2-17-12477 Y (endine nimi Y ) hagi Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla kaudu), Q ja Ci vastu mittevaralise kahju solidaarses nõudes 100 000 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Y (endine nimi Y , isikukood xxx), riigi õigusabi korras määratud lepinguline esindaja advokaat Robert Sprengk (e-post: [email protected]) Kostja I: Eesti Vabariik (Tallinna Vangla kaudu), lepinguline esindaja M. R. (e-post: xxx) Kostja II: Q (isikukood xxx), lepinguline esindaja A. O. (e-post: xxx) Kostja III: C (isikukood xxx, e-post: xxx)
Kohtuistung
18.02.2021
Kohtuistungil osalenud isikud
Hageja Y Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Sprengk Kostja I lepinguline esindaja M. R. Kostja II lepinguline esindaja A. O. Kostja III C
Robert
Kohtuotsuse resolutsioon
1.Jätta Y (endine nimi Y ) hagi Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla kaudu), Q ja Ci vastu mittevaralise kahju solidaarses nõudes rahuldamata.
2.Lõpetada advokaadi Robert Sprengk poolt õigusabi osutamine hagejale käesoleva kohtuotsuse jõustumisel. Menetluskulude jaotus
3.Jätta menetluskulud hageja kanda, välja arvatud hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu, mis jätta riigi kanda.
Määrata menetluskulude rahaline suurus ning riigi õigusabi tasu ja kulude suurus kindlaks eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohtuotsuse peale edasikaebe kord ja tähtajad Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetluse käik
1.Hageja Y (endine nimi Y ) esitas 22.08.2017 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariik (Tallinna Vangla kaudu), Q ja C vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.
2.Harju Maakohus jättis hagi 06.03.2018 kohtuotsusega rahuldamata.
3.Tallinna Ringkonnakohus jättis 08.06.2018 kohtuotsusega Harju Maakohtu 06.03.2018 otsuse resolutsioon muutmata, aga täiendas selle põhjendusi.
4.Riigikohus tühistas 27.02.2019 kohtuotsusega Tallinna Ringkonnakohtu 08.06.2018 otsuse ja Harju Maakohtu 06.03.2018 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Hageja nõue ja asjaolud
5.Hagiavalduse kohaselt taotleb hageja rahuldada mittevaralise kahju hüvitamise hagi ja mõista Eesti Vabariigilt (Tallinna Vangla kaudu), Q ’lt ja C’ilt solidaarselt hageja kasuks välja tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud mittevaraline kahju 100 000 eurot ning jätta kõik hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
6.Hageja kandis 17.09.2016 Harju Maakohtu xxx otsusega kriminaalasjas xxx mõistetud karistust Tallinna Vanglas. Hageja teavitas 17.09.2016 kella 19.30 paiku Tallinna Vangla kartseri valvureid soovist näha meditsiinitöötajat. Hageja kirjeldas valvuritele, et tal on kriipiv valu rinnakorvi keskel, tuikav valu vasakus õlas ja vasakus õlavarres ning kaela vasakus pooles. Lisaks kurtis hageja vangivalvuritele raskusi hingamisel. Kella 21.15 paiku saabus vangla tervishoiutöötaja (kostja II), kes avas kambri ukse sees oleva ca 20×30 cm suuruse vöökoha kõrgusel asuva luugi ja kellele hageja esitas samad kaebused nagu valvurile. Kostja II ei avanud hageja ärakuulamisel kambri ust ega vaadanud luugist sisse. Pärast hageja ära kuulamist väljastas kostja II hagejale ühe No-Spa tableti, sulges luugi ja lahkus. Kostja II ei teinud hageja patsiendikaardile sissekannet 17.09.2016 väljakutse, hageja poolt kirjeldatud terviseprobleemide ja hagejale antud No-Spa tableti kohta. Öösel hageja valude tõttu magada ei saanud. Hageja nõudis valvuritelt, et nad kutsuksid arsti, mitte õe. Vaatamata sellele keegi hageja juurde ei tulnud. Hageja teavitas 18.09.2016 kella 9 paiku uuesti valvureid vajadusest näha tervishoiutöötajat ja kirjeldas neile oma valusid. Kella 10 paiku saabus hageja juurde vangla tervishoiutöötaja (kostja III), kes kambri ust ei avanud ning hagejat üle ei vaadanud, vaid kuulas läbi luugi ära hageja kaebused. Kostja III väljastas hagejale ühe tableti Maalox, sulges ukse luugi ja lahkus. Kostja III tegi hageja patsiendikaardil väljakutse ja tableti andmise kohta sissekande. Veidi aega hiljem muutusid hageja valud väljakannatamatuks. Kell 10.40 saabus kostja III, kambri uks avati ja hageja komberdas omal jalul E1 korpusesse, mis oli ca 30 m kaugusel, kus hagejale tehti EKG, tuvastati infarktiseisund ja osutati esmaabi. Hageja toimetati kella 11 paiku Ida-Tallinna Keskhaigla EMO-sse, kus talle tehti südameoperatsioon.
7.Kostjad II ja III ei diagnoosinud selgete infarkti (infarktieelsete) tunnuste korral hageja tervislikku seisundit ega osutanud hagejale õiget tervishoiuteenust. Hagejal tuvastati 18.09.2016 kella 11 paiku Ida-Tallinna Keskhaiglas äge südamelihaste infarkt, ning aeg haigestumise algusest oli 8-12 tundi. Haiguse tulemusena tekkis hagejal südamekahjustus, mis väljendus südame vasaku vatsakese süstoolse funktsiooni languses 35 % võrra, kontraktsioonihäiretes LAD alal,
tsirkustpidaalklapi hõlmade fibrootilisus, aordiklapi puudulikkuses. Kui kostjad poleks teinud diagnoosi- ja ravivigasid, oleks hagejal tuvastatud infarktieelne seisnud/infarkt juba 17.09.2016 õhtul või 18.09.2016 hommikul, hageja oleks saanud kiiret ja õigeaegset ravi ning hageja südame kahjustused poleks olnud nii ulatuslikud. Hageja on esitanud tõendina ravijuhendi - ägeda kõhuvaluga haige käsitlus. Nimetatud dokumendi peatüki p 3.1. kohaselt pidid kostjad II ja III vaatama hageja läbi, mida nad aga ei teinud. Ravijuhendi peatüki 3.1. kohaselt oli vajalik objektiivne uurimine, mis seisneb punkti
4.1.2.kohaselt välisvaatluses (välisilme, asend) ja üldseisundi hindamises (vererõhk, pulss, hingamissagedus). Kostjad seda ei teinud ning seega ei vastanud nende poolt osutatud tervishoiuteenus arstiteaduse üldisele tasemele. Ravijuhendi kohaselt on selge, et kõhuvalu korral tuleb läbi viia haige uurimine, sh mõõta vererõhku, pulssi ja hingamist. Ravijuhend viitab selgelt, et kõhuvalu (eriti ülakõhuvalu) on infarkti tunnus. Hageja tõendab nimetatud tõendiga, et kõhuvalu korral tuleb läbi viia patsiendi uurimine ja kõhuvalu on infarkti tunnus. Hageja on tõendina esitanud ka veebipõhise meditsiinilise andmebaasi UpToDate väljavõtte ülakõhuvalu põhjuste kohta. Nimetatud tõendi kohaselt on ülakõhuvalu üheks põhjuseks müakardiinfarkt. Seega isegi kostjate poolt väidetud kaebuste korral oleksid pidanud kostjad arvestama, et hageja kaebus võib olla seotud südamelihase infarktiga.
8.Vale diagnoosi tõttu pidi hageja kannatama valu, hirmu ja ravi viibimise tõttu südamelihase kahjustused süvenesid ja suurenesid. Südamelihaste infarkti või südamelihaste kahjustuste suurenemise tõttu on hageja edasine elukvaliteet oluliselt halvenenud. Elukvaliteedi halvenemine seisneb selles, et hageja ei talu enam füüsilist koormust ja vaimset pinget, sellega on piiratud hagejal töö tegemine ja elukutsete valik, samuti hobidega tegelemine ja vaba aja veetmine. Hageja peab elu aeg võtma ravimeid ning tõenäosus järgmise südamehaiguse tekkimiseks on oluliselt suurenenud. Kostjad põhjustasid raviveaga ja diagnoosiveaga hagejale nii füüsilist kui hingelist valu ning kannatusi ja on kohustatud seetõttu hüvitama hagejale mittevaralise kahju 100 000 eurot.
9.Hageja on seisukohal, et käesolevas asjas kohtumääruse alusel teostatud ekspertiis on puudulik ja ebaõige. Kostja I vastuväited
10.Kostja I palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
11.Kostja I on seisukohal, et hagejale osutatud tervishoiuteenus vastas tervishoiuteenuse üldistele nõuetele ja oli vastavuses asjakohaste kvaliteedinõuetega. Olukorras, mil hageja ainsateks kaebusteks 17.09.2016-18.09.2016 kella 10.00-ni olid kõrvetised ning mingeid infarktile viitavaid kaebuseid hageja ei esitanud ja tervisekaardi andmetel ei olnud hagejal ka varasemalt esinenud kaebusi südame-veresoonkonnaprobleemidele, ei ole kostjad II ja III teinud diagnoosiega ravivigu ega rikkunud seega oma kohustust, osutada patsiendile tervishoiuteenust, mis vastaks keskmisele kvaliteedile. Hageja peab tõendama tervishoiuteenuse osutaja ravivea ja endal kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju tekkinud (RK 3-2-1-171-10 p 16). Kostja I peab VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Hagis ei ole eelmärgitud asjaolusid esitatud ning puuduvad põhistused selle kohta, kuidas sai kostjate tegevuse tõttu hagejal kaasuda infarkt. Kostja I leiab, et hageja ei ole tõendanud, et tal oleks kostjate tegevuse tulemusena tekkinud kahju. Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja 20.08.2017 selgituste kohaselt südamepuudulikkus kaasneb paratamatult pärast ulatuslikku müokardiinfarkti, selle kompenseerimiseks määratakse medikamentoosne ravi. Ka ei ole infarkti üldjuhul võimalik ennetada, eriti arvestades hageja ulatuslikku müokardiinfarkti ning tõsiseid stenoosilesioone. Hagejal angiograafias tuvastatud kahjustused olid raskekujulised, kuid müokardiinfarktile eelnenud stenokardiahood pigem tagasihoidlikud. Meditsiiniosakonna juhataja selgitusel on stenokardia sagedasti alaägeda sümptomaatikaga, nagu esines ka hagejal. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja I hinnangul tuvastatav ka põhjusliku seose olemasolu hagejal terviseseisundi halvenemise ja kostjate II ning
III tegevuse vahel. Arvestades ülaltoodut, ei ole kostja I lepingu rikkumine tuvastamist leidnud ning hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele, kuna kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Kostja II vastuväited
12.Kostja II palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
13.Kostja II tunnistab, et teda kutsuti Tallinna Vanglasse seoses sellega, et üks kinnipeetav soovib näha meditsiinitöötajat. Kostja II saabus 17.09.2017 kella 21.00 paiku Tallinna Vanglasse. Kostja II vestles hagejaga, kes teatas, et tal on kõhuvalud ja kõrvetised. Objektiivselt oli hageja teadvusel, kontaktne. Lähtudes sellest, mida hageja rääkis, andis kostja II talle tbl. No-Spa 80 mg ja tbl. aspiriini. Öösel väljakutseid ei olnud. Kostja II lahkus 18.09.2017 kell 7.45 Tallinna Vanglast.
14.Kostja II juhib tähelepanu sellele, et poolte vahel ei ole vaidlust, et hagejal oli 18.09.2017 Infarct myocard. 18.09.2017 diagnoositi haiglas, et viimasel on stenokardia – rinnaangiin, südame isheemiatõbi, mida põhjustab südame pärgarterite ateroskleroos. Hageja poolt esitatud dokumentide põhjal võib järeldada, et 22.09.2017 ehk neli päeva hiljem on hageja tervis saanud korda. Kostja III vastuväited
15.Kostja III palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda
16.Kostja III osutas hagejale tervishoiuteenust vastavalt hageja kaebustele ning see vastas tervishoiuteenuse üldistele nõuetele ja oli vastavuses asjakohaste kvaliteedinõuetega. Hagiavalduses esitatud väited on alusetud. Hageja kaebas 18.09.2016 kella 10.00 ajal vaid kõrvetisi maopiirkonnas. Visuaalselt oli hageja heas terviseseisundis ning mingeid sundasendeid ega valuaistinguid hagejal ei sedastanud. Hageja ei esitanud muid kaebusi, sh ei väitnud ka mingeid eelneval õhtul/öösel olnud tervisehädasid, samuti eitas igasuguseid kroonilisi haigusi. Kostja III andis hagejale kõrvetiste vastu tableti Maaloxit ning palus end kaebuste jätkumisel tagasi kutsuda. Kella 10.50 ajal, kui kostja III uuesti hageja juurde kutsuti, olid hagejal kaebused valule. Kostja III mõõtis hagejal pulssi ja vererõhku ning need näitajad olid normi piires. Kuna hageja väitel tal kõik valutas, lasi kostja III hageja meditsiiniruumi viia, kus tegi hagejale EKG ning tuvastas hagejal infarkti tunnused. Viivitamatult hakkas kostja III koos meditsiiniõde H. L. Kuningaga hagejale abi osutama: hagejale anti koheselt keele alla nitroglütseriini, pandi kanüül ja NaCl 0,9% tilkinfusioon ning manustati lisahapnikku ja kohale kutsuti kiirabi. Kiirabi kohale jõudes oli hageja stabiilses seisundis ning ta transporditi haiglasse edasistele uuringutele. Hagejale teostatud EKG võttis kiirabi kaasa.
17.Hageja poolt 18.09.2016 kella 10 ajal esitatud kaebustest ega tema tervislikust seisukorrast ei olnud järeldatav infarkt või sellele eelnev seisund. Hageja esitatud kaebuseks olid vaid kõrvetised, mis aga ei viita infarktieelsele seisundile või infarkti kliinilisele sümptomaatikale, seda enam, et hageja pidas kõrvetiste põhjuseks söödud toitu. Samuti ei olnud hagejal mingeid visuaalselt nähtavaid kehamuutusi (nt sundasend, valuaisting) ning tal ei olnud tuvastatud kaasuvaid haigusi, sh eitas hageja igasuguseid kroonilisi haigusi, mis oleksid andud alust infarkti kahtluseks. Hageja esitas infarktile viitavad kaebused alles 18.09.2016 kella 10.50 ajal kostja III teise visiidi ajal, millele kostja III koheselt reageeris ja asus hagejale abi osutama. Infarkti ei ole üldjuhul võimalik ka ära hoida ning seega ei olnud kostja III võimuses hagejal tekkinud infarkti või saabunud infarkti tagajärgi ära hoida. Hageja ei ole kohaselt tõendanud ühtegi oma väidet tervishoiuteenuse osutamise rikkumise kohta kostja III poolt, sh puuduvad igasugused asjakohased andmed kostja III süülise tegevuse kohta. Kostja III kinnitab, et osutas hagejale tema esitatud tervisekaebustele vastavat ravi. Kohtu põhjendused
18.Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega, ning hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi on tõendamata ja põhjendamata ning tuleb jätta rahuldamata.
19.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
20.TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed.
21.Hageja nõuab tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisest tuleneva mittevaralise kahju summas 100 000 eurot hüvitamist. Hageja väitel tekkis tal kahju seetõttu, et kostjate poolse vale diagnoosi tõttu pidi ta kannatama valu ja hirmu ning ravi viibimise tõttu südamelihase kahjustused süvenesid ja suurenesid, mistõttu on tema edasine elukvaliteet oluliselt halvenenud. Hageja on seisukohal, et kui kostjad poleks teinud diagnoosi- ja raviviga, oleks hagejal tuvastatud infarktieelne seisnud/infarkt varem, hageja oleks saanud kiiret ja õigeaegset ravi ning hageja südame kahjustused poleks olnud nii ulatuslikud.
22.Kostjad hagi ei tunnista, leides, et hagejale osutatud tervishoiuteenus vastas tervishoiuteenuse üldistele nõuetele ja oli vastavuses asjakohaste kvaliteedinõuetega.
23.Asjas ei ole vaidlust asjaolude üle, millest maakohus saab lähtuda, et: • • • •
hageja viibis 17.09.2016 kinnipeetavana Tallinna Vanglas; 17.09.2016 kella 21.15 paiku käis vangla meditsiinitöötaja (kostja II) väljakutse peale kartseri juures ja andis hagejale No-Spa tableti. Visiit ei ole dokumenteeritud; 18.09.2016 kella 10.00 paiku käis vangla meditsiinitöötaja (kostja III) väljakutse peale kartseri juures ja andis hagejale Maaloxi tableti. Visiit on dokumenteeritud, dokumendi kohaselt oli hageja kaebuseks kõrvetised mao piirkonnas; 18.09.2016 kl 10.40–10.50 paiku käis kostja III väljakutse peale kartseri juures ja tuvastas seejärel EKG alusel hagejal infarkti tunnused. Hageja viidi kiirabiga haiglasse ja talle tehti südameoperatsioon.
24.Tervishoiuteenus on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 järgi tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal. Vangistuseaduse (VangS) § 49 lg 1 ja (TTKS) § 1 lg 21 kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi.
25.Üldjuhul osutatakse isikule tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lg 1 kohaselt tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest, sh hõlmab tervishoiuteenuse osutamine ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. Tervishoiuteenuse osutamise leping loetakse VÕS § 759
järgi mh sõlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega või tervishoiuteenuse osutamise kohustuse ülevõtmisega patsiendi nõusolekul, samuti siis, kui otsusevõimetule patsiendile tervishoiuteenuse osutamise alustamine vastab tema tegelikule või eeldatavale tahtele.
26.Käesolevas asjas puudub vaidlus, et kostjate poolt osutati hagejale tervishoiuteenust ja asi tuleb lahendada tervishoiuteenuse osutamise lepingut reguleerivate sätete kohaselt. VÕS § 758 lg 2 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutamisel osalev kvalifitseeritud arst, hambaarst, iseseisvalt tervishoiuteenust osutav õde või ämmaemand, kes tegutseb tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud töölepingu või muu sellesarnase lepingu alusel, tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmise eest tervishoiuteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Seega saab VÕS § 758 lg-te 1 ja 2 alusel kõik kolm kostjat lugeda tervishoiuteenuse osutajaks.
27.Hüvitamisele kuuluv kahju võib VÕS § 128 lg 1 järgi olla varaline või mittevaraline, millest viimane hõlmab VÕS § 128 lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lg 1 järgi võib lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest. Kui tervishoiuteenuse osutaja rikkumine seisneb raviveas, tähendab see eelkõige seda, et tervishoiuteenuse osutaja hooletult või tahtlikult jättis õigeaegselt ravi määramata. Seejuures tuleb kerge hooletuse puhul hüvitada VÕS § 127 lg 3 järgi üksnes kahju, mida kahju tekitaja nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal.
28.Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused: • • • • • •
tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1); lepingut on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1); patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS § 134); rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2, VÕS § 134 lg 1); mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (VÕS § 134 lg 1)
29.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.02.2019 käesolevas asjas tehtud otsuse kohaselt on hageja kui patsiendi kohustus VÕS § 770 lg-s 3 esimesena sõnastatud üldreegli kohaselt tõendada tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, s.o eelkõige lepingu rikkumist (eelkõige diagnoosi- ja raviviga) ja põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel (erinorm VÕS § 770 lg 4). Tekkinud mittevaralist kahju peab kirjeldama ja tõendama samuti patsient, täpsemalt peab ta tõendama nende asjaolude olemasolu, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja või temaga võrdsustatud isik (VÕS § 758 lg 2) on lepingut rikkunud ja põhjustanud hagejale sellega mittevaralist kahju, saab ta VÕS § 103 lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt tõendada süü puudumist (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 17 ja 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8533/125, p 17). Seega VÕS § 103 lg-st 1 tulenevalt eeldatakse, et lepingut (sh tervishoiuteenuse osutamise lepingut) rikkunud tervishoiuteenuse osutaja (VÕS § 758 lg 1) oli hooletu.
30.Hageja väitel tekkis tal mittevaraline kahju seetõttu, et kostjad jätsid hagejal õigeaegselt tuvastamata infarktieelse seisundi ja infarkti. Kui kostjad poleks teinud diagnoosi- ja raviviga, oleks hagejal tuvastatud viidatud seisund varem, hageja oleks saanud kiiret ja õigeaegset ravi ning hageja südame kahjustused poleks olnud nii ulatuslikud. Kostjad leiavad, et hagejale osutatud
tervishoiuteenus vastas tervishoiuteenuse üldistele nõuetele ja oli vastavuses asjakohaste kvaliteedinõuetega. Seega seisneb vaidlus selles, kas tervishoiuteenuse osutamise käigus konkreetsel juhul on lepingulisi kohustusi rikutud. Riigikohus tõi oma 27.02.2019 otsuses välja, et asja uuel läbivaatamisel tuleb anda hinnang sellele, kas hageja esitatud kaebused viitasid südameinfarktile või selle kahtlusele ning kas ja missuguseid raviteenuse toiminguid pidid kostjad tegema ja ravimeid määrama ning selle hinnangu saab anda meditsiiniasjatundja (Riigikohtu 27.02.2019 otsuse p 18 käesolevas asjas). Kolleegiumil ega ilmselt ka asja menetlenud kohtutel ei ole meditsiinialaseid eriteadmisi hindamaks, kas kostjate osutatud tervishoiuteenus (sh hagejale määratud ravimite valik) vastas, arvestades hageja avaldatud kaebusi kostjatele II ja III ning muid juhtumi asjaolusid, vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal. Alles sellele küsimusele vastuse saamise järel saavad kohtud, juhul kui hagejale osutatud tervishoiuteenus ei vastanud eelnimetatud nõuetele, hinnata, kas kostjad olid lepingu rikkumises süüdi, st kas nad rikkusid lepingut kas tahtlikult või hooletult (Riigikohtu 27.02.2019 otsuse p 19.3. käesolevas asjas).
31.Seega tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel esmalt tuvastada, kas tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud. Kohus määras käesolevas asjas kostjate poolse diagnoosi- ja ravivigade kindlaks tegemiseks ekspertiisi ja tegi selle läbiviimise ülesandeks Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile. 21.08.2020 kohtuarst-ekspertide A. A., H. K. ja T. P. poolt esitatud ekspertiisiakti kohaselt vastas hagejale osutatud tervishoiuteenus arstiteaduse üldisele tasemele ja on osutatud tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega (küsimuse p 7 vastus). Lisaks puudub ekspertiisiakti kohaselt objektiivne alus väita, et mingi tegevuse/tegevuste sooritamise korral oleks hagejal diagnoositud infarkt olnud välditav (küsimuse p 9 vastus) ning kostjate tegevus ei ole põhjustanud hageja tervise halvenemist ega püsivat terviseriket (küsimuse p 11 vastus).
32.Hageja vaidles 21.08.2020 ekspertiisiaktis toodule vastu leides, et see on vastuoluline, puudulik ja ebaselge ning taotles ekspertide ärakuulamist kohtuistungil. Hageja peamised vastuväited ekspertiisiaktile seisnevad järgnevas: Hageja hinnangul ei ole küsimuse nr 1 korral vastuses arvestatud alumise vererõhuga ja on lähtutud ainult ülemisest vereõhust. Samuti on vastus küsimusele nr 2 ebaselge ja puudulik, vastuses pole arvestatud teadaolevate infarkti tunnustega. Lisaks leiab hageja, et ekspertiisiaktis pole tegelikult vastatud küsimusele nr 3. 18.02.2021 toimunud kohtuistungil kuulas kohus ära ekspert-kohtuarsti A.A. ja andis pooltele võimaluse küsida eksperdilt täiendavaid küsimusi eelnevalt esitatud ja vastatud järelduste kohta. 25.05.2021 kohtumäärusega jättis kohus hageja taotluse kordusekspertiisi läbiviimiseks rahuldamata. Kohus selgitas hagejale 18.02.2021 toimunud kohtuistungil, et tal on võimalik soovi korral esitada asjatundja hinnang dokumentaalse tõendina, ka soovitud Vene Föderatsiooni asjatundja arvamus. Kohus jättis nii kordus- kui täiendekspertiisi taotluse rahuldamata, kuivõrd selleks ei olnud vajadust. Ekspert oli kinnitanud, et jääb oma seisukohtade juurde ja vastused on olemas. Kohus andis hagejale täiendava tähtaja, et esitada eriteadmistega isiku arvamuse, mida käsitletakse dokumentaalse tõendina. Kohus selgitas TsMS § 293 lg 2 alusel, mil kohus võtab dokumentaalse tõendina vastu asjatundja hinnangu ning hagejal oli võimalus see esitada.
33.Kohtu hinnangul ei ole hageja vastuväited ekspertiisi osas kohased ega põhjendatud. Asjas läbiviidud ekspertiisiga loeb kohus tuvastatuks, et kostjad ei ole antud juhul teinud diagnoosi- ega raviviga ehk tervishoiuteenuse osutamise lepingut ei ole rikutud. Eeltoodud põhjustel ei ole tõendatud ka VÕS § 770 lõikes 4 märgitud alus, mille kohaselt kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel.
34.Kuivõrd kohus on tuvastanud, et kostjad ei ole tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud, puudub vajadus hinnata teisi mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks olevaid asjaolusid ning hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Arvestades eeltoodut ei ole tõendatud, et kostjad oleksid hagejale tervishoiuteenuse osutamisel süüdi diagnoosi- või raviveas. VÕS § 770 lg 1 on sätestatud, et tervishoiuteenuse osutaja ja VÕS § 758 lõikes 2 nimetatud isik vastutavad üksnes
oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Kostjate vastutus hagejale tekitatud väidetava kahju osas on asja sisulise arutamise käigus tuvastatu alusel välistatud, siis puudub vajadus hinnata hagejale tekkinud kahju ja võimaliku kahju tekkimisega seotud põhjuslikku seost.
35.VÕS § 762 on sätestatud, et tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Kohtule ei ole esitatud selliseid tõendeid, mis kinnitaksid kostjate poolt nimetatud kohustuste rikkumist. Hageja on esitanud tõendina ravijuhendi ja veebipõhise meditsiinilise andmebaasi UpToDate väljavõtte ülakõhuvalu põhjuste kohta, tuues esile, et tõendi kohaselt on ülakõhuvalu üheks põhjuseks müakardiinfarkt. Kohus nõustab hagejaga, et tegemist on meditsiinivaldkonnas kasutatava teabega, kuid konkreetsel juhul saab tulenevalt riigikohtu juhistest järeldusi ravivea osas teha siiski vastava ekspertiisi põhjal.
36.Kohus asub seisukohale, et asjas esitatud teised dokumentaalsed tõendid ei kummuta ekspertiisis esile toodut. Ekspertiis on läbiviidud toimikus olevate tõendite ning hageja haiguloos dokumenteeritud materjalide alusel. Kohtul puudub alus ekspertide järeldustes kahelda ja ka hageja ise ei ole oma vastuväiteid selles osas tõendanud. Menetluskulud ja riigi õigusabi tasu
37.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda, välja arvatud hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu, mis jätta riigi kanda.
38.Käesolevas asjas on 01.11.2017 kohtumäärusega antud hagejale riigi õigusabi. Hagejale määrati riigi õigusabi õigusdokumendi koostamiseks ja isiku esindamiseks tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ning riigi õigusabi kulud. Hagejale määrati riigi õigusabi korras esindajaks vandeadvokaadi abi Robert Sprengk. Hageja majanduslik olukord ei ole kohtule teadaolevalt paranenud ning hagejalt menetluskulude väljamõistmine oleks seega ebamõistlik, mistõttu leiab kohus, et riigi õigusabi tasu ja kulud tuleb jätta riigi kanda.
39.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 23 lg 1 kohaselt kohtumenetluse käigus riigi õigusabi andmisel määrab asja menetlev kohus riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks asjas tehtud kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või jätab need kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgides. Kohus leiab, et käesolevas asjas on menetluskulude rahaline suurus ning riigi õigusabi tasu ja kulude suurus otstarbekas kindlaks määrata eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
40.TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.
41.Kohus märgib, et RÕS § 28 lg 1 sätestab, et kui riigi õigusabi saaja oli riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude hüvitamisest täielikult või osaliselt vabastatud, välja arvatud RÕS § 27 lõikes 1 või 2 ettenähtud alustel, ja tema majanduslik seisund või maksevõime viie aasta jooksul pärast riigi õigusabi osutamise lõpetamist oluliselt paraneb, kohustab riigi õigusabi andmise otsustanud kohus Rahandusministeeriumi või rahandusministri määratud Rahandusministeeriumi valitsemisala asutuse taotluse alusel isikut hüvitama riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud ühekordse maksena või osamaksetena. RÕS § 28 lg 2 sätestab, et riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude hüvitamist ei nõuta, kui sissenõudmise kulud on eeldatavalt suuremad sissenõutavast summast või sellega võrdsed või riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumisest on möödunud rohkem kui kolm aastat. RÕS § 17 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi andmise otsustanud kohus riigi õigusabi osutava advokaadi taotluse alusel või oma algatusel igal ajal riigi õigusabi seaduses ettenähtud korras uuesti hinnata, kas jätkuvalt esinevad riigi õigusabi seaduses ettenähtud alused taotlejale riigi õigusabi andmiseks ning riigi õigusabi andmise aluste äralangemise korral lõpetada isikule riigi õigusabi andmise. Kohus andis 01.11.2017 kohtumäärusega hagejale riigi õigusabi õigusdokumendi koostamiseks ja isiku esindamiseks tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus, kuna taotleja soovis esitada hagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Käesoleva kohtuotsusega lõpetatakse hageja poolt esitatud nõude menetlus. Eeltoodust tulenevalt on riigi õigusabi korras määratud esindaja poolt võetud riigi õigusabi ülesanne käesoleva kohtuotsuse jõustumisel täidetud. Kuivõrd riigi õigusabi andmise alused on ära langenud, tuleb taotlejale riigi õigusabi andmine lõpetada käesolevas asjas kohtuotsuse jõustumisel. RÕS § 17 lg 6 kohaselt vabaneb riigi õigusabi andmise lõpetamise korral riigi õigusabi osutanud advokaat õigusabi andmise kohustusest. Kohus selgitab, et tulenevalt RÕS § 17 lg 3 laieneb kohtumenetluses menetlusosalisena riigi õigusabi saanud isiku õigus riigi õigusabile ka samas asjas tehtud kohtulahendi edasikaebamise või sundtäitmise menetlusele. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.