Kaija Kaijanen, Villem Lapimaa ja Vahur-Peeter Liin
Määruse tegemise aeg ja koht
20.05.2020, Tallinn
Kohtuasja number
2-19-6203
Kohtuasi
XX kaebus kohtutäitur Katrin Velleti 10.04.2019 otsuse peale täiteasjades nr 031/2009/400 ja 031/2015/1732
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.07.2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (võlgnik) – XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Aleksei Smelov Puudutatud isik – kohtutäitur Katrin Vellet (registrikood 12624119) Puudutatud isikud (sissenõudjad) – Telia Eesti AS ja OÜ Aktiva Finants, esindaja Julianus Inkasso OÜ
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kohtutäitur Katrin Velleti 19.08.2019 vastusele lisatud tõendid.
2.Tühistada Harju Maakohtu 03.07.2019 määrus.
3.Teha uus määrus, millega rahuldada XX kaebus ning tühistada kohtutäitur Katrin Velleti 10.04.2019 otsus täiteasjades nr 031/2009/400 ja 031/2015/1732. Kohustada kohtutäitur Katrin Velletit vaatama XX 08.02.2018 kaebus täiteasjades nr 031/2009/400, nr 031/2015/1732 ja nr 031/2007/3784 uuesti läbi.
5.Jätta menetluskulud kohtutäitur Katrin Velleti kanda. Selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättesaamisest.
2-19-6203 Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kohtutäitur Katrin Vellet on alustanud XX (avaldaja, võlgnik) suhtes kolm täitemenetlust: täiteasi nr 031/2015/1732 (OÜ Aktiva Finants nõue 480 eurot 47 senti), täiteasi nr 031/2007/3784 (Telia Eesti AS-i nõue 223 eurot 29 senti) ja täiteasi nr 031/2009/400 (Telia Eesti AS-i nõue 113 eurot 47 senti).
2.Kohtutäitur koostas 04.02.2018 kolmes täiteasjas töövõimetoetuse arestimise aktid, millega arestis võlgniku töövõimetoetusest 20%. Avaldaja esitas kohtutäiturile 08.02.2018 avalduse, milles palus arestimisaktid tühistada. Kohtutäitur vastas 13.02.2018 kirjaga, et ei rahulda avaldust sissetulekust kinnipeetava osa (20%) vähendamiseks. Avaldaja esitas 16.02.2018 korduva avalduse, milles palus läbi vaadata oma 08.02.2018 avalduse kui kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. Kohtutäitur tegi 12.03.2018 otsuse, millega jättis kaebuse kohtutäituri tegevuse peale rahuldamata.
3.Riigikohtu tsiviilkolleegium rahuldas 20.03.2019 määrusega asjas nr 2-18-4482 avaldaja kaebuse, tühistas kohtutäituri 12.03.2018 otsuse ja kohustas kohtutäiturit avaldaja 08.02.2018 kaebust uuesti läbi vaatama.
4.Kohtutäitur jättis 10.04.2019 otsusega avaldaja kaebuse uuesti rahuldamata, märkides, et see on tehtud täiteasjades nr 031/2009/400 ja 031/2015/1732.
5.Otsuse põhjenduste kohaselt on võlgnik 02.04.2019 esitanud kohtutäiturile andmeid sissetuleku suuruse kohta, kuid need on vananenud. Avaldaja saab töövõimetoetust 394,32 eurot kuus. Töövõimetoetuse arestimise aktid on koostanud tingimusel, et võlgnikule tuleb tagada täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg-s 12 sätestatud arvestuslik elatusmiinimum 215,44 eurot ja seda ületavas osas kuulub kinnipidamisele 20%. Samuti on akti täitmisel võetud arvesse TMS-i muudatusi, mille kohaselt oli akti koostamise ajal mittearestitavaks piiriks 140 eurot, hiljem 207,23 eurot ning alates 2019. a veebruarist 215,44 eurot. Arvestades täitmisel olevate asjade menetlemise aega ja võlgniku sissetuleku suurust on võlgniku töövõimetoetuse arestimine 20% ulatuses õiglane. Võlgniku sissetulekust moodustab kinnipidamine 9%. Lisaks sellele saab võlgnik sotsiaaltoetust 41,42 eurot, mis on mittearestitav sissetulek. Võlgnikule jääb kätte elatusmiinimumist rohkem raha. Kinnipidamiste tegemata jätmine ei võimaldaks sissenõudja nõudeid üleüldse rahuldada ja täitmine suure tõenäosusega ebaõnnestuks nõuete aegumise tõttu, mis ei ole õiglane sissenõudja suhtes. Võlgniku esitatud kulude kohta märkis kohtutäitur, et võlgnik ei tohi eelistada ühte võlausaldajat teistele, võlgnikul ei ole pankrotiolukorda, kuna kahes täitemenetluses on nõuded juba rahuldatud ning avaldaja üürilepingut pole lõpetatud.
6.Avaldaja esitas 22.04.2019 Harju Maakohtule kaebuse, milles palus tühistada kohtutäituri 10.04.2019 otsus täiteasjades nr 031/2009/400 ja 031/2015/1732.
2-19-6203 Kaebuse põhjenduste kohaselt esitas avaldaja 01.04.2019 kohtutäiturile tõendid, mille kohaselt maksab avaldaja kuus korteri eest 267,54 eurot ja ta saab töövõimetoetust 6,74 eurot päevas. Selmet lähtuda TMS-i 10.06.2018 kehtima hakanud muudatustest ja avaldaja sissetulekutest 10.04.2019 seisuga, pidanuks kohtutäitur hindama avaldaja sissetulekuid seisuga 08.02.2018. Kohtutäitur pole vastuolus Riigikohtu lahendiga endiselt hinnanud avaldaja kulusid ega seda, kas töövõimetoetuse maksimaalses määras arestimisel on tagatud võlgniku toimetulek minimaalselt vajalikus määras (kulutused eluasemele, toidule, riietele, ravimitele, transpordile jms). Esimese astme kohtu määrus
7.Harju Maakohus jättis 03.07.2019 määrusega kaebuse rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt lähtus kohus kohtutäituri tegevuse hindamisel TMS § 132 lg 12 redaktsioonist, mis kehtis töövõimetustoetuse arestimise aktide koostamise ajal, s.o 04.02.2018. Kohtutäitur arestis võlgniku töövõimetoetuse 20% ulatuses ehk seadusega lubatu piires. Täitur tuvastas, et muu vara ja sissetulek võlgnikul puudus. Võlgnikule on tagatud TMSi alusel arestimisele mittekuuluv summa, millest võlgnikul tuleb ära elada. Ülalpeetavaid võlgnikul ei ole. Muid soodustusi või erandeid, näiteks eluaseme kulude arvestamiseks jne, ei olnud kohtutäituri otsuse ajal kehtinud seaduses ette nähtud. Kohtutäitur ei ole arestimise akti koostamisel ületanud diskretsioonipiire. Kohtutäitur tegi 10.04.2019 otsuses kindlaks, et võlgniku sissetulek on 394,32 eurot kuus ja mittearestitav sissetulek sotsiaaltoetus 41,42 eurot kuus. Võlgniku korteri kulud olid 2018. a veebruaris, so talvekuul 267,54 eurot, ühistransport on tasuta. Kohtutäituri 12.03.2018 otsusest nähtuvalt ei olnud selle otsuse koostamise päeva seisuga võlgnikult nõude katteks kinnipidamisi tehtud. Võlgniku pangaarved on arestimisaktidest nähtuvalt arestitud tingimusel, et võlgnikule jääb igakuiselt kasutada üks miinimumpalk kuus, mis 08.02.2018 oli 500 eurot. Seega olid võlgnikule miinimumvahendid tagatud ka olukorras, kus tema töövõimetoetus oli 6,74 eurot ühe kalendripäeva eest, so 202,20 kuni 208,94 eurot kuus. Kohtutäituri 10.04.2019 otsusest nähtuvalt on võlgniku töövõimetoetus praegusel ajal 394,32 eurot kuus. Temalt on 2019. a aprillis kinni peetud 35,78 eurot ((394,32-215,44)×20%) ning talle jäi kätte 358,54 eurot, mis on suurem kui Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum 215,44 eurot. 10.06.2018 jõustunud TMS-i muudatused olid võlgnikku soodustavad. Kohtutäitur on töövõimetoetuse maksimummääras arestimisel sisuliselt arvestanud, et tagatud oleks võlgniku toimetulek minimaalselt vajalikus määras. Praegusel juhul ei ole tõendatud, et võlgnik vajab toimetulekuks erandlikke kulutusi, mille katmiseks oleks kohtutäituri poolt õigustatud vähendada arestitud summasid. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
8.Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse ja rahuldada tema kaebuse. Maakohus pidanuks hindama avaldaja majanduslikku seisundit 08.02.2018 ja sel ajal kehtinud normide alusel töövõimetoetuse arestimise põhjendatust. Maakohus jättis võlgniku väited ja tõendid tähelepanuta ega selgitanud välja asjaolusid. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et kohtutäitur ei ole võlgnikult nõude katteks kinnipidamisi teostanud. Eesti Töötukassa tõendi kohaselt on kohtutäitur teinud kinnipidamisi töövõimetoetusest alates
2-19-6203 05.04.2018. Määruses loetakse võlgniku sissetulekuks läbisegi 394,32 eurot kuus ja 202,20 eurot kuus. Kohtutäitur ja maakohus on jätnud täitmata Riigikohtu 20.03.2019 määruses antud juhise hinnata võlgniku majanduslikku ja muud olukorda tervikuna. Hinnatud pole, kas töövõimetoetuse maksimaalses määras arestimisel on tagatud võlgniku toimetulek, arvestades võlgniku eluasemekulusid. Kohtutäitur on täiteasjas nr 031/2007/3784 jätnud kaebuse läbi vaatamata ega ole selle kohta teinud otsust. Maakohus ei vaadanud kaebust läbi seaduses sätestatud 15-päevase tähtaja jooksul.
9.Kohtutäituri vastuse kohaselt on õige määruskaebuses toodud väide, et kaebus täiteasjas nr 031/2007/3784 on jäetud lahendamata ning võlgniku majanduslik olukord kaebuse esitamise seisuga (08.02.2018) jäi hindamata. See ei toonud aga kaasa ebaõiget lahendit. Kohtutäitur jättis kaebuse täiteasjas nr 031/2007/3784 lahendamata, kuna menetlus selles asjas on lõpetatud 12.11.2018. Samamoodi on nüüdseks lõpetatud täiteasi nr 031/2009/400. Nendes asjades on võlgniku kaebuse eesmärk saavutatud ja kaebus sisuliselt rahuldatud. Kohtutäitur jättis 10.04.2019 otsuses hindamata võlgniku majandusliku olukorra 08.02.2018 seisuga, kuna ei ole tõendatud, et võlgniku majanduslik olukord sel ajal oluliselt erines sellest, mis oli 10.04.2019 kohtutäituri otsuse tegemise ajal. Kohtutäitur kõrvaldab oma 10.04.2019 otsuse puuduse ja hindab alljärgnevalt võlgniku majanduslikku olukorda kaebuse esitamise hetkel. Kohtutäitur küsis kohtutäitur 06.08.2019 võlgniku suhtes kolmandate isikute käest informatsiooni võlgniku sissetulekute kohta, mh 2018. a veebruari seisuga. Eesti Töötukassa vastuse kohaselt moodustas võlgniku töövõimetoetus 208,86 eurot; Tallinna linna kinnitusel moodustas võlgniku toimetulekutoetus 178.70 eurot (välja makstud 22.02.2018). Võlgniku 01.04.2019 kohtutäiturile esitatud arvelduskonto väljavõtte kohaselt maksis Tallinna linn võlgnikule 01.02.2018 toimetuleku tagamiseks 30 eurot. Kokku moodustas võlgniku sissetulek 2018. a veebruaris 417,56 eurot. Arvestades kinnipidamisele kuuluva summa suurust 2018. a veebruaris (41,77 eurot, s.o 208,86×20%), jäänuks võlgnikule kätte 167,09 eurot, mis on suurem kui toimetulekupiir 140 eurot. Kuna kokku sai võlgnik 2018. a veebruaris kätte 417,56 eurot, siis moodustanuks (kinnipidamist 2018. a veebruaris ei tehtud) kinnipidamine võlgniku kogu sissetulekust 10%, mis on kohtutäituri hinnangul õiglane.
10.Sissenõudjad ei esitanud vastust määruskaebusele.
11.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle Tallinna Ringkonnakohtule lahendamiseks.
12.Kohtutäitur teavitas 05.09.2019 ja 27.04.2020 ringkonnakohut, et kohtutäitur on täiteasjas nr 031/2015/1732, täiteasjas nr 031/2007/3784 ja täiteasjas nr 031/2009/400 saatnud Eesti Töötukassale teated, et võlgniku arestitud rahalised nõuded kuuluvad aresti alt vabastamisele. Täitemenetlused kolmes asjas on lõpetatud, kuna nõuded on täielikult rahuldatud. Võlgniku 08.02.2018 kaebuse eesmärk on saavutatud.
13.Võlgnik teatas vastuseks kohtutäituri avaldusele, et kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et arestimise aktid oleksid tühistatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2-19-6203
14.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 667 lg 2 järgi rahuldada ning maakohtu määrus tühistada. Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega rahuldab avaldaja 08.02.2018 kaebuse ning tühistab kohtutäituri 10.04.2019 otsuse. Kohtutäituril tuleb asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus.
15.Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et täitemenetluste lõpetamise ja võlgniku arestitud rahaliste nõuete aresti alt vabastamisega ei ole avaldaja saavutanud kohtusse pöördumise eesmärki. Täitemenetlused lõpetati, kuna nõuded said täielikult rahuldatud, mitte seetõttu, et kohtutäitur oleks tunnistanud oma tegevuse seadusevastasust. Arestimise aktid olid kehtivad kuni täitemenetluse lõpetamiseni, neid pole tühistatud ega seadusevastaseks tunnistatud. Seega pole avaldajal ilma praeguses kohtuasjas kaebust rahuldamata võimalik saada tagasi raha, mis oli arestimise tõttu kinni peetud ja võlausaldajale üle kantud. Seega on avaldajal õigustatud huvi jätkata asja menetlust ja ringkonnakohus lahendab kaebuse sisuliselt.
16.Ringkonnakohus leiab, et kohtutäituril tuleb sissenõude võlgniku töövõimetoetusele pööramist põhjendada eeskätt arestimise aktis, kuid hiljemalt võlgniku poolt arestimise peale esitatud kaebuse lahendamise otsuses. Kohtutäituri otsusest peavad muu hulgas nähtuma põhjendused „kuni 20%“ kaalutlusruumi kohaldamise kohta (vt Riigikohtu 20.03.2019 määrus asjas nr 2-18-4482, p 21.3; 16.12.2015 määrus asjas nr 3-2-1-108-15, p-d 23–26).
17.Kohtutäitur on oma otsuses ja maakohus oma määruses hinnanud võlgniku majanduslikku seisundit kohtutäituri 10.04.2019 otsuse tegemise ajal. Alles vastuses määruskaebusele on kohtutäitur analüüsinud võlgniku majanduslikku seisundit 08.02.2018 seisuga, s.o ajal, mil kohtutäitur tegi vaidlusalused arestimise aktid. Nõnda toimides on jäänud avaldaja 08.02.2018 kaebus, mille kohta Riigikohus kohustas oma 20.03.2019 määrusega kohtutäiturit uut otsust tegema, sisuliselt lahendamata ja avaldaja õiguste väidetava rikkumise kohta hinnang andmata. Avaldajal on õigus kohtulikule kaitsele ja töövõimetoetuse arestimise õiguspärasuse kontrollile ka perioodi osas, mis eelnes kohtutäituri 10.04.2019 otsuse tegemisele. Põhjenduste esitamine alles määruskaebemenetluses ei ole kooskõlas kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatud korraga (vrdl Riigikohtu 16.12.2015 määrus asjas nr 3-2-1-108-15, p 26). Ringkonnakohus märgib, et hinnang sellele, kuidas mõjutab töövõimetoetuse 20% ulatuses arestimine võlgniku toimetulekut, võib erineda sõltuvalt sellest, kas analüüsitakse 08.02.2018 või 10.04.2019 kehtinud olukorda. Nimelt võimaldas TMS § 132 lg 12 redaktsioon, mis kehtis 09.01.2018–09.06.2018, toimetulekutoetust arestida suuremas summas kui sätte alates 10.06.2018 kehtima hakanud redaktsioon (viimane võimaldab arestitavast sissetulekust maha arvata Statistikaameti poolt avaldatud arvestusliku elatusmiinimumi). Järelikult oli varasema redaktsiooni järgi arestimisel võlgnikule suurem majanduslik mõju. Kuna tõendid, mille kohtutäitur Katrin Vellet lisas 19.08.2019 oma vastusele määruskaebusele, ei ole praeguse kaebuse lahendamisel asjakohased, tagastab ringkonnakohus need esitajale (TsMS § 238 lg 1).
18.Praegusel juhul ei ole üheselt selge, kas võlgniku töövõimetoetuse arestimine maksimaalses ulatuses (s.o 20%) seisuga 10.04.2019 oli põhjendatud. TMS § 132 lg 12 kohaselt tuleb võlgniku sissetulekust maha arvata Statistikaameti elatusmiinimum. 2019. a aprillikuus oli Statistikaameti avaldatud elatusmiinimum 215,44 eurot. Võlgnik sai töövõimetoetust 394,32 eurot. Seaduses sätestatud „kuni 20%“ hindamisel tuleks arvestada ka võlgnike tegelike kuludega. Kui võlgniku kulud nt eluasemele on mõistlikud, tuleks sissetulekust maha arvatavast elatusmiinimumist lahutada eeldatav miinimum eluasemekulu (2018. a moodustas see
2-19-6203 elatusmiinimumis 79,93 eurot) ning liita võlgniku tegelik eluasemekulu. Kui võlgnik teiste kulutuste kohta tõendeid ei esita, on õige juhinduda elatusmiinimumis märgitud kulust. Võlgnik esitas kohtutäiturile 2018. a veebruarikuu üüriarve, mille kohaselt kulus võlgnikul koos kõrvalkuludega 260,67 eurot. Eluasemekulu on reeglina sõltuvalt aastaajast erinev (eelkõige kütte kulude tõttu). Võlgnik esitas aga kõige külmema kuu kulu. Kohtutäituril on asja uuel läbivaatamisel võimalik küsida võlgnikult tõendeid erinevate aastaaegade eluasemekulu kohta, et nähtuks, milline on võlgniku keskmine aasta eluasemekulu.
19.Õige on avaldaja väide, et kohtutäitur on täiteasjas nr 031/2007/3784 alusetult jätnud kaebuse lahendamata. Kohtutäitur võttis selle määruskaebuses õigeks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ka selle täiteasja osas tuvastada, kas arestimine oli 09.01.2018–09.06.2018 ja edasi kuni 10.04.2019 otsuse tegemiseni seaduslik ja proportsionaalne.
20.Kui kohtutäitur peaks avaldaja 08.02.2018 kaebuse uuel läbivaatamisel leidma, et võlgniku toimetulekutoetuse arestimine maksimaalses (20%) ulatuses oli ebaproportsionaalne, on tal võimalik tühistada arestimise aktid osaliselt, s.o perioodi ja summa osas, mil kinnipidamine oli ülemääraselt suur. Perioodi osas, mil arestimine polnud ebaproportsionaalne, saab kohtutäitur jätta arestimise aktid jõusse.
21.Ringkonnakohus jätab maa- ja ringkonnakohtus tekkinud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause ja lg 10 alusel kohtutäituri kanda, arvestades, et vaidluse tingis kohtutäituri õigusvastane otsus. Maakohus ei ole avaldaja kaebust rahuldamata jättes teiste menetlusosaliste menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud, kuna menetluskulud jäeti ega menetlusosalise enda kanda. Ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit määral, et sellega kaasneb ka menetluskulude jaotuse muudatus, ega määra seetõttu menetluskulusid rahaliselt kindlaks (vt ka Riigikohtu 13.06.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-8794/42, p 14 ja seal viidatud varasem praktika). Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul, arvates praeguse määruse jõustumisest.
22.Kohtunik Liis Arraku ajutise töövõimetuse tõttu asendab teda Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaani p 17 alusel kohtunik Villem Lapimaa. (digitaaliselt allkirjastatud)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.