Kohtulahend

Arstliku ekspertiisi otsusega tuvastati, et kutsehaiguse tõttu on hageja kaotanud töövõimest püsivalt 40%. Kuna tervistkahjustavates tingimustes töötamine jääb võlaõigusseaduse eelsesse aega, siis tuleb kohaldada TsK sätteid ning ühtlasi Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrust nr 172 ja sellega kinnitatud dokumente "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord" (ajutine kord) ning "Keskmise kuusissetuleku arvutamise ajutine juhend". Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniamet tunnistas 10. septembri 2007. a otsuses nr 0313/1, et hageja kutsehaigus on kindlaks tehtud, kuid pensioniamet ei saa tuvastada kahju ega hüvitise täpset suurust, vaid selle suuruse peab otsustama kohus. Hageja leidis, et tal tekkis õigus nõuda kahjuhüvitist 26. jaanuarist 2007, kui Tartu Pensioniameti Arstliku Ekspertiisi Komisjoni 5. veebruari 2007. a otsusega nr 322085 tuvastati, et kutsehaiguse tagajärjel on hageja kaotanud 40% töövõimest. Hageja palus kostjalt välja mõista varalise kahju hüvitamiseks ajavahemiku eest 26. jaanuarist 2007 kuni 30. aprillini 2010 ühekordselt 32 973 krooni ja aja eest alates 1. maist 2010 igas kuus 928 krooni.

1984. a ja need tuleb seetõttu jätta tähelepanuta. Asjakohatu on 1976. a aruanne tööstusega seotud tööõnnetuste kohta. Seletuskirjas aruande 21-t juurde (tl 164) on mh kirjas, et talvel ei vasta mikrokliima nõuetele. Ebasoodne mikrokliima on SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste- ja töötervishoiukeskuse teatise (tl 9) kohaselt üks hagejale kutsehaiguse põhjustanud ohuteguritest. Kollektiivlepingu täitmise analüüs 1977. aastast näitab, et töötingimuste parandamise ja sotsiaalkindlustuse nõudeid ei täidetud täies ulatuses. Töökaitsele kulutati planeeritust vähem, samuti suurenes haiguspäevade arv, mis näitab töötajate tervisliku seisundi halvenemist (tl 167). Kollektiivlepingu täitmise analüüs 1979., 1982. ja 1983. aastast näitab, et kõik nõuded täideti. Samas on tunnistaja Leo Pääsik kirjeldanud töötingimusi 1976-1979 ja märkinud, et tunnel, kus töötajad töötasid, oli umbes 3-4 meetrit maapinnast sügavamal. Seal oli niiske ja jahe. Kui suvel oli väljas +20 kraadi, siis all oli umbes +10 kuni +15 kraadi. Üleval töötasid nad ühel temperatuuril, all teisel, mille tõttu oli mikrokliima ebasoodne. Töötajad olid kogu tööpäeva seal kohal, neil ei olnud oma ruumi. Töötajad puutusid iga päev kokku vibratsiooniga, kuid seadmete vibratsioonitaset ei kontrollitud. Tunnistaja väitel kontrolliti töötajate kopse, ent talle ei meenu, et oleks kontrollitud ka lihaskonda, käsi ja selga. Ohutustehnikast räägiti ja tuli anda allkiri. Töötervishoiust ega võimalikest kutsehaigustest ei räägitud. Töölevõtmisel ei olnud juttu sellest, et töö masinist-operaatorina kahjustab tervist. Ülaltoodust tegi maakohus järelduse, et TREV-3 ei taganud hagejale tervislikke ja ohutuid töötingimusi, ei võtnud tarvitusele abinõusid, mis oleksid taganud ohutuid töötingimusi, ei tutvustanud töötervishoiu eeskirja, ei selgitanud tööga kaasnevaid ohte, ei teinud regulaarset kohustuslikku arstlikku läbivaatust ega kontrollinud vibratsiooni taset. Sellega rikkus TREV-3 Eesti NSV töökoodeksi (TööK) § 147 lg-d 1, 2 ja 3, § 148 lg-t 3, § 153 lg-t 1, § 162 lg-t 1, ENSV Ministrite Nõukogu 22. jaanuari 1973. a määrusega nr 34 kinnitatud nõudeid ja NSVL tervishoiuministri 30. mai 1969. a käskkirja nr 400 nõudeid. Kuna kostja tegevuse õigusvastasus on tõendatud, on kostjal kohustus TsK § 448 lg 2 järgi tõendada, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Hageja aga peab tõendama põhjusliku seose. Põhjuslik seos kostja õigusvastase tegevuse ja hagejal kujunenud kutsehaiguse vahel on olemas. Kostja on viidanud asjaolule, et hageja tööraamatu väljavõtete kohaselt ei ole hagejaga sõlmitud töölepinguid lõpetatud kutsehaiguse tõttu. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08 tehtud otsuse ps 13 leidnud, et töölepingu lõpetamine muul alusel kui tervisekahjustusest tekkinud töövõime languse tõttu ei tähenda, et hagejal ei oleks saanud tekkida kahju kostja tegevuse tagajärjel. Samuti kordas Riigikohus oma varasemat seisukohta, et ajutise korra sätteid saab kohaldada ka siis, kui kannatanu lahkus kutsehaiguse põhjustanud töölt muul põhjusel kui kutsehaiguse tõttu. Seega lepingu lõpetamine muul alusel kui kutsehaiguse tõttu ei saa olla kostja vastutuse välistamise aluseks. Juba asjaolu, et tööleping lõpetati muul alusel kui tekkinud töövõime languse tõttu, näitab, et hageja kutsehaigus hakkas kujunema hiljem ja see diagnoositi alles 2006. Seega on põhjendamatud ka kostja vastuses olevad viited sellele, et arsti 1977. a otsusega oli hageja lubatud tööle masinistina, et kutsehaigust ei olnud tuvastatud 1984, 1985, 1986, 1988, 1989, 1990 ning 1991 toimunud

tervisekontrollides ja et hageja kaebas tervise üle esimest korda alles 13 aastat pärast TREV-3-st töölt lahkumist. Kostja on ka ise tunnistanud, et kutsehaiguse kujunemine algas pärast TREV-3-st töölt lahkumist. See aga ei tõenda, et puudub seos TREV-3 õigusvastasel tegevusel ja hageja kutsehaigusel. Hageja kutsehaiguse on põhjustanud järgmised ohutegurid: vibratsioon, sundasendid, sundliigutused kätele, õlavöötmele, seljale ning ebasoodne mikrokliima. Kutsehaigus on välja kujunenud 1976-1993, mil hageja töötas 38% ajast TREV-3-s. Hageja töötas TREV-3-s ülalnimetatud ohutegurite mõjualas, ning sellega on tõendatud põhjuslik seos. Hageja poleks jäänud ilma töisest sissetulekust, kui kostja ei oleks töökaitsenõuete rikkumisega põhjustanud hageja kutsehaigust. Kostja ei tõendanud oma süü puudumist. Tööandjana pidi TREV-3 teadma kõikidest kehtivatest töötervishoiunormidest ning, jättes nendest mitmed täitmata, käitus ta kohustusi rikkudes ettevaatamatult TsK § 462 lg 1 mõttes. Maakohus leidis, et hageja arvutuskäik kahjuhüvitise suuruse kindlakstegemisel on õige ja kooskõlas ajutise korraga.

töötingimustega ning põhjustas sellega hagejale kutsehaiguse, st kas ja mis osas oli kostja tegevus vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega ja/või missuguseid seadusest tulenevaid ohutusnõudeid kostja rikkus. Hageja töötas TREV-3-s ajavahemikul 1976-1983. Hageja väitel seisnes TREV-3 õigusvastane käitumine hageja suhtes järgmises: - vibratsiooni kui töökeskkonna füüsikalise ohuteguri ning sundasendite ja sundliigutuste kui füsioloogiliste ohutegurite kohta kehtestatud nõuete rikkumine; - perioodilise arstliku läbivaatuse tagamise nõuete rikkumine; - töötajate töötervishoiualastes küsimustes teavitamise nõuete rikkumine. Hageja väitel rikkus TREV-3 oma tegevusega TööK § 147 lg-d 1, 2 ja 3; § 148 lg-t 3; § 153 lg-t 1 ja § 162 lg-t 1, samuti ENSV MN 22. jaanuari 1973. a määrusega nr 34 kinnitatud "Vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiimi määrustiku" nõudeid ja NSVL tervishoiuministri 30. mai 1969. a käskkirja 400 nõudeid. Kostja vastuväite kohaselt ei olnud TREV-3-s tööprotsess ajavahemikul 1976-1983 vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega ning samuti ei rikutud sel ajavahemikul seadusest tulenevaid tööohutuse nõudeid ja seetõttu puudub kostja vastutuse eeldus - teo õigusvastasus. Oma vastuväite tõendamiseks on kostja esitanud TREV-3 1974. ja 1975. aasta tervendavate ürituste plaani; informatsiooni 1975. a kollektiivlepingu kontrollimise kohta I poolaastal; kollektiivlepingu kontrollimise akti 1975. a esimesel poolaastal; TREV-3 ametiühingu konverentsi protokolli; seletuskirja TREV-3 1975. a aruande 9-t juurde; andmed 1976. a kohta vormi 17-t järgi; seletuskirja, õiendi ja analüüsi 1976. a aruande 9-t juurde; aruande vormi nr 21-t 1976. a kohta ja seletuskirja; informatsiooni kollektiivlepingu kontrollimise kohta 1976. a; 1976. a kohta aruande vormi nr 9-t; kollektiivlepingu täitmise kohta 1977. a akti; 1979. a töötingimuste parandamise, töökaitse ja tervendavate ürituste kompleksplaani; kollektiivlepingu täitmise kohta 1979. a akti; aruande vormide nr 7-t ja 9-t juurde 1980/1981; 1982. a kollektiivlepingu täitmise kontrollimise kohta akti; 1983. a kollektiivlepingu täitmise kohta akti. Maakohus on õigesti leidnud, et TREV-3 1974. ja 1975. aasta tervendavate ürituste plaan ja informatsioon 1975. a kollektiivlepingu kontrollimise kohta I poolaastal ning materjalid kollektiivlepingu täitmise kohta 1984. a ei puuduta vaidlusalust perioodi ja on seetõttu asjakohatud. Hageja on esitanud vaid üldisi etteheiteid, et töötingimused kostja juures kahjustasid tema tervist ja põhjustasid kutsehaiguse. Seetõttu on õige kostja vastuväide, et kuna hageja ei ole esitanud konkreetseid väiteid, siis on kostjal võimalik vastata vaid hageja üldistele väidetele. Hageja väitel rikkus TREV-3 perioodilise arstliku läbivaatuse tagamise nõuet. TööK § 162 lg 1 järgi tuleb töölisi ja teenistujaid, kes töötavad raskete tervist kahjustavate või ohtlike tingimustega töödel, saata enne tööle asumist ja hiljem perioodiliselt kohustuslikule arstlikule läbivaatusele, et teha kindlaks nende kõlblikkus ettenähtud tööks ja vältida kutsehaigusi. Hageja töötas abitöölisena ja transportööride masinistina. Need töökohad ei kuulunud tervist kahjustavate või ohtlike tingimustega tööde nimekirja (tõendatud TREV-3 1976. a aruande vormi

nr 21-t ja selle juurde lisatud seletuskirjaga). Vaatamata sellele on hageja siiski enne tööle asumist läbinud arstliku kontrolli. Ambulatoorsest kaardist nähtuvalt on arst teda läbi vaadanud tööle asumisel, samuti on tehtud tervisekontroll 1977. a, mil hageja viidi üle killustikulao transportööride masinistiks. TREV-3 tervendavate ürituste plaanist nähtub, et töötajate perioodilised läbivaatused tehti Tartu Rajooni Polikliinikus ning seetõttu ei ole ka ambulatoorsel kaardil märkeid perioodilise läbivaatuse kohta. Kollektiivlepingutes sisaldus kohustus teha arstlikku läbivaatust. Nii nähtub TREV-3 1976. a aruandest 9-t ja selle juurde lisatud seletuskirjast, et kõik tervistkahjustaval tööl töötavad töölised on käinud meditsiinilisel järelvaatusel. 1979. a kollektiivlepingu täitmise kontrollakti p-st 56 nähtub, et kõigile töötajatele tehti fluorograafiline kontroll oktoobrikuus, kutsekõlblikkust kontrollis komisjon 93 juhul, NSVL tervishoiuministri käskkirja nr 400 alusel oli koostatud tervistkahjustaval tööl töötajate nimekiri arstlikule kontrollimisele ilmumise kuupäevade äramärkimisega; 1983. a kollektiivlepingu täitmist kontrollinud komisjoni kokkuvõtte punktist 57 nähtub, et tehti arstlikku läbivaatust. Tunnistaja L. Pääsiku ütlused selle kohta, et tema mäletamist mööda käis röntgenibuss ja kontrolliti kopse ning ta ei mäleta, et oleks kontrollitud lihaskonda, käsi ja selga, ei välista seda, et hageja tervist kontrolliti nõuetekohaselt. Hageja töö ei kuulunud tervistkahjustavate tööde hulka ning seetõttu ei pidanud ta läbima ka süvendatud tervisekontrolli. Ringkonnakohus pidas vajalikuks märkida, et TööK § 162 lg-st 1 ei tulenenud kohustust korraldada arstlikke läbivaatusi igal aastal. Selline kohustus oli kuni 21 aasta vanuste isikute suhtes. Hageja väitel rikkus TREV-3 nõuet teavitada töötajaid töötervishoiualastes küsimustes. TööK § 153 lg 1 kohaselt on administratsioon kohustatud tutvustama töölistele ja teenistujatele ohutustehnika, töötervishoiu, tuletõrje ja muid töökaitse-eeskirju. Kostja on tõendanud, et TREV-3 täitis TööK § 153 lg-st 1 tulenevat kohustust. TREV-3 1976. a aruandest 21-t ja selle juurde lisatud seletuskirjast nähtub, et 1976. aastal leiti uued ruumid ohutustehnika kabinetile. 1977. a kollektiivlepingu täitmise kontrollakti p 14 alapunkti f kohaselt tuvastas komisjon, et töölisi on instrueeritud ja samuti on neile peetud ohutustehnika kohta loenguid. 1979. a kollektiivlepingu täitmise kontrollakti IX peatükist (töökaitse, ohutustehnika, töötervishoid) nähtub, et jaoskonnaarst on korraldanud töötajatele töötervishoiukursused (p 55), töötajaid instrueeriti tuleohutuse alal nii tööle tulekul kui ka perioodiliselt (p 51) ja töötajatele korraldati ohutustehnika eksam (p 50). 1982. a kollektiivlepingu kontrolli tulemuste IX peatüki (töökaitse, ohutustehnika ja töötervishoid) p-s 50 on märgitud, muu hulgas on instrueeritud uusi töölisi. Hageja väitel rikkus TREV-3 vibratsiooni kui töökeskkonna füüsikalise ohuteguri ning sundasendite ja sundliigutuste kui füsioloogiliste ohutegurite kohta kehtestatud nõudeid. Õige on kostja väide, et TööK § 147 lg-d 1, 2 ja 3 sätestasid üldised kohustused tööandjale tagada tervislikud ja ohutud töötingimused. Ekslik on hageja väide, et kuna ta haigestus kutsehaigusesse, siis on tööandja rikkunud nõuet tagada tervislikud ja ohutud töötingimused. Ka juhtudel, mil tööandja on täitnud TööK § 147 lg-test 1, 2 ja 3 tulenevad kohustused, võib töötaja haigestuda kutsehaigusesse, s.o kutsehaigusesse haigestumine ei tõenda iseenesest seda, et tööandja ei taganud tervislikke ja

ohutuid töötingimusi. Õige on kostja seisukoht, et praegusel juhul ei kohaldu ENSV MN 22. jaanuari 1973. a määrusega nr 34 kinnitatud "Vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiimi määrustik", sest hageja ei töötanud vibratsiooniohtlikul kutsealal. Hageja töötas abitöölisena ja killustikulao transportööride masinistina. Tunnistaja L. Pääsiku ütlustega on tõendatud, et konveierlindi hooldamisel ei olnud ette nähtud seda hooldavate töötajate kokkupuudet vibratsiooniga. Samuti nähtub tunnistaja ütlustest, et hageja töökohustuste hulka ei kuulunud traktoriga töötamine. Ringkonnakohus asus seisukohale, et TREV-3 tegevus ei olnud vaidlusalusel perioodil õigusvastane. Kuna puudub TREV-3 tegevuse õigusvastasus, siis ta ei pea TsK § 448 lg 2 järgi tõendama, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Lisaks eeltoodule jääks hagi rahuldamata ka alljärgneval põhjusel. TsK § 463 lg 1 järgi on vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral kahju eest vastutav isik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused. Seega töötaja tervisekahjustuse korral on kahju eest vastutav tööandja kohustatud hüvitama kannatanule kahju, mis seisnes saamata jäänud tulus, s.o töötasu või selle osa suuruses, mille töötaja kaotas oma töövõime kaotuse tõttu. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on kaotanud 90% töövõimest üldhaigestumise tagajärjel ja kutsehaiguse tagajärjel 40%. Kuna hageja on kaotanud oma töövõimest 90% üldhaigestumise tagajärjel, siis võib eeldada, et tema tervislik seisund ei võimalda tal töötada ja et ta ei leia tööd ning on kaotanud sissetuleku just üldhaigestumise tõttu. Kuna juba üldhaigestumise tagajärjel töövõime vähenemisega on eelduslikult vähenenud töötaja võime saada sissetulekut, siis ei ole alust väita, et hageja kaotas sissetuleku kutsehaiguse tõttu. Ka juhul, kui hageja ei oleks kaotanud kutsehaiguse tõttu 40% töövõimest, ei töötaks ta üldse üldhaigestumise tõttu (90% töövõime kaotus).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

korrutada suhtarvuga 0,3077, mille tulemusena on ühekordse hüvitise suuruseks 10 146 krooni ka igas kuus 286 krooni, mis on 18 eurot 28 senti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

kostja väidetavate õigusrikkumiste või nende puudumise kohta. Ringkonnakohus on tõendeid hinnanud ja leidnud, et TREV-3 ei rikkunud hageja suhtes vaidlusalusel perioodil tööohutuse nõudeid. Ringkonnakohus on oma järeldust põhjendanud. Ringkonnakohus on järginud tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhjendamisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid. Kolleegiumil ei ole TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt pädevust ise tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid.

põhjuseks. Kui ringkonnakohus leidis, et kostja ei ole oma tegevusega hagejale kahju tekitanud, ei oleks ringkonnakohus pidanud hindama, kas kostja tegevus oli õigusvastane või mitte. Kolleegium on oma varasemas praktikas leidnud, et kostja vabaneb kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud (vt Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 10). TsK § 463 lg 1 järgi on vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral kahju eest vastutav isik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused. Töötaja tervisekahjustuse korral on kahju eest vastutav tööandja kohustatud hüvitama kannatanule kahju, mis seisnes saamata jäänud tulus, s.o töötasu või selle osa suuruses, mille töötaja kaotas oma töövõime kaotuse tõttu. Ringkonnakohus leidis, et kuna hageja oli kaotanud oma töövõimest 90% üldhaigestumise tagajärjel, siis võib eeldada, et tema tervislik seisund ei võimalda tal töötada ja et ta ei leia tööd ning on kaotanud sissetuleku just üldhaigestumise tõttu. Riigikohtu senisest praktikast tulenevalt oleks ringkonnakohus pidanud eeldama aga vastupidist, st seda, et esineb põhjuslik seos hageja kahju ja selle vahel, et kostja põhjustas kutsehaigusega hagejale töövõimest 40% kaotuse. Kostja oleks olukorras, kus tema tegevus põhjustas hagejale kutsehaiguse, pidanud vastutusest vabanemiseks kõigepealt tõendama, et kutsehaigus ei suurendanud hageja töövõime kaotuse määra üldhaigestumise tagajärjel. Lisaks sellele oleks kostja pidanud vastutusest vabanemiseks tõendama, et hageja oleks üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotuse tõttu kaotanud oma sissetuleku sama suures ulatuses, nagu ta väitis end olevat kaotanud kutsehaiguse tõttu. Ringkonnakohtu seisukohta, et hageja ei töötaks üldse üldhaigestumise tõttu, oleks tulnud põhjendada koos viidetega tõenditele.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.