Eesti Vabariigi nimel Tartus, 13. detsembril 1995. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja L. Laarmaa, liikmed P. Vaher ja J. Rätsep, kostja V. Pütsepa osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 4. detsembril 1995. a. hagejate Alfred Kaimeri, Osvald-Ferdinand Kaimeri, Ksenja Perensi ja Rena Paliukiene esindaja Mihkel Tuusi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 1995. a. määruse menetluse lõpetamiseks A. Kaimeri, O.-F. Kaimeri, K. Perensi ja R. Paliukiene hagis V. Pütsepa vastu maakasutuse vaidluses. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Saare maakonnakomisjoni 26. novembri 1993. a. otsusega nr. 15/102 tunnistati Salme valla Hindu küla Mõisa talu nr. 12 maa suhtes maareformi õigustatud subjektideks Alfred Kaimer ja Osvald-Ferdinand Kaimer. Sama komisjoni 29. oktoobri 1993. a. otsusega nr. 14/66 tunnistati Salme valla Vintri küla Nikarniidi talu nr. 253 maa suhtes maareformi õigustatud subjektideks Helene-Hildegard Mägi, Salme-Marie Kadarik ja Leonhard Vann. S.-M. Kadarik ja L. Vann loovutasid maa tagastamise nõudeõiguse S.-M. Kadariku pojatütrele Rena Paliukienele. Sama komisjoni 31. oktoobri 1994. a. otsusega nr. 9/124 tunnistati Salme valla Vintri küla Alliste talu nr. 277 maa suhtes maareformi õigustatud subjektideks Ksenia Perens ja Konstantin Perens.
tsiviilnõuet esitamata õigusliku hinnangu andmist teatud asjaoludele. Kassatsioonkaebuses palus hagejate esindaja ringkonnakohtu määruse tühistada põhjusel, et kohus ei ole arvestanud TsKS § 1 sätteid ja on jätnud tähelepanuta, et TsKS § 1 lg 4 kohaselt lahendab kohus ka teisi seadusega kohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamiseks antud asju. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. märtsi 1995. a. otsusega tühistati apellatsioonikohtu määrus põhjusel, et haginõude puudumine on hagiavalduse sisunõuete eiramine TsKS § 146 järgi, mis aga ei ole aluseks otsustusele, kas asi kuulub kohtu pädevusse või mitte. Kohus pidanuks välja selgitama, millised õigused hagejatel kui omandireformi õigustatud subjektidel tekkisid või ei olnud neid veel tekkinudki. Sellest tulenevalt pidanuks kohus andma hagejate õigusele või selle puudumisele õigusliku hinnangu, mis on sisuline lahend, mida saab teha kohtuotsusega, jättes hagi rahuldamata või rahuldades selle. Asja uuel läbivaatamisel apellatsiooniastmes Tallinna Ringkonnakohus 6. juuni 1995. a. määrusega tühistas Saare Maakohtu otsuse ja lõpetas asjas menetluse TsKS § 218 p. 1 alusel. Ringkonnakohtu määruse motiivide kohaselt lahendavad maa- ja linnakohtud tsiviilasju. Tsiviilasjadena mõistetakse aga tsiviil-, perekonna- ja tööõigussuhetest tekkinud vaidlusi (TsKS § 1 lg 1 ja 2). Kohus lahendab ka teisi seadusega kohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamiseks antud asju (TsKS § 1 lg 4). Hagejad ei ole esitanud ühtegi tsiviil-, perekonna- või tööõigussuhetest tekkinud nõuet ning nad pole esitanud ka muud nõuet, mille lahendamine tsiviilkohtumenetluse korras oleks seadusega antud kohtu pädevusse. Kassatsioonkaebuses palus hagejate esindaja ringkonnakohtu määruse tühistada. Seaduse kohaselt tekivad õigussuhted sündmustest, tehingutest, õigustoimingutest ja õigusvastastest tegudest. Maakasutusõigus tekkis õigustoimingust. 1989. a. kehtinud korra kohaselt tekkis tähtajatu maakasutusõigus maakasutusõiguse riikliku akti väljaandmisest ja sellele eelnes maa looduse eraldamine. Kui õigussuhte tekkimiseks vajalikku toimingut ei ole tehtud, siis õigussuhet ei eksisteeri. V. Pütsepale maa eraldamise otsuse vaidlustamata jätmine ei tähenda, et hagejad pole üldse kostja maakasutusõigust vaidlustanud. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 18 lg 2 kohaselt võib kohtus vaidlustada maa eraldamise õigsust õigusaktide sätete rikkumise või ebaõige tõlgendamise tõttu. Ekslikult eksisteerivaks peetavaks, kuid tegelikult mitteeksisteerivat õigussuhet on võimalik vaidlustada nõudega tunnistada see mitteeksisteerivaks. Ringkonnakohtu seisukoht, et kuivõrd hagejad ei ole kostja maaeraldamise õigsust vaidlustanud, ei ole nad tsiviilõiguslikku nõuet esitanud, ei tugine seadusele. Hagejad on õigustatud kostja maakasutusõigust vaidlustama ning AÕS rakendamise seaduse § 18 lg 2 kohaselt kuulub vaidlus lahendamisele tsiviilkohtumenetluse korras. Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme, lõpetatades asjas menetluse TsKS § 218 p. 1 alusel ning ei järginud Riigikohtu seisukohta seaduse tõlgendamisel. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis Saare Maa-ameti juhataja, et kaebus on põhjendatud. V. Pütsep palus kirjalikus vastuses määrus jätta muutmata. Hagejatel puudus õiguslik alus kostja vastu hagi esitamiseks. AÕS rakendamise seaduse § 18 lg 2 kasutamine õigusliku alusena vaidluses kostjaga eeldab kostja kui isiku poolt selles lauses nimetatud õigusaktide sätete rikkumist või ebaõiget
tõlgendamist. Hagejad pole kostja vastu tsiviilõiguslikku nõuet esitanud. Hagis on taotletud hinnangu andmist, mis ei kuulu aga kohtu pädevusse. Kohus on üldmõiste. Millises kohtus vaidlus lahendatakse, sõltub õigusrikkumise iseloomust. Kolleegiumi istungil palus V. Pütsep jätta ringkonnakohtu määruse muutmata. Kolleegium leidis, et määrus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 2 alusel protsessiõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et hagejad taotlevad kohtus teatud asjaoludele õigusliku hinnangu andmist, ilma et nad oleksid esitanud sellest tulenevat kohtu pädevusse kuuluvat nõuet. Samas on ringkonnakohus leidnud, et hagejad küll sõnastasid nõude vastavuses TsKS § 146 lg 2 p. 4 sätestatule, kuid see pole nõue, mis kuuluks tsiviilkohtumenetluses läbivaatamisele. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hagejate poolt on nõue esitatud. Vaidlus kuulub AÕS rakendamise seaduse § 18 lg 2 kohaselt lahendamisele kohtus kui samas sättes loetletud õigusaktide ebaõige tõlgendamise tõttu maa eraldamise õigsus vaidlustatakse. Kuna selle nõudega pole hagejatel võimalik mujale pöörduda (TsKS § 218 p. 1, § 219), tulnuks ringkonnakohtul asi lahendada sisuliselt kohtuotsusega, sest TsKS § 1 lg 4 kohaselt lahendab kohus ka teisi seadusega kohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamiseks antud asju. Apellatsioonikohus jättis välja selgitamata, millised õigused hagejatel kui omandireformi õigustatud subjektidel tekkisid või ei olnud neid veel tekkinud, ning jättis õigusliku hinnangu andmata hagejate õigusele või selle puudumisele. Kui kohus tuvastab, et hagejatel õigusi pole tekkinud või neid pole veel rikutud, siis tuleb hagi jätta rahuldamata. Kohus, lahendades asja, jättis tähelepanuta Riigikohtu otsuse seisukohad. TsKS § 349 lg 1 kohaselt on kassatsioonikohtu seisukohad seaduse tõlgendamisel asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2 kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. juuni 1995. a. määrus ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Mihkel Tuusile kautsjon 200 (kakssada) krooni, mis on tasutud 10. juulil 1995. a. Eesistuja L. Laarmaa Liikmed P. Vaher, J. Rätsep
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.