3-2-1-12-96
Eesti Vabariigi nimel
Tartus, 31. jaanuaril 1996. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, kostja esindaja vandeadvokaat M. Lusti osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 22. jaanuaril 1996. a. AS-i Eesti Sotsiaalpank kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviil-kolleegiumi
linnavara tiitlipärane valdaja. Seega ei saa asjas kostjaks olla Tallinna Kesklinna Valitsus. Kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks samale apellatsioonikohtule järgmistel põhjustel: 1) Ülemnõukogu Presiidiumi 17. juuli 1990. a. otsusega peatati ajutiselt riigi varaga tehingud, mis muudavad selle vara omandivormi. Antud asjas on tegemist õigusaktide alusel riigi omandi üleminekuga õigusjärgluse teel, mitte tehingu teel. Seega pole osundatud otsus selles asjas kohaldatav; 2) Riigivaraamet ei saanud 1992. a. anda munitsipaalomandisse juba varasemast ajast hagejale kuulunud hooneosa. Riigivaraameti ebaseadusliku otsuse alusel ei saanud kostjal omandit tekkida; 3) Tallinna Kesklinna Valitsus on asjas õige pool, sest AÕS § 91 kohaselt on asja seaduslikul valdajal kõik sama seaduse §-s 80-89 sätestatud õigused. Kui ringkonnakohus jõudis järeldusele , et Kesklinna Valitsus ei ole õigeks kostjaks , siis tuli linnakohtu otsus TsKS §-de 319 p. 3 ja 292 lg.1 p.2 alusel tühistada ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtusse; 4) ringkonnakohus pole tuvastanud hoone kasutamisega seonduvaid tegelikke asjaolusid ning põhjendanud, miks on ainetu hageja väide, et hoone munitsipaalomandisse andmise puhul oli tegemist kirjaveaga; 5) kui kohus leidis, et 29. detsembri 1990. a. maksekorraldus ei tõenda omandiõigust hooneosa suhtes, siis tuli arvestada teisi linnakohtu otsuses loetletud dokumente. Omandi tekkimise seisukohast ei ole tähtsust, kas kassaator on hüvitanud riigile vaidlusaluse hooneosa maksumuse. Oluline on omandi tekkimise õiguslik alus. Eeltoodud väiteid esitas hageja ka apellatsioonikohtus, kuid jättes nende tagasilükkamise motiveerimata, rikkus kohus TsKS §-i 232 lg. 4. Vastustaja peab ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kassaator märgib õigesti, et AÕS § 81 kohaselt piisab omandiõiguse tunnustamiseks, kui omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel. Põhjendatud on ka ringkonnakohtu seisukoht, et hageja pole tõendanud omandi tekkimist vaidlusalusele hooneosale õiguslikul alusel. Vaidlustatud pole seda, et Vabariigi Valitsuse 5. märtsi 1990. a. määruse nr. 173 alusel moodustatud Eesti Sotsiaalpanga valduses olnud hooneosa Tallinnas Liivalaia tn. 40 oli riigi omand. Vabariigi Valitsuse
tekkimist õiguslikul alusel. Hageja omandi tekkimist õiguslikul alusel vaidlusalusele hooneosale ei tõenda see, et 1993. a. sõlmitud kommunaalteenuste tasu vahendamise lepingu järgi ei maksnud hageja kostjale renti. Kuna hageja omandi tekkimine õiguslikul alusel pole tõendatud, siis 1992. a. oli Riigivaraametil õigus anda riigile kuuluv vara Vabariigi Valitsuse korralduse alusel Tallinna linna munitsipaalomandisse. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 34 lg. 1 kohaselt sai selle omanikuks Tallinna linn. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt sätestab linnavolikogu linna vara valdamise, kasutamise ja käsutamise korra vastavalt seadusele linna põhimääruses. Tallinna põhimääruse §-de 35 lg. 1 ja 52 lg. 1 p. 3 järgi on linnavara valdajaks ka linnaosa valitsus. Seega on kostja seaduslik valdaja. Ekslik on aga kassaatori seisukoht, et tulenevalt AÕS §-st 91 on seaduslik valdaja, kes ei ole omanik, asjakohaseks kostjaks kaasomandiõiguse tunnistamise hagis. AÕS § 91 mõte on selles, et anda seaduslikule valdajale omandi kaitseks hagejana samad õigused, mis on omanikul . Kuna hagi esitati Kesklinna Valitsuse vastu ja kostja asendamist hageja ei taotlenud, siis kostjana oli Kesklinna Valitsusel õigus apellatsioonkaebust esitada ja ringkonnakohtul seda arutada. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse. Üheks tühistamise põhjuseks oli ka see, et hagi rahuldati kostja suhtes, kes ei olnud asja omanik. Seega toimis apellatsioonikohus kooskõlas TsKS §-ga 318 lg. 1 p. 3 ja 319 p. 2. TsKS §-s 319 p. 3 sätestatud ringkonnakohtu õigus ei kohustanud teda selle asja lahendamisel saatma asja esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks, kuna see ei olnud asja õigemaks ja kiiremaks lahendamiseks vajalik. Hageja ei ole millegagi põhjendanud ega tõendanud oma väidet, et kogu Liivalaia tn. 40 hoone üleandmine munitsipaalomandisse rajaneb dokumentide vormistamise veal. Selles osas ei olnudki ringkonnakohtul midagi täiendavalt põhjendada. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. oktoobri 1995. a. otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.