Eesti Vabariigi nimel Tartus, 12. oktoobril 1995. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja P. Vaher, hageja esindaja vandeadvokaat J. Alandi ja kostja E. Kuusiku osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 2. oktoobril 1995. a. Ado Jürgensoni kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 4. aprilli 1995. a. otsuse A. Jürgensoni hagis Elfriede Kuusiku vastu vara tagasinõudmiseks. Jõgeva Maakohus rahuldas 23. augusti 1994. a. otsusega A. Jürgensoni hagi ning tunnistas tema omandiõigust Jõgeva maakonnas Saare vallas asuva "Saarepera A-48" talu kõrvalhoonetele: 1) küünsaun-küünile; 2) ait-kuivati-küünile; 3) sigala-laut-küünile ja 4) vanale kaevule. Kohus leidis, et ei elamu ostu-müügi lepingu sõlmimise hetkel 19. aprillil 1976. a. ega ka kohtuotsuse tegemise ajal ei olnud kõrvalhooned ühegi füüsilise isiku omandis. Samuti ei ole fikseeritud ühegi füüsilise isiku omandiõigust nimetatud talu küün-saun-küünile, sigala-laut-küünile, ait-kuivati-küünile ega kaevule. Ostes maa-alal, mis polnud E. Kuusikule eraldatud, küttepuude hinnaga ja küttepuudena kaks kõrvalhoonet, ei tekkinud E. Kuusikul omandiõigust neile hoonetele. Ükski teine füüsiline ega juriidiline isik ei ole omandiõigust "Saarepera A-48" talu hoonetele taotlenud. Puuduvad ka muud alused, mis välistaksid vara tagastamise õigustatud subjektile. Tartu Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja uue otsusega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus tuvastas, et E. Kuusik ostis 24. mail 1976. a. "Lembitu" kolhoosilt Saarepera talu kõrvalhooned ning sel ajal kehtinud seadused ei nõudnud kõrvalhoonete ostu-müügi lepingu notariaalset tõestamist. TsK § 138 kohaselt tekkis vara omandajal omandiõigus vara üleandmise momendist. Kostja on tõendanud omandiõigust vaidlusalustele kõrvalhoonetele, v. a. sigala-laut. Selle kuulumist endale pole kostja ka väitnud. Kõrvalhoonetele omandiõiguse mitteregistreerimine ning nende asumine maa-alal, mis ei olnud eraldatud E. Kuusikule, ei välista hoonetele omandiõiguse tekkimist 1976. a. ostu-müügi lepingu alusel. Kostja pahausksust vaidlusaluse vara omandamisel ei ole tõendatud. Samuti leidis ringkonnakohus kõrvalhoonete hindamisakti ja asjas olevate fotode alusel, et sigala-lauta ei ole endisel individualiseeritaval kujul olemas, ait-küünist on osaliselt olemas vundament ja säilinud on aida osa, kuur-saun-kuur on säilinud. Seega ORAS § 12 lg. 3 alusel ei kuulu kõrvalhooned tagastamisele. Kassatsioonkaebuses palub A. Jürgenson tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. aprilli 1995. a. otsuse ja lõpetada asjas menetlus TsKS § 218 p. 4 alusel seoses 5. detsembril 1991. a. esitatud hagist loobumisega. Kaebuse väidete kohaselt esitas A. Jürgenson hagi Saarepera talu elumaja nõudes. Kõrvalhoonete kohta, mis asuvad hagejale väljamõõdetud maal, ta nõuetekohast hagi esitanud ei ole. Kohus asus arutama kõrvalhoonete kuuluvuse küsimust, milles nõuet ei olnud esitanud ei hageja ega kostja. Seaduses on sätestatud, et kohus ei tohi omal algatusel ületada poolte
nõuete piire. Kostjale mitte-eraldatud maal kahe kõrvalhoone ostmisega 20 rubla eest ilma ostumüügi lepingut notariaalselt tõestamata ei tekkinud kostjal neile hoonetele omandiõigust. Arusaamatu on ringkonnakohtu seisukoht lauda kuuluvuse osas. Leitakse, et kostja lauta ei soovi ja jäetakse see tagastamata, kuna pole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Ringkonnakohus samastab hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise hoonete kulumiga, kuigi need on erinevad asjaolud. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsKS §-i 347 p. 1 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu. Sigala-lauda osas hagi rahuldamata jätmist on ringkonnakohus motiveerinud sellega, et seda pole endisel individualiseeritaval kujul olemas ja hagi ei saa rahuldada reaalselt mitteolemasolevate hoonete osas. Õigusliku alusena on viidatud ORAS §-le 12 lg. 3 p. 2. Osundatud säte viitab sama paragrahvi lõikele 8. Viimane seab vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise sõltuvusse ümberehituste või põhikonstruktsioonide asendamise mahust, mitte aga kulumist. Seega on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud ORAS §-i 12 lg. 8 p. 1 ja 2. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et sigala-lauta omandireformi objektina olemas pole. Maakohus tagastas sigala-laut-küüni ühe katuse all, ringkonnakohus on motiveerinud ainult sigala-lauda mittetagastamist. Ringkonnakohus pole tuvastanud, millised konkreetsed kõrvalhooned kostja ostis ja milliseid kõrvalhooneid enam olemas ei ole. Hageja väide, et ta on 5. detsembril 1991. a. esitatud nõudest elumaja osas loobunud ja seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada, on väär. Hageja nõue elumaja osas jäeti rahuldamata Jõgeva Maakohtu 6. jaanuari 1992. a. otsusega. See otsus jõustus Eesti Vabariigi Ülemkohtu tsiviilasjade kohtukolleegiumi 18. veebruari 1992. a. määrusega. Elumaja osas ei ole eelnimetatud kohtulahendeid tühistatud ka hiljem. Kuna elumaja osas on jõustunud kohtuotsus, siis ei olnud hagejal sellest nõudest enam võimalik loobuda. Ringkonnakohus pole ka arutanud ja teinud otsust elumaja nõude osas. Alusetu on kassaatori väide, et kõrvalhoonete ostmise ajal kehtinud TsK § 244 nõudis kõrvalhoonete ostu-müügi lepingu notariaalset tõestamist. Samuti ei olenenud 1976. a. omandaja heausksus TsK § 156 kohaselt sellest, kas ja kui palju ta omandatu eest tasus. Selle paragrahvi kohaselt oli heauskne omandaja isik, kes ei teadnud ega pidanudki teadma, et võõrandajal ei olnud õigust vara võõrandada. ORAS § 12 lg. 3 p. 3 kohaselt ei saa heauskseks omandajaks olla isik, kes on õigusvastaselt võõrandatud vara saanud riigiorgani otsusega tasuta omandiks. Kostja sai osa kõrvalhooneid tasu eest omandiks kolhoosilt. Ringkonnakohus on leidnud, et kogu asja arutamise käigus ei ole hageja kõrvalhoonete osas esitanud nõutekohaselt vormistatud hagiavaldust ja kohtuistungi protokolli kohaselt taotles algul lauda, sigala, keldri ning teiste fotodel nr. 2,3,4,5 fikseeritud kõrvalhoonete tagastamist ning poolte vaidluses taotles lugeda enda omandiks laut, sigala, kelder, küün, ait ja saun kahe küüniga. Eeltoodust ei selgu ringkonnakohtu seisukoht, kas hageja on üldse esitanud hagi, mis oli aluseks tsiviilasja läbivaatamisele asumisele (TsKS § 4) ja on aluseks asja menetlusse võtmisele (TsKS § 145). Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2 kolleegium
o t s u s t a s: Tartu Ringkonnakohtu 4. aprilli 1995. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kaebus rahuldada. Tagastada Ado Jürgensonile 26. mail 1995. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja H. Jõks Liikmed J. Luik, P. Vaher
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.