Eesti Vabariigi nimel Tartus, 26. septembril 1995. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed J. Luik ja T. Vernik, hageja esindaja vandeadvokaat E. Lillsaare ja kostja AS VM esindaja vandeadvokaat N. Kõivu osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 18. septembril 1995. a. Aktsiaseltsi VM kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 8. mai 1995. a. otsuse Viiratsi
Valla
Viiratsi
Riigimajandi
põllumajandusreformi
komisjoni
hagis
Viiratsi
Riigimajandi ja AS-i VM vastu ostu-müügi lepingu maksumusega 10 911 krooni kehtetuks tunnistamiseks. Viljandi Maakohtule 7. juulil 1993. a. esitatud hagiavalduses palus Viiratsi Riigimajandi põllumajandusreformi komisjon tunnistada kehtetuks 10. juunil 1991. a. sõlmitud ostu-müügi leping, millega Viiratsi Riigimajand müüs AS-le VM kolmteist ratsahobust maksumusega 10 911 krooni. Hagi esitati TsK § 51 alusel, mille kohaselt seaduse nõuetele mittevastav tehing on kehtetu. Viljandi Maakohtu 18. novembri 1994. a. otsusega hagi rahuldati TsÜS § 66 lg. 2, 3 ja 5 alusel. Riigivara ostu-müügi leping tunnistati kehtetuks, AS-i VM kohustati Viiratsi Riigimajandile tagastama seitse ratsahobust ja hüvitama kuue ratsahobuse maksumus. Ringkonnakohtu otsusega täiendati maakohtu otsust ja mõisteti välja Viiratsi Riigimajandilt AS-i VM kasuks tehingu järgi saadud seitsme ratsahobuse maksumus 3499 krooni. Maakohtu otsuse motiivide kohaselt ei olnud Viiratsi Riigimajand õigustatud sõlmima ostu-müügi lepingut 10. juunil 1991. a., sest Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 17. juuli 1990. a. otsusega "Privatiseerimisprotsessi korraldamise esmajärgulistest abinõudest" peatati riigi omanduses olevate ettevõtete ja organisatsioonide varaga kõik tehingud kuni omandi privatiseerimist reguleerivate normatiivaktide vastuvõtmiseni. Ostja oli teadlik, et ratsahobused kuulusid põhikarja hulka. Ostumüügi tehinguga rikuti oluliselt seadust ja see toob kaasa tehingu kehtetuse (TsÜS § 66 lg. 2). Tühise tehingu järgi saadu peavad pooled tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas (TsÜS § 66 lg. 5). Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 12. märtsi 1992. a. otsuse p. 8 kohaselt on reformikomisjonil, mis moodustati põllumajandusreformi seaduse § 5 alusel, õigus läbi vaadata kõik tehingud, mis on tehtud riigi varaga pärast 17. juulit 1990. a. ning nõuda ebaseaduslike tehingute kehtetuks tunnistamist ja tekitatud kahjude hüvitamist vastavalt EV Ülemnõukogu 20. juuni 1990. a. otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamsie kohta" p.-le 9. Ringkonnakohtu otsuse motiivide kohaselt on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning seal toodud motiive ei ole vajadust korrata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et TsÜS § 66 lg. 2 kohaselt on tehing tühine, kui ta on vastuolus seadusega tehingu tegemise ajal. Otsuse motiivide kohaselt rikuti seadust oluliselt, kui teostati tehing, mis oli seadusega keelatud. AS-i VM esindaja seletustega on tõendatud, et ostja teadis, et ostis põhikarja loomad. Kuna maakohus jättis kohaldamata kahepoolse restitutsiooni, siis tuleb otsust selles osas täiendada ja lisaks riigimajandile seitsme
hobuse tagastamisele tuleb riigimajandilt välja mõista AS-i VM kasuks nende hobuste müügihind 3499 krooni. Edasimüüdud kuue hobuse tagastamine riigimajandile on võimatu ja AS-il VM tuleb hüvitada nende maksumus. Kuna pooled ei ole taotlenud hobuste maksumuse määramist, siis ei ole kohtul alust seda ka teha. Kohus leidis, et poolte nõuded, mis puudutavad hobustele tehtud täiendavaid kulutusi ja põhjendamatu tulu saamist, ei kuulu antud hagi esemesse, sest hageja on nõudnud vaid tehingu kehtetuks tunnistamist ja kostja ei ole esitanud vastuhagi ning sellised nõuded väljuksid restitutsiooni mõttest. Kassatsioonkaebuses palub AS VM kohtulahendid tühistada materiaal- ja protsessiõigusnormide rikkumise tõttu. TsKS § 69 kohaselt saavad poolteks olla üksikisikud ja juriidilised isikud. Viiratsi Riigimajandi põllumajandusreformi komisjon ei ole kantud ettevõtteregistrisse ega oma juriidilise isiku tunnuseid. TsÜS § 37 lg. 1 kohaselt omandab juriidiline isik õigusvõime seaduses ettenähtud registrisse kandmisega. Seega antud hagis puudub hageja. Tartu Ringkonnakohtu seisukoht, et tehing on tühine, kui see on vastuolus seadusega tehingu teostamise momendil, ei vasta seaduse tekstile. TsÜS § 66 lg. 2 kohaselt on tühine seadusega vastuolus olev tehing. Ostu-müügi leping oli küll sõlmimise hetkel formaal-juriidiliselt vastuolus EV ÜN Presiidiumi 17.07.1990. a. otsusega, kuid nimetatud otsus on tühistatud. Seega peab tehing olema vastuolus tühistamise momendil kehtiva seadusega. Kohus on ebaõigesti AS-lt VM välja mõistnud edasimüüdud kuue hobuse maksumuse. Nende hobuste eest on AS VM Viiratsi Riigimajandile ostu-müügi lepingust tulenevalt juba üks kord tasunud. Teistkordne tasumine ei vasta TsÜS § 66 lg. 5 toodud kahepoolse restitutsiooni mõttele. Seitsme hobuse tagasimõistmisel riigimajandile ei ole arvestatud asjaolu, et hobuste ülalpidamiseks on kostja poolt tehtud suuri kulutusi. Hobuste väärtus on vahepeal kasvanud, kuna hobused on saanud vastava väljaõppe ja omandanud ratsahobuste tunnused (tehingu teostamisel need tunnused puudusid). Kohus asus ebaõigesti seisukohale, et ostu-müügi lepinguga rikuti oluliselt seadust. Kohtuistungil ei leidnud tõendamist, et lepinguga oleks tekitatud kahju Viiratsi Riigimandile ja hiljem vastuvõetud seaduste järgi Viiratsi Riigimandilt tööosakut saama õigustatud subjektidele. Hoopis vastupidi, vähenes Viiratsi Riigimajandi kahjum hobuste ülalpidamise arvel. 17.07.1990. a. otsusega oli keelatud põhikarja loomade realiseerimine, aga AS-i VM esindaja ei teadnud, et ostu-müügi lepingu sõlmimise ajal olid hobused välja viimata põhikarjaloomade hulgast käibeloomade hulka. Seega on tegemist eksimusega ja tuleks juhinduda TsÜS § 71 lg. 5. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis põllumajandusreformi komisjon, et kohtuotsus on õige. Tartu Ringkonnakohtu 18. aprilli 1994. a. määrusega tunnistati põllumajandusreformi komisjoni õigust esineda hagejana ja seda määrust ei ole keegi vaidlustanud. Ringkonnakohtu seisukoht, et leping on tühine, kui see on vastuolus seadusega lepingu sõlmimise momendil, vastab TsÜS § 66 lg. 2 tekstile. Kuue hobuse tagastamine on võimatu ja see tuleb hüvitada rahas. Kostja ei esitanud hobuste ülalpidamiskulude hüvitamiseks vastuhagi ning kohtud ei saanudki seda arutada. Ostu-müügi
lepinguga rikuti omandireformi õigustatud subjektide huve ja see on oluline seaduserikkumine. Kostja esindaja V. Kudrjavtsev on esimese ja teise astme kohtus omaks võtnud, et ta teadis, et müüdavad hobused on põhikarja loomad. Kolleegiumi istungil jäid pooled oma seisukohtade juurde. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb osaliselt tühistada. Kassatsioonkaebuse väide, et põllumajandusreformi komisjon ei saa olla hagejaks, kuna tal puuduvad juriidilise isiku tunnused, ei ole õige ega ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. TsKS § 85 lg. 1 kohaselt võib seaduses või põhikirjas sätestatud juhtudel riigi või kohaliku omavalitsuse täitevvõimuorgan pöörduda kohtusse avaldusega teise isiku õiguste ja vabaduste kaitseks. Tartu Ringkonnakohtu 18. aprilli 1994. a. määrusega tunnistati põllumajandusreformi komisjoni õigust esineda hagejana ja seda määrust ei ole keegi vaidlustanud. Ringkonnakohus on oma otsuses viidanud maakohtu otsuse seaduslikkusele ja põhjendatusele, s.h. osas, millega leiti, et EV ÜN 12. märtsi 1992. a. otsuse p. 8 kohaselt on reformikomisjonil, mis on moodustatud põllumajandusreformi seaduse § 5 aluse, õigus läbi vaadata kõik riigi varaga pärast 1990. a. 17. juulit teostatud tehingud ning nõuda ebaseaduslike tehingute kehtetuks tunnistamist ja tekitatud kahjude hüvitamist vastavalt EV ÜN 20. juuni 1991. a. otsuse p.-le 9 omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta. Sellega on avaldunud riigi tahe anda reformikomisjonile volitused reformi läbiviimiseks seaduses sätestatud korras ning õiguse ja kohustuse sealjuures kaitsta riigi ja teiste isikute seaduslikke huve. Ringkonnakohtu 18. aprilli 1994. a. määruses märgitakse õigesti, et reformikomisjon omab juriidilise isiku tunnuseid (omab arvet, pitsatit, liikmeskonda, õigust teostada tehinguid). Seega on reformikomisjonil seadusejärgne õigus käesolevas vaidluses hagi esitada. Kassatsioonkaebuse väide, et tehingut saab kehtetuks tunnistada, kui ta on vastuolus tehingu tühistamise aja seadusega, mitte tema teostamise aja seadusega, ei vasta seaduse mõttele ega ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Maakohtu otsuses, millele viidati apellatsioonikohtu otsuses, märgitakse õigesti, et ostu-müügi lepingu sõlmimise ajal 10. juunil 1991. a. olid keelatud tehingud riigi omanduses oleva varaga. Seaduste hilisem muutmine (kui neil ei ole tagasiulatuvat jõudu) ei too iseenesest kaasa varasemate seadusevastaste tehingute seadustamist. Tehingu teostamise ajal kehtis ENSV tsiviilkoodeks, mille § 51 kohaselt oli seadusele mittevastav tehing kehtetu, sõltumata sellest, kas tegemist oli olulise või mitteolulise seaduserikkumisega. Tsiviilseadustiku üldosa seadus jõustus 1. septembril 1994. a. ning selle seaduse rakendussätete kohaselt ei oma TsÜS § 66 sätted tagasiulatuvat jõudu (TsÜS § 175), mistõttu ei ole kohtuotsuses asjakohane arutleda, kas tehinguga rikuti seadust oluliselt või mitte. Kassatsioonkaebuse samasisulised väited ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kassatsioonkaebuse väide, et seitsme hobuse tagasimõistmisel Viiratsi Riigimajandile ei arvestanud kohus AS-i VM kulutusi hobuste ülalpidamiseks, on tõsi, kuid ringkonnakohus märgib otsuses õigesti, et AS VM ei esitanud kohtule vastavat hagi lepinguväliste kulutuste hüvitamiseks ja ühtlasi märgitakse õigesti, et kostja nõuded väljuvad restitutsiooni piiridest ning kulutuste hüvitamist saab
lahendada vaid vastava hagi alusel. TsÜS § 66 lg. 5 kohaselt peavad pooled tagastama tühise tehingu järgi saadu, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. TsKS § 234 sätestab, et vara väljamõistmise otsuses märgib kohus ka vara maksumuse, mis tuleb kostjalt sisse nõuda juhul, kui väljamõistetud vara otsuse täitmisel olemas ei ole. Kohus on tuvastanud, et kuus hobust on maha müüdud ja neid pole võimalik Viiratsi Riigimajandile tagastada, mistõttu AS-lt VM mõisteti välja nende maksumus ilma seda rahaliselt väljendamata. Kohtuotsus ei vasta selles osas seaduse nõuetele (TsKS § 234) ega ole täidetav. Samuti ei ole kohus selles osas rakendanud restitutsiooni. Kohtuotsus tuleb selles osas tühistada. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-st 346 p. 2 kolleegium o t s u s t a s: Tühistada osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 8. mai 1995. a. otsus, millega jäeti muutmata Viljandi Maakohtu 18. novembri 1994. a. otsus osas, millega kohustati AS-i VM hüvitama Viiratsi Riigimajandile kuue ratsahobuse maksumus ning saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Muus osas jätta otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Aktsiaseltsile VM kautsjon 200 (kakssada) krooni, mis on tasutud Hoiupanka 7. juunil 1995. a. Eesistuja J. Odar Liikmed J. Luik, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.