3-2-1-54-00
Eesti Vabariigi nimel Tartus 9. mail 2000. a Herta Lillemägi hagi OÜ HTM Sport Eesti vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja T. Vernik, liikmed H. Jõks ja J. Luik, vaatas avalikul kohtuistungil 10. aprillil 2000. a läbi OÜ HTM Sport Eesti kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. novembri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/871. Istungist võtsid osa OÜ HTM Sport Eesti esindaja vandeadvokaat M. Mägi; H. Lillemägi ja tema esindaja vandeadvokaat J. Oja. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Hageja palus TsK § 448 lg 1, § 463 lg 1 ja § 472 alusel välja mõista ühekordse hüvitusena ajavahemiku 6. mai 1998. a kuni 31. märts 1999. a eest 64 618 krooni ning alates 1. aprillist 1999. a igakuiselt 6506 krooni 55 senti. Samuti kohustada kostjat tegema kahju hüvise ümberarvestus seoses palga alammäära või pensioni suuruse muutmisega. Hageja leidis, et tema kutsehaiguse põhjustasid töötingimused kostja ettevõttes ja töökaitsealaste kohustuste täitmatajätmine kostja poolt. Tallinna Linnakohus rahuldas 12. mai 1999. a otsusega hagi täielikult. Kohus tuvastas, et hageja töötas 25. jaanuarist 1988. a Tootmiskoondises Salvo plastmasstoodete koostajana ja 1. augustil 1993. a sai tema tööandjaks AS HTM Sport Eesti (praegune OÜ HTM Sport Eesti). 12. detsembril 1997. a diagnoositi hagejal kutsehaigusena füüsiline ülekoormushaigus ning kutsealase töövõime kaotus 60%. Tallinna VEK 23. detsembri 1997. a otsusega määrati hagejale III invaliidsusgrupp kutsehaiguse tagajärjel ning 6. mail 1998. a II invaliidsusgrupp seoses üldhaigestumisega. TLS § 86 p 4 alusel lõpetati hagejaga 6. mail 1998. a tööleping tema mittevastavusel tehtavale tööle tervise tõttu. Enne töötamist AS-s HTM Sport Eesti ei olnud hageja konveierliinil töötanud. Kohus luges tõendatuks hagejale kahju tekkimise nõutud suuruses. Tööinspektori 18. veebruari 1998. a ettekandega luges kohus tõendatuks, et kutsehaiguse põhjustas ühetüübiliste liigutuste tegemine mäesuusa-, hoki- ja iluuisusaabaste koosteoperatsioonide tegemisel koosteliinil. Hageja töökaitsealane juhendamine toimus 10. aprillil 1995. a juhendi OT 7-9 "Töökaitsejuhend plastmasstoodete koostajale" järgi, kuid juhend ei sisaldanud töö võimalike tervistkahjustavate ohtude tutvustamist, nendest hoidumise õpetust ega perioodilise tervisekontrolli nõuet. Ettevõttesisest töökaitsejuhendit välja töötatud polnud. Eelnevaga rikuti Eesti Vabariigi töökaitseseaduse (TKS) §-s 5 lg 2 sätestatut. TKS §-s 16 lg 5 kehtestatud profülaktiliste protseduuride tegemist ei korraldatud. Põhjuslikku seost töötingimuste ja hageja tervisekahjustuse vahel tõendab Tallinna Ühendatud Vaegurluse Ekspertiisikomisjoni otsus ja Kutsehaiguste Kliiniku 12. detsembri 1997. a teatis. Põhjuslikku seost ning kostja süüd tõendab ka tööinspektori ettekanne. Tööandja on kohustatud tagama töötajale ohutud töötingimused ja kostja ei tõendanud, et hagejale olid töötamiseks loodud kutsehaigusse haigestumist välistavad tingimused. Arvestatav ei ole kostja väide, et hageja tahtlikult
ohustas oma tervist. Hageja pöördus kaebusega arsti poole 1996. a, kuid kutsehaigus diagnoositi alles
tõendanud väidetavate rikkumiste mittetoimepanekut. Kostja on tõendanud oma süü puudumist. Eesti Vabariigi töökaitseseaduse §-s 5 lg 3 p 4 sätestati töötaja kohustus jälgida, et tehtav töö ja selle tagajärjed ei kahjustaks tema tervist ja paragrahvis 6 lg 2 töötaja õigus keelduda tööst, mis ohustab tema tervist kohustusega teatada sellest viivitamatult tööandjale. Hageja nimetatud nõudeid ei täitnud ja tööandjal puudus võimalus teada, et hageja poolt tööülesannete täitmine võib põhjustada kutsehaigust. Tõendatud pole, et hageja oleks käinud korrapärasel arstlikul läbivaatusel, kuigi TKS §-st 14 lg 2 selline kohustus tuleneb. Seega põhjustas kahju hageja ise oma õigusvastase käitumisega. Hageja pidi tööle asudes eeldama, et taoliste tööülesannete pikaajaline täitmine põhjustab alati muutusi tervislikus olukorras. Seega võttis ta ise endale riski ja kostja pole tekkinud kahjus süüdi. Kui asuda seisukohale, et kutsehaigusega seoses tekitatud kahju kuulub alati tööandja poolt hüvitamisele, siis pole võimalik neile töödele töötajaid rakendada ja sellised tööd tuleks keelustada. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastustaja palub kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Kohtuotsuse aluseks pole mitte kostja vaidlustatud Vabariigi Valitsuse määrus, vaid tsiviilkoodeksi vastavad sätted. Hageja arvutas kahju suuruse Vabariigi Valitsuse määrusest lähtudes. Kahju suurust I astme kohtus ja apellatsioonkaebuses kostja ei vaidlustanud. Põhjendamatu on väide, et määrus annab tõendamisel eelise ühele poolele. Tulenevalt TsMS §-st 90 saavad pooled oma väiteid tõendada kõigi sealloetletud tõenditega. Kaebuse väide põhjusliku seose puudumisest tähendab mittenõustumist tõendite hindamisega. Kassatsioonikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid ja anda tõenditele teistsugust hinnangut, kui on andnud alama astme kohus. Kostja õigusvastase käitumise tuvastamisel on kohtud tuginenud tööinspektori ettekandele. Ohutute töötingimuste tagamine ja sellega kaasnev riisiko lasub täielikult tööandjal. Töökaitseseaduse sätteid on kohus õigesti kohaldanud. Tööinspektori ettekandega on tõendatud hageja töös tööohutegurite esinemine, mille puhul on vajalik perioodiline arstlik kontroll. Tööandja perioodilist tervisekontrolli ei korraldanud, kuigi see on üks meetmetest tööohutuse tagamisel, mis on tööandja kohustus. Kostja on rikkunud TKS §-des 5, 14 lg 4 ja 16 lg 5 kehtestatud nõudeid. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad ja hageja kaebuse ja vastuse seisukohtade juurde. Hageja esindaja palus kostjalt sisse nõuda kulud õigusabile. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. Alusetu on kassaatori väide Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 ja sellega kinnitatud õigusaktide vastuolust põhiseadusega seetõttu, et ühestki seadusest ei tulene määruse andmise volitust. Põhiseaduse rakendamise seadus ei omistanud põhiseadusele tagasiulatuvat jõudu. Seega pole osundatud Vabariigi Valitsuse määrus põhiseadusega vastuolus määruse vastuvõtmise ajal delegatsiooninormi puudumise tõttu. Kolleegium jagab Riigikohtu halduskolleegiumi 11. oktoobri 1996. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-29-96 väljendatud seisukohta, et kohus kontrollib mitte kõigi, vaid nende halduse üldakti sätete põhiseadusele vastavust, mis on asjassepuutuvad. Pärast
põhiseaduse jõustumist vaidlusaluses määruses ja sellega kinnitatud õigusaktides tehtud muudatused pole selles asjas asjassepuutuvad. Kolleegium nõustub kostja väitega, et kahju hüvitamise alused ja põhimõtted ei tulene töökaitseseadusest. Apellatsioonikohtu vastupidine seisukoht on ekslik. Töötajale seoses tema töökohustuste täitmisega tekitatud tervisekahjustuse hüvitamise alused, põhimõtted ja hüvitamisele kuuluva kahju suurus tulenevad tsiviilkoodeksi vastavatest sätetest. TsK §-s 448 lg 1 sätestatud kahju täies ulatuses hüvitamise põhimõttest tuleneb kahju hüvitamise eesmärk - luua isikule olukord, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle ei oleks õigusvastaselt kahju tekitatud. Kui isik eeltoodust lähtudes nõuab temale tekitatud kahju hüvitamist Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 järgi ja kostja leiab, et hagejale pole sellist kahju tekitatud, siis peab ta oma väidet tõendama. Olenevalt asjaoludest võib määruse alusel arvutatud kahju vastata tegelikule kahjule või mitte. Kostja pole tõendanud, et hagejale pole tema poolt nõutud suuruses kahju tekkinud. Kolleegium märgib, et kostja ei vaidlustanud apellatsioonkaebuses hagejale tekitatud kahju suurust. See asjaolu annab aluse jätta kassatsioonkaebuse vastav väide tähelepanuta. TsMS §-dest 1 lg 5 ja 353 lg 1 tuleneb, et kassatsioonkaebuses ei või vaidlustada neid asjaolusid, mida ei vaidlustatud apellatsiooniastmes. Nõustuda ei saa kostja väitega, et Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra (ajutine kord) p-s 1 eiratakse seadusega kehtestatud tõendamise aluseid. Osundatud punktis loetletud tõendid saavad olla tõendiks ka TsMS § 90 järgi. Ka ei kehtesta ega saagi ajutine kord kehtestada tõendite ammendavat loetelu. Tööandja õigusvastase käitumise osas märgib kolleegium järgmist. Kohtud on tuvastanud, et kostja ei taganud ohutuid ja tervislikke töötingimusi; ei selgitanud töötajale tööprotsessi kahjulikke mõjusid ja nende vähendamise võimalusi; samuti ei korraldanud profülaktiliste protseduuride tegemist tööaja sisse arvestatud vaheaegadel. Eelnevaga rikkus ta TKS §-des 5 lg 2 ja 16 lg 5 kehtestatud nõudmisi. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid pole tuvastatud. Alusetu on kassaatori väide põhjusliku seose puudumise kohta hagejal tekkinud tervisekahjustuse ja tema kostja juures töötamise vahel. Kolleegium leiab, et põhjusliku seosega on tegemist, kui kostja tegu, millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks. Asjaolu, et tõendite kohaselt hageja juures töötamine võis põhjustada tervisehäireid, ei takista kohut tõendite hindamise tulemusel jõudmast järeldusele, et töötamine põhjustaski tervisehäired. Kaebuses ei väideta, et põhjusliku seose tuvastamisel tõendeid hinnates oleks kohus rikkunud protsessiõiguse norme. Kolleegium ei jaga kostja järeldust, et kuna hageja pole tööst keeldunud ja pole informeerinud tööandjat tööst põhjustatud tervisehäiretest, siis polnud tööandjal võimalik teada, et hageja töö võib tekitada kutsehaiguse ja seega on kostja tõendanud oma süü puudumist. Kuni 25. juulini 1999. a kehtinud TKS § 5 lg 2 p 2 kohaselt pidi töötajale töö võimalikke ohtusid ja kahjulikke mõjusid selgitama tööandja. Selle kohustuse täitmine eeldas tööandja poolt tööprotsessi riskianalüüsi käigus võimalike tervistkahjustavate mõjude väljaselgitamist Tuvastatud on, et hageja töökaitsealasel
juhendamisel TKS §-s 5 lg 2 p 2 sätestatut ei järgitud. Seega pole kostja tööprotsessi korraldamisel ilmutanud temalt oodatavat hoolsust. Kohtud on tuvastanud, et hageja töökaitsealasel juhendamisel ei selgitatud talle perioodilise tervisekontrolli vajadust. Seega ei tõusetu küsimust hageja poolt õigusvastase tegevusega endale kahju tekitamisest. Hageja taotlus õigusabi eest 5000 krooni sissenõudmiseks kuulub rahuldamisele 61 lg 1 p 1 alusel. Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. novembri 1999. a otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Välja mõista OÜ-lt HTM Sport Eesti 5000 krooni Herta Lillemägi kasuks õigusabi kulude katteks.
T. Vernik, H. Jõks, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.