Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
P. J hagi Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla kaudu), A. T ja M. L vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 8. juuni 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
P. J kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
100 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja P. J, esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Meelis Pirn Kostja Eesti Vabariik (Tallinna Vangla kaudu) Kostja A. T Kostja M. L
Asja läbivaatamise kuupäev
28. jaanuar 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. juuni 2018. a otsus ja Harju Maakohtu 6. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12477. Saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
1.P. J (hageja) esitas 22. augustil 2017 Harju Maakohtusse hagi Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla kaudu, kostja I), A. T (kostja II) ja M. L (kostja III), (koos edaspidi kostjad) vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Hageja palus mõista kostjatelt solidaarselt välja tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud mittevaraline kahju 100 000 eurot. Hagiavalduses palus hageja määrata
2-17-12477 ka arstlik ekspertiis diagnoosi- ja ravivigade tuvastamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt kandis hageja hagiavalduses kirjeldatud sündmuse ajal vanglakaristust Tallinna vanglas (vangla). Hageja teavitas 17. septembril 2016 kella 19.30 paiku vangla kartseri valvureid soovist näha meditsiinitöötajat. Hageja kirjeldas valvuritele, et tal on kriipiv valu rinnakorvi keskel, tuikav valu vasakus õlas ja vasakus õlavarres ning kaela vasakus pooles. Lisaks kurtis hageja vangivalvuritele hingamisraskusi. Kella 21.15 paiku saabus vangla tervishoiutöötaja (kostja II). Kostja II avas kambri ukse sees oleva ca 20×30 cm suuruse vöökoha kõrgusel asuva luugi ja hageja esitas samad kaebused nagu valvuritele. Hageja ärakuulamisel ei avanud kostja II kambri ust ega vaadanud luugist sisse. Pärast hageja ärakuulamist andis kostja II hagejale ühe No-Spa tableti, sulges luugi ja lahkus. Kostja II ei teinud hageja patsiendikaardile sissekannet 17. septembri 2016 väljakutse, hageja kirjeldatud terviseprobleemide ja hagejale antud No-Spa tableti kohta.
1.2.Hageja teavitas 18. septembril 2016 kella 9 paiku uuesti valvureid vajadusest näha tervishoiutöötajat ja kirjeldas oma valusid. Hageja juurde saabus kella 10 paiku vangla tervishoiutöötaja (kostja III). Kostja III kambri ust ei avanud ning hagejat üle ei vaadanud, vaid kuulas läbi luugi ära hageja kaebused. Kostja III andis hagejale ühe Maaloxi tableti, sulges ukse luugi ja lahkus. Kostja III tegi hageja patsiendikaardile väljakutse ja tableti andmise kohta sissekande.
1.3.Natuke aega hiljem muutusid hageja valud väljakannatamatuks. Kell 10.40 saabus kostja III, kambri uks avati ja hageja komberdas E1 korpusesse, mis oli ca 30 m kaugusel, kus hagejale tehti EKG, tuvastati infarktiseisund ja osutati esmaabi. Hageja toimetati kella 11 paiku Ida-Tallinna Keskhaigla EMO-sse, kus talle tehti südameoperatsioon.
1.4.Kostjad II ja III ei diagnoosinud selgete infarkti (infarktieelsete) tunnuste korral hageja tervislikku seisundit ega osutanud hagejale õiget tervishoiuteenust. Vale diagnoosi tõttu pidi hageja kannatama valu, hirmu ja ravi viibimise tõttu südamelihase kahjustused süvenesid ja suurenesid. Südamelihase infarkti või südamelihase kahjustuste suurenemise tõttu on hageja edasine elukvaliteet oluliselt halvenenud. Hageja ei talu enam füüsilist koormust ja vaimset pinget, sellega on piiratud hagejal töö tegemine ja elukutsete valik, samuti hobidega tegelemine ja vaba aja veetmine. Hageja peab eluaeg võtma ravimeid ning tõenäosus järgmise südamehaiguse tekkimiseks on oluliselt suurenenud. Kostjad põhjustasid ravi- ja diagnoosiveaga hagejale nii füüsilist kui ka hingelist valu ning kannatusi ja on kohustatud seetõttu hüvitama hagejale mittevaralise kahju 100 000 eurot.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta hagi rahuldamata. Hagejale osutatud tervishoiuteenus vastas tervishoiuteenuse üldistele nõuetele ja oli vastavuses asjakohaste kvaliteedinõuetega. Kostja II kutsuti hageja juurde kambrisse 17. septembri 2016 õhtul ning siis kaebas hageja vaid kõhuvalu ja kõrvetisi, mistõttu väljastas kostja II hagejale ravimid No-Spa 80 mg ja Aspirin 500 mg. Hageja oli teadvusel, kontaktne ning mingeid silmaga nähtavaid kehamuutusi hagejal ei olnud. Rohkem meditsiinilist abi hageja ei vajanud ja kostjat II kuni vahetuse lõpuni (18. septembril 2016 kell 7.45) hageja juurde ei kutsutud. Kostja III kutsuti hageja kambri juurde 18. septembril 2016 kella 10 paiku. Kartserikambri ukse avamise järel tõusis hageja laua tagant püsti ja kõndis ukseni. Visuaalselt oli hageja heas terviseseisundis ning kostja III hagejal mingeid sundasendeid ega valuaistinguid ei tuvastanud. Ka kostjale III kaebas hageja vaid kõrvetisi mao piirkonnas. Kuivõrd hageja muid kaebusi ei esitanud, sh ei väitnud ka mingeid eelnenud õhtul või öösel olnud tervisehädasid, samuti eitas ka igasuguseid kroonilisi haigusi, andis kostja III hagejale kõrvetiste vastu tableti Maaloxit ja palus end tervisehäire jätkumise korral tagasi kutsuda. Kostja III kutsuti uuesti hageja juurde kella 10.50 ajal. Hageja oli lavatsil pikali, kuid tõusis kostja III sisenemise järel istuma, misjärel kostja III mõõtis hagejal pulssi ja vererõhku, mis olid normi piires. Kuna hageja väitel tal kõik valutas, lasi kostja III 2(12)
2-17-12477 hageja meditsiiniruumi viia, kus tegi hagejale EKG, millelt tuvastas hagejal infarkti tunnuseid. Hagejale anti kohe keele alla nitroglütseriini, pandi kanüül ja NaCl 0,9% tilkinfusioon ning manustati lisahapnikku. Kutsuti kiirabi, mille saabudes oli hageja stabiilses seisundis, ning ta transporditi haiglasse edasistele uuringutele. Kuivõrd hageja ainukesteks kaebusteks 17. septembril ja 18. septembril 2016 kella 10-ni olid kõrvetised ning mingeid infarktile viitavaid kaebuseid hageja ei esitanud ja tervisekaardi andmetel ei olnud hagejal ka varem esinenud kaebusi südame-veresoonkonnaprobleemide üle, ei ole kostjad II ja III teinud diagnoosi- ega ravivigu ega rikkunud seega oma kohustust osutada patsiendile tervishoiuteenust, mis vastaks keskmisele kvaliteedile. Hageja ei ole ka tõendanud, et tal oleks kostjate tegevuse tulemusena tekkinud kahju.
3.Harju Maakohus jättis 6. märtsi 2018. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning määras kindlaks kostjale II hüvitatava menetluskulu suuruse.
3.1.Maakohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) §-dele 758 ja 759 ning leidis, et kõrvuti kostjaga I osutasid kostjad II ja III hagejale tervishoiuteenust. Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlus tuleb lahendada tervishoiuteenuse osutamise lepingut reguleerivate sätete kohaselt.
3.2.Hageja ning kostjate väited 17. ja 18. septembril 2016 hageja esitatud kaebuste kohta on vastuolulised. Tegemist on n-ö sõna-sõna vastu olukorraga asjas olulist tähtsust omavas küsimuses. Maakohus on hagejale 8. novembri 2017. a määruses selgitanud, et hageja kui patsient peab tõendama tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või ravivea ja endal terviserikkega kahju tekkimise. Hageja esitas tunnistaja ülekuulamise taotluse, mille kohaselt tunnistaja L. Platonova saab kinnitada kostjatele esitatud kaebusi. Maakohus kuulas L. Platonova tunnistajana üle. Tunnistaja andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt ta ei saanud ebapiisava keeleoskuse tõttu aru sellest, millest hageja 17.-18. septembril 2016 kostjatega II ja III rääkis. Seega tunnistaja ei kinnitanud hageja väiteid, nagu oleks hageja esitanud kostjatele infarktile viitavaid kaebusi. Isegi kui hageja kurtis tunnistajale valu südame piirkonnas, ei tulene sellest, et hageja edastas sama info ka kostjatele. Lisaks ei ole tunnistaja ütlused usaldusväärsused osas, mis puudutab seda, mida hageja tunnistajale oma tervise kohta väidetavalt rääkis. Tunnistaja väitis kohtuistungil, et mäletab ligi pooleteise aasta taguseid sündmusi nii täpselt seetõttu, et ta pani need kirja. Samas tunnistaja ütlustest tulenevalt olevat kostja III hagejat 18. septembril 2016 teist korda vaatama tulnud ajavahemikus kell 11.15–12.50. Hageja kinnitas aga hagiavalduses, et kostja III saabus tema kambrisse teist korda kell 10.40, ja ligikaudu sama kellaaega kinnitab ka kostja III seletuskiri. Eeltoodust tulenevalt on tõenäoline, et tunnistaja soovis anda hagejale soodsaid ütlusi, mh selgelt liialdades kostja III hageja kambrisse saabumise ajaga pärast teistkordset abikutset ja luues sellega mulje kostjate hoolimatust käitumisest. Kui tunnistaja oluliselt eksib sündmuste meenutamisel ühes aspektis, siis ei saa eeldada, et tema mälestused on täpsed sama ajavahemiku sündmuste meenutamisel teistes aspektides.
3.3.Maakohus leidis, et kostjatele ei saa ette heita oma kohustuste süülist rikkumist. Asjas esitatud tõendid, sh tunnistaja ütlused, ei kinnita hageja väiteid, nagu oleks ta esitanud infarktile viitavaid kaebusi enne 18. septembril 2016 meditsiinitöötaja teistkordset saabumist, st et kostjad oleksid teinud diagnoosi-, või ravivigu. Asjaolu, et 18. septembril 2016 esimest korda meditsiinitöötajat kambrisse kutsudes ei esitanud kostja infarktile viitavaid kaebusi, kinnitab hageja tervisekaardi väljavõte, millest nähtuvalt on kostja III kutsutud kella 10.00 ajal hommikul seetõttu, et hagejal kõrvetab mao piirkonnas. Sama nähtub esitatud seletuskirjadest. Maakohtul ei olnud teistsuguste tõendite puudumise tõttu alust arvata, et kostjad oleksid hageja kaebused südame piirkonna valude kohta tähelepanuta jätnud, juhul kui selliseid kaebusi oleks esitatud. Seega ei ole kostjatele etteheidetav 3(12)
2-17-12477 VÕS § 770 lg 1 järgne oma kohustuste süüline rikkumine.
3.4.Hageja on tuginenud ka sellele, et kostja II ei teinud tema patsiendikaardile sissekannet
17.septembri 2016. a väljakutse, hageja kirjeldatud terviseprobleemide ja hagejale antud No-Spa tableti kohta. Hageja leiab, et kostja II meditsiiniabi osutamine on jäetud dokumenteerimata ja selle tõttu on tema vastutuse aluseks olevate asjaolude tõendamise koormis VÕS § 770 lg 3 alusel ümber pööratud. Maakohus hagejaga ei nõustunud. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes selgitatakse, et dokumenteerimiskohustuse rikkumine, mis annab aluse tõendamiskoormise ümberpööramiseks, peab olema ulatuslik ja vähendama patsiendi võimalust oma nõuet maksma panna. Käesolevas asjas selliseid asjaolusid ei esine. See, et kostja II jättis hageja tervisekaardile märkimata 17. septembri 2016. a väljakutse, mis hageja ja tunnistaja kinnitusel kestis 1–2 minutit ja lõppes No-Spa tableti andmisega, ei ole vaadeldav dokumenteerimiskohustuse ulatusliku rikkumisena, samuti ei ole see takistanud hageja võimalust oma nõuet maksma panna. Probleem hageja nõude maksmapanekul võiks esineda juhul, kui kostja II eitaks hageja juures käimist
17.septembril 2016 ja puuduksid tõendid hagejale 17. septembril 2016 antud ravimite kohta. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja II käis 17. septembril 2016 hageja kambri juures ja andis talle No-Spa tableti; ei vaielda ka selle üle, et No-Spa tabletiga ei saa infarkti ravida. Samuti on kostja II hagejale tervishoiuteenuse osutamist 17. septembril 2016 täpselt kirjeldanud Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhatajale esitatud seletuskirjas. Seega ei ole praeguses asjas dokumenteerimiskohustuse osaline ja kindlasti mitte ulatuslik rikkumine takistanud hagejal oma väiteid tõendamast. See, et asjas esitatud tõendid, sh hageja taotletud tunnistaja ülekuulamine, hageja väiteid ei kinnita, ei ole seotud dokumenteerimiskohustusega. Dokumenteerimiskohustus on seejuures täidetud 18. septembri 2016. a väljakutsete osas ning ka sellest ei nähtu hageja poolt infarktile viitavate kaebuste esitamist kuni 18. septembril 2016 meditsiinitöötaja teistkordse saabumiseni. Hageja tervisekaardi väljavõttest nähtuvalt on kostja III kutsutud kella 10.00 ajal hommikul seetõttu, et hagejal kõrvetab mao piirkonnas. Asja kohtuliku arutamise käigus ei leidnud kinnitust ka hageja väide, nagu oleks hageja ööl vastu 18. septembrit 2016 nõudnud valvuritelt arsti kutsumist. Tunnistaja ütluste kohaselt ei toimunud öösel midagi ja alles 18. septembri 2016. a hommikul kella 10.00–10.30 paiku hakkas hageja uksele taguma ja palus meditsiinitöötaja abi. Eeltoodut arvestades ei olnud alust tõendamiskoormist kostjate kahjuks ümber pöörata ning kostjate vastutuse aluseks olevaid asjaolusid pidi tõendama hageja.
3.5.Hageja ei tugine sellele, nagu oleks infarkti või infarktieelset seisundit võimalik tuvastada ka ilma patsiendi kaebusteta ja ilma et patsiendil ilmneksid silmaga nähtavad haigusnähud. Kostjad ei tuvastanud kuni 18. septembril 2016 hageja teistkordse ülevaatuseni hagejal silmaga nähtavaid kehamuutusi ega sundasendeid, hageja oli kontaktne. Kostja II selgitas, et visuaalselt ei olnud võimalik infarkti tuvastada. Kostja II väitel selgitas hageja endal esinevaid kõrvetisi ning selle põhjal sai ka tema seisundit hinnata. Kostja III märkis, et infarkti ei ole võimalik „niisama“ tuvastada, vaid infarkti diagnoosimiseks peavad olema nähtavad välised muutused, praegusel juhul neid aga kostjate sõnul ei olnud. Meditsiinitöötajad saavad üldjuhul reageerida ja patsiendile abi anda konkreetsete kaebuste alusel või silmaga nähtavate haiguse tunnuste olemasolu korral. Kuna kumbagi nimetatud tegutsemisalust kuni 18. septembril 2016 hageja teistkordse ülevaatuseni tõendatud ei ole, siis ei ole kostjatele etteheidetav ka hoolsuskohustuse rikkumine.
3.6.Tõendatud ei ole kostjate diagnoosi- või raviviga, samuti puuduvad tõendid, et tavapärase raviga oleks kostjad saanud hageja infarkti ära hoida. Hageja haigusloo kokkuvõtetest nähtuvalt oli hageja infarkt seotud kolme soone haigusega ning puudub alus sellise seisundi väljakujunemist või vältimata jätmist kostjatele ette heita. Samuti on üldtuntud asjaolu, et infarkt tekib ootamatult ja ei ole alust arvata, et kostjatel olnuks võimalik olemasoleva arstiteaduse taseme juures hageja infarkti ilmselt vältida. Kostja III käitus hageja infarktile viitavate nähtude ilmnemise järel kohase hoolsusega, tehes 4(12)
2-17-12477 EGK, kutsudes kiirabi ja saates hageja seega eriarsti juurde. Kiirabi kohale jõudes oli hageja stabiilses seisundis ning ta transporditi haiglasse edasistele uuringutele. Kui hageja kinnitusel tuleb vältimatut abi infarkti korral osutada 6 tunni jooksul, siis selle hageja seatud kriteeriumi suhtes kostjad infarkti tunnuste avastamise järel ilmselgelt ei eksinud, sest hagejale anti abi minutite, mitte tundide jooksul. Asjakohatu on hageja etteheide, et ta komberdas kambrist esimesel korrusel asuvasse õdede ruumi. Valvuri selgitusest nähtuvalt keeldus hageja ise abist meditsiiniosakonda minekul, öeldes, et saab ise mindud.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Maakohus hindas tõendeid valesti. Tervishoiuteenuse osutamise kohta sissekande tegemata jätmine on igal juhul ulatuslik rikkumine, mis vähendas hageja võimalust oma nõuet maksma panna. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 8. juuni 2018. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid täiendas osaliselt põhjendusi. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus hageja kanda, v.a riigi õigusabi tasu, mis jäi riigi kanda. Ringkonnakohtu menetluses puudusid kindlaksmääratavad menetluskulud.
5.1.Kannatanu saab nõuda nõuetele mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, st lepingu ja VÕS § 115 lg 1 alusel. Kuid lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule tervisekahjustuse tekitamise korral võib tervishoiuteenuse osutaja VÕS § 1044 lg 3 järgi vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi (VÕS § 1043 jj). Hageja ei ole välistanud nõuet kummalgi alusel. Deliktilisel ja lepingulisel vastutusel rajanevate nõuete eeldused on erinevad, kuid kostjate süü on praegusel juhul hagi rahuldamise eeldus nii lepingulise kui ka deliktilise vastutuse korral. Tõendamiskoormis jaotub siiski erinevalt. Deliktilise vastutuse korral peab süü puudumist tõendama isik, kellele heidetakse ette õigusvastase teo toimepanemist (VÕS § 1050 lg 1). Tervishoiuteenuse osutaja ja VÕS § 758 lg-s 2 nimetatud isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata (VÕS § 770 lg 3).
5.2.Maakohus järeldas otsuses õigesti, et kostjate süü ei ole tõendatud. Lisaks järeldub samas otsuses tuvastatud asjaoludest, et tõendatud on ka kostjate süü puudumine. Ringkonnakohus põhjendas seda lisaks järgmiselt.
5.2.1.Hageja väitel tekkis tal mittevaraline kahju seetõttu, et kostjad II ega III ei diagnoosinud õigel ajal infarkti või selle eelseisundit. VÕS § 104 lg-te 2–5 kohaselt vastutavad kostjad kahju hüvitamise eest üksnes juhul, kui nad jätsid järgimata käibes vajaliku hoole. Kostjatele saaks ette heita käibes vajaliku hoole järgimata jätmist eelkõige juhul, kui hageja kaebustest või tervislikust seisukorrast pidi
17.septembril või 18. septembril kell 10 olema järeldatav infarkt või sellele eelnev seisund.
5.2.2.Maakohus sedastas vaidlustatud otsuses õigesti, et tõendatud pole infarktile viitavate kaebuste esitamine varem kui 18. septembril 2016 teise visiidi ajal. Kuigi kostja II visiit oli alguses dokumenteerimata, siis viitavad nii kostja III esimene sissekanne patsiendikaardile kui ka kõik sama vahejuhtumi kohta hiljem kogutud tõendid sellele, et hageja ei esitanud kostjale II sellise sisuga
5(12)
2-17-12477 kaebusi, nagu ta praegu väidab. Ringkonnakohus järgis maakohtu seisukohti ka hageja tunnistaja ütluste usaldusväärsuse osas.
5.2.3.Südamelihase infarkt on südamelihast varustava veresoone järsk sulgus. Südamelihase infarkti peamiseks tunnuseks on tavaliselt valu rindkeres (stenokardia). Ägeda südamelihase infarkti tekkel on iseloomulik, et erineva iseloomuga valu on kogu rindkeres, kiirgudes ka lõuaalusesse, kaela, õlgadesse, kas ühte või mõlemasse kätte, ülakõhtu, selga abaluude vahelisse piirkonda; sageli kaasneb valuga ka südamekloppimine, ebaregulaarne südametöö, õhupuudus, iiveldus ja oksendamine, jõuetus, külm higi, teadvuse kaotus jne.
5.2.4.Hagis väidab hageja, et südamelihase infarkti, st südant varustavate veresoonte järsu sulguse tunnused esinesid juba 17. septembri 2016 visiidi ajal ja selle järel. Sellest tuleneb, et infarkt pidi siis olema juba toimunud, sest tunnuste (valu ja muud) esinemine on veresoonte sulgumise tagajärg, mitte vastupidi. Hageja ei ole selgitanud oma paralleelset käsitlust võimaliku infarktieelse seisundi kohta, kui tema väidetavad kaebused olid sellised, mis viitasid juba infarkti varasemale toimumisele. Sarnaselt maakohtuga ei tuvastanud ringkonnakohus selliseid asjaolusid, mis viitaksid hageja infarktieelsele seisundile 17. septembril ja 18. septembril kell 10. Hageja epikriisis tehtud märge, mille kohaselt probleemide kestus oli 8–12 tundi, ei väljenda arsti hinnangut, vaid on tehtud patsiendi sõnade järgi.
5.2.5.Lisatõendina ringkonnakohtus vastu võetud tervishoiuteenuse kvaliteedi eksperdikomisjoni (komisjon) protokolli kohaselt ei olnud kohe põhjust kahtlustada südamest tingitud valu, sest hagejal polnud varem südame-veresoonkonna kaebusi esinenud. Teisel kutsel 50 minutit hiljem oli haiguse kliiniline pilt juba muutunud, siis tegutsesid meditsiinitöötajad müokardi infarkti ravijuhendi kohaselt. Komisjon järeldas, et ei eksitud kinnipeetava haigusseisundite diagnoosimisel ja ravil. Komisjon on varasemate südame-veresoonkonna kaebuste puudumise tuvastamisel lähtunud hageja tervisekaardi andmetest alates veebruarist 2011 kuni veebruarini 2018. Komisjoni järeldust tuleb hinnata asjatundjate arvamusena selle kohta, et infarktile viitavate selgete tunnuste ja kaebuste puudumise korral ei ole alust infarkti kahtlustada ja diagnoosida.
5.2.6.Seega ei saa kostjatele ette heita käibes vajaliku hoole järgimata jätmist, sest hageja kaebustest ega tervislikust seisukorrast ei pidanud nad 17. septembril või 18. septembril kell 10 järeldama infarkti või sellele eelnevat seisundit. Kokkuvõtvalt tuleneb eelnevast, et kostjad täitsid oma tõendamiskoormise nii deliktilise vastutuse reeglite kui ka VÕS § 770 lg 3 järgi. Seetõttu pole vaja hinnata, kas kostja II visiidi dokumenteerimata jätmine on ulatuslik rikkumine.
5.2.7.Kuigi hageja heidab maakohtule ette arstliku ekspertiisi määramata jätmist, ei taotlenud ta ekspertiisi määramist ringkonnakohtus. Siiski oleks asjakohatu määrata arstlik ekspertiis vastamaks küsimusele, kas infarktile viitavad tunnused oleksid pidanud avalduma juba 8–12 tundi enne infarkti diagnoosimist, st enne 18. septembri 2016 kl 10.50. Küsimus sellisena on hüpoteetiline ja hageja enda väidetud esimese kaebuse aeg ei ole selle ajavahemikuga hõlmatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse ning saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Kaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus valesti materiaalõiguse normi (VÕS § 770 lg 3). Kostjad ei täitnud oma tõendamiskoormist VÕS § 770 lg 3 järgi. Kostja II hagejale 17. septembri 2016. a õhtul tervishoiuteenuse osutamine on dokumenteerimata. Tervishoiuteenuse osutamise kohta igasuguse 6(12)
2-17-12477 sissekande tegemata jätmine on igal juhul ulatuslik rikkumine, mis vähendab hageja võimalust oma nõuet maksma panna. Hageja soovis kaebuste esitamist ja hageja üle vaatamata jätmist tõendada tunnistaja L. Platonova ütlustega. Tunnistaja ütluste kohaselt ei avanud kostjad II ja III nimetatud visiitide ajal hageja kambri ust. Kui kostjad II ja III oleksid ta visiitide ajal üle vaadanud, oleksid nad avastanud hagejal infarkti või infarktieelse seisundi õigel ajal, hageja oleks saanud kiiresti ravi ja terviserike poleks olnud nii tõsine. Patsiendi ülevaatamine on üldteadaolevalt kvaliteetse tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik ning hageja üle vaatamata jätmisega tegid kostjad II ja III olulise diagnoosivea. Kohtute seisukoht tunnistaja L. Platonova ütluste arvestamata jätmise ja usaldusvääruse kohta ei olnud põhjendatud. Arvestades asjaolusid (hageja ning tunnistaja olid kartserikambris, kell ei olnud kartseris lubatud, ca 1,5 aasta möödumine), olid tunnistaja ütlused täpsed ja usaldusväärsed. Kui tunnistaja eksib mõne sündmuse toimumise osas 35 minutit, ei ole põhjendatud lugeda, et tunnistaja on erapoolik. Ringkonnakohus ei arvestanud vastuväidetega, mille hageja esitas eksperdikomisjoni koosoleku protokollile. Hageja patsiendikaardil ei olnud sissekannet 17. septembri 2016. a visiidi kohta ning komisjon ei saanud selle visiidi asjus seisukohta võtta. Ringkonnakohtu seisukoht arstliku ekspertiisi vajaduse puudumise kohta on põhjendamata. Ringkonnakohus asus täitma eksperdi rolli, kui leidis, et ei ole tuvastatavad asjaolud, mis viitaksid hageja infarktieelsele seisundile 17. septembril ja 18. septembril kell 10, ning kui andis hinnangu südamelihase infarkti tunnustele ja hageja kaebustele 17. septembri 2016 õhtul. Südamelihase infarkti tunnused ja sellele viitavad kaebused on eriteadmised, mis vajavad eksperdi kaasamist, ning kohtul puudub nendes küsimustes pädevus.
7.Kostjad I–III leiavad vastustes kassatsioonkaebusele, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 691 p 4 alusel tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
9.Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset Riigikohtus, olulisi asjaolusid ning tõendamiskoormist (I). Seejärel analüüsib kolleegium kassatsioonkaebuse väiteid hageja kui patsiendi üle vaatamata jätmise ning ekspertiisi määramata jätmise kohta (II) ning lõpetuseks teeb menetluslikud otsustused (III). I
10.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes peaasjalikult selle üle, millised on tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise kohustuse täitmata jätmise tagajärjed VÕS § 770 lg 3 kohaselt ja kas kostjad on teinud hageja ravimisel diagnoosi- ja ravivea, kui hageja väidetavalt kaebas infarktile viitavaid valusid, kuid ei saanud tema arvates õiget ravi õigel ajal. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:
7(12)
2-17-12477 hageja viibis vaidlusaluste sündmuste ajal kinnipeetavana Tallinna vangla kartseris; 17. septembril 2016 kella 21.15 paiku käis vangla meditsiinitöötaja (kostja II) väljakutse peale kartseri juures ja andis hagejale No-Spa tableti. Visiit ei ole dokumenteeritud; 18. septembril 2016 kella 10.00 paiku käis vangla meditsiinitöötaja (kostja III) väljakutse peale kartseri juures ja andis hagejale Maaloxi tableti. Visiit on dokumenteeritud, dokumendi kohaselt oli hageja kaebuseks kõrvetis mao piirkonnas; 18. septembril 2016 kl 10.40–10.50 paiku käis kostja III väljakutse peale kartseri juures ja tuvastas seejärel EKG alusel hagejal infarkti tunnused. Hageja viidi kiirabiga haiglasse ja talle tehti südameoperatsioon.
11.Hageja põhilised väited menetluses on olnud järgmised: ta kaebas 17. septembri 2016. a õhtul kostjale II kriipivat valu rinnakorvi keskel, tuikavat valu vasakus õlas ja vasakus õlavarres ning kaela vasakus osas, samuti hingamisraskusi; kostja II avas kartserikambri ukse luugi, kuid mitte ust ega vaadanud hagejat üle; ta kaebas 18. septembril 2016 kl 10.00 paiku kostjale III samasugusid valusid nagu eelnenud õhtul kostjale II; kostja III avas kartserikambri ukse luugi, kuid mitte ust ega vaadanud hagejat üle; hageja elukvaliteet on oluliselt halvenenud; kui kostjad II ja III oleksid pannud hageja kaebusi arvestades hagejale õige diagnoosi või osutanud õiget ravi, oleksid nad saanud sündmuste käiku mõjutada; kostjad on tekitanud hagejale mittevaralist kahju minimaalselt 100 000 eurot.
12.Kostjate põhilised väited menetluses on olnud järgmised: hageja kaebas 17. septembri 2016. a õhtul vaid kõhuvalu ja kõrvetisi, oli teadvusel, kontaktne ning mingeid silmaga nähtavaid kehamuutusi tal ei olnud; hageja kaebas 18. septembril 2016 kl 10.00 paiku vaid kõrvetisi, visuaalselt oli hageja heas terviseseisundis ning mingeid sundasendeid ega valuaistinguid ei tuvastatud; eelneva põhjal ei ole kostjad toime pannud ravi- või diagnoosiviga.
13.Hageja on esitanud kostjate vastu tervishoiuteenuse lepingu rikkumisele tugineva mittevaralise kahju hüvitamise hagi. VÕS § 758 lg 1 tähenduses on tervishoiuteenus tegevus tervishoiuteenuse lepingu täitmisel, s.o eelkõige patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbivaatamine, patsiendi teavitamine, nõustamine ja ravimine või muu tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevus. VÕS § 758 lg-te 1 ja 2 alusel saab kõik kolm kostjat lugeda tervishoiuteenuse osutajaks.
13.1.Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused:
tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1); lepingut on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1); patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS § 134); rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2, VÕS § 134 lg 1); mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (VÕS § 134 lg 1).
8(12)
2-17-12477
13.2.Kolleegium selgitab, et juhul, kui kostjad vastutavad hagejale lepingurikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest, peavad nad maksma rahalist hüvitist VÕS § 134 lg 1 järgi. Kolleegium leiab, et väidetavalt infarktile viitavatele tunnustele reageerimata ja vajalike meditsiinitoimingute tegemata jätmisega ning seetõttu ravi alustamise viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on hõlmatud kostjate väidetavalt rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ning et selline kahju on kostjatele kui tervishoiuteenuse osutajatele ette nähtav (vt ka Riigikohtu 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8533/125, p 18).
14.Tervishoiuteenuse lepingu rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude tõendamise koormise kohta märgib kolleegium järgmist. Hageja kui patsiendi kohustus on VÕS § 770 lg-s 3 esimesena sõnastatud üldreegli kohaselt tõendada tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, s.o eelkõige lepingu rikkumist (eelkõige diagnoosi- ja raviviga) ja põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel (erinorm VÕS § 770 lg 4). Tekkinud mittevaralist kahju peab kirjeldama ja tõendama samuti patsient, täpsemalt peab ta tõendama nende asjaolude olemasolu, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja või temaga võrdsustatud isik (VÕS § 758 lg 2) on lepingut rikkunud ja põhjustanud hagejale sellega mittevaralist kahju, saab ta VÕS § 103 lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt tõendada süü puudumist (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 17 ja 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8533/125, p 17). Seega VÕS § 103 lg-st 1 tulenevalt eeldatakse, et lepingut (sh tervishoiuteenuse osutamise lepingut) rikkunud tervishoiuteenuse osutaja (VÕS § 758 lg 1) oli hooletu.
15.Tõendamiskoormis on lepingu rikkumise korral otsuse p-s 14 kirjeldatuga võrreldes teistsugune siis, kui tervishoiuteenuse osutaja on jätnud täitmata VÕS §-st 769 tuleneva kohustuse tervishoiuteenuse osutamist dokumenteerida. Dokumenteerimiskohustuse nõuetekohane täitmine võimaldab patsiendil vajaduse korral kontrollida tervishoiuteenuse osutamise mahtu ja sisu. Dokumenteerimiskohustuse täitmata jätmise korral tuleneb VÕS § 770 lg-st 3 tõendamiskoormise ümberpööramine tervishoiuteenuse osutaja kahjuks. Asjaolu puhul, mille dokumenteerimise kohustust tervishoiuteenuse osutaja rikkus, pöördub tõendamiskoormis ümber ning tervishoiuteenuse osutaja peab tõendama, et asjaolu ei esinenud (vt ka Riigikohtu 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8533/125, p 14). Kolleegium peab vajalikuks märkida, et praeguse asja eripära on siiski selles, et kostja III on raviteenuse osutamist dokumenteerinud (18. septembri 2016. a visiit kell 10). Kuna hageja ei ole väitnud, et kostja III rikkus dokumenteerimiskohustust, siis kehtib tõendamisel tavapärane kord, st kostja III (ja sellest tulenevalt kostja I) võimaliku vastutuse aluseks olevaid asjaolusid (välja arvatud süü puudumise) peab tõendama hageja (vt ka Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 17). 17. septembri 2016. a õhtuse visiidi osas on tõendamiskoormis kostja II (ja vastavalt kostja I) kahjuks aga ümber pöördunud. Kolleegium nendib, et ringkonnakohus ei ole erinevale tõendamiskoormisele tähelepanu pööranud. II
16.Hageja kassatsioonkaebuse väitel on 17. septembri 2016. a õhtul tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimata jätmine igal juhul ulatuslik rikkumine, mis vähendab hageja võimalust oma nõuet maksma panna.
9(12)
2-17-12477 Kolleegium nõustub hageja väitega ja leiab, et dokumenteerimiskohustuse täielikult täitmata jätmise korral ei saa järeldada, et dokumenteerimiskohustust ei ole ulatuslikult rikutud, nagu järeldas maakohus. Dokumenteerimiskohustuse täielikult täitmata jätmise vältimatuks tagajärjeks on tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevate asjaolude tõendamise koormise ümberpöördumine VÕS § 770 lg 3 alusel. Seega pidid kohtud, kui nende tuvastatud asjaolude järgi dokumenteerimiskohustust rikuti, asja lahendamisel eeldama, et hageja väited kostjale II
17.septembri 2016. a õhtul avaldatu kohta on tõesed. Kostjatel I ja II lasub sellisel juhul hageja väidetu ümberlükkamise ja nende väidetud tegelike asjaolude tõendamise koormis.
17.Hageja kassatsioonkaebuse väitel ei täitnud kostjad oma tõendamiskoormist VÕS § 770 lg 3 järgi, kuna 17. septembri 2016. a õhtul tervishoiuteenuse osutamine on dokumenteerimata. Samuti jättis nii maa- kui ka ringkonnakohus alusetult määramata käesolevas asjas vajaliku arstliku ekspertiisi. Hageja väitel asusid kohtud põhjendamatult ise eksperdi rolli, avaldades oma seisukohti meditsiinialaseid eriteadmisi nõudvates küsimustes. Kolleegium nõustub hageja väidetega. Ringkonnakohus on jõudnud otsuses kokkuvõtvale järeldusele, nõustudes maakohtu otsuse p-s 29 sedastatuga, et kostjate süü ei ole tõendatud, ja maakohtu otsuse p-des 22 ja 23 sedastatuga, et ei ole tõendatud infarktile viitavate kaebuste esitamine varem kui
18.septembril 2016 teise visiidi ajal. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt viitavad nii kostja III esimene sissekanne patsiendikaardile kui ka kõik sama vahejuhtumi kohta hiljem kogutud tõendid sellele, et hageja ei esitanud kostjale II sellise sisuga kaebusi, nagu ta praegu väidab. Ringkonnakohus nõustus ka maakohtu seisukohtadega tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kohta. Lisaks kirjeldas ringkonnakohus otsuses ilma ühelegi tõendile viitamata südamelihase infarkti tunnuseid ja järeldas ka neist, et hagejal ei saanud 17. septembril ja 18. septembril kell 10.00 olla infarktieelset seisundit. Samuti on ringkonnakohus tuginenud tervishoiuteenuse kvaliteedi eksperdikomisjoni 21. märtsil 2018. koostatud protokollile, mille kohaselt polnud hageja varasemate sarnaste kaebuste puudumise tõttu kostjatel alust kahtlustada südamest tingitud valu. Ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks ekspertiisi määrata.
18.Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohtu otsus nõuetekohaselt põhjendatud (TsMS § 436 lg 1). Ringkonnakohus on järeldanud, et ei ole tõendatud infarktile viitavate kaebuste esitamine varem kui 18. septembril 2016 teise visiidi ajal, viidates konkreetselt kostja III esimesele sissekandele
18.septembril 2016 ja 21. märtsi 2018. a eksperdikomisjoni protokollile ning üldiselt hiljem kogutud tõenditele. Arvestades vaidlustamata asjaolu, et 17. septembri 2016. a õhtul tervisehoiuteenuse osutamine jäi dokumenteerimata, ei ole ringkonnakohus põhjendanud, kuidas tõendab kostja III
18.septembri 2016 esimese visiidi sissekanne asjaolu, et hageja ei esitanud kostjale II eelmisel õhtul enda väidetavaid kaebusi (valu rinnas, käes ja kaelal). Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud, kuidas tõendab sama asjaolu tervishoiuteenuse kvaliteedi eksperdikomisjoni protokoll, kui komisjonile ei olnud esitatud hindamiseks hageja väidetavaid 17. septembri 2016. a visiidi ajal esitatud täpseid kaebusi. Ringkonnakohtu viidatud eksperdikomisjoni protokollis on vaid ühe lausega leitud, et kostjatel polnud varasema terviseloo põhjal põhjust kahtlustada südamest tingitud valu (protokolli p 30.5), kuid protokoll ei vasta küsimusele, kas kostja II tegutses 17. septembri 2016. a õhtul hageja seisundi hindamisel vastavalt ravijuhistele ja tavaliselt oodatava hoolega (VÕS § 762, vt ka käesoleva otsuse p 19.2). Hiljem kogutud tõenditele viidates ei ole ringkonnakohus pidanud vajalikuks neid isegi konkretiseerida, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat põhjendamiskohustust. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul esitatud asjaolude ja tõendite alusel uuesti hinnata, kas kostjad I ja II on tõendanud asjaolu, et hageja ei esitanud 17. septembri 2016. a õhtul kaebusi kriipiva valu kohta rinnakorvi keskel, tuikava valu kohta vasakus õlas ja vasakus õlavarres ning kaela 10(12)
2-17-12477 vasakus osas, samuti hingamisraskusi. Samas aga ei saa kolleegiumi arvates üksnes sellest, kui kostjad I ja II tõendavad, et hageja selliseid kaebusi ei esitanud ning nad tõendavad teistsuguste kaebuste esitamise, järeldada, et kostjad I ja II osutasid hagejale 17. septembri 2016. a õhtul nõuetekohast raviteenust (vt selle kohta ka käesoleva otsuse p-d 19–20). Samuti ei ole selle hindamisel, kas kostjad osutasid hagejale 17. septembri 2016. a õhtul ja 18. septembri 2016. a hommikul nõuetekohast raviteenust, iseenesest määrav, missuguseid ravimeid hagejale määrati. Hinnangu sellele, kas hageja esitatud kaebused viitasid südameinfarktile või selle kahtlusele ning kas ja missuguseid raviteenuse toiminguid pidid kostjad tegema ja ravimeid määrama, saab anda meditsiiniasjatundja.
19.Kolleegium nõustub ka hageja väitega, et kohtud oleks pidanud asjas määrama kohtuarstliku ekspertiisi. Hageja on hagiavalduses palunud mh määrata kohtuarstliku ekspertiisi diagnoosi- ja ravivigade väljaselgitamiseks ja hagejale osutatud ravi kvaliteedi hindamiseks. Hageja seisukohtadest ilmneb, et kostjad II ja III oleksid pidanud ta üle vaatama, kuid kostjad ei avanud kambri ust, vaid suhtlesid hagejaga luugi kaudu. Kostjad ei ole menetluses väitnud ega kohtud tuvastanud, et kostjad II ja III oleksid väidetava kõhuvalu või kõrvetiste kaebuse korral teinud midagi muud, kui vaadanud hageja visuaalselt üle ja andnud vastavalt No-Spa (17. septembri 2016. a õhtul) ja Maaloxi (18. septembri 2016. a hommikul) tableti. Maakohus on jätnud hageja ekspertiisitaotluse istungil tehtud määrusega rahuldamata ning ringkonnakohus pole maakohtu seisukohta muutnud.
19.1.Ringkonnakohus asus seisukohale, et hageja ei ole apellatsioonimenetluses ekspertiisi taotlenud ja selle määramiseks ei ole ka põhjust. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on ekspertiisi määramise vajadusele lähenenud põhjendamatult formaalselt. Hageja taotles ekspertiisi määramist maakohtus, kuid tema taotlus jäeti rahuldamata. Hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses muu hulgas ka ekspertiisi määramata jätmist maakohtus. Kolleegium leiab, et kuigi hageja ei ole apellatsioonkaebuses sõnaselgelt taotlenud, et ringkonnakohus määraks ekspertiisi, pidi ringkonnakohus ikkagi võtma seisukoha, kas maakohus jättis ekspertiisitaotluse õigesti rahuldamata (TsMS § 654 lg 5). Lisaks sellele oleks ringkonnakohus saanud TsMS § 3401 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse puuduste kõrvaldamise korras anda hagejale lisavõimaluse ekspertiisi taotlemisega seonduvat täpsustada. Apellatsioonkaebuses on hageja mh leidnud seda, et kuna kostjad II ja III hagejat üle ei vaadanud, siis eksperdi arvamus oleks oluline tõend selle kohta, et kostjad II ja III oleksid hageja ülevaatamisel võinud panna õige diagnoosi (II kd, tl 132 pöördel). Samale väitele on tuginetud ka kassatsioonkaebuses. 19.2 Kolleegiumi hinnangul nõuab hageja esitatud väidete kontrollimine meditsiinilisi eriteadmisi (vt võrdlevalt Riigikohtu 29. novembri 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10, p 18). Nõuded osutatavale tervishoiuteenusele sätestab VÕS § 762, mille järgi peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. See säte on kohaldatav ka kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamise korral. Teistsugust järeldust ravi kvaliteedi kohta ei tulene ka vangistusseaduse normidest, mis reguleerivad tervishoiu korraldamist vanglas, eelkõige §-dest 49, 52 ja 53.
19.3.Kolleegiumil ega ilmselt ka asja menetlenud kohtutel ei ole meditsiinialaseid eriteadmisi hindamaks, kas kostjate osutatud tervishoiuteenus (sh hagejale määratud ravimite valik) vastas, arvestades hageja avaldatud kaebusi kostjatele II ja III ning muid juhtumi asjaolusid, vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal. Alles sellele küsimusele vastuse saamise järel saavad kohtud, juhul kui hagejale osutatud tervishoiuteenus ei vastanud eelnimetatud nõuetele,
11(12)
2-17-12477 hinnata, kas kostjad olid lepingu rikkumises süüdi, st kas nad rikkusid lepingut kas tahtlikult või hooletult (vt käesoleva otsuse p 14).
19.4.Meditsiinieksperdi eriteadmistel põhinevat arvamust on vaja selleks, et hinnata, kas, arvestades hageja kaebusi kostjatele II ja III ning arstiteaduse üldist taset, oleks olnud võimalik avastada infarktile viitavaid tunnuseid varem, kui 18. septembri 2016. a teise väljakutse ajal. Ekspert saaks kohtule mh selgitada, kas arvestades seda, mida hageja kostjatele II ja III avaldas ja samuti seda, mida kostjad II ja III väitsid, et hageja neile avaldas, ning muude raviteenuse osutamise jaoks oluliste asjaolude korral on piisav hageja kui patsiendi eemalt ülevaatamine ja talle valu- või kõrvetiste vastase toimega tableti andmine või eeldab arstiteaduse üldine tase mingite muude toimingute tegemist ja teistsuguste ravimite andmist. Samuti oleks vaja eelduslikult selgitada, kas sõltuvalt hageja vanusest ja muudest asjaoludest oleks nt olnud vajalik hageja kõhu palpeerimine, ning tema vererõhu ja kehatemperatuuri mõõtmine. Samuti, kas EKG tegemine oleks olnud nõutav ning kas juhul, kui midagi nõutavast jäeti tegemata, oleks selle tegemine võinud aidata hagejal infarkti ära hoida või saabunud infarkti tagajärgi leevendada.
19.5.Kolleegium lisab, et eksperdiarvamust tuleb hinnata nagu teisigi tõendeid TsMS §-s 232 sätestatut järgides. Seega ei ole kohus eksperdiarvamusega seotud (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-06, p 14). Kuna ekspertiis jäi määramata, siis on jäänud ammendava vastuseta küsimus, kas hageja ravimisel tehti diagnoosi- ja/või raviviga.
20.Kolleegium selgitab eelneva kokkuvõtteks, et isegi infarktile viitavate kaebuste puudumine (puudumise tõendamise koormis on 17. septembri 2016 visiidi osas kostjatel I ja II ning esitamise tõendamise koormis 18. septembri 2016 kella 10.00 visiidi osas hagejal) ei pruugi välistada diagnoosi- või ravivea olemasolu. Kolleegium selgitab ka seda, et diagnoosi- või ravivea (ehk lepingulise kohustuse rikkumise) tuvastamisega VÕS § 770 lg 1 alusel kaasneb eelduslikult VÕS § 762 järgne tavaliselt oodatava hoolsuse puudumise tuvastamine (süü tuvastamine), sest tervishoiuteenuse osutajalt oodatav hoolsus on osa lepingulisest kohustusest, mitte hinnang kohustuse täitmisele.
21.Asja uuel läbivaatamisel tuleb arvestada, et kuna kostjad I ja II rikkusid dokumenteerimiskohustust (17. septembri 2016. a visiit), siis peavad nad tõendama seda, et nad ei rikkunud lepingut (st et nad ei teinud diagnoosi- või raviviga). Seega peaksid nemad esitama ekspertiisi määramise taotluse, kui nad ei suuda seda asjaolu muude tõenditega tõendada. Hageja peab tõendama, et kostjad I ja III ei ravinud (18. septembri 2016. a visiit kell 10) teda nõuetekohaselt (st rikkusid lepingut). Sellisel juhul peaks hageja esitama ekspertiisi määramise taotluse. Kindlasti ei ole vaja asjas määrata kahte ekspertiisi. Seega tuleb kahe taotluse olemasolu korral eelduslikult määrata üks ekspertiis. III
22.Menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest (TsMS § 173 lg 3 teine lause, § 174 lg 6).
23.Kuna hageja oli Riigikohtu 28. novembri 2018. a määruse alusel menetlusabi korras vabastatud kautsjoni tasumisest, ei ole vaja talle ka kautsjonit kaebuse rahuldamise tõttu tagastada. Jaak Luik
Peeter Jerofejev
Tambet Tampuu
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.