Eesti Vabariigi nimel 26. jaanuar 1994 Tsiviilasi nr. III-2/1-4/94 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar liikmed: T. Vernik ja T. Kollom vaatas 17. jaanuaril 1994 Tartus avalikul kohtuistungil läbi E. K kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 09. novembri 1993 otsusele tema avalduses lapsendamise fakti tuvastamiseks.
04.augustil 1993 esitatud avalduses palus 1910 sünd. E. K tuvastada juriidilise tähtsusega fakti, et tema on oma onu J. K poolt 1920 lapsendatud. Lapsendamisdokumendid ei ole säilinud. Fakti tuvastamist vajab ta onust jäänud varale (talule) õiguse saamiseks. Pärnu Maakohus otsustas 07. okoobril 1993 jätta avalduse rahuldamata. Otsuse motiivide kohaselt kasvas avaldaja onu juures ja oli tema ülalpidamisel kasulapsena, mis aga ei loo õigust pärimiseks lapsena. Esitatud dokumendid ja muud tõendid ei kinnita avalduses toodud väidet lapsendamise kohta.
09.novembri 1993 otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus apellatsioonkorras maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi otsuses märgitakse, et 1920, mil avaldaja väidetel pidi lapsendamine aset leidma, kehtis Balti Eraseadus, mille § 185 kohaselt loeti isik lapsendatuks, kui vastav kohus lapsendamise kinnitas. Seadusjõustunud kohtuotsuse alusel registreeriti lapsendamine kohustuslikult sünniregistris ja perekonnaregistris. Seega eeldas lapsendamine kohtu otsustust ja tuvastada lapsendamise fakti juriidilise faktina ei ole võimalik. Ka lapsendamise registreerimise fakti tuvastamiseks puudub alus: puudub kohtuotsus, sünniregistri kandes puudub aga märkus avaldaja lapsendamise kohta. Kassatsioonkaebuses palub E. K ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kaebuses kinnitatakse: kuna TKS § 255 lg.2 p.3 tekstis puudub sidekriips ja sõna "lapsendamise" järel on koma, tuleb järeldada, et lapsendamise fakti peaks saama kohtulikus korras tuvastada. Arhiiviteatise järgi oli ta 1939 registreeritud onu peresse kasutütrena, mis sisuliselt tõendab, et ta oli lapsendatud. Lapsendamist tõendasid ka tunnistajad. Kolleegium leidis, et E. Kuldkepi kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus on õigesti lähtunud 1920 Eestis kehtinud Balti Eraseaduse §-st 185, mille kohaselt isik loeti lapsendatuks niipea, kui vastav kohus lapsendaja palvel lapsendamise kinnitas. Seadusjõustunud kohtuotsuse alusel registreeriti lapsendamine kohustuslikult sünniregistris ja perekonnaregistris. Kuivõrd lapsendamine tähendas kohtu otsustust, saab tollel ajal toimunud lapsendamist tõendada üksnes kohtuotsusega. Seetõttu on õige ringkonnakohtu järeldus selles, et avaldaja lapsendamise fakti juriidilise fakti tuvastamise korras kindlaks teha ei ole võimalik. Viide sidekriipsu või koma puudumisele või asukohale ei ole asjakohane. TKS §255 lg.2 järgi