Eesistuja Jaak Luik, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2017. a otsus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
312 000 eurot
Asja läbivaatamise kuupäev
14. mai 2018, kirjalik menetlus
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal oli õigus leping erakorraliselt üles öelda põhjusel, et selle sõlmimisel ja pikendamisel jäeti korraldamata seadusega nõutud riigihange, leping on sõlmitud ja hiljem pikendatud õigusvastase hüve andmise ja vastuvõtmise tagajärjel ega pruugi vastata turutingimustele. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui jättis rahuldamata kostja taotlused koguda tõendeid ja võtta asja juurde lisatõend, ning kohtles pooli ebavõrdselt, kui võttis hageja 13. septembril 2017 esitatud tõendid vastu.
12.Kolleegium märgib, et ehkki pooled ise ja kohtud on menetluses läbivalt nimetanud lepingut töövõtulepinguks, ei vaielda tegelikult selle üle, et leping vastab käsunduslepingu tunnustele (VÕS § 619). Seega tuleb lepingu erakorralise ülesütlemise kehtivust hinnata VÕS § 631 alusel. Arvestamata käsundisaaja VÕS §s 630 sätestatud käsunduslepingu ülesütlemise piiranguid, võib kumbki lepingupool nii tähtajalise kui ka tähtajatu käsunduslepingu VÕS § 631 järgi erakorraliselt üles öelda, kui ilmneb, et kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni või käsundi täitmiseni. Kolleegium on varem leidnud, et viidatud sätte järgi võib käsunduslepingu ülesütlemise aluseks olla lepingurikkumine, aga ka muu seadusest tuleneva kohustuse rikkumine või muu asjaolu, sh käsundiandja usalduse kaotus, mille tõttu ei saa oodata, et pooled täidavad lepingut edasi (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 32118012, p 12). Käsunduslepingute puhul kohaldatav VÕS § 631 on samasisuline VÕS § 196 lgga 1, mis sätestab üldise aluse kestuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks (vt ka Riigikohtu 7. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3219309, p 11). Sellest sättest tuleneva üldreegli kohaselt võib kumbki pool kestuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Ka VÕS § 196 lg 1 kohta on kolleegium varasemas praktikas leidnud, et selle sätte kohaselt on poolel õigus
kestusleping erakorraliselt üles öelda ka muul mõjuval põhjusel kui lepingu rikkumine teise poole poolt, sealhulgas erakorralistel asjaoludel ka sellisel mõjuval põhjusel, mis on tingitud lepingut ülesütlevast poolest endast (vt nt Riigikohtu 17. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 32111407, p 11). Eelnevast tulenevalt ei ole piiratud nende asjaolude ring, mis võivad olla VÕS § 631 alusel käsunduslepingu ülesütlemise aluseks. Seejuures ei ole välistatud, et lepingu erakorralise ülesütlemise aluseks olev mõjuv põhjus seisneb lepingu sõlmimise asjaoludes.
13.Kolleegium ei nõustu kohtutega selles, et mõjuvaks põhjuseks lepingu ülesütlemisel hankija poolt ei saa olla see, kui hankija on ise rikkunud RHS-ist tulenevat kohustust, jättes seaduses ette nähtud hanke korraldamata.
13.1.Alates 1. septembrist 2017 kehtiv RHS § 124 lg 1 sätestab alused, mille esinemisel on hankijal õigus hankeleping erakorraliselt enne tähtaega üles öelda. Viidatud sättega on võetud Eesti õiguses üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. a direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65) art 73. Muu hulgas näevad RHS § 124 lg 1 pd 1 ja 3, millega on võetud üle direktiivi 2014/24/EL art 73 p-d a ja c, hankijale ette õiguse hankeleping erakorraliselt enne tähtaega üles öelda, kui hankelepingus on tehtud lubamatuid muudatusi või kui Euroopa Kohus on Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 258 kohases menetluses tuvastanud, et riigihankes või hankelepingu sõlmimisel pole järgitud nimetatud lepingust või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2014/23/EL, 2014/24/EL või 2014/25/EL tulenevaid kohustusi. Direktiivi 2014/24/EL art 73 sõnastuse kohaselt ei ole selles sättes loetletud riigihankelepingu lõpetamise aluseid ammendavalt ning hankijal on võimalik hankeleping selle kehtivusaja jooksul lõpetada ka muudel riigisisese õigusega ette nähtud juhtudel. Kolleegium märgib, et RHS-iga ei ole välistatud üldiste VÕS-is sätestatud kestuslepingu erakorralise ülesütlemise aluste kohaldumist hankelepingutele. Enne 1. septembrit 2017 kehtinud RHS ei sisaldanud erisätteid hankelepingu ülesütlemise kohta. Ka enne direktiivi 2014/24/EL jõustumist on Euroopa Kohtu praktikas nõutud riigihankeõiguse rikkumise kõrvaldamiseks lepingu ennetähtaegset lõpetamist (vt Euroopa Kohtu 18. juuli 2007. a otsus kohtuasjas nr C503/04, komisjon vs. Saksamaa). Eelnevast tulenevalt saab kolleegiumi arvates tõlgendada ka enne 1. septembrit 2017 kehtinud RHS-i selliselt, et sellega ei olnud välistatud hankelepingu erakorraline ülesütlemine VÕS-is sätestatud alustel, sealhulgas juhtudel, mil hankija on rikkunud RHS-is sätestatud kohustusi hankelepingu sõlmimisel või muutmisel. Seda järeldust ei mõjuta kolleegiumi hinnangul ka asjaolu, et lepingu pikendamise ajal 15. jaanuaril 2016 kehtinud RHS nägi hankemenetluse korraldamata jätmise ette ka sõlmitud lepingu tühisuse alusena, kehtestades lepingu tühisusele tuginemiseks eraldi menetluskorra (vt käesoleva otsuse p 16). Lisaks märgib kolleegium, et 8. juuni 2016. a ülesütlemisavalduse esitamise ajaks oli möödunud direktiivi 2014/24/EL art 90 lgs 1 sätestatud tähtaeg sellest direktiivist tulenevate nõuete, sh art 73 ülevõtmiseks riigisisesesse õigusesse.
13.2.Kolleegium ei nõustu kohtutega selles, nagu oleks lepingu ülesütlemine riigihanke korraldamata jätmise tõttu välistatud tulenevalt õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja lepingu siduvuse põhimõtetest. Lisaks neile põhimõtetele on hankelepingute puhul oluline arvestada avaliku huviga õiguspärase hankemenetluse korraldamise vastu. Ka Euroopa Kohus on kohtuasjas nr C503/04, komisjon vs. Saksamaa tehtud lahendis viidanud, et õiguskindluse, õiguspärase ootuse kaitse ja pacta sunt servanda põhimõtetele tuginemine lepingupartneri poolt ei vabasta liikmesriiki EL-i õigusest tulenevate kohustuste täitmisest (otsuse p 36). Lisaks riigihankeid käsitlevatele direktiividele on õigusvastaste otselepingute sõlmimine vastuolus EL-i aluslepingutest tulenevate 2(5)
2-16-13032
aluspõhimõtetega nagu asutamisvabadus (ELTL art 49) ja teenuste osutamise vabadus (ELTL art 56) ning neist tulenevad võrdse kohtlemise põhimõte ja läbipaistvuskohustus (vt direktiivi 2014/24/EL põhjendus 1; Euroopa Kohtu 13. aprilli 2010. a otsus kohtuasjas nr C91/08, Wall, pd 33 ja 71;
15.oktoobri 2009. a otsus kohtuasjas nr C196/08, Acoset, p 50). Samuti ei ole lepingupartneril kolleegiumi arvates võimalik tugineda õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetele olukorras, kus ta pidi aru saama, et lepingu sõlmimine või pikendamine ilma hankemenetlust korraldamata ei pruugi olla õiguspärane.
13.3.Hankija õigust öelda leping üles RHS-is sätestatud hanke korraldamata jätmise tõttu ei välista ka VÕS § 101 lg 3. Kirjeldatud juhul ei ole lepingu erakorralise ülesütlemise põhjuseks asjaolu, et lepingupartner on seda rikkunud, vaid lepingu sõlmimine õigusvastaselt ilma seadusest tulenevat hankemenetlust korraldamata.
14.Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus, hinnates kostja väiteid lepingu sõlmimise ja pikendamise kohta õigusvastase hüve andmise ja vastuvõtmise tagajärjel, kohaldanud valesti materiaalõiguse normi ja rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi.
14.1.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et asjaolu, et leping on sõlmitud ühe lepingupoole huvides ning vastuolus teise lepingupoole huvidega põhjusel, et äriühingute juhatuse liikmed andsid ja võtsid vastu selliste tingimustega lepingu sõlmimiseks vara või muid hüvesid, võib olla lepingu erakorralise ülesütlemise aluseks VÕS § 196 lg 1 ja § 631 alusel. Samas ei nõustu kolleegium sellega, nagu oleks nimetatud põhjusel lepingu erakorraline ülesütlemine võimalik vaid juhul, kui lepingu sõlmimine on viinud usalduse kaotuseni teise lepingupoole vastu. Kolleegiumi arvates võib lepingu erakorralise ülesütlemise aluseks olla ka see, kui ülesütlev pool on põhjusel, et ühe poole esindaja on pakkunud teise poole esindajale isiklikke hüvesid, kaotanud usalduse konkreetse lepingu vastu (nt põhjusel, et sõlmitud on leping, mida hüve andmata ja võtmata ei oleks sõlmitud või mis oleks tõenäoliselt sõlmitud teistsugustel tingimustel).
14.2.Praeguses asjas on kohtud jätnud sisuliselt hindamata kostja väited, et leping sõlmiti ja seda pikendati selle tõttu, et A ja B pakkusid kostja juhatuse liikmetele hüvesid, mille viimased ka vastu võtsid. Kohtud on üksnes viidanud, et tsiviilasja lahendaval kohtul puudub pädevus tuvastada kuriteo toimepanemine. Kolleegium leiab, et kohtud on ekslikult pidanud vajalikuks karistusõigusliku hinnangu andmist eespool loetletud isikute tegevusele, milleks tsiviilasja lahendaval kohtul ei ole TsMS § 1 järgi pädevust. Ka karistusõiguslikke hinnanguid andmata on võimalik hinnata tehingu tegemise asjaolusid, et selgitada välja, kas need annavad aluse leping erakorraliselt üles öelda. Seda tehes ei ole kohtul vaja otsustada, kas toime on pandud kuritegu. Praeguses asjas oleksid kohtud saanud hinnata ja pidanud hindama seda, kas leping on sõlmitud ja pikendatud selle tagajärjel, et hageja õiguseellase juhatuse liige ja nõukogu liige on pakkunud kostja juhatuse liikmetele hüvesid ja viimased on need vastu võtnud.
14.3.Kolleegiumi arvates rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse normi, kui jättis rahuldamata kostja 11. septembri 2017. a taotluse koguda Riigiprokuratuurilt tõendeid ja 2. oktoobri 2017. a taotluse võtta asja materjalide juurde Harju Maakohtu 20. septembri 2017. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1178196. Taotluste rahuldamata jätmist põhjendas ringkonnakohus 5. oktoobri 2017. a kohtuistungil sellega, et taotlustes viidatud tõenditega tahetakse tõendada ülesütlemise ajal kahtluse piisamist ning kostja endiste juhatuse liikmete vastu kahtlustuse esitamist, ent nende asjaolude kohta on asjas juba piisavalt tõendeid. Eelnev viitab kolleegiumi arvates sellele, et ringkonnakohus jättis taotlused rahuldamata arvamuse tõttu, et ringkonnakohtul puudub pädevus hinnata kuriteo toimepanemist. 3(5)
2-16-13032
Asja materjalidest nähtuvalt aga taotles kostja Riigiprokuratuurilt kriminaalasja toimikus olevate tõendite väljanõudmist muu hulgas selleks, et tõendada lepingu sõlmimise ja pikendamise eest hüvede andmist ja vastuvõtmist, selle viisi ja summasid. Harju Maakohtu 20. septembri 2017. a kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1178196 esitamist kohtule on kostja põhjendanud sooviga tõendada, et C võttis A-lt ja B-lt hüve. Riigikohus on varem leidnud, et kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võib kasutada faktiliste asjaolude tõendamiseks, kuid mitte faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmiseks, ning dokumentaalse tõendina oma väidete tõendamiseks, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega (vt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3214105, p 25; 2. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3219111, p 10). Kolleegium märgib, et ringkonnakohus tõdes ka ise vaidlustatud otsuses, et kriminaalasjas kogutud tõendite ja tehtud lõpplahenditega võib olla võimalik tõendada seda, et üks isik lubas anda ja andis teisele isikule vara ning saaja lubas selle eest tegutseda andja huvides ja tegutseski andja huvides (ringkonnakohtu otsuse p 37). Järelikult oleksid tõendid, mille kogumist või asja juurde võtmist kostja taotles, võinud olla asjakohased, hindamaks seda, kas kostjal oli mõjuv põhjus leping erakorraliselt üles öelda. Jätnud rahuldamata kostja taotlused tõendite kogumiseks ja asja juurde võtmiseks, on ringkonnakohus sisuliselt võtnud kostjalt võimaluse tõendada asjaolusid, millele ta lepingu erakorralise ülesütlemise alusena tugineb. Kolleegium märgib, et ehkki kostja esitas kõnealused taotlused alles apellatsioonimenetluses, saab ringkonnakohus vastavaid tõendeid TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel hinnata, kui need tekkisid või said kostjale teatavaks alles pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Ringkonnakohus ei ole tuginenud tõendite kogumisest ja vastuvõtmisest keeldumisel sellele, et need oleksid esitatud hilinemisega. Eelnevast tulenevalt tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel kostja 11. septembri 2017. a tõendite kogumise taotlus ja 2. oktoobri 2017. a tõendi asja materjalide juurde võtmise taotlus uuesti lahendada.
16.Kolleegium nõustub kohtutega selles, et leping ei ole riigihanke korraldamata jätmise tõttu tühine. Kohtud on tuvastanud, et lepingu pikendamisel 15. jaanuaril 2016 oleks tulnud järgida RHSis sätestatud teenuste hanke korda ja korraldada riigihange. Sel ajal kehtinud RHS § 69 lg 11 p 1 sätestas, et hankeleping on tühine, kui hankija on jätnud registrile hanketeate esitamata ja selle esitamata jätmine ei olnud riigihangete seaduse kohaselt lubatud. Kolleegium nõustub kohtutega selles, et kõnealusest sättest tulenes ka õigusvastaselt sõlmitud otselepingute tühisus. Kohtud on siiski õigesti leidnud, et lepingu tühisusele tuginemiseks oleks tulnud järgida RHSis sätestatud hankelepingu vaidlustamise korda. Lepingu pikendamise ajal, s.o 15. jaanuaril 2016 kehtinud RHS § 69 lg 14 järgi võis hankelepingu tühisusele RHS § 69 lgs 11 sätestatud alustel tugineda üksnes juhul, kui hankelepingu tühisus on tuvastatud RHSis sätestatu kohaselt. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et selles sättes on silmas peetud lepingu tühisuse tuvastamist RHSis ette nähtud menetluslikus korras, vastavasisulise tähtaegselt esitatud nõude alusel riigihangete vaidlustuskomisjoni otsuse või edasikaebuse korral kohtuotsuse resolutsioonis (Riigikohtu
26.aprilli 2017. a määrus haldusasjas nr 3319216, p 18). Praeguses asjas ei vaielda selle üle, et
15.jaanuari 2016. a tehingu tühisust, millega leping hageja avalduse alusel pikenes, ei ole RHS-is ette nähtud menetluslikus korras tuvastatud. Eelnevast tulenevalt leidsid kohtud põhjendatult, et kostja ei saa praeguses menetluses lepingu tühisusele tugineda. 4(5)
2-16-13032
Kolleegium märgib, et lepingu pikendamise ajal kehtinud RHS-ist ei tulenenudki hankijale võimalust vaidlustada hankeleping põhjusel, et see on RHS § 69 lg 11 ps 1 sätestatud alusel tühine. RHS § 117 lg 21 p 3 kohaselt oli hankelepingu sel alusel vaidlustamise õigus vaid pakkujal ja huvitatud isikul. Jaak Luik
5(5)
Ants Kull
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.