3-2-1-45-99
Eesti Vabariigi nimel Tartus 28. aprillil 1999. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik vaatas läbi kirjalikus menetluses 29. märtsil 1999. a AS Tartu Auto kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. detsembri 1998. a otsuse Väino Käo hagis AS Tartu Auto ja AS Tartu Autoveod vastu tervisekahjustuse eest hüvitise saamiseks. Väino Käo töötas autojuhi ja autoremondilukksepana AS-s Tartu Auto (end. ETKVL Autobaas; hiljem ETKVL Koondis Auto) alates 20. märtsist 1961. a kuni 9. veebruarini 1979. a ja seejärel autojuhina AS-s Tartu Autoveod (end. Koondis Tartu Autoveod; hiljem RAS Tartu Autoveod) ajavahemikel 19. veebruar 1979. a kuni 16. veebruar 1982. a ja 27. aprill 1989. a kuni 12. august 1994. a. Tartumaa Vaegurluse Ekspertiisi Komisjoni 12. märtsi 1997. a tõendi nr 178 kohaselt põeb Väino Käo kroonilist radikuliiti ja vibratsioontõbe, ta on II grupi invaliid kutsehaiguse tõttu ja kaotanud 80% kutsealasest töövõimest. Väino Käo esitas 18. novembril 1997. a hagi AS Tartu Autoveod vastu ja 23. märtsil 1998. a hagi AS Tartu Auto vastu TsK §-de 448 ja 464 alusel tervisekahjustuse eest hüvitise saamiseks, kuna kostjad leidsid, et nad ei ole süüdi hagejal kutsehaiguse tekkimises ja keeldusid hüvitise maksmisest. Tartu Linnakohtu 25. mai 1998. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud kostjate tegevuse õigusvastasust ja süüd. Ei ole tõendatud, et kostjad oleksid hagejale loonud tervistkahjustavaid töötingimusi. Tööinspektori ettekanne on üldsõnaline ja sellest ei nähtu, et oleks läbi viidud töötingimuste uuringuid kostjate juures. Tööraamatu väljavõtted kinnitavad hageja töötamist autojuhina mitmete tööandjate juures, kus võisid olla rasked töötingimused. Kostjad kinnitasid, et hageja töötas autodel, mida oli lubatud ekspluateerida. Vaegurluse ekspertiisikomisjoni akt kutsehaiguse kohta ei tõenda vastuvaidlematult kostjate süüd. Ringkonnakohtu 1. detsembri 1998. a otsusega tühistati linnakohtu otsus materiaalõigus-normide ebaõige kohaldamise ja tõendite ebaõige hindamise tõttu. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega mõistis kostjatelt solidaarselt välja ühekordselt 31458 krooni 80 senti ja igakuiselt alates 1. juunist 1998. a 2550 krooni 30 senti. Kohus juhindus Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asustuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuste või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" p-st 1, mille kohaselt võib olla tööandja süüd kinnitavaks tõendiks tootmisõnnetuse akt, kohtuotsus ning prokuröri, juurdlusorgani või eeluurimise määrus, tööinspektori või muude töökaitse seisukorra ja tööseadusandluse järgimisekontrolli ja järelevalvet teostavate ametiisikute (organite) arvamus tervisekahjustuse põhjuste kohta, meditsiiniline otsus kutsehaiguse kohta, otsus süüdiolevate isikute administratiiv- või
distsiplinaarkaristuse määramise kohta ning muud dokumendid ja tunnistajate ütlused. Ringkonnakohus leidis, et õigusvastaseks teoks, millega hageja tervisele kahju tekitati, võis olla tervisliku töökeskkonna tagamata jätmine. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on tööinspektori
kassatsioonkaebust ei esitanud ja tema osaspuudub alus kohtuotsuse kontrollimiseks. Riigikohus peab vajalikuks märkida, et kutsehaiguseks nimetatakse haigust, mis võib tekkida seadusega loetletud kutse- või erialal töötamisel inimorganismile kahjulike töötingimuste tagajärjel. Kutsehaigus võib tekkida töötajal ka normaalsete töötingimuste puhul. Kui aga töötaja tervisele tekitatakse kahju sellega, et tööandja rikub tööõiguse norme käitudes õigusvastaselt, siis see on tööandja vastutuse tekkimise aluseks TsK § 464 järgi, mille kohaselt peab tööandja, kes on süüdi töötajale seoses tema töökohustuste täitmisega tekitatud tervisekahjustuses, hüvitama töötajale kahju osas, mis ületab töötajale pärast tervisekahjustust määratud toetuse või pensioni. Kahjutekitanu süüd eeldatakse. Vastutusest vabanemiseks peab tööandja tõendama, et ta ei ole süüdi. Hageja pidas hüvitise nõudmise küllaldaseks aluseks seda, et ta kutsehaiguse tõttu on invaliidistunud ja kaotanud suure osa oma töövõimest. TsMS § 147 lg 1 p 5 kohaselt peavad hagiavalduses olema märgitud hagi aluseks olevad asjaolud. Kuna kostjal lasub vastutusest vabanemiseks tõendamise koormus, siis peavad talle teada olema asjaolud, mida talle süüks pannakse. Ringkonnakohus leidis, et tööandja õigusvastaseks teoks võib olla töötajale tervisliku töökeskkonna tagamata jätmine, millega AS Tartu Auto põhjustas hagejale 80%-lise töövõime kaotuse. Vastutuse panek AS-le Tartu Auto tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest eeldas tuvastamist, milles oli AS-s Tartu Auto tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega eirati tööohutuse nõudeid. Selle tuvastamata jätmisega on rikutud TsMS § 231 lg 4 kohtuotsuse sisule esitatavaid nõudeid. Kohtuotsus peab olema põhjendatud (TsMS § 227 lg 1). Kohus rikkus seda nõuet. Kahju tekitamisest tulenev kohustis tekib ainult siis,kui kahjutekitanu õigusvastase teo ja kannatanul saabunud varalise kahju vahel on põhjuslik seos. Ringkonnakohus jättis otsuses põhjendamata, milles väljendus põhjuslik seos hagejal kahju tekkimise ja 18 aastat tagasi AS-is Tartu Auto töötamise vahel. Kohus märkis otsuses üksnes, et põhjusliku seose tuvastamise seisukohalt on oluline hagejale kahe operatsiooni tegemine. Ringkonnakohus lükkas tagasi apellatsioonkaebuse väite, et tööinspektori ettekanne ei põhine faktidel ega ole objektiivne, ja leidis, et AS-i Tartu Auto arvamust ettekande koostamisel ei pidanudki küsima. Ringkonnakohus tugines tööinspektori ettekandele, mille objektiivsuses kohtu arvates ei ole põhjust kahelda. Kohus peab hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt (TsMS § 95). Kohus rikkus seda nõuet. Tööinspektori 31. märtsi 1997. a ettekandes on tööandjaks märgitud AS Tartu Autoveod. Ettekandes ei ole märgitud, millele tuginevad tööinspektori väited. Ettekannet töötamise kohta AS-s Tartu Auto ei ole kohtule esitatud. Kohtu järeldus, et samad tingimused olid kõigi tööandjate juures, on meelevaldne. TsMS § 231 lg 4 kohaselt peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega. Kohus peab kõiki kogutud tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Asja uuel arutamisel peab kohus nendest nõuetest kinni pidama.
Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 1. detsembri 1998. a tsiviilkolleegiumi otsus osas, millega ASlt Tartu Auto mõisteti solidaarselt välja ühekordselt 31458 krooni 80 senti ja igakuiselt alates
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.