Eesti Vabariigi nimel Tartus, 21. detsembril 1995. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 11. detsembril 1995. a. AS-i
Comex
pankrotihalduri
Heino
Vollrati
kassatsioonkaebuse
alusel
Tallinna
Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. septembri 1995. a. otsuse kassaatori hagis Hans H. Luige vastu vara tagasinõudmiseks. Tallinna Linnakohtu 29. märtsi 1995. a. otsuse kohaselt nõudis hageja kostjalt pankrotiseaduse §-de 41, 42, 43, 48, 49 ja 50 alusel sõiduautot Buick Park Avenu, mis anti kostja kasutusse AS-i Comex ja kostja vahel 16. septembril 1992. a sõlmitud laenulepingu järgi saadud laenu tagatisena. 1. novembril 1992. a. sõlmitud laenulepingu lisa kohaselt loeti omandiõigus sõiduautole üleläinuks H. H. Luigele, kuna AS Comex laenuks saadud summat ei tagastanud. Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Otsuse kohaselt kuulutati 20. mail 1993. a. esitatud pankrotiavalduse alusel AS-i Comex pankrot välja Tallinna Linnakohtu 1. novembri 1993. a. otsusega. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt anti sõiduauto kostja kasutusse laenu tagatisena. Kuna AS-l Comex ei olnud võimalik laenu tagastada, loeti lepingu lisaga sõiduauto omandiõigus üleläinuks kostjale. Selles pole midagi seadusevastast. Asjast ei nähtu, et poolte vahel oli sõlmitud pandileping. Seetõttu on hageja viide TsK §-le 204 ebaõige. Hagi oli esitatud pankrotiseaduse § 41 alusel ja hagi alust kohtuliku arutamise käigus ei muudetud. Kolmandate isikute kaasamist protsessi pole kostja taotlenud. Kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks samale kohtule. Kaebuse kohaselt on kohtud tuvastanud, et sõiduauto anti kostja valdusse laenu tagatisena. Lepingu sõlmimise ajal olid kohustise täitmise tagamise liigid loetletud TsK §-s 190. Nende liikide tunnuseid arvestades saab teha ühese järelduse, et 16. septembril 1992. a. sõlmitud laenulepingu järgi tekkis poolte vahel pandiõigussuhe, mida reguleeriti TsK §-ga 195-204. Kuni 1. detsembrini 1993. a. kehtinud TsK § 204 kohaselt võis kreeditor oma nõuet rahuldada panditud vara väärtusest kohtu otsuse alusel, mitte aga panditud vara endalejätmisega. Seega ei põhinenud kostja poolt sõiduauto omandamise tehing õiguslikul alusel. Kuna kõik pandilepingu tingimused sisaldusid poolte vahel 16. septembril 1992. a. sõlmitud laenulepingus, siis polnud eraldi pandilepingu sõlmimine vajalik. Samuti leitakse kaebuses, et kuna vaidlusalune sõiduauto oli panditud ka AS-i Comex võlausaldajatele, Tartu Kommertspangale ja Hansapangale, siis nende protsessi kaasamatajätmisega rikkus ringkonnakohus TsKS §-i 318 lg 1 p. 3. Vastustaja peab ringkonnakohtu otsust õigeks ja palub kassatsioonkaebus rahuldamata jätta. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsKS § 347 p. 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise (või tõlgendamise)tõttu.
Kohtud on õigesti laenulepingu põhjal tuvastanud, et sõiduauto anti kostja valdusse laenu tagatisena. Kohustise täitmise tagamise liigid olid ja on loetletud TsK §-s 190. Laenu tagamise liigina saab sõiduauto olla ainult pandi esemeks. TsK § 198 ei nõudnud ja ka alates 1. detsembrist 1993. a. pandisuhteid reguleeriv AÕS ei nõua, et pandileping oleks sõlmitud laenulepingust eraldi dokumendina. TsK § 204 lg 1 kohaselt, kui võlgnik ei täida pandiga tagatud kohustist, rahuldatakse kreeditori nõue panditud vara väärtusest kohtu otsuse alusel, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Tulenevalt pangaseaduse §-st 42 oli ilma kohtusse pöördumata lubatud panditud vara müüa enne 1. detsembrit 1993. a. pangal. Kuid ka pangal ei olnud õigust ilma müügita rahuldada oma nõuet panditud asja omandamisega. Pooltevahelises pandisuhtes oli kostjal õigus rahuldada oma nõue TsK §-s 204 lg 1 sätestatud korras ja saada rahuldust panditud asja müügist saadavast rahast, mitte aga panditud vara omandamisega poolte kokkuleppel. Poolte kokkuleppe panditud asja omandamiseks pandipidaja poolt pandiga tagatud nõude rahuldamiseks on kehtetu ka AÕS § 292 lg 3 järgi. Väär on kassaatori seisukoht, et ringkonnakohus rikkus TsKS §-i 318 lg 3, jättes protsessi kaasamata AS-i Comex võlausaldajad pankrotimenetluses: Tartu Kommertspanga likvideerimiskomisjoni ja Hansapanga, kellele samuti oli vaidlusalune sõiduauto panditud. Tulenevalt pankrotiseaduse §-st 31 lg 1 ja 4 kaitses võlausaldajate huve ja esindas neid vara tagasinõudmise protsessis haldur. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. septembri 1995. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada pankrotihaldurile 12. oktoobril 1995. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja H. Jõks Liikmed L. Laarmaa, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.