Eesti Vabariigi nimel Tartus, 12. oktoobril 1995. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 2. oktoobril 1995. a. Tallinna Autobussikoondise AS-i kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 1995. a. otsuse Sergei Kuznetsovi hagis Tallinna Autobussikoondise AS-i vastu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks. S. Kuznetsov sattus 25. novembril 1975. a. reisijana kostjale kuuluvas autobussis liiklusõnnetusse, mille tagajärjel sai ta üliraskeid kehavigastusi. Tallinna Oktoobri Rajooni Rahvakohtu 8. juuni 1976. a. otsusega mõisteti liiklusõnnetuse põhjustamise eest ENSV KrK § 204 lg. 3 järgi süüdi kolmas isik. Hageja on 20. juuni 1985. a. ATEK-i otsusega tunnistatud eluaegselt kõrvalist abi ja meditsiinilist erihooldust vajavaks I grupi invaliidiks. Tallinna Linnakohtu 3. augusti 1992. a. otsusega oli välja mõistetud hüvis alates 1. augustist 1992. a. igakuuliselt summas 592 krooni 50 senti eluaegselt või kuni seaduslikul alusel ümberarvestuseni. Kohtuotsusega välja mõistetud hüvisest on 277 krooni 50 senti arvestatud töövõime püsiva täieliku kaotuse katteks ja 315 krooni hooldamise vajalike lisakulutuste katteks. Hageja on kohtuotsusega määratud hüvise kätte saanud. S. Kuznetsov esitas Tallinna Linnakohtule 20. detsembril 1994. a. hagiavalduse ja 1995. a. veebruaris täiendava hagiavalduse, milles nõudis TsK §-de 458, 463, 466 alusel kostjalt välja mõista ühekordselt 15 916 krooni 55 senti ja alates 1. aprillist 1995. a. igakuuliselt 1 648 krooni 40 senti eluaegselt või kuni edasise ümberarvestuseni seaduslikul alusel. Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 1995.a. otsusega rahuldati S. Kuznetsovi hagi osaliselt. Tallinna Autobussikoondise (TAK) AS-lt mõisteti väja tervisekahjustusega tekitatud kahju katteks ühekordselt 11 997 krooni 95 senti ja alates 1. aprillist 1995. a. igakuuliselt 1 333 krooni ja 10 senti eluaegselt. Igakuuline hüvis kuulub korrigeerimisele kahe nädala jooksul pärast miinimumpalga muutumist. Hageja taotluse lisakulude hüvitamiseks Tallinna haiglate sanitaride keskmise töötasu alusel jättis kohus rahuldamata põhjendusel, et see nõue ei põhine seadusel. Seda ei näe ette EV Valitsuse 10. juuni 1992. a. määrus nr. 172 "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta" ja sellele lisatud kahju hüvitamise ajutine kord. Hageja apellatsioonkaebuse alusel muutis ringkonnakohus linnakohtu otsust. Ringkonnakohtu 7. juuni 1995. a. otsusega mõisteti TAK AS-lt välja S. Kuznetsovi kasuks tervisekahjustusega tekitatud kahju katteks ühekordselt 15 916 krooni 55 senti ja alates 1. aprillist 1995. a. igakuuliselt 1 648 krooni 40 senti. Igakuuline hüvis kuulub korrigeerimisele kahe nädala jooksul pärast miinimumpalga või sanitari töötasu muutumist. Ringkonnakohtu otsuse motiivide kohaselt kuulub vastavalt valitsuse 10. juuni 1992. a. määrusele nr.
172, mis on rakendatav ka liiklusõnnetuses saadud vigastuste korral, indekseerimisele keskmine kuusissetulek. Meditsiinilise erihoolduse eest sissenõutud sanitari töötasu indekseerimisele ei kuulu. Indekseerides hagejale varem kindlaksmääratud kaotatud töötasu 277 krooni 50 senti kuus, on see 1. oktoobrist 1992. a. kuni 1. septembrini 1994. a. 416 krooni 25 senti ja seejärel kuni 1. aprillini 1995. a. 624 krooni 40 senti kuus. Kokku pidi hageja saama kaotatud töötasu arvel 13 944 krooni 55 senti. Sanitari keskmine kuupalk oli oktoobrist 1992. a. kuni veebruarini 1993. a. 405 krooni, seejärel kuni jaanuarini 1994. a. 530 krooni; seejärel kuni aprillini 1994. a. 705 krooni; seejärel kuni jaanuarini 1995. a. 790 krooni ja edaspidi 1024 krooni. Kokku pidi hageja saama 19 747 krooni. Väljamõistmisele kuulunuks 33 691 krooni 55 senti. Kätte on hageja saanud 17 775 krooni, saada on veel 15 916 krooni 55 senti. Alates 1. aprillist 1995. a. on hagejal õigus saada igakuuliselt 1 648 krooni 40 senti (624,40 + 1 024 ). Kassatsioonkaebuses palub TAK AS ringkonnakohtu otsuse tühistada väljamõistetud summa suuruse osas ning võtta aluseks linnakohtu otsus, mille järgi määrata kannatanule ühekordselt 1362 krooni 95 senti ja alates 1. aprillist 1995. a. igakuuliselt 718 krooni 10 senti. Kaebuse väidete kohaselt ei saa lisakulude hüvitamise aluseks võtta mõnede Tallinna haiglate sanitaride keskmist töötasu, sest seda ei näe ette ei seadus ega Valitsuse määrus nr. 172. Ka ei ole ringkonnakohus lahutanud hüvisest seoses töövigastusega väljamaksmisele kuuluvat pensioni. Hageja poolt invaliidsuspensioni mittetaotlemine ei saa olla aluseks TsK § 466 rakendamiseks ja hüvise suurendamiseks vabatahtlikult loobutud summa võrra. Vastuses kassatsioonkaebusele peab S. Kuznetsov ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. Vastustaja väitel on ringkonnakohus kompenseerimisele kuuluvate summade arvutamisel põhjendatult võtnud aluseks sanitari keskmise palga Tallinnas. Pensioni taotlemist peab vastustaja oma õiguseks ning leiab, et kassaator ei ole seoses pensioni varasema mittetaotlemisega kahju kandnud, sest TsK § 467 kohaselt kuuluks see lõpptulemusena ikka temalt väljamõistmisele. Kolleegium leiab, et TsKS § 347 lg. 1 alusel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus asus õigesti seisukohale, et Valitsuse määruse nr. 172 kohaselt kuulub indekseerimisele keskmine kuusissetulek. Meditsiinilise erihoolduse eest sissenõutud sanitari töötasu indekseerimisele ei kuulu, vaid määratakse vastavalt sanitari töötasule vastaval perioodil. Kassaatori väide, et lisakulude hüvitamise aluseks ei saa võtta mõnede Tallinna haiglate sanitaride töötasu, kuna seda ei näe ette ei seadus ega Valitsuse määrus nr. 172, ei ole asjakohane. Vabariigi Valituse 10. juuni 1992. a. määruse nr. 172 "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta" p. 8 kohaselt kompenseeritakse kannatanule tervisekahjustusest tingitud lisakulutused organisatsiooni poolt, kui nende lisakulutuste vajadus on kinnitatud VEK-i või kohtumeditsiini ekspertiisikomisjoni arvamusega, kusjuures I grupi invaliid ei vaja arvamust hooldamise vajalikkuse kohta, välja arvatud juhul, kui vajatakse meditsiinilist erihooldust. Nende kulutuste suurus määratakse kindlaks olenevalt vajatava hoolduse laadist ning need ei tohi
spetsiaalset meditsiinilist hooldust vajaval invaliidil ületada meditsiiniasutuse sanitari ühe kuu ametipalka, teiste kannatanute osas aga 60 % sellest palgast. Tulenevalt TsKS §-st 301 peab ringkonnakohus kontrollima esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust ka kaebusele esitatud vastuväidete piires. Vastuses apellatsioonkaebusele teatas TAK AS oma mittenõustumisest pensioni, mida hagejal oli õigus saada, kuid mille määramist ta ei olnud taotlenud, hüvitusest mahaarvestamata jätmisega. Ringkonnakohtu otsuses on märgitud, et invaliidsuspensioni kannatanu ei saa. Otsusest aga ei selgu, mis asjaoludel invaliidsuspensioni kannatanule ei ole määratud. Kassatsioonkaebusele lisatud Tallinna Pensioniameti tõendi nr. 7282 19. juunist 1995. a. kohaselt esitas S. Kuznetsov avalduse pensioni saamiseks 15. juunil 1995. a. Alates 1. juulist 1995. a. määrati talle I invaliidsusgrupi alusel invaliidsuspension 615 krooni kuus. Varem ei olnud S. Kuznetsovile pensioni määratud tema taotluse puudumisel. TsK § 465 alusel peab vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitanud organisatsioon, kes ei ole kohustatud maksma kannatanu eest riikliku sotsiaalkindlustuse makseid, hüvitama kannatanule kahju §-des 448, 449 ja 458 sätete järgi osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tema tervise kahjustamist määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Kui riiklikule sotsiaalkindlustusele kuuluvale kodanikule ei ole seoses temale vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on kahju tekitanud organisatsioon vastavalt TsK §-le 466 kohustatud hüvitama kodaniku poolt kantud kahju täies ulatuses. Vastavalt ettevõtte, asutuse ja organisatsioonide töötajate tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra p.-le 7. 2 vähendatakse kannatanule kahju hüvitamise ulatust seoses töövigastusega väljamaksmisele kuuluva invaliidsuspensioni summa võrra. Osundatud sätetest tulenevalt ei või kohus otsustada hüvise suurust, kui puudub tõend määratud invaliidsuspensioni suuruse või pensioni määramisest keeldumise kohta. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2 kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. juuni 1995. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kaebus rahuldada. Tagastada Tallinna Autobussikoondise AS-le 21. juunil 1995. a. maksekorraldusega nr. 2142 tasutud kautjson 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Luik Liikmed H. Jõks, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.