Eesti Vabariigi nimel Tartus, 26. oktoobril 1995. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja J. Luik, Välisministeeriumi esindaja vandeadvokaat U. Lõhmuse osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil
hinnangut ning on seega jätnud kaebuse sisuliselt läbi vaatamata. TsKS §-s 313 kohaselt peab apellatsioonikohtu otsus vastama TsKS § 232 nõuetele ning sellest järeldub, et kuigi ringkonnakohus ei pea kordama esimese astme kohtu põhjendusi, peab ta siiski põhjendama, miks apellandi väited ei ole asjakohased, sest just nende väidete kontrollimine on apellatsioonikohtus arutluse objektiks. Kassaator leiab, et kohus on kohaldanud seadust ebaõigesti, sest töötajale tema nõusolekul puhkuse ajal tööülesande andnud tööandjal on õigus eeldada, et töötaja ülesande täidab. Kohus teeb järeldusi, millel puudub tõenduslik alus, sest tunnistajate A. Unga ja K. Masingu ütlustest linnakohtus selgub vaid, et hageja tööga protokolliosakonnas ei oldud rahul ning kaaluti tema ümberpaigutamist teisele ametikohale, kuid keegi ei vabastanud teda tööülesannete täitmisest kuni otsuse langetamiseni. Distsiplinaarkaristuse - töölepingu lõpetamise kohta dokumendi vormistamata jätmine ei ole nii oluline seaduse rikkumine, et annaks aluse töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisele. Vastustaja ei ole kaebuse suhtes oma seisukohta esitanud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alus puudub. TLS § 106 kohaselt peab tööandja distsiplinaarkaristuse määramisel järgima seadusega kehtestatud korda. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 11 kohustab tööandjat distsiplinaarkaristuse määramise vormistama. Distsiplinaarkaristuse kohta dokumendi koostamata jätmine, milles on fikseeritud süüteo kirjeldus ja selle toimepanemise aeg, on töölepingu lõpetamise korra oluline rikkumine ja toob kaasa töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise TLS §-st 117 tulenevate tagajärgedega. Vastavalt TsKS §-le 232 lg. 4 tuleb otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab. Leides, et hageja töölt puudumist 13.-14. juulil 1994. a. on põhjendamatu käsitleda tööluusina, pidi kohus otsuses märkima, millised mõjuvad põhjused hagejal töölt puudumiseks olid. Kohus seda sõnaselgelt teinud ei ole, piirdudes puudumist tinginud asjaolude kirjeldamisega. Eksitav on kohtu seisukoht, et töötaja puhkusel viibimise ajal talle tööülesannete andmine ei ole millegagi põhjendatud, kuna seaduse kohaselt on tööleping puhkuse ajaks peatunud. Puhkuseseaduse §-st 22 tulenevalt võib tööandja puhkuse ajal anda ülesandeid töötajale tema nõusolekul. Saadud ülesannete täitmata jätmine on sel juhul töökohustuste rikkumine. Need asjaolud ei ole aga aluseks sisuliselt õige kohtuotsuse tühistamisele. Hageja tööle ennistamisel kohaldas kohus põhjendatult TLS § 117 sätteid. Kui töölepingu lõpetamine ei ole ebaseaduslik on kohtul TLS § 144 alusel õigus hinnata töötaja süüteo asjaolusid ja töölepingu lõpetamise otstarbekust ning töötaja tööle ennistada. Seega ei ole TLS §-d 117 ja 144 samaaegselt kohaldatavad. Juhindudes TsKS §-st 346 p.1 kolleegium
o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu 11. mai 1995. a. otsus jätta muutmata ja kaebus rahuldamata.
Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks , J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.