas kindlustusjuhtumi; 4) kostja lahkus pärast kindlustusjuhtumit kindlustusjuhtumi toimumise kohalt; 5) kostja lahkumine kindlustusjuhtumi toimumise kohalt ei olnud õiguspärane (LS § 169 lg 5); 6) kostja oli kindlustusjuhtumi toimumise kohalt lahkumisel vähemalt hooletu, st ei järginud käibes vajalikku hoolt, st jättis täitma liiklusseaduses sätestatud juhised, kuidas on vaja käituda siis, kui on toimunud liiklusõnnetus (LS § 169; VÕS § 104 lg 3). Hooletus on VÕS § 104 lg 2 kohaselt üheks süü vormiks. LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamise eelduseks ei ole asjaolu, kas kostjat on väärteomenetluses karistatud või mitte. Kostja vastuväited on paljasõnalised.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Menetluskulud palus kostja hagi rahuldamise korral jätta poolte endi kanda. LKindlS § 53 lg 1 p 2 ei kohaldu, kuna kostja ei ole lahkunud kindlustusjuhtumi toimumise kohalt süüliselt. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kostja tahtlust põgeneda sündmuskohalt. Väärteoasjas nr 2610,18,004337 on 16. jaanuari 2019 kohtuvälise menetleja otsusega kostjat karistatud LS § 223 lg 1 alusel varalise kahju tekitamise eest ning LS § 236 lg 1 alusel liiklusõnnetusest mitteteatamise eest. Kostjat ei ole karistatud liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumise (põgenemise) eest LS § 237 lg 1 alusel. Tegemist on eaka maanaisega, kelle tähelepanematus ja hajevilolek liiklusõnnetusele eelnevalt olid tingitud ilmselt lähedase inimese surmast nädal enne liiklusõnnetust 23. novembril 2018. Tegemist on kostja vastutust kergendava asjaoluga KarS § 57 lg 1 p 4 mõttes ka nende väärteokoosseisude osas, mille eest ta oli vastutusele võetud. Liiklusõnnetuse hommikul oli kostja teel tööle ja väärteoasja materjalidest nähtuvalt tegi otsustuse kostja sõiduk sündmuskohast kolm maja edasi asuvale parkimisplatsile tõugata mitte kostja, vaid kõrvalised isikud. Liiklusõnnetus toimus kell 05.20. Kell 06.00 algas kostjal töö. Kostja kartis, et kui ta õigel ajal tööle ei jõua, siis kannatab tema tõttu kogu tootmine. Väärteoasjas ülekuulatud tunnistaja ütlustest nähtub, et kostja oli pärast liiklusõnnetust šokiseisundis. Kostja viis tööle tema töökaaslane.
MAAKOHTU LAHEND
4.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5140,11 eurot (s.o põhinõue 4388,02 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 752,09 eurot). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivised tasumata põhinõudelt alates 30. aprillist 2021 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus määras kindlaks kohtuotsuse täitmise korra ning kohustas kostjat maksma hagejale kahjuhüvitise ja viivise ühe aasta jooksul võrdsete igakuiste osamaksetena 428,34 eurot kuus alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kalendrikuust kuu viimaseks tööpäevaks. Menetluskulud jättis maakohus 80% ulatuses kostja kanda ja 20% ulatuses hageja kanda. Maakohus mõistis menetluskuluna kostjalt hageja kasuks välja 1080 eurot ja hagejalt kostja kasuks 192,40 eurot. Tasaarvestuse tulemusena mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna 887,60 eurot koos lisanduva viivisega. Pooled ei vaidle järgmises: 26. novembril 2018 toimus Võrus, Vilja tn 35 maja juures liiklusõnnetus; kostja juhitud sõiduauto Nissan sõitis otsa sõidukile BMW; tegemist oli liiklusõnnetusega (LKindlS § 8 lg 1 p-d 1-3); sõiduk Nissan oli hageja poolt kindlustatud; hageja hüvitas sõiduauto BMW parandamise kulu 5850,70 eurot; liiklusõnnetuse toimumise hetkel oli sõiduauto BMW pargitud ja sõiduki omanik ega kasutaja ei viibinud sündmuskohal; kostja ei teatanud liiklusõnnetusest politseile; kostja lahkus liiklusõnnetuse toimumiskohalt enne sõiduauto BMW omaniku ja politsei tulekut. Sõiduki BMW kahjustused parandas Inchape Motors Estonia OÜ 5850, 70 euro eest ja selle kulu on tasunud hageja. Pooled vaidlevad, kas hagejal on LKindlS § 53 lg 1 p-st 2 tulenev tagasinõudeõigus kostja suhtes. Kostja väidab, et lahkus sündmuskohalt muudel, mittesüülistel asjaoludel. Nõuded juhi tegutsemisele liiklusõnnetuse korral sätestab LS § 169, mille lõigetest 5 ja 6 tuleneb, et kui ühe sõiduki juhi tegevuse tagajärjel saab kahjustada teine sõiduk, mille juht ei viibi sündmuspaigal, tuleb õnnetuse põhjustajal teatada juhtumist politseile ja oodata ära politsei korraldused. Sõidukit enne politsei saabumist sündmuskohalt liigutada ei või. Tagasinõudeõiguse võib esitada, kui koostoimes esinevad kolm asjaolu: sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi, sõidukijuht lahkub pärast kindlustusjuhtumi toimumist sündmuskohalt õigusaktidest tulenevaid nõudeid rikkudes ja tegutseb lahkumisel ning õigusaktide rikkumisel süüliselt. Maakohus nõustus hagejaga, et liikluskindlustuse seaduse alusel tagasinõude esitamist ei takista asjaolu, et sõidukijuhti ei ole väärteomenetluses karistatud sündmuskohalt põgenemise eest. Asjaolu, et kohtuväline menetleja ei pidanud põhjendatuks alustada kostja suhtes väärteomenetlust LS § 237 lg 1 alusel, ei tõenda seda, et kostja vastu ei saa regressinõuet esitada. Hinnata tuleb, kas kostja sündmuskohalt lahkumine oli süüline. Süüline käitumine tähendab, et isikul peab olema võime aru saada olukorrast, kus ta peab üles näitama hoolsuskohustust, samuti peab ta vastavalt sellele arusaamisele käituma. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormideks hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Kostja väited, et ta oli šokiseisundis, on paljasõnalised, sest ta tegutses pärast avariid sihikindlalt, kutsudes kohe telefoni teel oma töökaaslase endale vastu; kostjal oli kiire tööleminekuga; puuduvad tõendid, et ta oleks vajanud arstiabi. Arvestades autodel esinenud vigastuste suurust ning väärteoasjas ülekuulatud tunnistaja K.K.i ütlusi, pidi kostja kohtu hinnangul tajuma sõidukite kokkupuudet ning aru saama, et sellises olukorras ei tohi ta sündmuskohalt lahkuda, enne kui ta on kontrollinud kokkupõrkest tekkinud vigastuste olemasolu, mis võivad tingida sündmuskohale politsei
kutsumise. Kostja, jättes nimetatud kohustused täitmata, lahkus sündmuskohalt, lootes, et tegemist ei olnud liiklusõnnetusega ja lahkus seega kehtivaid õigusakte rikkudes. Väärteoasjas ülekuulatud tunnistaja K.K.i ja kostja vande all antud ütlustest nähtuvalt otsiti avarii põhjustajat Facebooki kaudu, kuni politsei kostjaga ise ühendust võttis. Kostjal oli kohustus tõendada süüd välistavad asjaolud. Kuivõrd kostja sai enne lahkumist aru, et ta oli kannatanu sõidukit kahjustanud, oli kostja tegevus sündmuskohalt lahkumisel kohtu hinnangul vähemalt hooletu, st süüline. Fototabelitelt nähtuvad BMW 520I (XXXXXXX) kahjustused. Inchcape Motors Estonia OÜ kalkulatsiooni, tööde, tööetappide ja varuosade kokkuvõtete ning arve kohaselt teostati sõiduki BMW520I (XXXXXXX) remondil töid 5850,70 euro väärtuses. Maksekorralduse debiteerimise teatest nähtuvalt on hageja 29.01.2019 tasunud Inchcape Motors Estonia OÜ-le 5850,70 eurot, seega on hagejale regressinõue 5850,70 euro ulatuses ka üle läinud. Kostja ei ole vaidlustanud käesoleva hagi menetluses BMW 520I kahjustuste suurust ja remonditööde maksumust ega esitanud tõendeid, mis kummutaksid hageja esitatud tõendeid. Maakohus leidis, et hagejal tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kostja käitumisega ja kahju suurus on tõendamist leidnud (VÕS § 127 lg 1 ja lg 4). Maakohus viitas, et Riigikohtu praktikas järgi tuleb kohtul kohaldada VÕS § 140 ka ilma kohustatud isiku taotluseta, hüvitise vähendamiseks piisab, kui vähendamise asjaolu on esitatud. Kostja ei ole esitanud menetluses tõendeid enda majandusliku olukorra kohta, kuid kostja on töötav pensionär. Kostja ei vaidle vastu, et ta omab kinnistuid, kuid nende kiire realiseerimine on keeruline. VÕS § 140 lg 1 kohaldamisel omab praegusel juhul tähtsust see, et kostja ei ole tekitanud kahju tahtlikult (VÕS § 105 lg 5), vaid hooletusest (VÕS § 104 lg 3). Kahjuhüvitise vähendamise aluseks on ka asjaolu et kahjustatud isik, kellele kindlustusandja kahjuhüvitise välja maksis, on vastavalt sõlmitud kindlustuslepingule tasunud hagejale kindlustusmakseid. Hageja on kindlustusandjana maandanud osa oma võimalikku kahju hüvitamise riski kindlustusjuhtumi tekkimisel kindlustusmaksete näol, mida tuleb käesoleval juhul arvestada. Maakohus pidas eeltoodut arvestades õiglaseks kahjuhüvitise vähendamist, sest kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kostja suhtes ebaõiglane ja koormav. Arvestades kostja piiratud sissetulekuid ning teisi ülalkäsitletud asjaolusid, pidas maakohus põhjendatuks vähendada kahjuhüvitist VÕS § 140 lg 1 alusel 25 % s.o 1462,68 euro võrra.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada osas, millega hagiavaldus rahuldati ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja vähendada temalt väljamõistetavat summat vähemalt 50%le nõudest. Apellatsioonkaebuse rahuldamise korral palub kostja jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise või osalise rahuldamata jätmise korral palub kostja jätta hageja menetluskulud hageja kanda või mõista hageja menetluskulud kostjalt välja üksnes osaliselt, jättes välja mõistmata enne 20. juunit 2019 tekkinud menetluskulud. Maakohus on andnud ebaõige hinnangu olulistele faktilistele asjaoludele. Kostja ei nõustu maakohtu põhjendustega, mille kohaselt lahkus kostja sündmuskohalt süüliselt käitudes. Tunnistaja K.K. ütlustest väärteomenetluses nähtub, et kostja kutsus töökaaslase appi K.K. initsiatiivil. Kostja kutsus töökaaslase mitte vastu, vaid appi. Maakohus ei ole ümber lükanud kohtuvälise menetleja 26. augusti 2020 kirjas esitatud põhjendusi selle kohta, et kostja käitumises puudub LS § 237 lg 1 sätestatud väärteokoosseis ja sündmuskohalt süülist põgenemist aset ei leidnud. Kuivõrd esinevad vastuolud kahe otsustaja
hinnangutes, tuleb kahtlused seoses nende vastuoludega tõlgendada kostja kasuks. Kostja oli sündmuskohal šokiseisundis ja see seisund halvas tema käitumist ja otsustusvõimet. Ta oli sündmuskohal nõus kõigega, mida pakkusid välja sündmuskohal olnud K.K. ja kostja töökaaslane. Ka tööle läks kostja töökaaslase suunamisel. Seega ei ole kostja sündmuskohalt süüliselt lahkunud. Arusaamine teise sõiduki kahjustamisest ei välista seda, et kahjustaja poolt sündmuskohalt lahkumise asjaolud ja põhjused võivad olla hoopis teised. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta vähendas kahjuhüvitist 25%. Kostja on olnud nii enne kui ka pärast liiklusõnnetust olnud hageja juures kindlustusvõtjaks ning tasunud hagejale kogumis suuri summasid, oleks õiglane vähendada kahjuhüvitist vähemalt 50 %. Hagejat esindasid kuni 20. juunini 2019 esindusõiguseta isikud. Maakohus ei ole selles osas seisukohta võtnud. Hageja hinnangul on esindusõiguse puudumise tõttu kostjalt menetluskulude väljamõistmine enne 20. juunit 2019 toimunud menetlustoimingute eest põhjendamatu. Maakohus on vastuoluliselt rahuldanud hagi 75% ulatuses, kuid jätnud menetluskulud kostja kanda 80% ulatuses.
6.Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja ei ole tõendanud, et tema õemees oleks surnud. Väärteomenetluses tunnistusi andnud K.K.i ütlustega ei ole võimalik tõendada kostja ja tema töökaaslase telefonikõne sisu. Kostja väited šokiseisundi kohta on tõendamata. Kuna kostja lahkus sündmuskohalt, ei saanud politsei kontrollida kostja tervislikku seisundit ja võimalikku joobe puudumist. Kostja süüd õigusvastase käitumise korral eeldatakse VÕS § 1050 lg 1 alusel. Kostja ei ole tõendanud, et tema sündmuskohalt lahkumise õigusvastasus oleks olnud vabandatav. Käitumisjuhis, kuidas toimida liiklusõnnetuse korral on toodud LS §-s 169. Kui kostja väidab, et ta ei tea seaduses sätestatud kohustust, siis on tema käitumine vähemalt hooletu VÕS § 104 lg 3 mõistes. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei olnud sündmuskohalt lahkudes hooletu. Asjaolu, et väärteomenetleja hindas kostja käitumist erinevalt ning otsustas kostjat väärteoasjas mitte karistada, et puutu asjasse. Kohus võttis 14. mail 2019 hagiavalduse menetlusse ning lubas Kadri Ojamaal (endise nimega Piik) hagejat esindada. 4PS OÜ juristil Kadri Ojamaa on omandanud õiguse õppesuunal magistrikraadile vastava kvalifikatsiooni ning võib TsMS § 218 lg 1 p 2 kohaselt olla lepinguliseks esindajaks kohtus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks välja mõistetava menetluskulu suuruse osas ja teeb selles osas uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Arvestades kostja kaebuse ulatust kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendatust osas, milles maakohus hagi rahuldas ja menetluskulude jaotuse ning kostjalt väljamõistmise osas (TsMS § 651 lg 1). Seejuures arvestab ringkonnakohus, et kostja ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud maakohtu seisukohti sõiduki BMW kahjustuste suuruse ja remonditööde maksumuse osas. Osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, kaebust esitatud ei ole.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega hagi osalisel rahuldamisel ja ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata (TsMS § 654 lg 6). Maakohus hindas õigesti kõiki asjas kogutud tõendeid ning asus põhjendatud seisukohale, et kostja lahkus pärast liiklusõnnetuse põhjustamist sündmuskohalt vähemalt hooletusest, st süüliselt ning hagejal oli VÕS § 492 lg 1 ja Liikluskindlustuse seaduse § 53 lg 1 p 2 alusel õigus esitada kostja vastu tagasinõue sõiduki BMW remonditööde maksumuse osas.
9.Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.1.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus andis ebaõige hinnangu hageja nõude aluseks olevatele faktilistele asjaoludele ning asus ebaõigele järeldusele, et kostja lahkus sündmuskohalt süüliselt käitudes. Asjas ei ole vaidlust, et kostja põhjustas 26. novembril 2018 kell 5 hommikul Võru linnas Vilja tn 35 maja juures juhtides sõidukit Nissan Micra (XXXXXXX) liiklusõnnetuse, sõites otsa pargitud sõidukile BMW 5201 XXXXXXX) ning lahkus sündmuskohalt ilma politseid või teise sõiduki omanikku teavitamata. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja rikkus LS § 169 lg-tes 5 ja 6 sätestatut. Kostja lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt (LKindlS § 53 lg 1 p 2). Isegi kui kostja ei olnud nimetatud normidest teadlik, pidi ta kahju tekitanud isikuna võtma mõistlikult tarvitusele muud meetmed, et teavitada teise sõiduki omanikku kahju tekitamise asjaoludest ja kahju tekitajast. Kostja oleks saanud jätta enda andmed näiteks paberil kinnitatuna teise sõiduki aknaklaasi külge. Kohtu hinnang kostja käitumise süülisusele ei sõltu sellest, kas kostja kutsus töökaaslase endale vastu või appi. Kostja apellatsioonkaebusest ei nähtu, millist abi soovis kostja teda sündmuskohale kutsudes töökaaslaselt saada. Kostja väitel oli ta sündmuskohal šokiseisundis, mis halvas tema otsustusvõimet. Maakohus on neid kostja väiteid hinnanud ja jõudnud põhjendatult seisukohale, et kostja ei ole tõendanud süüd välistavaid asjaolusid. Maakohus on seejuures hinnanud tunnistaja K.K. 30. novembril 2018 väärteomenetluses antud ütlusi. Asjas ei ole vaidlust, et kostja meditsiinilist abi ei vajanud ning siirdus tööle. Maakohtu istungil avaldas kostja, et ta kiirustas tööle ja arvas, et temaga võetakse ühendust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kostja tegevus sündmuskohal, sh endale telefoni teel abi kutsumine, tõendab kostja poolt olukorra tajumist, sh sai kostja aru, et ta on põhjustanud liiklusõnnetuse ja tekitanud sellega kahju teisele sõidukile. Šokiseisund sündmuskohal (ükskõik mis ajendil), mis halvas kostja tegevuse liiklusõnnetuse järgselt, on tõendamata. 21. detsembril 2018 antud seletuses hagejale (dtl 37) põhjendas kostja oma lahkumist asjaoluga, et ta algselt ei märganud, et tekitas kahju teisele sõidukile, mis on vastuolus nii tunnistaja K.K. ütlustega kui ka kostja enda hilisemate seisukohtadega.
9.2.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohtu hinnang kostja käitumise süülisusele on ekslik seetõttu, et väärteoasjas hindas kohtuväline menetleja kostja käitumist sündmuskohalt lahkumisel teisiti. Maakohus on viidates Riigikohtu praktikale (otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-97-05 p 10-11 ja 3-2-1-105-06 p 10) asunud põhjendatud seisukohale, et LKindlS alusel regressinõude lahendamisel on kohus pädev tuvastama liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastast lahkumist ka siis, kui sõidukijuhti pole selle eest väärteomenetluses karistatud. Samas on maakohus jätnud tõendina hindamata kohtuvälise menetleja 26. augusti 2020 vastuse kostja infopäringule (dtl 104). Vastuse kohaselt antud liiklusõnnetuse käigus keegi vigastada ei saanud ning V. Märtin jäi peale liiklusõnnetust sündmuskohale ega põgenenud. Seega puudusid kostja teos Liiklusseadus § 237 lg 1 viitavad tunnused (puuduvad väärteokoosseisuks vajalikud subjektiivsed ja objektiivsed tunnused). Tunnistaja K.K. sõnade kohaselt ta ei tajunud, et Virve Märtin oleks alkoholijoobes ning pigem oli ta toimunud liiklusõnnetusest šokis. Kolmekesi koos toimetati auto sündmuskohalt natuke maad eemal asunud autopoe parklasse ja kui K.K. lahkus, siis jäi V. Märtin veel sinna. V. MärtinI sõnade kohaselt pidi tema
tööpäev algama kell 06.00 ja et tööle mitte hilineda kutsus ta endale järele ühe töökaaslase, kes oligi abiks sõiduki Nissan Micra autopoe parklasse lükkamisel. Ringkonnakohus märgib, et kohtuväline menetleja on liiklusseaduse § 237 lg 1 alusel väärteokoosseisu hindamisel lähtunud põhjendatult selles menetluses kehtivast süütuse presumptsiooni põhimõttest ning on tema käsutuses olnud tõendeid sellele vastavalt ka hinnanud, tõlgendades kõik kahtlused liiklusõnnetuse põhjustaja kasuks. Käesolevas asjas nõuab hageja kostjalt kahju hüvitamist ning kohaldub kostja süü presumptsioon. Kehtib eeldus, et kostja sai sündmuskohalt lahkudes aru oma tegude tähendusest ja suutis neid juhtida. Kostja ei ole seda eeldust kummutanud ega sündmuskohalt lahkumist õigustavaid asjaolusid tõendanud.
9.3.Maakohus vähendas hageja nõutavat kahjuhüvitist VÕS § 140 lg 1 alusel 25 % võrra. Kohus arvestas seejuures nii kostja piiratud sissetulekutega, kui ka sellega, et kostja ei tekitanud kahju tahtlikult, vaid hooletusest, samuti asjaoluga, et kahjustatud isik, kellele kindlustusandja kahjuhüvitise välja maksis, on tasunud hagejale kindlustusmakseid, mis on maandanud hageja kindlustusriski. Hageja ei ole maakohtu otsust kahjuhüvitise vähendamises vaidlustanud. Kostja leiab, et alternatiivselt hagi rahuldamata jätmisele tuleb kahjuhüvitist vähendada 50 %-ni. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et maakohus ei ole põhjendanud, miks ta vähendab kahjuhüvitist just 25% võrra. VÕS § 140 lg 1 kohaldamine on kohtu diskretsioon ning maakohtu otsusest nähtub kohtu siseveendumuse kujunemine kahjuhüvise vähendamise ulatuses osas. Kostja väide, et ta on olnud hageja juures pikka aega kindlustusvõtjaks ning tasunud hagejale kogumis suures summas kindlustusmakseid (mis on tõendamata), ei ole kahjuhüvise vähendamise eeldusena asjakohane. Kostja ei ole tõendanud ka oma väiteid halva majandusliku olukorra ja tervise kohta, millega maakohus on kahju hüvise vähendamisel arvestanud. Ringkonnakohtul puudub alus muuta maakohtu otsust kahjuhüvise vähendamise ulatuse osas. Asjaolu, et kostja pakkus maakohtus hagejale kompromissi, mille sisuks oli ka kahjuhüvise vähendamine 50 % ulatuses, millega hageja ei nõustunud, ei pane kohtule kohustust vähendada kahjuhüvitist VÕS § 140 lg 1 alusel samas ulatuses, nagu kostja hagejale kompromissina pakkus. Selliseks järelduseks ei anna alust ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 32-1-126-15 (p-d 14 ja 15). Ringkonnakohus leiab, et kahju hüvitamine vähendatud ulatuses summas 4388,92 eurot ei ole kostja kui kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Kohtuotsuse täitmise paremaks tagamiseks on maakohus määranud kindlaks ka täitmise korra igakuiste osamaksetena.
9.4.Põhjendatud ei ole kostja väited selles, et kumbki hageja esindaja ei vastanud kuni
20.juunini 2019 TsMS § 218 lg 1 p 2 nõuetele. Hagejat esindas sel perioodil Kadri Ojamaa (Piik), kes on omandanud õiguse õppesuunal magistrikraadile vastava kvalifikatsiooni ning võis TsMS § 218 lg 1 p 2 kohaselt olla lepinguline esindaja kohtus, sh allkirjastada hagiavalduse. 9. mai 2019 hagiavalduse on allkirjastanud hageja nimel üksnes K. Ojamaa.
9.5.Maakohus jaotas menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ja jättis 20 % menetluskuludest hageja ja 80 % kostja kanda. Kostja vaidlustab menetluskulude jaotuse, väites, et jaotis ei ole kooskõlas hagi rahuldamise ulatusega. Kuigi maakohus vähendas hüvitist 25 %, ei tähenda see koheselt seda, et maakohus rahuldas hagi tervikuna samas ulatuses. Hagi rahuldamise ulatuse arvestamisel tuleb arvestada kogu hagi rahuldatud osaga. Käesoleval juhul rahuldas maakohus ka hageja viivise nõude 752, 09 eurot. Seega on põhjendatud maakohtu seisukoht, et hagi rahuldati kokkuvõttes vähemalt 80 % ulatuses ( hageja nõue oli 5850, 70 eurot, millele lisandus viivis alates 9. märtsist 2019 0, 0219
% päevas, millest maakohus rahuldas põhinõudena 4388,02 eurot ja viivisena seisuga 29. aprill 2021 752,09 eurot) ning maakohus ei ole TsMS § 163 lg 1 kohaldamisel menetluskulude proportsiooni määramisel kostja kahjuks eksinud.
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsust tuleb muuta kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskulu suuruse osas. Maakohus on pidanud hageja põhjendatud kuluks õigusabile 900 eurot (7, 5 h x 120 eurot), mis sisaldab ka hageja kulutusi maksekäsukiirmenetluses. Menetluskulu nimekirja kohaselt (dtl 136) on tegemist 4PS OÜ poolt hagejale osutatud õigusabi ja sõidukuluga. Asja materjalide kohaselt osutasid hagejale õigusabi kaks isikut, kellest Arvi Luhakooder omandas magistrikraadi alles menetluse kestel 20. juunil 2019, enne millist kuupäeva ei vastanud ta TsMS § 218 lg 1 p 2 nõuetele. Menetluskulu nimekirjast ei nähtu, milliseid toiminguid hageja nimel teostas A. Luhakooder ja milliseid K. Ojamaa. Maksekäsukiirmenetluse avalduse kohaselt esindas hagejat selles menetluses A. Luhakooder. Oluline on märkida, et TsMS § 4842 kohaselt on maksekäsukiirmenetluses avaldajale hüvitatava menetluskulu maksimaalne suurus lisaks riigilõivule 20 eurot. Menetluskulude nimekirja koostamisel ei ole hageja selle sättega arvestanud. Eeltoodut arvestades peab ringkonnakohus TsMS § 175 lg 1 kohaselt hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks õigusabile maksekäsukiirmenetluses ja maakohtus kokku 500 eurot, sh arvestab ringkonnakohus õigusabi osutamist nii hagiavalduse jm menetlusdokumentide koostamiseks, kui ka kohtuistungil osalemiseks. Tegemist on hageja kui kindlustusandja põhitegevusega seotud kohtumenetlusega. Hageja põhjendatud menetluskulu kokku koos riigilõivuga (450 eurot) on 950 eurot, millest 80% moodustab 760 eurot. Kuna kostja põhjendatud menetluskulu suuruseks luges maakohus 962 eurot, millest 20 % on 192,40 eurot, siis tuleb tasaarvestuse tulemusena kostjalt hageja kasuks välja mõista 760 – 192,40 = 567,60 eurot.
11.Ringkonnakohus jätab tähelepanuta hageja väite vastuses apellatsioonkaebusele, et kostja ei ole õemehe surma tõendanud. Kostja on asjaolule, et tema käitumist sündmuskohal võisid mõjutada hiljutised üleelamised seoses õemehe surmaga, tuginenud kogu menetluse vältel. Hageja ei ole maakohtu menetluses, sh kohtuistungil kostja küsitlemisel mingeid kahtlusi seoses kostja poolt avaldatuga esitanud, mistõttu ta ei saa apellatsioonimenetluses selle asjaolu osas ka vastuväiteid esitada (TsMS § 652 lg 1 p 1).
12.Seoses kostja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 ja § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.