Eesti Vabariigi nimel Tartus, 20. juunil 1995. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik, Viljandimaa Metsaameti esindaja vandeadvokaat E. Lillsaare osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 12. juunil 1995. a. Viljandimaa Metsaameti kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 1995. a. otsuse Viljandimaa Metsaameti hagis Väikeettevõtte "Mets" ja Riikliku Aktsiaseltsi "Viljandi Metsakombinaat" vastu kännuraha ja viivise 2 073 737 krooni nõudmiseks.
oktoobri
1993.
a.
määrusega
nr.
peatati
riiklike
metsavarumisettevõtete 1992. a. eest tasuda oleva kännuraha võlgnevuselt viivise võtmine alates 1. maist 1993. a. Ringkonnakohus muutis maakohtu otsust ja mõistis TsK § 191 lg. 1 alusel välja Viljandi Metsakombinaadilt viivist 71 755 krooni. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on tegemist seadusega kindlaksmääratud viivisega (TsK § 191), mis
on kehtestatud imperatiivse õigusnormiga. Ostu-müügi lepingu sõlmimise ajal kehtis Metsakoodeksi § 21, mille kohaselt riiklike metsamajandusorganite eeskirjad ja juhendid neile antud pädevuse piires olid kohustuslikud metsakasutajatele. Eesti Metsandusfondi tulude ajutise juhendi kohaselt tuli metsatulu mitteõigeaegse tasumise eest tasuda viivist 0,1% iga viivitatud päeva eest. Rahandusministeeriumi 14. oktoobri 1993. a. määrusega nr. 152 peatati metsavarumisettevõtetele 1992. a. eest tasuda oleva kännuraha võlgnevuselt viivise võtmine alates 1. maist 1993. a. Ringkonnakohus leidis, et 8. oktoobril 1992. a. ja 12. novembril 1992. a. ostetud metsa eest tuleb kännuraha võlgnevuselt viivist maksta 0,1% päevas kuni 1. maini 1993. a. vastavalt 54 450 krooni ja 17 304 krooni, s. o. kokku 71 755 krooni. Kolleegium leidis, et kostja nõue kohaldada viiviste osas hagi aegumist, ei kuulu rahuldamisele, sest kostja ei viidanud hagi aegumisele maakohtus ning TsKS § 294 kohaselt ei ole vastustajal õigust laiendada vastuväiteid väljaspoole apellatsioonkaebuse piire. Kassatsioonkaebuses palus Viljandimaa Metsaamet ringkonnakohtu otsust muuta ja täiendavalt välja mõista
Viljandi
Metsakombinaadilt
viivise
krooni.
Ringkonnakohus
kohaldas
Rahandusministeeriumi 14. oktoobri 1993. a. määrust nr. 152, millega peatati riiklike metsavarumisettevõtete 1992. a. eest tasuda oleva kännuraha võlgnevuselt viivise võtmine alates 1. maist 1993. a. Kassaator ei nõustu kohtu sellise seisukohaga. Määruse kohaselt on viivise võtmine peatatud 1992. a. eest tasuda oleva kännuraha võlgnevuselt. Kostja pidi aga tasuma ositimaksetena enamuses 1993. aastal vastavalt Metsandusfondi tulude ajutise juhendi p. 4.13 ja oksjonijuhendile ning 1993. a. maksete kohta ei kehti Rahandusministeeriumi määrus. Sellest tulenevalt arvestab kassaator viivist 0,1% päevas 1992. a. tähtaegadel tasumata summade osas kuni 1. maini 1993. a. ning 1993. a. tasumata summade osas kuni 17. oktoobrini 1994. a. vastavalt 8. oktoobri 1992. a. oksjoni osas 302 290 krooni ning 12. novembri 1992. a. oksjoni osas 200 543 krooni, s. o. kokku 502 834 krooni, millest 71 755 krooni on apellatsioonikohus juba välja mõistnud. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab Viljandi Metsakombinaat (VE Mets õigusjärglane), et vastavalt TsK §-le 191 lg. 1 loetakse leppetrahviks (viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. 1992. a. sõlmitud ostu-müügi lepingutes pooled viiviseid ei sätestanud. Seadusest madalamal seisvate aktidega ei saa viivise maksmise kohustust sätestada. Seetõttu ei kuulu kohaldamisele Eesti Metsandusfondi tulude ajutise juhendi p. 4.13. Kassaatori nõue viivise maksmiseks on alusetu. Kolleegiumi istungil palus hageja esindaja kassatsioonkaebuse rahuldada. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige tõlgendamise tõttu. Ringkonnakohus on ekslikult asunud seisukohale, et kuna tehingud tehti 1992. a., siis vastavalt Rahandusministeeriumi
määrusele
Rahandusministeeriumi
peatus
oktoobri
viivise
1993.
a.
võtmine
alates
maist
1993.
a.
määrusega
nr.
peatati
riiklikelt
metsavarumisettevõtetelt 1992. a. eest tasuda oleva kännuraha võlgnevuselt viivise võtmine alates 1. maist 1993. a. Seega ei ole määrav tehingu sõlmimise aeg, vaid see, millal ositimakse teha tuli.
Viiviste võtmine peatati 1. maist 1993. a. nendelt ositimaksetelt, mis pidid saama tasutud 1992. a. 1993. a. tasumisele kuulunud ositimaksete võlgnevuselt viivise võtmist Rahandusministeeriumi määrus ei peatanud. Ringkonnakohtu otsuses ei ole tuvastatud tähtaegu, mille jooksul kännuraha ositimaksed tuli teha. Samuti on tuvastamata ositimaksete tegemise aeg ja sellest tulenevalt välja arvutamata viivitatud päevade arv ning viivis. TsKS § 349 kohaselt ei või faktilisi asjaolusid tuvastada kassatsioonikohtus, mistõttu asi tuleb saata apellatsioonikohtusse uueks läbivaatamiseks. Viljandi Metsakombinaadi vastus kassatsioonkaebusele ei ole asjakohane. TsKS § 336 lg. 1 kohaselt kontrollib kassatsioonikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas apellatsioonikohus on õigesti kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõigusnorme ning järginud protsessiõiguse norme. Hageja vaidlustas kassatsioonkaebuses viiviste arvutamise korra, aga mitte selle õiguslikku alust. Kostja ei ole kassatsioonkaebust esitanud, milles saanuks vaidlustada viivise väljamõistmise aluseks võetud materiaalõigusnorme. Seetõttu ei ole Viljandi Metsakombinaadi vastuväited kassatsioonkaebusele kassatsioonikohtus asja läbivaatamise sisuks. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-st 346 p. 2 ja 347 p. 1 kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 1995. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Viljandimaa Metsaametile kassatsioonikautsjon 4311 (neli tuhat kolmsada üksteist) krooni, mis on tasutud 5. aprillil 1995. a. maksekorraldusega nr. 72.
Eesistuja H. Jõks Liikmed J. Luik, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.