Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-89-03 Otsuse kuupäev Tartu, 15. oktoober 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja L. Laarmaa, liikmed V. Kõve ja T. Tampuu Kohtuasi Enno Kotkase hagi AS ETK Majad vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. märtsi 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/244/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS ETK Majad kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 15. september 2003. a Istungil osalenud isikud AS ETK Majad esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
21.märtsi 2003. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada AS-le ETK Majad 22. aprillil 2003. a tasutud kautsjon 711 (seitsesada üksteist) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Enno Kotkas töötas 11. juulist 1960. a kuni 31. oktoobrini 1995. a kostja õiguseelnejate juures puusepp-tislerina. E. Kotkasel diagnoositi 7. märtsil 2000. a kutsehaigustena ülekoormushaigus ja vaegkuulmine. 5. oktoobrist 2000. a kuni 19. novembrini 2003. a määrati tema kutsealase töövõime kaotuseks 20%.
2.E. Kotkas esitas hagiavalduse, milles palus Eesti NSV tsiviilkoodeksi (edaspidi TsK) §-de 448, 463 lg 1, 466, 472 ja Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuste või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" (edaspidi ajutine kord) alusel AS-lt ETK Majad välja mõista tervisekahju hüvitise 39 083 krooni (ajavahemiku 5. oktoobrist 2000. a kuni
1.augustini 2002. a eest) ning 2064 krooni kuus 1. augustist 2002. a kuni 19. novembrini 2003. a, kohustades kostjat indekseerima hüvitist iga aasta 1. märtsil Statistikaameti avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksiga. Hagiavalduse kohaselt oli kutsehaigust põhjustanud teguriteks ülenormatiivne müra, suur füüsiline koormus ja sundasendid. Tööandja ei taganud ohutuid ja tervislikke töötingimusi ega selgitanud hagejale tööprotsessi kahjulikke mõjusid. Töötajale tervisliku töökeskkonna tagamine on seaduste kohaselt tööandja kohustuseks. Süü puudumise tõendamine lasub TsK § 448 lg 2 järgi kostjal.
3.Kostja AS ETK Majad vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et tema ei ole süüdi hagejale kahju tekitamises. Asjaolu, et kostja võis rikkuda töökaitsealaseid õigusakte, ei tähenda, et need rikkumised põhjustasid hageja haigestumise. Hageja ei tõendanud kahju tekkimist. Ühestki tõendist ei nähtu, et hagejal oleks üldine töövõime vähenenud. Hüvitise väljamõistmine eeldab, et isik jäi senisest sissetulekust ilma tervisekahjustuse tõttu. Tulenevalt TsK § 464 lg-st 1 on kahju tekitanu kohustatud hüvitama üksnes selle osa kahjust, mis ületab kannatanu saadavat pensioni.
4.Tallinna Linnakohus jättis E. Kotkase hagi rahuldamata. Linnakohus leidis, et kostja käitumise
õigusvastasus ja süü on tõendatud. Kostja rikkus alates 1. jaanuarist 1973. a kuni töösuhte lõppemiseni Eesti NSV töökoodeksi (edaspidi töökoodeks) §-des 147, 149, 157 ja 162 ning 1. juulist 1992. a kuni töösuhte lõppemiseni kehtinud töökaitseseaduse § 5 lg 2 p-des 1, 2, 3, 5, § 7 lg-s 4 ja § 14 lg-s 2 sätestatut. Linnakohus ei pidanud oluliseks tuvastada kostja käitumise õigusvastasust enne töökoodeksi kehtimist sätestatud tööalaste õigusaktide rikkumist, kuna on tõendatud, et kostja rikkus oma kohustusi pika aja vältel. Kostja ei tõendanud, et ta täitis tööandjana nii töökoodeksist kui töökaitseseadusest tulenevaid kohustusi. Kostja pidi ette nägema, et hageja võib haigestuda kutsehaigusesse.
5.Linnakohus leidis, et tõendatud ei ole hagejal kahju tekkimine. Tõendamist leidis, et hagejal on kutsehaigus ja sellest tingitud töövõime langus 20%. Varalise kahjuna tuleb vastavalt TsK § 463 lgle 1 mõista töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud sissetulekut. Kutsehaigus ise ei ole ainsaks asjaoluks, mis annab alust nõuda kahju hüvitamist. Hageja peab tõendama seda, et kutsehaiguse tõttu ei ole tal enam võimalik töötada ja/või suuremat sissetulekut saada. Hageja töötas pärast kutsehaiguse tekkimist samal erialal, mis kostja juures. Tõendatud ei ole, et kutsehaiguse tõttu tekkis hagejal varaline kahju kas sissetulekute vähenemise või selle pärast, et ta ei ole võimeline enam töötama.
6.Kuna hagejal ei tekkinud kahju seoses kutsehaigusega, siis ei saa tuvastatuks lugeda põhjuslikku seost kostja käitumise ja kahju vahel.
7.Linnakohtu otsusega ei nõustunud ei hageja ega kostja ning mõlemad esitasid apellatsioonkaebuse.
8.E. Kotkas leidis apellatsioonkaebuses, et linnakohtu otsus ei ole üheselt mõistetav küsimuses, kas hagejale on tekitatud tervisekahju või mitte. Samuti ei nähtu linnakohtu otsusest, millisele seaduse sättele tugineb kohtu seisukoht, et hageja on kohustatud tervisekahju hüvitamise nõude esitamisel tõendama, et ta ei tööta ning seda just kutsehaiguse tõttu.
9.AS ETK Majad nõustus linnakohtu lõppjäreldustega, kuid ei nõustunud kohtuotsuse põhjendustega. Kostja märgib, et kuna kutsehaigus kujunes pika perioodi vältel, oli oluline kindlaks teha, milliseid konkreetseid õigusakte ja millisel konkreetsel perioodil tööandja rikkus. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10.Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas E. Kotkase hagi. Ringkonnakohus mõistis AS-lt ETK Majad E. Kotkase kasuks välja ühekordse hüvitise 39 083 krooni 37 senti ja 1. augustist 2002. a kuni 19. novembrini 2003. a hüvitise 2064 krooni kuus.
11.Linnakohus leidis õigesti, et kohaldada tuleb TsK § 448 ja § 464. TsK § 448 ja TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju, kostja õigusvastase tegevuse ja põhjusliku seose eelnimetatute vahel. Sellest tulenevalt peab hageja tõendama ka seda, et tema sissetulek on vähenenud just tervisekahjustuse tõttu.
12.TsK § 448 lg-st 1 tulenevalt on kahju hüvitamise eesmärgi saavutamiseks vajalik välja selgitada, milline kahju kannatanule tekitati. TsK § 463 lg 1 määratleb varalise kahjuna töövõime vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu ning tervisekahjustusest tingitud muud kulutused. Seega on
tervisekahjustuse tõttu tekitatud varaline kahju see osa sissetulekust, mis kannatanul jääb saamata seoses tervisekahjustusega.
13.Linnakohus leidis õigesti, et tõendatud on kostja käitumise õigusvastasus, mis seisnes töökaitsealaste õigusnormide rikkumises alates 1. jaanuarist 1973. a kuni pooltevahelise töösuhte lõppemiseni. Kuid samas tegi kohus sellest ebaõige järelduse, et õigusnormide rikkumine sellel perioodil välistab vajaduse tuvastada varasemaid rikkumisi. Tõendatud on, et hageja kutsehaigus kujunes välja aastatel 1960.-1995. a. Kohtul lasus kohustus hinnata kogu nimetatud perioodil toiminud tegureid ning tööandja käitumise väidetavat õigusvastasust. Ka enne töökoodeksi kehtima hakkamist oli ohutute töötingimuste tagamine tööandja kohustuseks. Enne nimetatud seadust kehtisid NSV Liidu ja liiduvabariikide tööseadusandluse alused (alates 1. jaanuarist 1971. a), enne seda aga üleliiduline tööseadustik. Eesti NSV territooriumil kehtinud tööseaduste koodeksi § 139 kohustas ettevõtteid ja asutusi võtma tarvitusele vajalikke abinõusid kahjulike töötingimuste kõrvaldamiseks või vähendamiseks, õnnetusjuhtumiste vältimiseks ja töökoha hoidmiseks nõutavas sanitaartervishoidlikus seisukorras.
14.Põhjuslik seos hageja töötamise ja tervisekahjustuse tekkimise vahel on asjas tõendatud. Põhjusliku seosega on tegemist siis, kui isiku tegu, millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks.
15.Hagejal diagnoositi kutsehaigus 7. märtsil 2000. a. Kutsehaiguse tagajärjel kaotas hageja osa oma sissetulekust. Hageja sissetulek vähenes pärast kutsehaiguse diagnoosimist varasemaga võrreldes oluliselt enam, kui see osa, mis vastaks temal kindlaksmääratud tervisekahjustuse ulatusele. Kuigi sellest võiks järeldada hageja tervise üldist halvenemist, ei muuda see olematuks ega vähenda kutsehaigusega tekitatud tervisekahjustuse tõttu kaotatud sissetuleku vastavat arvestuslikku osa.
16.Hüvitise arvutamisel ei saa võtta arvesse hagejale alates 2001. a veebruarist makstavat vanaduspensioni, sest see on vastuolus TsK §-ga 466 ning väljakujunenud kohtupraktikaga. Hagejale ei ole seoses tekitatud tervisekahjustusega toetust ega pensioni määratud. Asjaolust, et hageja ei tööta, ei saa järeldada, et enam ei saaks rääkida sissetuleku vähenemisest.
17.Kuna kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse põhjustamises on süüdi aastail 1960-1995 hageja tööandjateks olnud isikud, s.o kostja õiguseellased, siis on töövõime alanemisest tulenev varaline kahju arvestusliku sissetuleku osa, mis hagejal jäi saamata kutsehaigusest tingitud töövõime osalise vähenemise tõttu.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
18.Kostja AS ETK Majad esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata.
19.Kohtud ei ole tuvastanud kostja käitumise õigusvastasust. Ringkonnakohus ei ole andnud õiguslikku hinnangut tuvastatud faktilistele asjaoludele. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millise konkreetse õigusliku kohustuse jättis kostja täitmata, ja mida ta oleks, arvestades konkreetset aega ja tehnoloogilise arengu etappi, pidanud tegema teisiti.
20.Kostjat ei saa panna vastutama perioodi eest, millal kutsehaigus kujunes ilma tema õigusvastase
tegevuseta. Kuna tegemist on rahalise kohustusega ja see on osadeks jagatav, siis peaks vastutus kahju osas olema proportsionaalne.
21.Hageja töötasu ei ole vähenenud seoses kutsehaigusega. Hageja on pensionieas ja tema töötasu langus ei ole tingitud tervisekahjustusest. Pensionieast alates tuleb eeldada, et isik ei tööta vanuse ja makstava vanaduspensioni tõttu. Hageja on avaldanud, et ta ei otsi tööd ega soovi töötada.
22.Kostja ei ole nõus kahjutasu arvestamise metoodikaga, kuivõrd keskmise sissetuleku määramisel arvestati summasid, mida ajutise korra kohaselt arvesse võtta ei tohiks. Alusetult on keskmise sissetuleku hulka arvestatud tööettevõtulepingu alusel saadu.
23.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kohtud tuvastasid kostja käitumise õigusvastasuse. Seadusest ei tulene kostja seisukoht, et pensioniea saabumine ja mittetöötamine välistab tööandja kohustuse hüvitada tervisekahju.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
24.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
25.Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 330 lg 4, mille järgi peab apellatsioonikohtu põhjendavas osas märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused ning tõendid, mille põhjal asjaolud tuvastati. Ringkonnakohus luges tuvastatuks, et hagejale kutsehaiguse tekitamine ajavahemikul 1960-1973 oli õigusvastane, kuid ei ole seda järeldust põhjendanud asjassepuutuvate faktide ega tõenditega. Kolleegium jääb Riigikohtu varasemas otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-45-99 (RT III 1999, 15, 151) väljendatud seisukoha juurde, et tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest kostja vastutusele võtmiseks on vaja tuvastada, milles oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja eiras tööohutuse nõudeid. Ringkonnakohus on küll viidanud tööandja üldistele kohustustele tööohutuse tagamisel sellel perioodil, kuid ei ole kindlaks teinud ühtegi konkreetset tööohutuse nõude rikkumist. Juhul, kui kostja õiguseellased ei rikkunud tööohutuse norme ajavahemikul 1960.-1973. a, siis polnud nende tegevus hageja suhtes sellel perioodil õigusvastane ning kostja ei vastuta kahjustuste eest, mida tema õiguseellased põhjustasid hagejale nimetatud ajavahemikul.
26.TsMS § 171 lg 1 järgi peab kohus tagama protsessiosalistele asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse. Kohtud oleksid pidanud juhtima poolte tähelepanu sellele, et hagi täies ulatuses rahuldamiseks peab olema kindlaks tehtud tööohutuse normide süüline rikkumine ka ajavahemikul 1960.-1973. a. TsMS § 147 lg 1 p 5 kohaselt peavad hagiavalduses olema märgitud hagi aluseks olevad asjaolud. Kuna kostjal lasub TsK § 448 lg-st 2 ja ajutise korra punktist 1 tulenevalt süü puudumise tõendamise koormus, siis peavad talle teada olema asjaolud, mida talle süüks pannakse.
27.Ringkonnakohus on õigesti märkinud seda, et sissetuleku kaotuse kindlakstegemisel ei oma tähtsust see, kas hageja pärast vanaduspensionile jäämist töötab või mitte. Kolleegium jääb tsiviilasjas nr 3-2-1-107-02 (RT III 2002, 31, 342) väljendatud seisukoha juurde, et ka
vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud materiaalseks kahjuks see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega, ning et kostjal on võimalik tõendada, et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel.
28.Kostja on õigesti leidnud, et hageja on rikkunud hüvitise arvestamisel ajutise korra sätteid. Ajutise korra p 14 järgi tuleb hüvitise arvutamisel aluseks võetava keskmise kuusissetuleku hulka arvata kannatanu kogu sissetulek töökohtadelt (sealhulgas tasud teistelt tööandjatelt, kellega oldi sel perioodil töövahekorras), mille kohta vaegurluse ekspertiisi komisjon on teinud kindlaks töövõime kaotuse seoses töövigastusega. Seejuures võetakse arvesse kõik töötasuliigid, millelt tööandjad on kohustatud maksma sotsiaalmaksu, välja arvatud ühekordsed juhusliku iseloomuga väljamaksed. Kuna töövõtulepingu alusel saadud sissetulek on töölepingu alusel töötava isiku jaoks eeldatavasti juhuslik sissetulek, siis puudus alus arvata hageja keskmise kuusissetuleku hulka AS-ga EMT sõlmitud kahe tööettevõtulepingu alusel saadud rahasumma. L. Laarmaa, V. Kõve, T. Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.