III-2/1-25/95
MÄÄRUS
Tartus, 28. aprillil 1995. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, avaldaja Eeva Sarapuu osavõtul vaatas läbi 24. aprillil 1995. a. avalikul kohtuistungil Eeva Sarapuu kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 11. jaanuari 1995. a. otsuse Eeva Sarapuu avalduses õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, kompenseerimise ja asendamise avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks.
16.augustil 1994. a. esitatud avalduses palus Eeva Sarapuu tunnistada kaalukateks põhjused, mille tõttu ta õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, kompenseerimise ja asendamise avalduse esitamise tähtaja mööda laskis. Avaldus esitati TsKS § 255 lg. 2 p. 6 alusel, mille kohaselt tuvastatakse erimenetluses juriidilisi fakte, kui seaduses ei ole nende tuvastamiseks teistsugust korda. Harju Maakohtu 31. oktoobri 1994. a. otsusega jäeti avaldus tähtaja ennistamiseks rahuldamata. Kohtuotsus on tehtud TsKS § 253, omandireformi aluste seaduse § 16 lg. 1 ja seaduse avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel § 1 lg. 3 alusel. Kohus põhjendas E. Sarapuu avalduse rahuldamata jätmist sellega, et ORAS § 16 lg. 1 kohaselt oli E. Sarapuul õigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitada avaldus kuni 17. jaanuarini 1992. a. E. Sarapuul ei olnud takistusi sellise avalduse esitamiseks, kuid tol ajal ta ei soovinud avaldust esitada. Seaduse avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel § 1 lg. 3 kohaselt võeti tähtaegade ennistamise avaldusi vastu keskkomisjonis kuni 31. märtsini 1993. a. E. Sarapuu ei esitanud avaldust õigeaegselt. E. Sarapuu radikuliidiravil viibimine ei saanud takistada avalduse esitamist keskkomisjonile. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et maakohus on põhjendatult jätnud E. Sarapuu avalduse rahuldamata ning jättis kohtuotsuse muutmata. Kassatsioonkaebuses palus E. Sarapuu ringkonnakohtu otsuse tühistada ja möödalastud tähtaja ennistada. E. Sarapuu teada pidi õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi nõudma tema ema vend Vello Rajasalu, kes suri 7. juulil 1992. a. ning seejärel selgus, et vajalikke avaldusi ta ei olnudki teinud. E. Sarapuu oli haiglaravil alates 25. veebruarist 1993. a. ning hiljem halva tervisega, mis takistas asjaajamist ja mille tõttu jäi avaldus õigeaegselt esitamata. Kolleegiumi istungil palus E. Sarapuu kassatsioonkaebuse rahuldada. Kolleegium leidis, et kohtuotsus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 1 ja 2 alusel materiaal- ja protsessiõigusnormi väära kohaldamise tõttu. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitamise tähtaja ennistamist reguleerib 11. juuni 1992. a. seadus avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel, mille § 1 lg. 2 kohaselt võib kohus ennistada nende õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega seotud avalduste esitamise tähtaegu, mille lahendamine kuulub kohtu pädevusse. Kohtu pädevusse ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud vara