Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. oktoober 2019, Tartu
Tsiviilasja number
2-15-18182
Tsiviilasi
Aleksandr Streltsovi hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) vastu mittevaralise kahju väljamõistmiseks
Apellatsioonkaebuse hind Vastuapellatsioonkaebuse hind
3500 eurot 3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 23. veebruari 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti
Vabariigi
(Justiitsministeeriumi
kaudu)
apellatsioonkaebus Aleksandr Streltsovi vastuapellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu), esindaja Agu Rillo Vastuapellatsioonkaebuse esitaja (hageja): Aleksandr Streltsov (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Henn Koduvere
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 23. veebruari 2018 otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Jätta Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) apellatsioonkaebus ja Aleksandr Streltsovi vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
Jätta rahuldamata Eesti Vabariigi (Justiitsministeeirumi kaudu) 11. juuli 2019 taotlus kohtumeditsiinilise ekspertiisi läbiviimiseks Aleksandr Streltsovi suhtes.
4.Jätta kõik poolte menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda ja Aleksandr Streltsovile osutatud riigi õigusabi kulud riigi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Aleksandr Streltsov (hageja) esitas 2. detsembril 2015 maakohtule Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitis kohtu äranägemisel. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt kannab hageja karistust Viru Vanglas. Hageja vajab nina vaheseina korrigeerimise-sirgestamise (rinoseptoplastika) operatsiooni, millega normaliseeritaks nina kaudu hingamine. Ninahingamise takistus tekitab õhupuudust, halba enesetunnet, unehäireid ja sagedast nohu. Operatsiooni vajalikkusele on vangla arst hageja tervisekaardil esmalt osutanud 28. mail 2014 ning sellest hetkest kuni hagi esitamiseni on operatsiooni tegemisega viivitatud 1,5 aastat. Hagi vastusest nähtuvalt on vangla nõustunud operatsiooni tegemise vajadusega ja määranud selle ajaks 2016 sügise. 23. märtsi 2017 kirjast ilmneb, et operatsioon tehakse sügisel 2018., mis tähendab, et hagejal on tulnud operatsiooni oodata 4,5 aastat. Kostja ei ole hagejale mõistliku aja jooksul operatsiooni võimaldanud, põhjustades sellega talle füüsilisi ja hingelisi kannatusi. Kuna hageja karistuse kandmise tähtaeg lõpeb 4. novembril 2018, soovib kostja operatsiooni tegemisest hoiduda.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et hagejale on vanglas tagatud asjakohane ja kvaliteetne meditsiiniteenus ning hagejale kahju tekkimine ei ole tõendatud. Kostja vastuväited on järgmised: 1) hageja ei ole tõendanud, et kostja tegevuse või tegevusetuse tõttu on tema tervis muutunud ning et talle ei ole osutatud vajalikku ravi; 2) eriarsti arvamuse kohaselt ei vaja hageja erakorralist operatsiooni; 3) hageja kohta 30. mail 2013 koostatud kohtuarsti ekspertarvamuse kohaselt on hagejal esineva ninavaheseina deformatsiooni kõrvaldamine soovituslik elukvaliteedi parandamiseks, kuid mitte vältimatu; 4) ainuüksi asjaolu, et operatsioon on lükatud 2018. aastasse, ei anna alust väita, et kostja on kohustuse täitmisega viivitanud; 5) plaaniliste ja krooniliste haiguste ravi vanglas ei ole prioriteet; 6) vangla ressursid on piiratud ; 7) plaanilisi operatsioone tuleb edasi lükata juhul, kui on vaja rahastada eelkõige tõsiste ägedate terviseprobleemidega kinnipeetavate ravi; 8) hageja ei saa lähtuda ootusest, et talle vanglas
võimaldatavad tervishoiuteenused on kvaliteedilt paremad ja ravijärjekorrad lühemad kui vabaduses.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 23. veebruari 2018 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 1000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus Eesti Vabariigi kanda. Maakohus kohaldas VÕS § 758 lg-t 1 ja § 762, VangS § 49 lg-t 1, § 52 ja § 53 lg-t 2 ning TTKS § 1 lg-t 21 ja § 2 lg-t 1, leides, et hageja ei saanud kostjalt tervishoiuteenust lähtuvalt tavaliselt oodatavast hoolsusest ning teenus ei vastanud vajalikule tasemele. Neli aastat on põhjendamatult pikk ooteaeg tervishoiuteenuse (operatsiooni) saamiseks. Vanglas tervishoiuteenust osutanud nina-, kõrva- ja kurguarsti T.P. (tunnistaja) ütluste kohaselt mäletab ta juba alates 2014. aastast konsultatsioone hageja kaebuste asjus hingamisraskuste kohta. Tunnistaja leidis, et hageja probleemid lahendab üksnes operatsioon, kuigi see ei olnud vältimatult vajalik ning ajutiselt on võimalik normaalset hingamist saavutada ka ravimite abil. Hageja tervisekaardil on arstid alates 2014. aastast viidanud, et erinevatel ravimitel on üksnes lühiajaline toime ja soovituslik on rinoseptoplastika. Kuigi tervisekaardil on operatsioon märgitud soovituslikuna ning hageja terviseseisundit püüti leevendada ravimitega, on ilmne, et kostja lükkas ajavahemikul 2014–2018 operatsiooni põhjendamatult edasi, teades seejuures hageja patoloogiast ja sellega kaasnevatest vaegustest, samuti sellest, et hagejal on määratud ravimite pikaajalisest tarbimisest tekkinud sõltuvus. Hageja kahju hüvitamise nõue tuleb VÕS §-de 127–128 ning § 134 lg-te 1 ja 5 järgi rahuldada. Kostja pidi mõistma, et vajalikul määral tervishoiuteenuse osutamata jätmine (kohustuse rikkumine) ei võimalda hagejale tavapärast elukvaliteeti ja hageja pidi normaalseks hingamiseks tarvitama regulaarselt ravimeid, mis ajutiselt leevendasid olukorda, kuid põhjustasid ravimisõltuvust. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal oli hagiavalduses märgitud ajal tervisekahjustus, mida sai välja ravida üksnes rinoseptoplastika operatsiooniga. Seega pidi kostja mõistma, et tema otsustus operatsiooni mitte teha võib põhjustada hagejale mittevaralist kahju. Arvestades, et operatsioon ei olnud kohe vältimatult vajalik ja hageja sai regulaarselt vaegusi leevendavaid ravimeid, on mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitiseks 1000 eurot.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus hinnanud vääralt Viru Vangla tervisekaardi kandeid ravilugudes nr 289, 297, 318, 327, 351 ja 471. Kohus on lähtunud ravilugudes märgitud anamneesidest, mis on saadud patsiendilt (hagejalt). Ühestki raviloo otsusest ei tulene arsti otsust hagejale operatsiooni tegemise kohta, millest tulenevalt oleks vangla olnud kohustatud koheselt operatsiooni korraldama. Vangla on osutanud hagejale vajalikku ravi. Teiseks on kohus vääralt hinnanud tunnustatud spetsialisti LOR arsti, tunnistaja T. P. ütlusi. Maakohus on teinud mitteõigusliku järelduse operatsiooni edasilükkamise kohta, mille andmiseks on pädev spetsialist/ekspert. Asjaolu, et patsiendil tekib kroonilise haiguse puhul ravimist sõltuvus, ei tähenda, et lahenduseks on vaid operatsioon. Ravimit on võimalik vahetada ja tervisekaardist nähtuvalt on seda tehtud. 30. mai 2013 ekspertiisiaktis on ekspert andnud arvamuse, et operatsioon hagejal ninavaheseina deformatsiooni kõrvaldamiseks on soovituslik elukvaliteedi parandamiseks, kuid ei ole vältimatu.
Hüvitise suurus oleneb tervisekahjustuse raskusest. Hageja ei ole tõendanud, et vangla tegevuse või tegevusetuse tõttu on tema tervis muutunud ja et talle ei ole osutatud vajalikku ravi. Ainuüksi asjaolu, et hagejale ei ole tehtud operatsiooni, ei tähenda, et hagejat ei ole ravitud või et hagejale on seetõttu tekkinud tagajärg, mida tuleks korvata mittevaralise kahju hüvitisega. Ravivajaduse ja -viisi üle otsustab vanglas arst. Hageja tervisekaardi kannete (RVL d 269, 297, 318, 349, 351 ja 392) järgi on hageja ninaprobleemidega tegeletud ning määratud erinevat ravi. Arst ei ole pidanud hagejale vajalikuks kiireloomulist operatsiooni. Hagejale on jooksvalt leevendavat ja elukvaliteeti parandavat ravi osutatud. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et operatsioon oleks sarnaselt medikamentoosse raviga hageja elukvaliteeti parandav (selle vahega, et operatsioon võib anda lõpliku tulemuse), siis ei saa praegusel juhul tuletada erinevate elukvaliteetide vahet. Olulisim on asjaolu, et patsiendile osutatakse asjakohast abi. Üldteadaolevaks võib pidada, et operatiivne sekkumine ei anna sajaprotsendilist paranemisgarantiid. Eeltoodut arvestades ei ole vangla jätnud midagi hagejale vajalikku tegemata ega rikkunud VÕS §-s 762 sätestatud hoolsuskohustust.
5.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles märkis, et maakohus ei ole hüvitise määramisel piisavalt arvestanud ja hinnanud kõiki esitatud asjaolusid, ja palus muuta maakohtu otsust selliselt, et suurendada kostjalt hageja kasuks väljamõistetud hüvitist 10 000 euroni. Menetluskulud palub vastuapellant jätta kostja kanda. Hageja on omakäelises kaebuses toonud välja, et alustas „ninaga seotud pöördumisi“ 2007. aastal Tartu Vanglas, kus talle anti ninatilgad, mis peaaegu ei aidanud. Hageja piinleb nina tõttu igal ööl ning et öösel rahulikult magada, peab ta võtma antidepressante. Ninatilgad on kõrvetanud hageja nina limaskesta ja nüüd tilgub pidevalt ninast vett. Eeltooduga on hagejale põhjustatud moraalset ja füüsilist kahju. Maakohus ei võimaldanud hagejal tutvuda kohtuotsusega vene keeles, millega on riivatud hageja vabadust ning alandatud ja diskrimineeritud inimlikku väärikust ja õigusi. Hageja esindaja märgib vastuapellatsioonkaebuse täiendavate põhjendustena, et määratud hüvitis on põhjendamatult väike. Kohtu põhjendused hüvitise suuruse määramisel ei ole jälgitavad, kuna kohus ei ole välja toonud, milline oleks hüvitise suurus olnud juhul, kui eelnimetatud asjaolusid poleks esinenud. Kohus oleks pidanud hüvitist suurendama, kuna hagejal on tekkinud ravimisõltuvus (antidepressandid ja unerohud), et vähendada operatsiooni viibimisest tekkinud kannatusi. Kohus ei ole hüvitise määramisel arvesse võtnud hageja ninahingamise takistuse ja vangla poolt operatsiooniga viivitamise pikaajalist kestust ning hingamistakistuse ja seonduvate kannatuste intensiivsust. Lisaks on kohus jätnud arvesse võtmata kostja suhtumise ehk asjaolu, et kostja tahe on suunatud operatsiooni teostamisest hoidumisele.
6.Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole oluline, kes kostja organisatsioonis pidi tegema lõpliku otsuse hagejale operatsiooni teostamiseks. Oluline on, et operatsiooni vajadus on tõendatud ja operatsiooni ei ole tehtud. Tervishoiuteenus peab TTKS § 2 lg 1 järgi olema suunatud tervise taastamisele. Vangla ei osutanud hagejale normaalse ninahingamise taastamisele suunatud ravi. Järelikult ei olnud ravi nõuetekohane. Ninatilkade kasutamisel on kõrvalmõjud (ravimisõltuvus, limaskesta ärritamine ja kõrvetamine). Ninatilkade andmist saab aktsepteerida üksnes esmaabivahendina vaevuste leevendamiseks operatsiooni ooteajal, mitte aastatepikkuseks alaliseks kasutamiseks.
7.Kostja vaidleb hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt jääb kostja enda apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde ning leiab, et hagejal ei ole mittevaralist kahju tekkinud ja Viru Vangla on osutanud hagejale vajalikku ravi. Kostja viitab täiendavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu 22.03.2018 otsusele kohtuasjas V.S. vs. Eesti (kaebus nr 8685/15), kus on viidatud kohtupraktikale, mille järgi peab tervishoiuteenuste osutamine vanglas vastama riigis kehtestatud üldistele tervishoiuteenuste osutamise nõuetele, märkides seejuures, et see ei tähenda, et kinnipeetavale peab olema tagatud sama tasemega tervishoiuteenus, mida pakutakse parimates raviasutustes väljaspool vanglat.
EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
8.Tartu Ringkonnakohus tühistas 22. juuni 2018 otsusega Viru Maakohtu 23. veebruari 2018 otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi kostja vastu mittevaralise kahju väljamõistmiseks rahuldamata. Menetluskulud jättis maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda.
9.Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 22. märtsi 2019 otsusega Tartu Ringkonnakohtu 22. juuni 2018 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt. Poolte vahel on sõlmitud VÕS § 758 lg 1 mõttes tervishoiuteenuse osutamise leping. Tervishoiuteenuse osutamist vanglas täiendavad VangS § 49 lg 1 ja TTKS § 1 lg 21. VangS § 491 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003 määruse nr 330 „"Vangistusseaduse" alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ (edaspidi määrus nr 330) § 3 lg 2 järgi tervishoiuteenuse, ravimi ja meditsiinilise abivahendi vajalikkuse otsustab vangla või arestimaja volitatud tervishoiutöötaja. Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Viidatud määruse järgi on rinoseptoplastika operatsioon riigieelarvest rahastatav tervishoiuteenus (määrus nr 330, 6 jagu). Kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiinilisi uuringuid või ravi enda soovi järgi. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde saatmise otsustab tervishoiuteenuse osutamise vajadusest lähtudes üksnes arst. Hageja kohustuseks on tõendada, et kostja on nendevahelist lepingut rikkunud. Kohtul tuli asja lahendamiseks kõigepealt kindlaks teha, kas kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust - kas kostja tagas tervishoiuteenuse osutamise kooskõlas VÕS §-ga 762 ja sellekohaste avaliku õiguse normidega. Selle tuvastamiseks tuli kohtul esmalt hinnata, kas eriarstiabi osutaja (eriarsti) juurde saadetud hageja vajas eriarsti näidustuse järgi operatsiooni ja kas hageja soovis seda. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus ei ole oma järelduse tegemisel kaalunud, kas eriarsti otsustused terviseloo kannetes, milles on korduvalt osutatud hageja probleemi jäävama parandamise võimalusena operatsiooni tegemisele ja sellele, et asendusravil ravimitega on vaid leevendav toime, on käsitatavad otsustustena, mis kinnitavad eriarsti hinnangut, et operatsioon on hagejale näidustatud. Tervishoiuteenuse osutamise eesmärgiks on mh leevendada kinnipeetava vaegusi ning taastada tervis. Samuti tuleb vältida kinnipeetavale vanglas kinnipidamisega kaasnevate kannatuste kõrval lisakannatuste põhjustamist. Ringkonnakohtul tuleb analüüsida hageja terviseloo kandeid eeltoodud eesmärke silmas pidades. Ringkonnakohtul tuleb oma seisukoha kujundamisel hinnata ka tunnistaja ütlusi, kes on maakohtu 28. augusti 2017 istungil eriarstina kinnitanud, et hagejale oli operatsioon näidustatud ja vajalik (kuigi operatsiooni ei tule teha kohe ning selle tegemise kiirust ei ole võimalik dikteerida) (II kd, tl 158 pöördel ja tl 159). Eriarsti näidustus on aluseks panna patsient viimase
soovil operatsiooni järjekorda, mida kostja on kohtute tuvastatud ja vaidlustamata asjaoludel ka teinud (maakohtu otsuse p 14, ringkonnakohtu otsuse p 11). Seda arvestades on ringkonnakohus leidnud vastuoluliselt, et arstid ei ole hageja operatsioonile saatmist otsustanud ning et kostja
9.märtsi 2016 kiri viitab üksnes operatsiooni võimalikkusele, kui see põhineb arsti otsusel. Riigikohus selgitas, et juhul kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et hageja vajas eriarsti näidustuse kohaselt operatsiooni, tuleb järgmisena hinnata, kas kostja tagas hagejale operatsiooni tegemise mõistliku aja jooksul arvates näidustusest teadasaamisest. Hinnangu andmisel sellele, milline peab olema mõistlik aeg patsiendile operatsiooni tagamiseks, ei ole oluline lähtuda mitte niivõrd ajast, mille jooksul ei ole operatsiooni võimaldatud, vaid andmetest, mis võimaldavad võrrelda kõnealuse operatsiooni kättesaadavuse aega operatsioonijärjekorra alusel nii vanglas kui ka vabaduses (s.o küsimus sellest, millise ajavahemiku jooksul kõnealust operatsiooni patsientidele (nii vanglas kui ka vabaduses) tavapäraselt võimaldatakse). Vanglas viibival patsiendil ei saa olla ootust, et ta peaks saama plaanitud operatsioonile varem kui vabaduses viibiv patsient. Samuti tuleb arvestada, et vangla võimalused osutada tervishoiuteenust kinnipeetavale on piiratumad. Juhul kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et kostja on tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud ja põhjustanud sellega hagejale mittevaralist kahju, tuleb hinnata, kas kostja on rikkumise eest vastutav. Kostja saab VÕS § 104 lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt tõendada oma süü puudumist (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 17). Juhul kui kostja vastutab hagejale lepingurikkumisega tekitatud kahju eest, peab ta VÕS § 134 lg-te 1 ja 5 järgi hagejale kahju hüvitama. Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada VÕS §-s 127 sätestatud üldiste põhimõtetega (vt selle kohta Riigikohtu 6. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-9313/102, p-d 21–24). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, täiendada tuleb maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud jätab ringkonnakohus poolte endi kanda.
11.Hageja oli hagi esitamise ajal 2. detsembril 2015 kinnipeetav Viru Vanglas (viibis selles kinnipidamisasutuses 16. august 2008 – 2. november 2018). Hageja leidis, et ta vajab nina vaheseina korrigeerimise-sirgestamise operatsiooni (rinoseptoplastika), millega normaliseerida nina kaudu hingamine. Kuna Viru vangla ei ole hagejale operatsiooni pikaajaliselt võimaldanud, on hagejal tekkinud mittevaraline kahju, mille hüvitamist hageja kostjalt taotleb. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude põhjendatult tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisest tuleneva mittevaralise kahju nõudena. Maakohus määras hagejale hüvituse suuruseks 1000 eurot. Maakohtu otsuse on vaidlustanud mõlemad pooled. Hageja vabanes kinnipidamisasutusest menetluse ajal 2. novembril 2018 ja operatsioon on käesoleva ajani tegemata. Praegune hagi on esitatud 2. detsembril 2015. Viru Maakohtu 25. septembri 2013 otsusega jäeti hageja samasisuline hagi rahuldamata. Seetõttu tuleb käesoleva asja lahendamisel hinnata neid asjaolusid, mis on aset leidnud pärast eelmise kohtuotsuse tegemist.
12.Ringkonnakohus võtab kõigepealt seisukoha kostja 11. juuli 2019 taotluse osas määrata asjas kohtumeditsiiniline ekspertiis, hindamaks, milline oleks olnud hagejale tehtava operatsiooni positiivne mõju ja riskid ning kui suur oleks olnud operatsiooni edukuse tõenäosus. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus ekspertiisi läbiviimiseks tuleb jätta rahuldamata. Taotlus on esitatud ilmselgelt hilinenult. TsMS § 652 lg 3 ja 4 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus esitatud tõendid. Uue tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu
nõudmisel põhistama. Kui pool uue tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Käesoleval juhul ei ole kostja uue tõendi- ekspertarvamuse saamise taotluse hilinenud esitamist põhjendanud. Asi on ringkonnakohtus arutamisel teist korda. Ringkonnakohus andis pooltele võimaluse esitada uusi tõendeid seoses Riigikohtu seisukohtadega ja määras selleks tähtaja 24. aprill 2019. Kostja kohtu määratud tähtajaks taotlusi ei esitanud (III kd lk 147). Taotluse esitamise vajadust ei saanud tingida ka hageja esitatud tõendid ja seisukohad. Kostja ekspertiisitaotlus on puudustega. Taotluses ei ole näidatud isiku andmeid, kelle eksperdiks määramist kostja taotleb, tasumata on ekspertiisitasu ettemaks. Taotluse menetlemine eeldaks selle käiguta jätmist ja puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmist. Seega tooks kostja hilinenult esitatud taotluse menetlemine ja rahuldamine kaasa viivituse asja lahendamisel, mistõttu tuleb taotlus jätta rahuldamata.
13.Vastavalt Riigikohtu juhisele tuleb ringkonnakohtul asja lahendamiseks kõigepealt kindlaks teha, kas kostja rikkus lepingust tulenevalt kohustust (kas kostja tagas tervishoiuteenuse osutamise kooskõlas VÕS §-ga 762 ja sellekohaste avaliku õiguse normidega). Kostja lepingurikkumise tuvastamiseks tuleb kohtul esmalt hinnata, kas eriarsti juurde saadetud hageja vajas eriarsti näidustuste järgi operatsiooni ja kas hageja soovis seda. Seejärel tuleb kohtul hinnata, kas kostja tagas hagejale operatsiooni tegemise mõistliku aja jooksul arvates näidustustest teadasaamisest. Kostja väidab kaebuses, et maakohtu otsuses viidatud hageja tervisekaardi kannetest ei tulene, et arstid oleksid otsustanud hagejal ninaoperatsiooni vajalikkuse üle, samuti on maakohus valesti hinnanud tunnistaja LOR arst T.P. ütlusi.
14.Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) alusel (VangS § 49 lg 1). Arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde (VangS § 52 lg 2 ja § 53 lg 1). Maakohus on põhjendatult viidanud nii võlaõigusseaduse, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse kui ka vangistusseaduse asjakohastele sätetele ja teinud asja tõendeid hinnates õige järelduse, et käesoleval juhtumil hagejale osutatud tervishoiuteenus ei vastanud vajalikule tasemele ja hageja ei saanud kostjalt tervishoiuteenust tavaliselt oodatavast hoolsusest lähtuvalt (VÕS § 762). Neli aastat operatsiooni ooteaega on käesoleval juhul kinnipidamisasutuses põhjendamatult pikk ooteaeg tervishoiuteenuse saamiseks. Maakohus tuvastas põhjendatult, et hageja terviseloo kannetest nähtuvalt on erinevad arstid viidanud operatsiooni vajalikkusele juba 2014. aasta kevadel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti hinnanud hageja terviseloo kandeid ja nende sisu. LOR arst T.P. vastuvõtt toimus 27,. mail 2014. Järgmisel päeval on dr E. Tiinas otsustanud (ravilugu nr 289), et kui medikamentoossest raviviisist efekti ei tule, võimalik mõelda septoplastika peale. Raviloos nr 297 29. juulist 2014 on anamneesis viidatud LOR arst T.P. seisukohale, et hagejal on tekkinud xymelini sõltuvus, kasutanud kuu-kahe jooksul avamysi, mis aitab vaid mõneks ajaks, pikemat efekti ei jäta. Sellest tulenevalt Dr E. Tiinas otsustas, et ninahingamise jäävamaks parendamiseks võimalik teostada rinoseptoplastika kõhre craftiga, kuid operatsiooni ulatuse tõttu võimalik teostada see vaid Tartus või Tallinnas (II kd lk 87). Seega ei ole õige kostja apellastioonkaebuse väide, et tervisekaardi kannetest ei tulene, et arstid oleks otsustanud hagejale ninaoperatsiooni vajalikkuse üle ja kohus lähtus üksnes tervisekaarti märgitud anamneesidest. Otsus operatsiooni vajalikkuse osas hageja suhtes on tehtud 29. juulil 2014 vangla arsti (tervishoiutöötaja) poolt lähtudes sellest, kas hagejal esinesid meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde. Hilisemates ravilugudes nr 318, 327, 351 on sellele otsusele viidatud. Operatsiooni vajalikkust hageja lõplikuks raviks kinnitas LOR arst T.P. ka tunnistajana ütlusi andes. (II kd lk 158 p-159). Maakohus on tunnistaja ütlusi oma
otsuses koos teiste tõenditega õigesti hinnanud. Vastupidised kostja väited ei ole põhjendatud. Tunnistaja ütlused koosmõjus hageja raviloo kannetega tõendavad operatsiooni vajalikust hageja lõplikuks raviks.
15.Arsti otsuse olemasolu hagejal operatsiooni vajalikkuse kohta kinnitab ka Viru Vangla otsus panna hageja operatsiooni järjekorda ja määras operatsiooni ajaks 2016 teine poolaasta (I kd lk 81), nagu ka maakohus otsuse p-s 14 tuvastas. Eitades arsti otsuse olemasolu operatsiooni vajalikkuse kohta, ei ole kostja asjas (sh apellatsioonkaebuses) selgitanud, mis oli hageja operatsioonijärjekorda arvamise aluseks, miks operatsiooni 2016. aastal ei toimunud ja millisel alusel arvati hageja uuesti operatsioonijärjekorda 2018. a teiseks pooleks.
16.Kostja poolt apellatsioonkaebuses viidatud tõend ekspertiisiakt nr 107 on tehtud 30. mail 2013, st enne hagi esitamist. Maakohtu poolt hinnatud muud tõendid näitavad, et arstide hinnang hageja operatsiooni vajadusele on pärast ekspertiisi tegemist muutunud, mistõttu ringkonnakohus ei arvesta hageja operatsioonivajaduse hindamisel varasema ekspertarvamuse seisukohtadega. Asja materjalide kohaselt on hagejale aastate jooksul vangla pakutud leevendav ja elukvaliteeti parandav ravi olnud üksnes medikamentoosne. Tervisekaardi sissekannetest nähtub, et see ravi ei ole andnud piisavalt leevendust, hagejal on tekkinud ka ravimiallergia. Sellest tulenevalt ongi 29. juulil 2014 arst otsustanud operatsiooni vajalikkuse. Seega ei ole kostja asjas suutnud tõendada, et hageja elukvaliteeti oli võimalik kinnipidamisasutuse parandada ilma operatsiooni tegemata.
17.Hageja on operatsiooni soovinud, sh on esitanud sel eesmärgil hagi kohtusse 2. detsembril 2015.
18.Riigikohtu juhise kohaselt tuleb hinnangu andmisel sellele, milline peab olema mõistlik aeg patsiendile operatsiooni tagamiseks, lähtuda andmetest, mis võimaldavad võrrelda operatsiooni kättesaadavuse aega operatsioonijärjekorra alusel nii vanglas kui ka vabaduses. Asja materjalidest nähtub, et hagejale vajalikku operatsiooni oli eriarsti arvamuse kohaselt võimalik teostada üksnes väljaspool kinnipidamisasutust, kas Tallinna või Tartu haiglates. Vangla sai operatsiooni vajalikkusest teada alates arsti vastavast otsusest 29. juulil 2014. ja määras operatsiooni toimumise 2016 II poolaastasse, st operatsioon pidi toimuma rohkem kui 2 aastat pärast hagejal operatsioonivajaduse välja selgitamist. Ida-Tallinna Keskhaigla tõendi kohaselt oli LOR operatsioonide järjekord aastatel 2014-2018 76-126 päeva (III kd lk 156). SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla tõendi kohaselt oli ninavaheseina korrigeerimise-sirgestamise operatsioonide järjekord perioodil 2014-2018 maksimaalselt 317+ 44 päeva (keskmiselt 92+44 päeva) (III kd lk 174). Viru Vanglas on perioodil 2014-2018 tehtud kinnipeetavatele 14 ninaoperatsiooni. Keskmine ravijärjekorra pikkus neile, kellele operatsioon teostati, oli 1 aasta 10 kuud, maksimaalne ootejärjekord oli 3 aastat 9 kuud (III kd lk 169). Nimetatud tõendistest nähtub, et keskmine ninaoperatsiooni järjekord vabaduses on oluliselt lühem kui vanglas. Samas on ka keskmine vastav operatsioonijärjekord hageja kinnipidamiskohas Viru vanglas 1 aasta ja 10 kuud. Kui hagejale oleks tehtud operatsioon vastavalt esmasele järjekorrale 2016 teisel poolaastal, siis oleks hageja saanud operatsioonile vanglas tavapäraselt võimalikul ajal ja vanglat ei oleks saanud pidada lepingut rikkunuks. Kuna aga vangla jättis operatsiooni ära ilma hagejale ja kohtule põhjendusi esitamata, tuleb vangla lugeda lepingut rikkunuks ja peab vastutama sellega hagejale tekitatud kahju eest.
19.Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 104 lg1 ja § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuse süülise rikkumise eest. Süü puudumist peab tõendama kostja. Kostja väidab asja teistkordsel läbivaatamisel ringkonnakohtus, et rikkumine ei olnud süüline. Maakohtu menetluses ja apellatsioonkaebuses ei ole kostja sellesisulisi vastuväiteid hagile esitanud. Maakohtu menetluses on kostja avaldanud, et puudub põhjuslik seos võimaliku rikkumise ja kahju vahel (operatsioon ei oleks avaldanud kindlat mõju hageja elukvaliteedile).
Võimaliku süü puudumist põhjendab kostja sellega, et üldteada asjaoluna operatsioon ei pruugi anda hagejale sajaprotsendilist paranemisgarantiid ja seda aspekti ei ole asjas kontrollitud. Ringkonnakohus leiab, et kuna süü puudumise tõendamiskoormis lasub kostjal, pidi kostja ise esitama maakohtule asjakohased väited ja neid väiteid tõendama pidavad tõendid. Kostja pole seda õigeaegselt teinud. Ringkonnakohus on seisukohal, et operatsiooni võimalike riskidega pidid arvestama ka tervishoiutöötajad hageja operatsioonivajaduse hindamisel ja sellise otsuse tegid. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Vangla kohustust operatsiooni teha (ja seega süü olemasolu eeldust selle mittetegemisel) kinnitab ringkonnakohtu arvates ka asjaolu, et tegemist on operatsiooniga, mis on riigieelarvest rahastatav operatsioon kinnipidamisasutuses (määrus nr 330, 6. jagu „Operatsioonid ja operatsioonigrupid“). Kostja üldsõnalised väited vajadusele kasutada riigi rahalisi vahendeid efektiivselt, ei ole aluseks kostja süü puudumisele, sest kostja ei ole tõendanud, et hagejale tervishoiuteenuse (operatsiooni) osutamiseks puudusid eelarvelised vahendid (VÕS § 49 lg 2) või et hagejale operatsiooni teostamine oli vastuolus raha otstarbeka kasutamise põhimõttega (määruse nr 330 § 3 lg 2).
20.Kuna kostja vastutab hagejale lepingurikkumisega tekitatud kahju eest, peab ta VÕS § 134 lg-te 1 ja 5 järgi hagejale kahju hüvitama. Mittevaraline kahju hõlmab VÕS § 128 lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et VÕS §-dest 127-128, § 134 lg-test 1 ja 5 tulenevalt on hageja kasuks väljamõistetav mõistlik hüvitis hagejale põhjustatud mittevaralise kahju eest 1000 eurot. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega. Operatsiooni mittetoimumise tõttu kannatas hageja elukvaliteet, tal olid unehäired, suu kuivas, nina hingamine oli takistatud. Need vaevused on tõendatud hageja terviseloo andmete ja tunnistaja ütlustega. Puudub alus hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja hüvise suurendamiseks. Ringkonnakohus arvestab hüvise suuruse määramisel asjaoluga, et hageja tervis operatsioonita jätmisest ei halvenenud. Tunnistajana LOR arst T.P. andis ütlusi, et operatsioon ei olnud vältimatult vajalik, sest hageja tervislik seisund ei olnud eluohtlik, ei ole kindlat aega ja operatsiooni kiirust võimalik ette dikteerida. Jutt käib elukvaliteedist ja operatsioon oli vajalik hageja lõplikuks raviks. Asjas on hageja ravilooga tõendatud, et medikamentoosne ravi ei kõrvaldanud hageja kaebusi, samuti tekkis hagejal ravimiallergia. Hageja ei ole pöördunud operatsiooni saamiseks taotlusega tervishoiuasutusse kinnipidamise lõppemisel, mis võimaldab ringkonnakohtul järeldada, et operatsiooni tegematajätmise mõju hageja elukvaliteedile ei olnud väga suur. Samas viivitas vangla lepingut rikkudes operatsiooni tegemisega kuni hageja vabastamiseni kinnipidamisasutusest, mistõttu on mittevaralise kahju hüvise väjamõistmine hagejale põhjendatud
21.Ringkonnakohus märgib, et kui tegemist on raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse VÕS § 770 lg 4 esimese lause järgi, et kahju tekkis vea tagajärjel. Raviviga tähendab ka VÕS § 762 rikkumist, mille ringkonnakohus tuvastas. VÕS § 770 lg 4 näeb ette tõendamiskoormise erisuse, mis võtab arvesse asjaolu, et tulenevalt inimorganismi eripärast ei ole võimalik nõuetekohase tervishoiuteenuse osutamise korral tagada soovitud tulemust. Kui patsient on tõendanud ravivea, nagu antud juhul (operatsiooni ei teostatud mõistliku aja jooksul peale selle vajaduse tuvastamist vangla tervishoiutöötaja poolt), peab tervishoiuteenuse osutaja kahju hüvitamise kohustuse vältimiseks tõendama, et viga ja kahjulik tagajärg ei ole omavahel põhjuslikus seoses. Kostja ei ole selles osas oma tõendamiskoormist täitnud. Seetõttu on nõutav kahju rikkumisega (operatsiooni mittetoimumine mõistliku aja jooksul) põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4).
22.Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis jääb muutmata ka maakohtu määratud menetluskulude jaotis. Maakohus jättis kõik menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus jätab rahuldamata nii apellastioonkaebuse kui vastuapellatsioonkaebuse, mistõttu jäävad menetluskulud poolte endi kanda. Hagejale on antud Viru maakohtu 3. veebruari 2016 määrusega riigi õigusabi hüvitamise kohustuseta. Sellest tulenevalt jäävad kõik hageja menetluskulud riigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.