Eesti Vabariigi nimel Tartus, 14.detsembril 1995. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, L. Laarmaa, J. Luik ja T. Vernik, hageja A. Hango ja kostja esindaja vandeadvokaat K. Kuusmaa osavõtul vaatas avalikul kohtuistungil 4. detsembril 1995. a. läbi Kaie Nehringu kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 22. juuni 1995. a. otsuse Arry Hango hagis K. Nehringu vastu vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest, kõrvalhoone ait-kuivati vabastamiseks ja kaevu ning keldri ebaseaduslikuks ehitiseks tunnistamiseks; A. Hango hagis K. Nehringu, S. Nehringu ja E. Naela elamust väljatõstmiseks ilma teist eluruumi vastu andmata ning K. Nehringu vastuhagis A. Hango vastu 92 104 krooni nõudes. Tartu Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et A. Hango isale J. Hangole kuulus Tartumaal, Kuuste vallas talu "Kangro nr. 38". A. Hango isa suri 1941. a. märtsis. Ema oli sunnitud talu repressiooniohu tõttu maha jätma. A. Hango ema suri 1965. a. detsembris. 19. detsembril 1979. a. tunnistati talu peremehetuks varaks ja anti Haaslava Küla RSN TK otsusega K. Nehringule tasuta omandiks. Tartu Maavalitsus tunnistas 18. märtsi 1992. a. määrusega nr. 52 selle otsuse kehtetuks. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu maakonna komisjoni 9. septembri 1993. a. tunnistati A. Hango talu "Kangro nr. 38" osas omandireformi õigustatud subjektiks. Haaslava Vallavalitsuse 20. septembri 1993. a. korraldusega nr. 158 tagastati A. Hangole "Kangro nr. 38" talu endisel individualiseeritud kujul säilinud hooned: elamu, ait-kuivati, kelder ja kaev. K. Nehring keeldus ülalnimetatud vara A. Hangole üle andmast põhjendusega, et kelder ja kaev on täielikult uuesti ehitatud ja teised hooned on osaliselt tema kulul ümber ehitatud ning ta soovib tehtud kulutuste eest hüvitust . Hageja nõudis elamu väljanõudmist võõrast ebaseaduslikust valdusest, aida vabastamist, kaevu ja keldri ebaseaduslikeks ehitisteks tunnistamist ning K. Nehringu, S. Nehringu ning E. Naela elamust väljatõstmist ilma teist eluruumi vastu andmata. Vastuhagis, palus kostja A. Hangolt välja mõista elumaja ja aida parandamise, keldri, kaevu ja tee ehitamise ja aia rajamise eest 92 104 krooni . Tartu Maakohtu 26. jaanuari 1995. a. otsusega nõuti kostjalt välja säilinud elumaja. Hagi ait-kuivati vabastamiseks, keldri ja puurkaevu ebaseaduslikeks ehitisteks tunnistamiseks ja kostjate väljatõstmiseks elumajast jäeti rahuldamata. Kohus rahuldas osaliselt vastuhagi ning mõistis A. Hangolt K. Nehringu kasuks välja elumaja parendamise, keldri ja puurkaevu ehitamise ning aia rajamise kompenseerimiseks 58 953 krooni. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse :1) osas millega jäeti rahuldamata hagi keldri ja kaevu ebaseaduslikeks ehitisteks tunnistamiseks. Sellekohane kirjalik taotlus tagastati hagejale läbivaatamatult, kuna ta polnud esitanud oma nõuet hagiavaldusena TsKS §-des 146 ja 147 nõutud
vormis ega tasunud riigilõivu; 2) osas, millega rahuldati kostja vastuhagi. Apellatsioonikohus leidis, et maakohus on vääralt lugenud kostja omandireformi õigustatud subjektis ja kohaldanud omandireformi aluste seaduse (ORAS) §-i 12 lg. 2. Samuti on maakohus vääralt kohaldanud Põhiseaduse §-i 32, kuna õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine hagejale kujutab endast omandiõiguse taastamist, mitte kostjale kuuluva vara võõrandamist. Maakohus on vääralt kohaldanud ka TsK §-i 477 sätteid. Hageja ei saanud vara ebaseaduslikult vaid ORAS-s sätestatud alustel ja korras. Haaslava Vallavalitsuse korraldust vara tagastamise kohta seaduses sätestatud korras vaidlustatud ei ole. Kuna vastuhagi jäeti rahuldamata ja hageja oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud, nõudis ringkonnakohus TsKS §-i 61 lg. 2 alusel kostjalt riigituludesse riigilõivu 2468 krooni ja 60 senti. Kassatsioonkaebuses palub kostja teha asjas uus otsus ja rahuldada tema vastuhagi summas 58935 krooni järgmistel põhjustel: kostja poolt on tõstetud hoonete väärtust, ehitatud kelder ja kaev ning rajatud viljapuuaed pärast vara õigusvastast võõrandamist. Omandireformi käigus kuulub tagastamisele õigusvastaselt võõrandatud vara. Ringkonnakohtu otsusega on kostja vara antud hagejale selle eest hüvitust maksmata. See on vastuolus põhiseaduse §-ga 32. Kui vara tagastamine hagejale toimus ORAS-e alusel, siis on see seadus vastuolus põhiseaduse §-ga 32 ja TsKS §-i 9 lg. 2 kohaselt ei kuulu kohaldamisele. Ringkonnakohtu otsus on vastuolus ORASe §-ga 2 lg. 2, mille kohaselt vara tagastamine ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Ringkonnakohtu otsuse tagajärjel hageja rikastub aluseta kostja vara arvel .Seda ei luba TsK § 477. Samuti palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse temalt riigilõivu sissenõudmise osas. Kostjalt riigilõivu sissenõudmine on vastuolus riigilõivuseaduse §-ga 4 lg. 1 p. 8. Vastustaja peab kassatsioonkaebust põhjendamatuks ja palub ringkonnakohtu otsuse muutmata jätta. Vastuse kohaselt puuduvad kostjal keldri ja puurkaevu osas omandiõigust tõendavad dokumendid ning teda ei saa lugeda keldri ja kaevu omanikuks, keda kaitseks põhiseaduse § 32. Hageja pole kunagi nõudnud keldri omandamist vaid nõudis selle kui ebaseadusliku ehitise likvideerimist. Vara on hagejale tagastatud ORAS-e alusel. Kuna kostja sai taluhooned oma valdusse praeguseks tühistatud ebaseadusliku otsuse alusel, siis TsK § 477 lg. 5 alusel oleks hagejal õigus nõuda tulude tagastamist või hüvitamist. Kuna K. Nehringu valdus on ORAS § 12 lg. 3 p. 3 kohaselt tunnistatud Tartu Maakohtu poolt pahauskseks , siis ei ole tal õigust saada hüvitust ka AÕS § 139 järgi.
ORAS-e § 13 lg. 5, mille kohaselt tagastatava vara väärtuse suurenemise kompenseeris väärtuste vahe ulatuses isik, kellele vara tagastati, tunnistati kehtetuks Riigikogu poolt 2. juunil 1993. a. ning see muudatus jõustus 21. juunil 1993. a. 19. mail 1993. a. Riigikogu poolt vastu võetud ja jõustunud õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seaduse § 10 lg. 2 kohaselt ei kompenseerita tagastatava vara väärtuse vähenemist ega suurenemist. Haaslava Vallavalitsuse 20. septembri 1993. a. korraldusega on hagejale tagastatud õigusvastaselt võõrandatud endisel individualiseeritaval kujul säilinud ehitised: elamu, ait-kuivati, kelder ja kaev. See korraldus on antud tulenevalt ORAS-stning selles ettenähtud korras ning teda pole tunnistatud seadusevastaseks. Seega ei saa vastuhagi kassatsioonkaebuses vaidlustatud ulatuses rahuldada TsK § 477 lg. 1 alusel, kuna endisel individualiseeritaval kujul säilinud vara tagastati hagejale seaduslikul alusel. Nimetatud korraldusega on tagastatud ainult endisel individualiseeritaval kujul säilinud ehitised. Kostja poolt ehitatud kelder ja puurkaev asuvad hagejale tagastatud ja temale kinnistatud maal. Nende ehitiste saatust omandi ja maareformi perioodil ning hüvitamist reguleerivad asjaõiguse seaduse rakendamise seadus ning sellest tulenevalt AÕS. Osundatud seadused ei välista kostjale tema poolt tehtud kulutuste hüvitamist .Eeltoodud alustel ei ole vastuhagi esitatud. Seega ei ole ringkonnakohtu otsus vastuolus ORAS-e §-ga 2 lg. 2, mille kohaselt vara tagastamine ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut . Asjakohane pole kassaatori väide, et ringkonnakohtu otsus ei järgi põhiseaduse §-i 32, mille kohaselt omaniku nõusolekuta võib omandit võõrandada ainult õiglase ja kohese hüvituse eest. Haaslava Küla RSN TK 1979.a. ebaseaduslik otsus, millega tunnistati kostja omandiõigust taluhoonetele (elumajaveranda,ait-laut ja saun) , on tunnistatud kehtetuks Tartu Maavalitsuse 19. märtsi 1992. a. määrusega. Seega pole elumaja olnud kostja omandis ei enne ega pärast põhiseaduse jõustumist. Kostja kasutas elumaja parendamiseks oma ehitusmaterjali, kuid ehitustööde käigus muutus see ehitise oluliseks osaks, mis ei saa olla elumajast erinevas omandis. Põhjendamatu on kassaatori viide põhiseaduse §-le 32 ka viljapuude osas. Hagejale on tagastatud maa, millel viljapuud asuvad. Maa omanik on hageja . AÕS § 16 lg.1 kohaselt on kasvavad viljapuud maatüki oluliseks osaks ja § -st 15 lg.2 tulenevalt ei saa viljapuud ja maatükk olla erinevate isikute omandis. Alusetu on hageja väide, et kuna kostja valdus on ORAS § 13lg. 3 p3 alusel tunnistatud Tartu Maakohtu poolt pahauskseks, siis ei ole tal AÕS §-st 139 lg. 3 tulenevalt õigus nõuda hüvitust. ORAS-e §-s 12 lg. 3 p. 3 toodud heausksest omandamist välistavad asjaolud ei ole iseenesest samastatavad pahausksusega AÕS §-s 139. Ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele osas, millega kostjalt nõuti TsKS § 61 lg.2 alusel riigituludesse riigilõiv. Riigilõivuseaduse § 4 lg.1 p.8 kohaselt on riigilõivu maksmisest vabastatud pooled (massi) repressioonidega seoses äravõetud või mahajäetud vara tagastamise ja kahju hüvitamise vaidlustes. Kuna kostja nõue tulenes vahetult hagejale seoses repressioonidega äravõetud vara tagastamisest, siis tuleb ta eeltoodud sätte alusel lugeda riigilõivu maksmisest vabastatuks.
Juhindudes TsKS §-st 346 p.4 kolleegium otsustas: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22.juuni 1995.a. otsus tühistada osas, millega Kaie Nehringult nõuti riigituludesse riigilõivu 2468 (kaks tuhat nelisada kuuskümmend kaheksa)krooni 60 senti. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22.juuni 1995.a. otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada K.Nehringule 20. Juulil 1995.a. tasutud kautsjon 589 (viissada kaheksakümmend üheksa) krooni 50 senti.
Eesistuja J. Odar, Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa, J. Luik ja T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.