Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Kaupo Paal ja Kalev Saare
Kohtuasi
AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali hagi Virve Märtini vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 16. septembri 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Virve Märtini kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
5491 eurot 15 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal Kostja Virve Märtin, lepinguline esindaja vandeadvokaat Olev Kuklase
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 16. septembri 2021. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-19-108066 muutmata, kuid muuta osaliselt ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
1.AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal (hageja) esitas 15. märtsil 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Virve Märtinilt (kostja) 5895 euro 70 sendi väljamõistmiseks. Kostja esitas nõudele vastuväite. Pärnu Maakohus andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 5850 eurot 70 senti (põhinõue), viivise põhinõudelt 9. mai 2019 seisuga 79 eurot 44 senti ning viivise
2-19-108066 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 10. maist 2019 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt toimus 26. novembril 2018 Võrus Vilja 35 maja juures liiklusõnnetus, kus kostja juhitud sõiduk Nissan Micra sõitis otsa pargitud sõidukile BMW 520I. Kostja ei teavitanud liiklusõnnetuse toimumisest politseid, lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt ning läks tööle. Kahjustatud sõiduk BMW kuulub AS-le Nordea Finance Estonia ja oli hageja juures kindlustatud. Kostja esitas hagejale seletuskirja, milles tunnistas Nissani juhtimist, sõiduki BMW riivamist ning liiklusõnnetuse vormistamata jätmist. Hageja hüvitas kindlustusandjana BMW omanikule sõiduki parandamise kulu 5850 eurot 70 senti ja esitas nimetatud summas kostjale tagasinõude, mis tuli täita hiljemalt 8. märtsiks 2019. Kuna kostja kahju ei hüvitanud, muutus hageja nõue sissenõutavaks alates 9. märtsist 2019, mis on viivisearvestuse aluseks. Hageja hinnangul on tema nõude puhul täidetud kõik liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 53 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldused: 1) hageja on kindlustusandja; 2) kostja on sõidukijuht; 3) kostja põhjustas kindlustusjuhtumi; 4) kostja lahkus pärast kindlustusjuhtumit kindlustusjuhtumi toimumise kohalt; 5) kostja lahkumine kindlustusjuhtumi toimumise kohalt ei olnud õiguspärane (liiklusseaduse (LS) § 169 lg 5); 6) kostja oli kindlustusjuhtumi toimumise kohalt lahkumisel vähemalt hooletu, st ei järginud käibes vajalikku hoolt, st jättis täitma liiklusseaduses sätestatud juhised, kuidas on vaja käituda siis, kui on toimunud liiklusõnnetus (LS § 169; VÕS § 104 lg 3). Hooletus on VÕS § 104 lg 2 kohaselt üheks süü vormiks. LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamise eelduseks ei ole asjaolu, kas kostjat on väärteomenetluses karistatud või mitte.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt ei kohaldu praegusel juhul LKindlS § 53 lg 1 p 2, kuna kostja ei ole lahkunud kindlustusjuhtumi toimumise kohalt süüliselt. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kostja tahtlust põgeneda sündmuskohalt. Väärteoasjas nr 2610,18,004337 on 16. jaanuari 2019 kohtuvälise menetleja otsusega kostjat karistatud LS § 223 lg 1 alusel varalise kahju tekitamise eest ning LS § 236 lg 1 alusel liiklusõnnetusest mitteteatamise eest. Kostjat ei ole karistatud liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumise (põgenemise) eest LS § 237 lg 1 alusel. Ta on eakas maanaine, kelle tähelepanematus ja hajevilolek enne liiklusõnnetust olid ilmselt tingitud lähedase inimese surmast nädal enne liiklusõnnetust. Tegemist on kostja vastutust kergendava asjaoluga karistusseadustiku (KarS) § 57 lg 1 p 4 mõttes ka nende väärteokoosseisude osas, mille eest ta vastutusele võeti. Liiklusõnnetuse hommikul oli kostja teel tööle ja väärteoasja materjalidest nähtuvalt tegid otsustuse kostja sõiduk sündmuskohast kolm maja edasi asuvale parkimisplatsile tõugata kõrvalised isikud, mitte kostja. Liiklusõnnetus toimus kell 05.20 ning kell 06.00 algas kostja töövahetus. Kostja kartis, et kui ta õigel ajal tööle ei jõua, siis kannatab tema tõttu kogu tootmine töökohas. Väärteoasjas ülekuulatud tunnistaja ütlustest nähtub, et kostja oli pärast liiklusõnnetust šokiseisundis. Kostja viis tööle tema töökaaslane.
3.Tartu Maakohus rahuldas 29. aprilli 2021. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5140 eurot 11 senti (s.o põhinõue 4388 eurot 2 senti ja sissenõutavaks muutunud viivis 752 eurot 9 senti). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise tasumata põhinõudelt alates 30. aprillist 2021 kuni põhinõude tasumiseni. Maakohus määras kindlaks kohtuotsuse täitmise korra ning kohustas kostjat maksma hagejale kahjuhüvitise ja viivise ühe aasta jooksul võrdsete igakuiste osamaksetena 428 eurot 34 senti kuus 2(9)
2-19-108066 alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kalendrikuust kuu viimaseks Menetluskuludest jättis maakohus 80% kostja kanda ja 20% hageja kanda.
tööpäevaks.
Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle järgnevate asjaolude üle: 26. novembril 2018 toimus Võrus Vilja 35 maja juures liiklusõnnetus; kostja juhitud sõiduauto Nissan sõitis otsa sõidukile BMW; tegemist oli liiklusõnnetusega LKindlS § 8 lg 1 p-de 1–3 tähenduses; sõiduauto Nissan oli hageja juures kindlustatud; hageja hüvitas sõiduauto BMW parandamise kulu 5850 eurot 70 senti; liiklusõnnetuse toimumise hetkel oli sõiduauto BMW pargitud ja sõiduki omanik ega kasutaja ei viibinud sündmuskohal; kostja ei teatanud liiklusõnnetusest politseile; kostja lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt enne sõiduauto BMW omaniku ja politsei tulekut. Sõiduki BMW kahjustused parandas Inchcape Motors Estonia OÜ 5850 euro 70 sendi eest ja selle kulu on tasunud hageja. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on LKindlS § 53 lg 1 p-st 2 tulenev tagasinõudeõigus kostja vastu. Kostja väidab, et lahkus sündmuskohalt muudel, mittesüülistel asjaoludel. Nõuded juhi tegutsemisele liiklusõnnetuse korral sätestab LS § 169, mille lõigetest 5 ja 6 tuleneb, et kui ühe sõiduki juhi tegevuse tagajärjel saab kahjustada teine sõiduk, mille juht ei viibi sündmuspaigal, tuleb õnnetuse põhjustajal teatada juhtumist politseile ja oodata ära politsei korraldused. Sõidukit enne politsei saabumist sündmuskohalt liigutada ei või. Hagejal tekib kostja vastu tagasinõudeõigus, kui koostoimes esinevad kolm asjaolu: sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi, sõidukijuht lahkub pärast kindlustusjuhtumi toimumist sündmuskohalt õigusaktidest tulenevaid nõudeid rikkudes ja tegutseb lahkumisel ning õigusaktide rikkumisel süüliselt. Maakohus nõustus hagejaga, et liikluskindlustuse seaduse alusel tagasinõude esitamist ei takista asjaolu, et sõidukijuhti ei ole väärteomenetluses karistatud sündmuskohalt põgenemise eest. Asjaolu, et kohtuväline menetleja ei pidanud põhjendatuks alustada kostja suhtes väärteomenetlust LS § 237 lg 1 alusel, ei tõenda seda, et kostja vastu ei saa regressinõuet esitada. Hinnata tuleb seda, kas kostja sündmuskohalt lahkumine oli süüline. Süüline käitumine tähendab, et isikul peab olema võime aru saada olukorrast, kus ta peab üles näitama hoolsuskohustust, samuti peab ta vastavalt sellele arusaamisele käituma. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormideks hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Kostja väited, et ta oli šokiseisundis, on paljasõnalised, sest ta tegutses pärast avariid sihikindlalt, kutsudes kohe telefoni teel oma töökaaslase endale vastu; kostjal oli kiire tööleminekuga; puuduvad tõendid, et ta oleks vajanud arstiabi. Arvestades sõidukitel esinenud vigastuste suurust ning väärteoasjas ülekuulatud tunnistaja Kristo Koppeli ütlusi, pidi kostja kohtu hinnangul tajuma sõidukite kokkupuudet ning aru saama, et sellises olukorras ei tohi ta sündmuskohalt lahkuda enne, kui ta on kontrollinud kokkupõrkest tekkinud vigastuste olemasolu, mis võivad tingida sündmuskohale politsei kutsumise. Kostja, jättes nimetatud kohustused täitmata, lahkus sündmuskohalt, lootes, et tegemist ei olnud liiklusõnnetusega, ja lahkus seega kehtivaid õigusakte rikkudes. Väärteoasjas ülekuulatud tunnistaja Kristo Koppeli ja kostja vande all antud ütlustest nähtuvalt otsiti avarii põhjustajat Facebooki kaudu, kuni politsei kostjaga ise ühendust võttis. Kostjal oli kohustus tõendada süüd välistavad asjaolud. Kuivõrd kostja sai enne lahkumist aru, et ta oli teist sõidukit kahjustanud, oli kostja tegevus sündmuskohalt lahkumisel kohtu hinnangul vähemalt hooletu, st süüline. Inchcape Motors Estonia OÜ kalkulatsiooni, tööde, tööetappide ja varuosade kokkuvõtete ning arve kohaselt tehti kahjustatud sõiduki BMW remondil töid 5850 euro 70 sendi väärtuses. Selle summa on hageja 29. jaanuaril 2019 Inchcape Motors Estonia OÜ-le tasunud, mistõttu on hagejale regressinõue eelnimetatud ulatuses ka üle läinud. Kostja ei ole vaidlustanud sõiduki BMW kahjustuste suurust ja remonditööde maksumust ega esitanud tõendeid, mis kummutaksid hageja esitatud tõendeid. 3(9)
2-19-108066 Maakohus leidis, et hagejal tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kostja käitumisega ja kahju suurus on tõendatud (VÕS § 127 lg 1 ja lg 4). Maakohus pidas põhjendatuks kostjalt väljamõistetavat kahjuhüvitist VÕS § 140 lg 1 alusel 25% (s.o 1462 euro 68 sendi) võrra vähendada. Kostja on töötav pensionär, kelle sissetulek on piiratud ja kellele kuuluvat kinnisvara oleks keerukas kiiresti võõrandada. Kostja ei ole tekitanud kahju tahtlikult (VÕS § 104 lg 5), vaid hooletusest (VÕS § 104 lg 3). Kahjuhüvitise vähendamise aluseks on ka asjaolu, et kahjustatud isik, kellele kindlustusandja kahjuhüvitise välja maksis, on vastavalt sõlmitud kindlustuslepingule tasunud hagejale kindlustusmakseid. Hageja on kindlustusandjana maandanud osa oma võimalikku kahju hüvitamise riski kindlustusjuhtumi tekkimisel kindlustusmaksetega. Kahju hüvitamine täies ulatuses oleks maakohtu hinnangul eeltoodut arvestades kostja suhtes ebaõiglane ja koormav. Hageja on esitanud kostjale tagasinõude ja määranud selle täitmise tähtpäevaks 8. märtsi 2019. Kohtu hinnangul oli tegemist mõistlikult vajaliku ajaga ja hageja nõue on põhjendatud ning kostjalt tuleb välja mõista põhinõudelt 4388 eurot 2 senti viivis alates 9. märtsist 2019 kuni kohtuotsuse tegemiseni 752 eurot 9 senti ja alates 30. aprillist 2021 kuni põhikohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja taotles kohtuotsuse täitmise ajatamist ühele aastale võrdsetes osades, millele hageja vastu ei vaielnud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1 alusel määras kohus kindlaks kohtuotsuse täitmise korra ja kohustas kostjat kohtuotsuse täitmiseks maksma hagejale kohtuotsusega välja mõistetud kahjuhüvitise ja viivise 5140 eurot 11 senti ühe aasta jooksul võrdsete igakuiste osamaksetena. TsMS § 163 lg 1 alusel jättis kohus võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega hageja menetluskuludest 80% kostja kanda ja 20% kostja menetluskuludest hageja kanda. Tasaarvestuse tulemusena mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna 887 eurot 60 senti koos lisanduva viivisega.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse osas, milles hagi rahuldati, ning palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja vähendada temalt väljamõistetavat summat vähemalt 50% põhinõudest.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu otsuse osaliselt kostjalt hageja kasuks välja mõistetava menetluskulu suuruse osas ja tegi selles osas uue otsuse. Muus osas leidis ringkonnakohus, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Kostja apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Arvestades apellatsioonkaebuse ulatust, kontrollis ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendatust osas, milles maakohus hagi rahuldas, ning menetluskulude jaotuse ja kostjalt väljamõistmise osas. Kostja ei vaidlustanud apellatsioonimenetluses maakohtu seisukohti sõiduki BMW kahjustuste suuruse ja remonditööde maksumuse osas. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega hagi osalisel rahuldamisel ning TsMS § 654 lg-le 6 tuginedes neid ei korranud. Maakohus hindas õigesti kõiki asjas kogutud tõendeid ning asus põhjendatud seisukohale, et kostja lahkus pärast liiklusõnnetuse põhjustamist 4(9)
2-19-108066 sündmuskohalt vähemalt hooletusest, st süüliselt ning hagejal oli VÕS § 492 lg 1 ja LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel õigus esitada kostja vastu tagasinõue sõiduki BMW remonditööde maksumuse osas. Ringkonnakohus ei nõustunud kostjaga, et maakohus andis vale hinnangu hageja nõude aluseks olevatele faktilistele asjaoludele ning tegi ebaõige järelduse, et kostja käitus sündmuskohalt lahkudes süüliselt. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja rikkus LS § 169 lg-tes 5 ja 6 sätestatut. Kostja lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt (LKindlS § 53 lg 1 p 2). Isegi kui kostja ei olnud eelnimetatud (LS) normidest teadlik, pidi ta kahju tekitanud isikuna võtma mõistlikult tarvitusele muud meetmed, et teavitada teise sõiduki omanikku kahju tekitamise asjaoludest ja kahju tekitajast. Kostja oleks saanud jätta enda andmed näiteks paberil kinnitatuna teise sõiduki aknaklaasi külge. Kohtu hinnang kostja käitumise süülisusele ei sõltu sellest, kas kostja kutsus töökaaslase endale vastu või appi. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et kostja tegevus sündmuskohal, sh endale telefoni teel abi kutsumine tõendab, et kostja tajus olukorda, sh sai aru, et ta on põhjustanud liiklusõnnetuse ja tekitanud sellega kahju teisele sõidukile. Šokiseisund sündmuskohal (ükskõik mis ajendil), mis halvas kostja tegevuse pärast liiklusõnnetust, on tõendamata. Ringkonnakohus ei nõustunud kostjaga, et maakohtu hinnang kostja käitumise süülisusele on ekslik seetõttu, et väärteoasjas hindas kohtuväline menetleja kostja käitumist sündmuskohalt lahkumisel teisiti. Maakohus on Riigikohtu praktikale viidates asunud põhjendatud seisukohale, et LKindlS alusel regressinõude lahendamisel on kohus pädev tuvastama liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastast lahkumist ka siis, kui sõidukijuhti pole selle eest väärteomenetluses karistatud. Samas on maakohus jätnud tõendina hindamata kohtuvälise menetleja 26. augusti 2020 vastuse kostja infopäringule. Kohtuväline menetleja on LS § 237 lg 1 alusel väärteokoosseisu hindamisel lähtunud põhjendatult selles menetluses kehtivast süütuse presumptsiooni põhimõttest ning on tema käsutuses olnud tõendeid sellele vastavalt ka hinnanud, tõlgendades kõik kahtlused liiklusõnnetuse põhjustaja kasuks. Käesolevas asjas nõuab hageja kostjalt kahju hüvitamist ning kohaldub kostja süü presumptsioon. Kehtib eeldus, et kostja sai sündmuskohalt lahkudes aru oma tegude tähendusest ja suutis neid juhtida. Kostja ei ole seda eeldust kummutanud ega sündmuskohalt lahkumist õigustavaid asjaolusid tõendanud. Ringkonnakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et maakohus ei ole põhjendanud, miks ta vähendab kahjuhüvitist just 25% võrra. VÕS § 140 lg 1 kohaldamine on kohtu diskretsioon ning maakohtu otsusest nähtub kohtu siseveendumuse kujunemine kahjuhüvise vähendamise ulatuse kohta. Ringkonnakohtul puudub alus muuta maakohtu otsust kahjuhüvise vähendamise ulatuse osas. Asjaolu, et kostja pakkus maakohtus hagejale kompromissi, mille sisuks oli ka vähendada kahjuhüvitist 50%, millega hageja ei nõustunud, ei pane kohtule kohustust vähendada kahjuhüvitist VÕS § 140 lg 1 alusel samas ulatuses, nagu kostja hagejale kompromissina pakkus. Ringkonnakohus leidis, et kahju hüvitamine praeguses vähendatud ulatuses ei ole kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Kohtuotsuse täitmise paremaks tagamiseks on maakohus määranud kindlaks ka täitmise korra igakuiste osamaksetena. Kuigi maakohus vähendas hüvitist 25%, ei tähenda see, et maakohus rahuldas hagi tervikuna samas ulatuses. Hagi rahuldamise ulatuse puhul tuleb arvestada kogu hagi rahuldatud osaga. Maakohus rahuldas ka hageja viivisenõude 752 eurot 9 senti. Seega on põhjendatud maakohtu seisukoht, et hagi rahuldati kokkuvõttes vähemalt 80% ulatuses, ning maakohus ei ole TsMS § 163 lg 1 kohaldamisel menetluskulude proportsiooni määramisel kostja kahjuks eksinud. Ringkonnakohus muutis maakohtu otsust kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskulu suuruse osas, leides, et hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu maksekäsu kiirmenetluses ja maakohtus on kokku 500 eurot. Hageja põhjendatud menetluskulu kokku koos 5(9)
2-19-108066 riigilõivuga (450 eurot) on 950 eurot, millest 80% moodustab 760 eurot. Kuna kostja põhjendatud menetluskulu suuruseks luges maakohus 962 eurot, millest 20% on 192 eurot 40 senti, siis tuleb tasaarvestuse tulemusena kostjalt hageja kasuks välja mõista 567 eurot 60 senti. Kostja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jäid menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 ja § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Sõltumata lahendist, palub kostja jätta menetluskulud kõigis kolmes kohtuastmes hageja kanda. Kostja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et ta lahkus sündmuskohalt süüliselt vähemalt hooletult (VÕS § 104 lg 3). Kostja hinnangul on tõendamata tema süüline lahkumine sündmuskohalt ja niisugusel hinnangul puudub õiguslik alus. Kohtuväline menetleja ei leidnud kostja käitumises LS §-s 237 sätestatud väärteo (sündmuskohalt põgenemine) koosseisutunnuseid. See asjaolu on üks tõend selle kohta, et kostja ei lahkunud sündmuskohalt süüliselt, nagu on tsiviilasjas nr 3-2-1-105-06 tehtud otsuse p-s 10 leidnud ka Riigikohus. Ringkonnakohus asus valesti seisukohale, et kostja šokiseisund sündmuskohal on tõendamata. Šokiseisundit tõendavad tunnistaja K. Koppeli ütlused ja kostja enda vande all antud ütlused esimese astme kohtu istungil. Hageja nõude aluseks olev LKindlS § 53 lg 1 p 2 sisaldab sündmuskohalt lahkumise kohta kaht eeldust, st kindlustusandjal on õigus esitada tagasinõue sõidukijuhi vastu, kui sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi ning lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt. Kostja ei eita, et ta lahkus sündmuskohalt vastuolus LS § 169 nõuetega, seega õigusvastaselt. Kostja ei nõustu aga kohtute järeldusega, et kui kostja lahkus sündmuskohalt õigusvastaselt, siis on ta ühtlasi lahkunud sealt ka süüliselt. Kostja hinnangul ei saa sündmuskohalt lahkumine olla hooletu. Hooletus saab põhjustada seda, et isik jätab täitmata LS § 169 nõuded, kuid ei saa põhjustada süülist lahkumist sündmuskohalt. Seadusandja tahe LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamiseks on suunatud juhtumitele, mil juht põgeneb sündmuskohalt. Praegusel juhul ei põgenenud kostja sündmuskohalt, nagu leidis ka kohtuväline menetleja. Kostja jäi peale liiklusõnnetust sündmuskohale ega põgenenud. Šokiseisundi tõttu ei osanud ta õigesti tegutseda. Kostja läks kaasa sündmuskohale tulnud töökaaslasega, et õigeks ajaks tööle jõuda. Ta lootis, et liiklusõnnetusega seonduva saab vormistada hiljem. Kostja hinnangul oleks kohus pidanud sarnaselt kohtuvälisele menetlejale lähtuma süütuse presumptsioonist, mitte VÕS §-s 104 sätestatust. Süü mõistet ning vorme käsitlevat VÕS § 104 ei ole LKindlS-s kohaldatava sättena nimetatud. VÕS kahju hüvitamise normid ei ole kohaldatavad liikluskindlustusele.
8.Hageja tähtajaks kassatsioonkaebusele ei vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
6(9)
2-19-108066
10.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal kui kindlustusandjal on õigus kostja kui kindlustusvõtja vastu esitada LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel sõiduki BMW omanikule (kannatanu) makstud hüvitise tagasinõue ehk regressinõue ning sellest tulenevalt nõuda ka kindlustusjuhtumi käsitluse põhjendatud kulu hüvitamist. LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue sõidukijuhi vastu, kui sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi ning lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt.
11.Praegusel juhul ei ole vaidluse all, et kostja põhjustas sõidukit juhtides kindlustusjuhtumi ning et kostja eksis LS §-s 169 sätestatu vastu. Hinnangu aluseks, kas isik on lahkunud kindlustusjuhtumi toimumise kohalt õigusvastaselt, tuleb võtta sõidukijuhi liiklusõnnetuse järgsed kohustused. Liiklusõnnetuse toimumise korral sätestab sõidukijuhi käitumisjuhised ja kohustused LS § 169 ning seda sõltumata liiklusõnnetuse tagajärgedest. LS § 169 lg 4 sätestab eeldused, mille korral ei ole tarvis politseid liiklusõnnetusest teavitada. Kui liiklusõnnetuses osalenud isikud ei jõua varalise kahju saajas kokkuleppele, varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel, tuleb liiklusõnnetusest igal juhul kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele (LS § 169 lg 5). Samuti tohib sõidukit või liiklusõnnetusse puutuvaid esemeid enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist liigutada vaid siis, kui transporditakse kannatanut haiglasse või teiste sõidukite liiklus on nende tõttu võimatu ja enne on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed (LS § 169 lg 6). Juhul kui sõidukijuht lahkub liiklusõnnetuse sündmuskohalt temal lasuvaid liiklusõnnetuse järgseid kohustusi rikkudes, saab teda üldjuhul pidada kindlustusjuhtumi toimumise kohalt LKindlS § 53 lg 1 p 2 mõttes õigusvastaselt lahkunuks.
12.Kohtud on tuvastanud, et kostja põhjustas 26. novembril 2018 kell 5 hommikul Võru linnas Vilja 35 maja juures sõidukiga Nissan liiklusõnnetuse, sõites otsa pargitud sõidukile BMW, ning lahkus sündmuskohalt ilma politseid või teise sõiduki omanikku teavitamata (ringkonnakohtu otsuse p 9.1). Kolleegium nõustub kohtutega, et selliselt tegutsedes rikkus kostja LS § 169 lg-st 5 tulenevat kohustust, s.o jättis liiklusõnnetusest politseile teatamata olukorras, kus varalise kahju saaja ei olnud teada. Samuti rikkus kostja LS § 169 lg-st 6 tulenevat kohustust, kui liigutas enda liiklusõnnetuses osalenud sõiduki lähedalolevasse parklasse enne politsei liiklusõnnetuse toimumise kohale saabumist. Eelnimetatud sõidukijuhi liiklusõnnetuse järgsete kohustuste täitmata jätmine muudab kostja lahkumise kindlustusjuhtumi toimumise kohalt õigusvastaseks LKindlS § 53 lg 1 p 2 mõttes.
13.Lisaks sellele, et sõidukijuht peab regressinõude tekkimiseks olema kindlustusjuhtumi toimumise kohalt lahkunud õigusvastaselt, peab selline tegu LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaselt olema toime pandud süüliselt. Kolleegium märgib, et kui sõidukijuhile etteheidetav käitumine seisneb liiklusseaduses sätestatud normide rikkumises ja vastab ühtlasi mõnele süüteokoosseisule, ei saa süülisuse hindamisel juhinduda VÕS sätetest. Nimelt ei saa käitumise süülisus olla abstraktne, vaid seda tuleb hinnata seostatuna kindla õigusvastase teo või tagajärjega. Seega on maakohus ja ringkonnakohus ebaõigesti käsitlenud kostja käitumist pärast liiklusõnnetuse põhjustamist sündmuskohalt lahkumisel VÕS § 104 alusel, leides, et kostja oli selliselt käitudes vähemalt hooletu, jättes järgimata käibes vajaliku hoole.
14.Ekslik on ka ringkonnakohtu seisukoht, et LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel esitatava regressinõude puhul kehtib kostja süü presumptsioon. Süü presumptsioon kehtib kahju õigusvastase tekitamise korral (VÕS § 1050 lg 1), kuid praegusel juhul ei nõua hageja kostjalt kahjuhüvitist deliktiõiguslikul alusel (vt ka Riigikohtu 28. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-06, p 11). Hagejale kui kindlustusandjale on seaduse alusel üle läinud kahjuhüvitise nõue, mis algselt tekkis kahju kannatanud isikul ja mille kindlustusandja on kannatanule tasunud. Kannatanul kahju tekitaja vastu tekkiv kahjuhüvitise nõue on oma olemuselt küll õigusvastaselt kahju tekitamisest tulenev nõue (nõude aluseks saavad olla VÕS § 1056 koos §-ga 1057 või VÕS § 1043 koostoimes VÕS § 1045 lg 1 7(9)
2-19-108066 p-ga 5, vt ka LKindlS § 23 lg 1), kuid regressinõude üle otsustamisel lähtutakse kindlustussuhte kohta käivatest õigusnormidest ja lepingusätetest, mitte VÕS 53. peatükist.
15.LKindlS § 53 lg 1 p 2 tuleb kolleegiumi arvates sisustada selliselt, et kindlustusandja tagasinõudeõiguse tekkimise eeldusena peab sõidukijuht olema käitunud viisil, mis vastab kas LS § 236 või § 237 süüteo koosseisule. Mõlemad nimetatud süüteokoosseisud käsitlevad liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhi kohustuste rikkumist. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, justkui võimaldaks LKindlS § 53 lg 1 p 2 kindlustusandjal esitada kostja vastu tagasinõude üksnes juhul, kui kostja tegevuses esinesid LS § 237 tunnused (s.o kui kostja põgenes sündmuskohalt). LKindlS § 53 lg 1 p 2 eesmärk on eelkõige tagada, et kahju põhjustaja ei jääks tuvastamata ning kannatanule tekitatud kahju saaks hüvitatud. Seadusandja on soovinud suunata liiklusõnnetuse põhjustanud isikuid käituma sellele eesmärgile vastavalt, s.o mitte lahkuma sündmuskohalt ilma selleks kehtestatud nõudeid järgimata. Kui kahju põhjustaja lahkub süüliselt sündmuskohalt, rikkudes õigusaktidega kehtestatud käitumisjuhiseid ja tegemata vähimatki selleks, et tema isikut oleks võimalik hiljem kahju kindlakstegemise ja hüvitamise eesmärkidel tuvastada, ega esine ka süüd välistavaid asjaolusid, saab lugeda kindlustusandja tagasinõude eeldused selles osas täidetuks.
16.Riigikohus on alates 1. oktoobrist 2014 kehtiva LKindlS § 53 lg 1 p-ga 2 sõnastuselt sarnase, kuid praeguseks kehtetu LKindlS2001 (RT I 2001, 43, 238) puhul märkinud, et sellise regressinõude (LKindlS2001 § 48 lg 2 p 7) lahendamisel on kohus pädev tuvastama liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastast lahkumist ka siis, kui sõidukijuhti pole selle eest väärteomenetluses karistatud (vt Riigikohtu 28. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-06, p 10). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ning täpsustab, et LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamisel saab kohus liiklusõnnetuse kohalt lahkumise asjaolusid hinnata autonoomselt, andmata neile karistusõiguslikku hinnangut. Kui aga sõidukijuhi tegevuses on väärteo koosseis kindlaks tehtud, võib puududa vajadus neid asjaolusid LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel esitatud tagasinõude lahendamisel uuesti käsitleda.
17.Praegusel juhul on kohtud märkinud, et kostjat ei ole väärteomenetluse korras sündmuskohalt põgenemise eest LS § 237 alusel karistatud. Maakohus ega ringkonnakohus ei ole ka LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamise käigus andnud omapoolset hinnangut, kas kostja lahkumist sündmuskohalt võinuks kindlustusandja tagasinõude kontekstis käsitada põgenemisena. Küll aga nähtub asja materjalidest, et kostja tegevus on väärteomenetluses kvalifitseeritud LS § 223 lg 1 ja § 236 lg 1 järgi. Seega on LS § 236 lg 1 tunnused kostja käitumises kindlaks tehtud. Väärteokoosseisule vastava käitumise puhul loetakse isik KarS § 32 lg 1 kohaselt teo toimepanemises süüdiolevaks, kui ta on süüvõimeline ja puudub seaduses sätestatud süüd välistav asjaolu. Kostja käitumises on tuvastatud LS § 236 lg-s 1 sätestatud väärteo koosseis ning puuduvad andmed selle kohta, et kostja ei oleks olnud süüvõimeline või et oleks esinenud muid süüd välistavaid asjaolusid. Seega on täidetud LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamise mõlemad eeldused, s.o kostja lahkumine liiklusõnnetuse toimumiskohalt oli nii õigusvastane kui ka süüline. Kolleegium muudab kostja süülisuse hindamist puudutavas osas (käesoleva otsuse p-d 13, 14 ja 17) ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
18.Ka muud kostja kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse lõppjärelduste muutmiseks.
8(9)
2-19-108066 Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud kohtud oma järelduste tegemisel menetlusõigust, muu hulgas puudub alus heita alama astme kohtutele ette menetlusnormide rikkumist tõendite hindamisel. Riigikohus on TsMS § 688 lg-te 3 ja 4 kohaselt seotud alama astme kohtute tuvastatud asjaoludega ning TsMS § 688 lg 5 kohaselt ise alama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid ei kogu ega uuri. Kostja ei ole põhjendanud oma taotlust jätta menetluskulud kõigis kolmes kohtuastmes hageja kanda, sõltumata asja lahendist. Maakohus jaotas menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ja jättis 20% menetluskuludest hageja ja 80% kostja kanda. Kostja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jäid menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 ja § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kolleegiumi hinnangul ei ole alama astme kohtud menetluskulude jaotamisel eksinud ega kaalutlusõiguse piiridest väljunud. Ka ei ole alust pidada hageja menetluskulude kostjalt väljamõistmist kostja suhtes äärmiselt ebaõiglaseks, mis õigustaks menetluskulude jagamist tavapärasest erinevalt (eelkõige TsMS § 162 lg 4 alusel).
19.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad Riigikohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
20.TsMS § 174 lg 3 järgi määrab kolleegium kindlaks menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud. Hageja ei ole Riigikohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega palunud kindlaks määrata kassatsiooniastmes kantud menetluskulusid. Lisaks nähtub tsiviilasja toimikust, et hagejat ei esindanud Riigikohtu menetluses lepinguline esindaja. Seega ei ole hagejal Riigikohtu menetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.
21.Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 21 ja kuni 31. detsembrini 2021 kehtinud TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.