XX hagi YY vastu sundtäitmise tunnistamiseks täiteasjas nr 002/2002/5499
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26. novembri 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
6000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Aleksei Vassiljev Kostja YY (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Merike Roosileht
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
lubamatuks
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 26. novembri 2019. a otsus ja teha lõppotsus, millega hagi rahuldada ning tunnistada lubamatuks Tallinna kohtutäitur Katrin Velleti poolt alustatud sundtäitmine täiteasjas nr 002/2002/5499.
2.XX apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Poolte menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta YY kanda.
Menetluskulud määrab kindlaks ja mõistab välja maakohus mõistliku aja jooksul arvates käesoleva otsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise
1(11)
taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE JA ASJAOLUD
1.XX (varasema perekonnanimega W, hageja) esitas 27. juunil 2016 Harju Maakohtule hagi YY (varasema perekonnanimega L, kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 002/2002/5499. 04.10.2019 taotles hageja asjas vaheotsuse tegemiseks hagi aegumise tõttu. Hageja tugines järgmistele asjaoludele: - hageja on 17.08.2015 surnud NN ainupärija; - kostja avalduse alusel algatati 18.02.2002 täitemenetlus NN vastu; - täitedokumendiks on Tallinna Linnakohtu 29.06.1993 määrus, mille kohaselt tuli NN (edaspidi võlgnik) töötasust 1⁄4 kinni pidada tütre C ülalpidamiseks kostja kasuks kuni tütre täisealiseks saamiseni; - laps sündis 23.01.1992 ja sai täisealiseks 23.01.2010; - 29.06.1993 kohtumäärus jõustus 09.07.1993; - nõude sisuks on tulevikus sissenõutavaks muutuvad lapse ülalpidamise nõuded perioodil 18.02.2002-23.01.2010. Nõuet ei saa täita hageja kui võlgniku õigusjärglase suhtes. Nõuded on ebaselged ja täidetud, samuti aegunud. Täitmisteadet ei toimetatud hagejale kätte ning sundtäitmine on hea usu põhimõtte vastane. ENSV Tsiviilprotsessikoodeksi (edaspidi TsPK) § 81 lg 3, § 214 lg 1 ja § 288 kohaselt lõppes kostja õigus nõuda 29.06.1993 kohtumääruse sundkorras täitmist 09.07.1996. Kostja esitas kohtumääruse täitmiseks 18.02.2002, ehk pärast koodeksi § 333 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist. Kohtumääruse täitmiseks esitamisega ei katkenud aegumistähtaeg koodeksi § 334 lg 1 järgi, sest katkeda saab üksnes aegumistähtaeg, mis ei ole täitedokumendi sundtäitmiseks esitamise ajaks möödunud. 29.06.1993 määrus ise ei ole täitedokumendiks koodeksi § 327 järgi, vaid seda on normi esimese punkti järgi määruse alusel välja antud täiteleht. Määruse alusel on välja antud täiteleht 12.07.1993, kuid kostja ei ole täitelehte sundtäitmiseks esitanud. Seega puudub täiteasjas täitedokument, mille täitmist saaks kostja sundkorras nõuda. 2004. a jaanuaris võla osalise tasumisega (400 krooni), samuti alates 2014. a võlgnevuse tasumisega ei ole võlgnik tunnustanud nõudeid, mille puhul aegumine katkes ja algas uuesti, sest summad nõuti sundkorras sisse täitemenetluses. Kuna tegemist on perioodiliste maksetega, siis 2004. a jaanuaris võla tasumisega ei katkenud nende elatise nõuete aegumine, mis on tekkinud ja muutunud sissenõutavaks pärast 2004. a jaanuari.
2(11)
Perioodi 2002 – 2009 elatise nõuded on aegunud 23.01.2013; 2010 aasta elatise nõuete kolmeaastane aegumistähtaeg on saabunud 31.12.2013. Seega kõik kostja nõuded on aegunud enne aprilli 2014. a makse tegemist, millega kostja seostab aegumise katkemist. Juba aegunud nõude tunnustamine ei too endaga kaasa aegumise katkemist TsÜS § 158 lg 1 järgi. Seega ei katkestanud alates aprillist 2014. a maksete tegemine kostja nõuete aegumist ka siis, kui täitemenetluses sundkorras nõude osalist rahuldamist oleks võimalik samastada nõude tunnustamisega aegumise katkemise tähenduses. Võlgnik on sõlminud 08.04.2015 kostjaga kokkuleppe võla tasumise kohta osade kaupa täitemenetluses, mille kohaselt moodustas täitmisel oleva elatise võla jääk 08.04.2015 seisuga 3878,03 eurot. Võlgniku tahet tunnustada kostja nõudeid ei saa eeldada suuremas ulatuses kui 3878,03 eurot. Viimane makse 08.04.2015 kokkuleppe alusel on tehtud 17.08.2015. Kui lugeda hageja nõuete aegumise alguseks nimetatud kuupäeva (17.08.2015), siis kostja nõuete kolmeaastane aegumistähtaeg oleks möödunud 17.08.2018. Kostja nõuete näol oleks tegemist aegunud nõuetega ka juhul, kui täitemenetluses nõude osalist rahuldamist saaks samastada nõude tunnustamisega aegumise katkemise tähenduses ning tunnustada oleks võimalik ka aegunud nõuet. Hageja palub tunnistada sundtäimine lubamatuks ja jätta menetluskulud kostja kanda.
KOSTJA VASTUVÄITED
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja nõustus, et vaheotsuse tegemine hageja aegumise väite kohta on vajalik. Kostja tõi esile järgmised asjaolud: - kostja ei sõlminud võlgnikuga 08.04.2015 kokkulepet võla osade kaupa tasumise kohta, vaid andis täitemenetluses nõusoleku selleks, et võlgnik tasuks võlgnevust osade kaupa; - kostjale ei ole alates täitemenetluse alustamisest kuni aprillini 2014. a sundtäitmise korras võlgnikult raha laekunud; - 2004. a jaanuaris ja 2014 aprillis tasus võlgnik osaliselt võlgnevuse, millega tunnistas võlgnevust, aegumine katkes ja algas nõude tunnustamisega.
MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED
3.Maakohus leidis 26.11.2019 vaheotsuses, et nõue ei ole aegunud ja otsustas jätkata menetlust. Aegumise kohaldamiseks on vaja esmalt määratleda nõude olemus, selle aegumistähtaeg ja millal hakkas aegumistähtaeg kulgema. Maakohus tuvastas dokumentaalsete tõendite alusel järgmised asjaolud: - kohtutäitur K. Velleti menetluses on täiteasi nr 002/2002/5499; - vaidlusalune täiteasi on algatatud kostja 18.02.2002 avalduse alusel võlgniku suhtes; - täitedokumendiks on Tallinna Linnakohtu 29.06.1993 määrus, mille kohaselt kuulub võlgniku töötasust 1⁄4 osas kinnipidamisele tütre C, sünd. 23.01.1992 ülalpidamiseks sissenõudja kasuks kuni tütre täisealiseks saamiseni; - hageja on 17.08.2015 surnud võlgniku ainupärija; - täitmisavalduses taotletakse võlgniku suhtes võlgnevuse sissenõudmist perioodil 18.02.200223.01.2010. Kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 järgi aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg)
3(11)
jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 157 lg 1 kohaselt jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on 10 aastat. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleneva tulevikus sissenõutavaks muutuva tunnustatud nõude aegumisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 154 sätestatut. TsÜS § 154 järgi on korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg on kümme aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Seega tuleb aegumist arvestada TsÜS § 157 lg 1 ja 4 ning § 154 koosmõjust tulenevalt kalendriaasta kaupa ehk 10-aastane aegumistähtaeg algab iga aasta 1. jaanuaril. Vaidlusaluse määruse tegemise ajal kehtinud ENSV tsiviilkoodeksis (edaspidi TsK) ei olnud sätestatud kohtuotsusega tunnustatud nõude ega perekonnasuhetest tulenevate nõuete aegumistähtaega. Kohtumääruse tegemise ajal kehtinud TsPK § 333 lg 1 kohaselt võis kohtuotsust asjas, milles kas või üks pool on kodanik, esitada sundkorras täitmiseks kolme aasta jooksul, arvates jõustumise momendist, kui seadusandlusega ei ole kehtestatud muid tähtaegu. Sama paragrahvi lõikes 3 oli sätestatud, et esimeses lõikes kindlaksmääratud tähtajad kehtivad perioodiliste maksete sissenõudmise otsuste puhul iga üksiku makse kohta eraldi ja nende kulgemine algab iga makse tähtaja saabumise päeval. Tegemist ei ole mitte aegumistähtajaga, vaid õigust lõpetava tähtajaga. TsPK § 326 p 1 alusel kuulusid koodeksi V osa eeskirjade järgi täitmisele muuhulgas kohtuotsused ja määrused tsiviilasjades. TsPK § 327 p 1 järgi olid täitedokumentideks täitelehed, mis on välja antud kohtuotsuste, kohtute või kohtunike määruste alusel. 31.07.1993 hakkas kehtima täitemenetluse seadustik (TMS), mille § 1 lg 1 p 1 kohaselt kuulusid täitmisele kohtuotsused ja -määrused tsiviilasjades ning §-s 184 oli sätestatud, et pärast täitemenetluse seadustiku jõustumist toimivad käesoleval ajal täitemenetlust reguleerivad õigusaktid osas, mis ei ole vastuolus täitemenetluse seadustiku sätetega. Eesti Vabariigis jõustus 15.09.1993 tsiviilkohtupidamise seadustik (TsPS), mille § 364 lõikega 9 tunnistati kehtetuks TsPK koos lisadega 1 ja 2, välja arvatud TsPK V osa «Kohtuotsuse täitmine» §-d 326 - 416. TsPS kehtis kuni 31.08.1998 ja 01.09.1998 hakkas kehtima tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS1998), mille §-ga 386 tunnistati TsPS kehtetuks. Määruse alusel on 12.07.1993 välja antud täiteleht, mis on täitmisele antud ja registreeritud 26.07.1993.a (I kd tl 189-190). Seega on sissenõudja pööranud temal võlgniku vastu oleva kohtulahendi kooskõlas tollal kehtinud seadusega täitmisele. Sama kinnitavad mh täitelehel olevad Keskvangla ja T AS kinnitused, et alimendid on kinni peetud vastavalt kuni 31.03.1997.a ja 27.07.1998.a ja võlgnevust nende kuupäevade seisuga ei ole (I kd tl 190 pöördel). 18.02.2002 kohtutäituri poole pöördumisel ei olnud kostjal vaja enam täitelehte esitada, kuivõrd toona kehtinud TMS § 23 lg 1 kohaselt täitemenetlus algatatakse sissenõudja avalduse ning sellele lisatud täitedokumendi alusel. Sel ajal kehtinud TMS § 1 lg 1 p 1 järgi olid täitedokumentideks ja kuulusid TMS alusel täitmisele kohtuotsused ja -määrused tsiviilasjades. Enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS1994 § 123 lg 1 järgi oli kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg kümme aastat alates kohtuotsuse jõustumisest. Samas ei kohaldatud TsÜS1994 § 115 p 4 ja § 123 lg 3 koosmõjust tulenevalt aegumist perekonnasuhetest tulenevale
4(11)
kohtulahendi täitmisele. Seega ei näinud ka TsÜS1994 ette, et 29.06.1993 kohtumäärusest tulenevale nõudele saaks aegumist kohaldada. 01.07.2002 jõustus TsÜS2002, mille §-s 157 märgiti, et kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg on 30 aastat (lg 1) ja aegumistähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest (lg 2). Korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleneva tulevikus sissenõutavaks muutuva tunnustatud nõude aegumistähtaeg algab iga üksiku nõude sissenõutavaks muutumisest (lg 4). VÕSRS § 9 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse TsÜS-is ja võlaõigusseaduses (VÕS) aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Seega tulenevalt VÕSRS § 9 lg-st 1 laienesid 01.07.2002 kehtima hakanud aegumist reguleerivad sätted muuhulgas ka käesolevas vaidluses täitedokumendiks olevale määrusele. Kuivõrd enne TsÜS1994 kohaselt kohtuotsusega tunnustatud perekonnasuhtest tulenev nõue ei aegunud, kuid TsÜS2002 nägi ette 30 aasta pikkuse aegumistähtaja, tuleks nõude 30 aasta pikkust aegumist hakata arvestama alates 01.07.2002, mil jõustus uus seadus. Seega selle TsÜS2002 redaktsiooni kohaselt oleks veebruar 2002. a elatise nõue aegunud veebruaris 2032. a ja jaanuari elatis jaanuaris 2040. Samas TsÜS2002 jõustumise hetkel ei olnud laps, kelle ülalpidamiseks oli elatis välja mõistetud, veel täisealine ja hageja õiguseelnejal oli jätkuvalt kohustus talle elatist tasuda (CC sai täisealiseks 23.01.2010.a). Seega tulenevalt TsÜS2002 § 157 lg-st 4 ja 164 lg 2 muutus täitedokumendist tulenev nõue terves (sh käesoleval ajal sundtäidetavas) ulatuses sissenõutavaks alles pärast lapse täisealiseks saamist 23.01.2010. Seega pidanuks nõue aeguma 23.01.2040. 05.04.2011 jõustus TsÜS2011, mille § 157 lg 1 kohaselt lühendati kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaega 10 aastani. TsÜS2011 § 157 lg 4 kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleneva tulevikus sissenõutavaks muutuva tunnustatud nõude aegumisele kohaldatakse TsÜS2011 §-s 154 sätestatut. TsÜS2011 § 154 kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Edasi analüüsis maakohus, millisest kuupäevast tuleb arvutada 29.06.1993 kohtumäärusest tuleneva nõude aegumist. 05.04.2011 kehtinud VÕSRS § 9 lg 4 järgi kohaldatakse TsÜS § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 2011. aasta 1. märtsi tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõike 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõiget 1. Praegusel juhul ei ole tegu VÕSRS § 9 lg 4 ls-s 2 kirjeldatud erandiga. Maakohus viitas Riigikohtu praktikale (RKTKo nr 3-2-1-116-13, p 12-13) ja leidis, et aegumistähtaja kulgemist tuleb arvutama hakata alates 05.04.2011, s.o alates ajast, mil jõustus TsÜS 2011. Tulenevalt Riigikohtu praktikast seaduse tõlgendamisel tuleb ka siin võimaldada võlausaldajale nn üleminekuperiood, st hakata aegumise kulgemist lugema alates 01.03.2011 (hilisemate seadusemuudatuste kohaselt 05.04.2011.a), kuid teha seda TsÜS 2011 § 157 lg 4 ja § 154 reeglite kohaselt. Seega hakkas 29.06.1993.a kohtumäärusest tuleneva ning täiteasjas täitmisel oleva nõude aegumistähtaeg kulgema 01.01.2012 ja lõppenuks 31.12.2015. Seadusandja asus 2015
5(11)
seisukohale, et tollal kehtinud regulatsioon seab lapse elatisnõude nõrgemasse positsiooni võrreldes mõne muu täitedokumendist tuleneva nõudega, mis ei ole ülalpidamiskohustuse täitmise nõue ning ja muutis TsÜS-i § 154 esimest lauset nii, et lapse ülalpidamiskohustuse täitmise nõudele ei kohaldu enam kolmeaastane aegumistähtaeg ning täiendas TsÜS-i § 154 lõikega 2, mis sätestab, et lapse ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg on kümme aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Nimetatud muudatus jõustus 01.10.2015. Kuivõrd sissenõudja nõue ei olnud selleks ajaks veel aegunud, laienes see muudatus ka käesolevas asjas vaidlusalusele nõudele. Seega hakkas vaidlusalusest täitedokumendist tuleneva nõude aegumisperiood kulgema 01.01.2012 ja nõue ei aegu enne 31.12.2021.
APELLATSIOONKAEBUS
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus vaheotsuse tühistada ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui tuvastas, et sundtäidetav nõue ei ole aegunud. Maakohus on jätnud kohaldamata kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS1994 § 116 ning ajavahemikul 01.07.2002 kuni 30.09.2015 kehtinud TsÜS2002 § 154 teise lause. Otsusest ei nähtu, millistest õigusnormidest lähtus maakohus aegumistähtaja kulgemise alguse arvutamisel. Kostja täitmisavalduse kohaselt on täitmisele suunatud nõuete sisuks tulevikus sissenõutavaks muutuvad lapse ülalpidamise perioodilised (igakuised) nõuded perioodil 18.02.2002 kuni 23.01.2010 (lapse täisealiseks saamise aeg). Igal nõudel on omaette aegumistähtaja algus ja lõpp. Maakohus jättis määratlemata, millal algas aegumistähtaeg iga eraldi võetud kostja nõude suhtes. Ajavahemikul 18.02.2002 – 30.06.2002 sissenõutavaks muutunud kostja nõuete aegumistähtaja kulg algas päevast, mil kostja sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest vastavalt TsÜS1994 § 116. VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Ajavahemikul 01.07.2002 – 23.01.2010 sissenõutavaks muutunud kostja nõuete aegumistähtaja kulg algas selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks TsÜS2002 § 154 teise lause kohaselt. Maakohus asus seisukohale, et tsiviilasjas kuulub kohaldamisele alates 05.04.2011 kehtima hakanud TsÜS § 157 lg 4, mille kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleneva tulevikus sissenõutavaks muutuva tunnustatud nõude aegumisele kohaldatakse TsÜS §-s 154 sätestatut. Ajavahemikul 01.07.2002 kuni 30.09.2015 kehtinud TsÜS § 154 sätestas, et ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. TsÜS § 164 lg 2 mõjul oli täiteasja esemeks olevate ülalpidamise nõuete aegumistähtaeg peatunud kuni ülalpidamist saama õigustatud lapse täisealiseks saamiseni. TsÜS § 166 lg 1 sätestab, et aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka.
6(11)
Ülalpidamist saama õigustatud laps (CC) sai täisealiseks 23.01.2010. Sellest tulenevalt peatus 2002 – 2009 aastate elatise nõuete aegumine kuni 23.01.2010. Ajavahemikku alates elatisenõude aegumistähtaja algusest kuni lapse täisealiseks saamiseni (23.01.2010) ei arvestata aegumistähtaja hulka, mistõttu 2002 – 2009 aastate elatise nõuete kolmeaastane aegumistähtaeg tuleb arvestada alates 24.01.2010 kell 00.00. Seega 2002 – 2009 aastate elatise nõuete kolmeaastane aegumistähtaeg on saabunud 23.01.2013 kell 24.00. 2010 aasta elatise nõuete aegumine ei peatunud ning kolmeaastane aegumistähtaeg on saabunud 31.12.2013 kell 24.00. Maakohus kohaldas vääralt alates 01.10.2015 kehtima hakanud TsÜS § 154 lg-s 2 sätestatut, kuna kostja nõuded aegusid juba enne 01.10.2015 seaduse muudatust. 2002 – 2009 aastate elatisnõuded aegusid 23.01.2013 ning 2010 aasta elatise nõuete aegumistähtaeg on saabunud 31.12.2013. Maakohtu poolt aegumistähtaja arvestamine alates 01.01.2012 on põhjendamatu. Maakohtu aegumistähtaja arvestamine alates 01.01.2012 on arusaamatu, üllatuslik ning ei tugine ühelegi kehtivale õigusnormile. Teiseks ei nähtu seadusest (muuhulgas VÕSRS-st), et seadusandja oleks andnud TsÜS § 154 lg-le 2 tagasiulatuvat jõudu. Rakendussätte puudumise tõttu tuleb TsÜS § 154 lg 2 kohaldada üksnes edasiulatuvalt, ehk nende kohtuotsusega väljamõistetud elatisenõuete suhtes, mis muutuvad sissenõutavaks pärast 01.10.2015. Maakohtu aegumistähtaja arvestus on ekslik ka siis, kui TsÜS § 154 lg-l 2 oleks tagasiulatuv jõud. Nimelt 2002 – 2009 aastate elatise nõuete kümneaastast aegumistähtaeg oleks tulnud arvestada alates 24.01.2010 kell 00.00, ehk esimesest päevast pärast aegumise peatumise aluse äralangemist (ülalpidamist saama õigustatud lapse täisealiseks saamist). 2010 aasta elatise nõuete kümneaastast aegumistähtaeg oleks tulnud arvestada TsÜS § 154 teise lause järgi alates 01.01.2011 kell 00.00. Seega 2002 – 2009 aastate elatise nõuete kümneaastane aegumistähtaeg oleks saabunud 23.01.2020 kell 24.00. 2010 aasta elatise nõuete kümneaastane aegumistähtaeg oleks saabunud 31.12.2020 kell 24.00. Maakohus on vääralt kohaldanud ajavahemikul 01.07.2002-04.04.2011 kehtinud TsÜS § 157 lg-s 1, lg-s 4 ja §-s 154 sätestatut. Kui tõlgendada ajavahemikul 01.07.2002 kuni 04.04.2011 kehtinud TsÜS § 154 maakohtu pakutud viisil (TsÜS § 154 ei kohaldu olukorras, kui elatisenõude kohta on väljastatud täitedokument), siis oleks TsÜS § 154 sisuta, vähemalt ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumist puudutavas osas. Maakohus jättis kohaldamata TsPK § 333 lg-s 1 sätestatu. 29.06.1993 kohtumääruse tegemise ajal kehtinud TsPK § 333 lg 1 sätestas, et kohtuotsust asjas, milles on kas või üks pooltest kodanik, võib esitada sundkorras täitmiseks kolme aasta jooksul, arvates jõustumise momendist, teistes asjades ühe aasta jooksul. Kohtumäärus jõustus 09.07.1993 TsPS § 81 lg 3, § 214 lg 1 ja § 288 kohaselt. Sellest tulenevalt lõppes kostja õigus nõuda 29.06.1993 kohtumääruse sundkorras täitmist 09.07.1996. Kostja on esitanud 29.06.1993 kohtumääruse täitmiseks 18.02.2002 ehk pärast tähtaja möödumist. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et täitedokumendi täitmisele pööramist kinnitavad täitelehel olevad Keskvangla ja T AS kinnitused, et alimendid on kinni peetud vastavalt kuni 31.03.1997 ja 27.07.1998 ja võlgnevust nende kuupäevade seisuga ei ole. Elatise kinnipidamised Keskvangla ja T AS poolt toimusid laekumiste tegemise ajal kehtiva Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeksi (APK) § 106 alusel, ehk võlgniku avalduse alusel. Kostja ei ole tõendanud (ja isegi väitnud), et ta oleks esitanud 29.06.1993 kohtumääruse täitmiseks enne
7(11)
18.02.2002. Sellest tulenevalt kaotas kostja õiguse nõuda 29.06.1993 kohtumääruse sundkorras täitmist TsPK § 333 lg 1 järgi veel enne kohtutäituri poole pöördumist 18.02.2002. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluse edasine käik
6.Ringkonnakohus tühistas 20. jaanuari 2020. a otsusega maakohtu vaheotsuse ja saatis asja esimese astme kohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus leidis, et aegumise kontrollimine hageja väite alusel vaheotsuses ei ole lubatav ja on vastuolus vaheotsuse eesmärgiga. Riigikohus tühistas 29. aprilli 2020. a otsusega ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas maakohtu vaheotsuse ja saatis tsiviilasja tagasi esimese astme kohtule menetluse jätkamiseks. Asi saadeti tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus leidis, et TsMS § 449 lg 3 ei välista aegumise vastuväite osas vaheotsuse tegemist ka juhul, kui võlgnik on TMS § 221 alusel esitatud hagis hageja rollis ja tugineb sundtäitmisele esitatud nõude aegumisele. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul apellatsioonkaebus sisuliselt lahendada ja otsustada maakohtu vaheotsuse põhjendatuse üle. Aegumist kontrollides võib kohus teha lahendi, millega tuvastab nõude aegumise (TsMS § 449 lg 3 kolmas lause). See lahend on lõppotsus. Aegumise kohaldamise taotluse lahendamise jaoks ei ole tähtsust küsimustel, mis puudutavad hageja nõude põhjendatust.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus saab teha asjas lõppotsuse, tuvastades nõude aegumise (TsMS § 657 lg 1 p 2 ja § 449 lg 3 III lause).
8.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille puudub vaidlus apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel: - kohtutäitur Katrin Velleti menetluses on täiteasi nr 002/2002/5499; - vaidlusalune täiteasi on algatatud sissenõudja YY 18.02.2002 avalduse alusel võlgniku NN (ik XXXXXXXXXX) suhtes; - täitedokumendiks Tallinna Linnakohtu 29.06.1993 määrus nr AA-158/93, mille kohaselt kuulub võlgniku töötasust 1⁄4 osas kinnipidamisele tütre C, sünd. 23.01.1992 ülalpidamiseks sissenõudja kasuks kuni tütre täisealiseks saamiseni; - hageja on 17.08.2015 surnud võlgniku ainupärija; - täitmisavalduses taotletakse võlgniku suhtes võlgnevuse sissenõudmist perioodil 18.02.200223.01.2010 ja tegemist oli täitmisavalduse esitamise hetkel edasiulatuvate nõuete sissenõudmisega.
9.Iseenesest on õige hageja seisukoht, et nõude täitmisele esitamise ajal kehtis TsÜS1994, mille § 116 reguleeris aegumise algust ja sätestas, et aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Seaduses võib sätestada hagemisõiguse tekkimise muu aja. Tegemist oli kohtuotsusega tunnustatud nõudega. TsÜS1994 § 123 lg 1 reguleeris kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumist ja sätestas, et kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg on 10 aastat. Aegumistähtaja kulg algas kohtuotsuse jõustumisest. Kuigi
8(11)
seadus räägib kohtuotsusest, kehtib see ka teiste kohtulahendite kohta, mis on täitedokumendiks. Siiski peab täitedokumendiga tunnustatud nõue alluma aegumisele. Maakohus märkis õigesti, et TsÜS1994 § 115 p 4 kohaselt ei kohaldatud aegumist perekonnasuhetest tulenevale nõudele, kui perekonnaseadusest ei tulene teisiti. Seega tuleb analüüsida, kas 18.02.2002 (täitmisele esitamise ajal) kehtinud perekonnaseadusest tulenevalt oli elatise nõude aegumine reguleeritud. Selliseid aegumist reguleerivaid sätteid tolleaegses perekonnaseaduses (PKS1995) ei olnud, aga elatis mõisteti kohtu poolt PKS1995 kohaselt välja alates elatishagi esitamisest. Seega ei allunud TsÜS1994 järgi elatisenõue aegumisele ja kohaldamisele ei kuulu ka TsÜS § 123 lg 1. Seega pole võimalik kohaldada asjas ka TsÜS § 116, mis reguleerib aegumise algust.
10.Maakohus ei ole vääralt kohaldanud 01.07.2002 kehtima hakanud TsÜS2002 § 154 II lauset. Maakohus leidis põhjendatult, et TsÜS2002 § 154 reguleeris korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõuete aegumist ja selle laused I ja II sätestasid, et korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks; aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Erisättena reguleeris kohtulahendiga tunnustatud nõudeid TsÜS2002 § 157, mille esimene lõige nägi ette, et jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg on 10 aastat. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt algas korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleneva tulevikus sissenõutavaks muutuva tunnustatud nõude aegumistähtaeg iga üksiku nõude sissenõutavaks muutumisest. Seadus ei näinud ette kohtuotsusega tunnustatud tulevikus tekkivatele nõuetele lühemat, s.o kolmeaastast, aegumistähtaega, sest erinevalt 2011 seadusemuudatustest ei viidatud TsÜS2002 § 157 lg-s 4 sama seaduse eeltsiteeritud §-le 154.
11.Käesolev nõue esitati täitmisele tulevikus tekkivate nõuete suhtes 18.02.2002, kui kohtuotsusega tunnustatud edasiulatuva elatisenõude aegumist mingi erisäte ei reguleerinud. Nõude aegumine peatus koheselt TsÜS § 164 lg 2 kohaselt kuni lapse täisealiseks saamiseni ja aegumine algas uuesti 23.01.2010 lapse täisealiseks saamisel.
12.Kolleegiumi hinnangul on maakohus segi ajanud nõude sissenõutavaks muutumise ja nõude aegumise. Maakohus leidis, et kuna TsÜS2002 jõustumise hetkel ei olnud laps täisealine (sai täisealiseks 23.01.2010), siis tulenevalt TsÜS2002 § 157 lg-s 4 ja §164 lg-s 2 sätestatust muutus täitedokumendist tulenev nõue terves ulatuses sissenõutavaks alles pärast lapse täisealiseks saamist 23.01.2010 ja pidanuks aeguma 24.01.2040.
13.Kolleegium leiab, et nõue muutus sissenõutavaks igakuiselt (elatise tasumise tähtajal), kuid nõude aegumine peatus lapse täisealiseks saamiseni. Kui nõue poleks muutunud sissenõutavaks, poleks sissenõudjal olnud õigust selle täitmist nõuda. Lapse täisealiseks saamisel hakkas vahepealsel perioodil kogu ulatuses sissenõutavaks muutunud nõue uuesti aeguma.
14.TsÜS2002 kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleneva tulevikus sissenõutavaks muutuva tunnustatud nõude aegumistähtaeg algab iga üksiku nõude sissenõutavaks muutumisest. Seega elatise perioodilised maksed muutusid sissenõutavaks iga igakuise makse jaoks eraldi, st PKS1995 kehtivuse ajal iga järgmise kuu esimeseks kuupäevaks ja alates 01.07.2010 kehtiva PKS järgi iga eelneva kuu viimaseks kuupäevaks (PKS2010 § 100 lg 4).
9(11)
15.TsÜS2002 § 154 esimese ja teise lause kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks; aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega algas 2002 aastal sissenõutavaks muutunud nõuete aegumine 31.12.2002, 2003 sissenõutavaks muutunud nõuete aegumine 31.12.2003 jne. Samas välistab TsÜS § 164 lg 2 Riigkohtu praktika kohaselt TsÜS § 154 kohaldatavuse, mille järgi võiksid täitedokumendi järgi tulevikku suunatud nõuded aeguda kolme aasta möödudes, arvates nõuete sissenõutavaks muutumise aasta lõpust (vt nt RKTKo nr 3-2-1-141-15, p 11)
16.Kuna aegumise kulg oli peatunud seoses lapse alaealisusega, algas see uuesti 24.01.2010, seoses lapse täisealiseks saamisega 23.01.2010 ja nõuded oleks TsÜS2002 aegunud tervikuna kümne aasta jooksul, s.o 24.01.2040.
17.TsÜS § 157 lg 4 muudeti vahepeal ja enne nõude aegumist jõustus alates 05.04.2011 uus redaktsioon (TsÜS2011). TsÜS2011 § 157 lg 4 sõnastuse kohaselt kohaldatakse korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleneva tulevikus sissenõutavaks muutuva tunnustatud nõude aegumisele käesoleva seaduse §-s 154 sätestatut ehk 3-aastane aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega aegumistähtaega lühendati 10-aastaselt aegumisperioodilt kolmeaastasele aegumisperioodile 05.04.2011.
17.1.Maakohus leidis iseenesest põhjendatult, et TsÜS 154 sätestatud tähtaeg reguleerib nõude aegumistähtaja kulgema hakkamise algust alates nõude sissenõutavaks muutumisest ja perioodilised nõuded olid muutunud sissenõutavaks varem. Samas on ebatäpne maakohtu seisukoht, et aegumine hakkas kulgema kogu nõude osas tervikuna alates 05.04.2011 (otsuse p 25). Nõude täies ulatuses sissenõutavaks muutumise ajal (23.01.2010) kehtinud VÕSRS § 9 lg 4 kohaselt kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõikes 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 2011. aasta 1. märtsi tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõike 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõiget 1. Maakohus viitas õigesti Riigikohtu praktikale (RKTKo nr 3-2-1-116-13, p 12-13), kuid jättis arvestamata, et VÕSRS § 9 lg 4 parandati kuupäeva osas ära alles 20.03.2016, s.o eelnimetatud kuupäevaks oli nõue juba aegunud. Kolleegium on seisukohal, et aegumise kulgemise algust tuleb arvestada alates 01.03.2011 ja nõue aegus 01.03.2014. Maakohus leidis õigesti, et seoses aegumise kulgema hakkamisega kuuluvad kohaldamisele TsÜS 2011 § 157 lg 4 ja § 154 reeglid. Kuigi VÕSRS § 9 lg 4 viitab otsesõnu ainult TsÜS § 157 lg-le 1, mitte lg-le 4, peab seadus ilmselt silmas ka juhtumeid, mida reguleerib TsÜS § 157 lg 4, mis viitab omakorda sama seadus §-le 154 ja sätestas 3-aastase aegumistähtaja.
17.2.Isegi, kui alustada aegumise kulgemise lugemist 05.04.2011 või 01.01.2012 (nagu maakohus tegi), oleks nõue ikkagi aegunud. Maakohus on matemaatiliselt eksinud aegumise tähtaja arvestamisega, leides et nõue aegunuks viimasel juhul 31.12.2015. Sellisel juhul oleks sissenõutavaks muutunud nõuete aegumistähtaeg 4 aastat, seaduse kohaselt on see aga 3 aastat.
10(11)
18.Õige on maakohtu seisukoht, et seadusandja muutis 2015. aastal TsÜS-i § 154 esimest lauset nii, et lapse ülalpidamiskohustuse täitmise nõudele ei kohaldunud enam kolmeaastane aegumistähtaeg ning täiendas TsÜS-i § 154 lõikega 2, mis sätestab, et lapse ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg on kümme aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Nimetatud muudatus jõustus 01.10.2015. Selleks ajaks oli aga sissenõudja nõue juba aegunud ja vastav regulatsioon ei laienenud vaidlusalusele nõudele.
19.Ringkonnakohus nõustub hageja käsitusega, et täitemenetluses sundtäitmisel oleva võla sundkorras sissenõudmist ei saa samastada nõude täitmisega vabatahtlikult ja seeläbi selle tunnustamisega, sest puudub võlgniku vastavasisuline tahe. Seetõttu ei saa väita, et võlgniku poolt sundtäitmise kaudu võlgnevuse tasumine oleks samastatav võla tunnustamisega, mille tulemusena aegumine katkeks. Seetõttu ei oma asja lahendamisel tähendust, et võlgnikult õnnestus sundtäitmise korras sisse nõuda 2004. a jaanuaris 400 krooni, 2014 aprillis laekus täitemenetluses võlgnikult raha ja võlgnik sõlmis täitemenetluses 08.04.2015 kokkuleppe võla tasumise kohta. Kokkuleppe sõlmiti ajal, mis nõue oli juba aegunud, seetõttu ei saanud aegumine katkeda kokkuleppe sõlmimise tõttu.
20.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et nõue on õigesti pööratud täitmisele ja neid ei korda. Maakohus ei ole kohaldanud vääralt TsPK § 333 lg-s 1 sätestatut. Tähele tuleb panna ka sama normi kolmandat lõiget, mille kohaselt esimeses lõikes kindlaksmääratud tähtajad kehtivad perioodiliste maksete sissenõudmiste otsuste puhul iga üksiku makse kohta eraldi ja nende kulgemine algab iga makse tähtaja saabumise päevast.
21.Seoses nõude aegumisega ei pea ringkonnakohus vajalikuks menetlusökonoomia seisukohast vastata ülejäänud apellatsioonkaebuse väidetele, mis seonduvad nõude täidetavusega. Kokkuvõttes on kostja nõue aegunud, hageja taotluse alusel tuleb sellele kohaldada aegumist (TsÜS § 143) ja sundtäitmine vaidlusaluses tsiviilasjas tuleb lõpetada.
22.Seoses maakohtu otsuse tühistamisega tuleb muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust ja poolte menetluskulud maakohtus jätta kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Poolte ringkonnakohtu menetluskulud jäävad kostja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
23.TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar, Ele Liiv, Peeter Pällin
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.