lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/III-2/1-40/95

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 21.06.1995

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
III-2/1-40/95
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
21.06.1995
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1108
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

III-2/1-40/95

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Tartus, 21. juunil 1995. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik, Viljandimaa Metsaameti esindaja vandeadvokaat E. Lillsaare osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 12. juunil 1995. a. Viljandimaa Metsaameti kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 1995. a. otsuse Viljandimaa Metsaameti hagis Riikliku Aktsiaseltsi "Viljandi Metsakombinaat" vastu 2 503 289 krooni nõudmiseks.

14.septembril 1993. a. esitatud hagis palus Viljandimaa Metsaamet välja mõista Viljandi Metsakombinaadilt kännuraha võla ja viivise TsK §-de 242 ja 249 alusel, mis sätestavad ostu-müügi lepingu olemuse ja selle tasumisest keeldumise tagajärjed. 1992. a. müüdi kostjale raiefondi katteks peakasutuse korras metsa, mille eest tuli tasuda kännuraha 993 655 krooni, sellest jäi tasumata 765 408 krooni. Metsaoksjonil 3. septembril 1992. a. ostis kostja metsa, mille eest tuli tasuda kännuraha 1 106 382 krooni, sellest jäi tasumata 768 285 krooni. Pärast hagi esitamist tasus kostja 310 000 krooni kännuraha. Kohtuistungil taotles hageja kostjalt välja mõista kännuraha koos käibemaksuga 1 223 694 krooni ja viivist võlgnevuselt kuni 17. oktoobrini 1994. a. 1 826 929 krooni - kõik kokku 3 050 623 krooni. Viljandi Maakohtu 26. oktoobri 1994. a. otsusega mõisteti välja Viljandi Metsakombinaadilt 1 223 694 krooni kännuraha võlgnevust koos käibemaksuga TsK § 242alusel. Kohus leidis, et viivis väljamõistmisele ei kuulu, sest Vabariigi Valitsuse 23. aprilli 1993. a. korralduse nr. 195-K alusel väljaantud Rahandusministeeriumi 14. oktoobri 1993. a. määrusega nr. 152 peatati riiklike metsavarumisettevõtete 1992. a. eest tasuda oleva kännuraha võlgnevuselt viivise võtmine alates 1. maist 1993. a. Kuivõrd viivise nõue ei tulenenud pooltevahelisest lepingust, siis arvestades Rahandusministeeriumi määrust, ei kuulu viivise nõue rahuldamisele. Kohtuistungil ei ole hageja taotlenud kahju hüvitamist TsK § 249 alusel. Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 1995. a. otsusega muudeti maakohtu otsust ning Viljandi Metsakombinaadilt mõisteti täiendavalt välja viivis 63 388 krooni. Otsuse motiivide kohaselt tuleb viivis välja mõista vastavalt seadusele sõltumata sellest, et pooltevahelises lepingus ei ole viivise kohta konkreetset kokkulepet. Kostja võttis endale kohustuse tasuda metsa eest vastavalt kehtivale metsaseadusandlusele. Vastavalt Metsandusfondi tulude ajutisele juhendile tuleb viivist maksta 0,1% maksmisega viivitatud iga päeva eest. Käesolevas vaidluses ei olnud kohaldatav metsamajanduse sihtkapitali juhendkiri, sest see ei kehtinud lepingute sõlmimise ajal. Rahandusministeeriumi 14. oktoobri 1993. a. määrusega nr. 152 peatati viiviste võtmine alates 1. maist 1993. a. nii põhifondi hulka kuuluva kui ka oksjonilt ostetud metsamüügi tehingutelt. Kuni 1. maini 1993. a. kuulub viivis kännuraha mitteõigeaegse tasumise eest sissenõudmisele. 3. septembril 1992. a. oksjonil ostetud metsa kännuraha võlgnevuselt tuleb viivist maksta alates 14. märtsist 1993. a. (arvestades viivise
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel

aegumist 6 kuu jooksul; hagi esitati 14. septembril 1993. a.) kuni 1. maini 1993. a. 0,1% iga viivitatud päeva eest kokku 32 203 krooni. 1992. a. põhifondi raiete võlgnevuse eest tuleb viivist maksta alates 14. märtsist 1993. a. kuni 1. jaanuarini 1993. a. 31 184 krooni. Seega viivised kokku 63 388 krooni. Ringkonnakohus leidis, et viiviste osas tuleb kohaldada TsK §-s 82 ettenähtud hagi aegumise lühendatud tähtaega, s. o. kuus kuud. Hagi esitati 14. septembril 1993. a. ja seetõttu kuuluvad viivised väljamõistmisele alates 14. märtsist 1993. a. Hagi aegumise kohaldamist nõudis kostja apellatsioonikohtu istungil. Maakohtu istungil oli kostja aegumise nõudest loobunud ning seetõttu ei võtnud maakohus aegumise osas seisukohta. Maakohtu istungiprotokollist ei selgu, millises osas kostja hagi aegumisest loobus ning seetõttu tuleb viiviste osas kohaldada seadusest tulenevat hagi aegumise lühendatud tähtaega. Kassatsioonkaebuses palus Viljandimaa Metsaamet ringkonnakohtu otsust muuta ja Viljandi Metsakombinaadilt välja mõista täiendavalt 422 110 krooni viivist kännuraha mitteõigeaegse tasumise eest. Ringkonnakohus kohaldas valesti TsKS §-is 82 sätestatud hagi aegumise lühendatud tähtaega. Esimese astme kohtus oli kostja küll aegumise taotluse esitanud, kuid sellest siis loobunud. TsKS § 230 lg. 2 järgi ei kohalda kohus aegumist, kui pooled seda ei taotle. Kostja apellatsioonkaebust ei esitanud ega saanud seetõttu ringkonnakohtus taotleda hagi aegumist, sest kohus vaatab asja läbi apellatsioonkaebuse piirides. Apellatsioonikohus, kohaldades hagi aegumist, on ületanud TsKS § 301 lg. 1 määratud asja läbivaatamise piire. Kohus on ebaõigesti rakendanud Rahandusministeeriumi määrust 14. oktoobrist 1993. a. nr. 152 ning jätnud välja mõistmata kännuraha viivised 1993. a. eest. Määrus kehtis 1992. a. maksetähtaegade kohta. 3. septembril 1992. a. ostetud metsa eest 1992. a. tasumisele kuulunud summadelt tuleb viivist arvutada kuni 1. maini 1993. a. 173 885 krooni ning 1993. a. tasumisele kuulunud summadelt kuni

17.oktoobrini 1994. a. 311 613 krooni, s. o. kokku 485 498 krooni, millest ringkonnakohus on 63 388 krooni juba välja mõistnud. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis Viljandi Metsakombinaat, et viivise tasumist ostu-müügi lepingute sõlmimisel ei sätestatud ja seadusest madalamalseisvate aktidega ei saa kostjale panna kohustust viivise tasumiseks. Seetõttu ei kuulu kohaldamisele Metsandusfondi tulude ajutise juhendi punktis 4.13 sätestatu. Kolleegiumi istungil palus Viljandimaa Metsaameti esindaja kassatsioonkaebuse rahuldada. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära tõlgenduse tõttu. Ringkonnakohus on ekslikult asunud seisukohale, et kuna tehingud tehti 1992. a., siis vastavalt Rahandusministeeriumi määrusele peatus viivise võtmine alates 1. maist 1993. a. Rahandusministeeriumi 14. oktoobri 1993. a. määrusega nr. 152 peatati riiklikelt metsavarumisettevõtetelt 1992. a. eest tasuda oleva kännuraha võlgnevuselt viivise võtmine alates 1. maist 1993. a. Seega ei ole määrav tehingu sõlmimise aeg, vaid see, millal ositimakse tuli teha. Viiviste võtmine peatati 1. maist 1993. a. nendelt ositimaksetelt, mis pidid saama tasutud 1992. a.

1993. a. tasumisele kuulunud ositimaksete võlgnevuselt viivise võtmist Rahandusministeeriumi määrus ei peatanud. Ringkonnakohtu otsuses ei ole tuvastatud tähtaegu, mille jooksul kännuraha ositimaksed tuli teha. Samuti on tuvastamata ositimaksete tegemise aeg ja sellest tulenevalt välja arvutamata viivitatud päevade arv ning viivis. TsKS § 349 kohaselt ei või faktilisi asjaolusid tuvastada kassatsioonikohtus, mistõttu asi tuleb saata apellatsioonikohtusse uueks läbivaatamiseks. TsS ÜS § 114 lg. 2 kohaselt kohaldab kohus aegumist huvitatud poole nõudel. Kui hagi esitatakse pärast aegumistähtaja möödumist (hagi aegumist) ja huvitatud pool nõuab hagi aegumise kohaldamist, jätab kohus hagi rahuldamata. Ringkonnakohus on põhjendatult kohaldanud kostja nõudel hagi aegumist. Asjast huvitatud poole nõue kohaldada hagi aegumist ei puuduta hagi alust ega eset ega poolte materiaalõiguslikke vastuväiteid nendele. Seetõttu ei tule mõista nõuet hagi aegumise kohaldamiseks TsKS §-s 289 käsitletud uue põhjendusena ega TsKS §-s 301 lg. 2 käsitletud uue nõudmisena. Eeltoodust tuleneb, et seaduses sätestatud hagi aegumist tuleb huvitatud poole nõudel kohaldada ringkonnakohtus olenemata sellest, kas seda nõuti esimese astme kohtus või mitte. Tsiviilseadustiku üldosa seadus ja tsiviilkohtupidamise seadustik ei sätesta mingeid õiguslikke tagajärgi aegumise kohaldamise nõudest loobumisel asja kohtulikul arutamisel. Seega ei võta aegumise nõudest loobumine asja kohtulikul arutamisel isikult õigust seda uuesti nõuda asja kohtuliku arutamise käigus. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-dest 346 p. 2 ja 347 p. 1 kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 1995. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Viljandimaa Metsaametile kassatsioonikautsjon 4221 (neli tuhat kakssada kakskümmend üks) krooni, mis on tasutud 5. aprillil 1995. a. maksekorraldusega nr. 72. Eesistuja H. Jõks Liikmed J. Luik, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.