Eesti Vabariigi nimel Tartus, 27. aprillil 1995. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed J. Luik ja H. Jõks, kolmanda isiku kostja poolel J. Märjama ja tema esindaja vandeadvokaat K. Mällo osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 17.04.1995. a. Juhan Märjama kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19.01.1995. a. otsuse Anatoli Viktorovi hagis Juuru Vallavalitsuse vastu liiklusõnnetusega tekitatud kahju 66 669, 20 krooni nõudes ja kostja regresshagis J. Märjama vastu. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kohaselt toimus 11.04.1993. a. kella 21. 20 ajal liiklusõnnetus Tallinnas Vabaduse väljaku ja Pärnu mnt. ristmikul, kus põrkusid kokku mööda Pärnu maanteed liikunud Juuru Keskkoolile kuuluv sõiduauto VAZ - 2106 kooli direktori J. Märjama juhtimisel ja Vabaduse väljakult lähenenud sõiduauto Mercedes Benz A. Viktorovi juhtimisel. 21.09.1993. a. esitatud hagis palus A. Viktorov välja mõista Juuru Vallavalitsuselt kui suurema ohu allika valdajalt sõiduauto Mercedes Benz taastamisremondi maksumuse 65 773, 05 kr. ja 896, 15 kr. ekspertiisitasu. Juuru Vallavalitsuse regresshagis paluti J. Märjamalt välja mõista kahju hüvitamiseks 73 524, 40 kr. Regresshagi kohaselt töötas J. Märjama avarii toimumise ajal Juuru Keskkooli direktorina. Liiklusõnnetus toimus pühapäeval ja sõit ei olnud seotud tööülesannete täitmisega. Seepärast taotles Juuru Vallavalitsus tekitatud kahju hüvitamist TööK § 128 lg. 1 p. 7 alusel täies ulatuses. Maakohus rahuldas A. Viktorovi hagi nõutud suuruses, Juuru Vallavalitsuse regresshagi aga osaliselt, mõistes J. Märjamalt välja 66 669 kr. varalise kahju hüvitamiseks ja 3 500 kr. riigilõivu. Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja J. Märjama apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et Tallinna Liikluspolitsei 26.04.1993. a. kriminaalasja algatamisest keeldumise määrusega on tuvastatud, et liiklusõnnetuse 11.04.1993. a. Tallinnas Vabaduse väljaku ja Pärnu mnt. ristmikul põhjustas J. Märjama, kes sõitis ristmikule foori keelava märgutule ajal, rikkudes sellega Liikluseeskirjade p. 119 nõudeid. Määruse õigsust vaidlustatud pole. Liiklusõnnetuse pealtnägijate Tõnu Mooste ja Jaanus Kõrge seletuste kohaselt sõitis J. Märjama ristmikule punase fooritule süttimisel. Hageja autos olnud reisijad Annika Koppel, Mari Roogna ja Mihkel Roogna kinnitasid, et nende sõidusuunas süttis enne ristmikule sõitmist roheline tuli. Arvestades kõiki tõendeid kogumis leidis ringkonnakohus, et LE nõudeid rikkudes põhjustas J. Märjama liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sai hageja kahju. Hageja poolt LE rikkumist, mis oleks põhjustanud avarii, tuvastatud ei ole. Halduskohtu otsus, millega liikluspolitsei otsus J. Märjamale halduskaristuse määramise kohta tühistati, ei välista tema poolt LE nõuete rikkumist ja tema süüd avariis. Hagejale auto taastamisremondi näol tekitatud kahju on kindlaks tehtud eksperdi arvamusega. Haginõude suurust vaidlustatud ei ole. TsK § 458 alusel kuulus hagejale tekitatud kahju väljamõistmisele Juuru Vallavalitsuselt kui suurema ohu allika valdajalt ning Juuru Vallavalitsuse
regresshagi rahuldamisele kooskõlas TsKS § -ga 78. Kaebuse väide selles, et kohus kohaldas regresshagi rahuldamisel ebaõigesti TööK § 128 lg. 1 p. 7 sätteid, ei ole põhjendatud. Asja materjalidega on tõendatud, et liiklusavarii toimus pühapäeval J. Märjama töövälisel ajal kell 21. 20, mil ta oli kooli autoga koos abikaasaga tagasiteel teatrist. Kassatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus järgmistel põhjustel: 1) ringkonnakohus on vääralt kohaldanud protsessiõiguse norme. Kohtuotsuses on viidatud isikute seletustele, keda ei ole kohtus tunnistajana üle kuulatud. Seega pole kohus nende ütlusi vahetult kontrollinud ja kassaatoril puudus võimalus realiseerida TsKS § -s 64 sätestatud õigust küsitleda neid isikuid asjaolude täpsustamiseks. Samuti on kohus viidanud kriminaalasja algatamisest keeldumise määrusele, mida ei ole vaidlustatud. Seda määrust polnudki vaja vaidlustada, kuna liiklusõnnetuse ajal oli teada, et see ei too kaasa KrK § -s 204 ettenähtud kriminaalõiguslikke tagajärgi. Määruse seisukohad on vastuolus faktiliste asjaoludega, mistõttu kassaator taotles määratud halduskaristuse otsuse tühistamist. Seda Tallinna Halduskohus oma 16.06.1994. a. otsusega tegigi; 2) TsK § 458 ja TööK § 128 lg. 1 p. 7 kohaselt hüvitatakse reaalselt tekitatud kahju. Hageja on omaks võtnud, et ostis oma sõiduauto 3 200 dollari (40 000 krooni) eest ja müüs selle pärast liiklusõnnetust 24 000 kr. eest. Seega on hagejale reaalselt tekitatud kahju 16 000 kr. ja kohtuotsusega antakse talle võimalus alusetult rikastuda; 3) TööK -i § 128 lg. 1 p. 7 kohaldamine on väär, sest hageja töötas normeerimata tööajaga ja Juuru Vallavalitsuse poolt kasutada antud sõiduautoga käis ta 11.04.1993. a. Tallinnas võtmas kirjanikult autogramme raamatutesse, millised kinkida kooli lõpetajatele. Pärast seda käis ta teatris. Pedagoogide kutsealaseks kohustuseks on enesetäiendamine ja selle hulka kuulub ka teatrite külastamine; 4) kohus on ekslikult jätnud tuvastamata hageja süü liiklusõnnetuses. Vastustaja Juuru Vallavalitsus palub kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Sama palub A. Viktorov, leides, et ekspertiisiakti kohaselt on tema sõiduauto taastamisremondi maksumus ja ekspertiisitasu kokku 66 669 kr. 20 s. Enne müüki tuli sõiduauto vajalikku seisundisse viia ja kulutused selleks on fikseeritud ekspertiisiaktis. Kassaatori esindaja ei vaidlustanud ringkonnakohtus liiklusõnnetuse materjalide avaldamist. Kolleegium leidis, et kohtuotsus kuulub tühistamisele TsKS § 347 p. 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus on oma otsuses J. Märjama süü tuvastamisel viidanud tõendina isikute seletustele, keda kohtuistungitel ei ole tunnistajana üle kuulatud. TsKS § 87 kohaselt on tõendiks tunnistaja ütlus, mille saamise korda reguleerib TsKS 15. peatükk. Liiklusõnnetuse materjalide juures olevad kirjalikud seletused ei ole samastatavad tunnistaja ütlustega ega ole tõendiks tsiviilkohtumenetluses. Kolmas isik vaidlustas seoses liiklusõnnetusega temale HÕS § 99 lg. 1 järgi määratud halduskaristuse. Tallinna Halduskohtu poolt tühistati vaidlustatud otsus ja lõpetati asja menetlus menetluse eeskirjade rikkumise ja halduskaristuse määramise tähtaja möödumise tõttu. J. Märjamal puudus vajadus vaidlustada 26.04.1993. a. määrust kriminaalasja algatamisest keeldumise kohta seoses kuriteokoosseisu puudumisega. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kas kohus peab seda
määrust tõendiks või TsKS § -s 91 lg. 3 sätestatud tõendamisest vabastamise aluseks. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et halduskohtu otsus ei välista LE rikkumist J. Märjama poolt ja tema süüd avariis. Eeltoodu saab tuvastada aga TsKS § -s 87 ettenähtud tõenditega. Hagejale tekkinud kahju suuruse määramisel tuleb arvestada, et sõiduki vigastusest tulenevkahju ei saa olla suurem sõiduki hävimisest tulenevast kahjust. Sõiduki hävimisest tulenev kahju on määratav AÕS § 29 alusel. Kuna liiklusõnnetus toimus 11.04.1993. a., siis ei ole kohtud põhjendatult kohaldanud hiljem kehtestatud Liikluskindlustuse seaduse sätteid. Tuvastatud asjaolude alusel on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et A. Viktorovile kahju tekitamine ei olnud seotud J. Märjama poolt tööülesannete täitmisega. Hagi rahuldamiseks J. Märjama suhtes puudus seaduslik alus. Juuru Vallavalitsuse hagi J. Märjama vastu esitati TsK § 460, TööK § 128 ja TsKS § 78 alusel. Ringkonnakohus rahuldas selle TsKS § 78 ja TööK § 128 lg. 1 p. 7 alusel. Juuru Vallavalitsuse ja J. Märjama vahelist materiaalõiguslikku suhet TsKS § 78 ei reguleeri. Nendevahelist materiaalõiguslikku suhet reguleerivate TööK § -de 125 lg. 1 ja 128 kohaselt kannavad töölised ja teenistujad, kes on süüdi kahju tekitamises asutusele, täielikku materiaalset vastutust ainult otsese ja tegeliku kahju olemasolu korral. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et Juuru Vallavalitsus on hüvitanud hagejale tekitatud kahju ja selle tõttu on tal juba tekkinud tegelik kahju. TsK § -i 460 lg. 1 kohaselt tekib isikul, kes on hüvitanud teise isiku poolt tekitatud kahju, tagasinõude õigus (regress) selle isiku vastu väljamakstud hüvise suuruses. Seega nii kehtiva Töökoodeksi materiaalset vastutust reguleerivate sätete kui ka TsK § 460 kohaselt on nendel alustel hagi rahuldamise eelduseks juba tekkinud, mitte aga kohtuotsuse täitmisega tulevikus tekkida võiv kahju. Juhindudes TsKS § -st 346 p. 2 kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu 19.01.1995. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule teises koosseisus. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Juhan Märjamale tasutud kassatsioonikautsjon 667 (kuussada kuuskümmend seitse) krooni. Eriarvamusele jäi eesistuja J. Odar. Eesistuja J. Odar Liikmed J. Luik, H. Jõks J. Odari eriarvamus. Leian, et kooskõlas TsKS § -ga 78 on kohtul võimalik ühes menetluses kindlaks teha, kas Juuru Vallavalitsus kui suurema ohu allika valdaja põhjustas kahju Anatoli Viktorovile ja kui suures ulatuses peab põhihagi rahuldamise korral tööõiguse sätete järgi vastutama Juuru Vallavalitsuse ees kolmas isik Juhan Märjama.
J. Märjama vastutab otsese ja tegeliku kahju eest, mis tema süül põhjustati Juuru Vallavalitsusele ning selle suurus on võimalik kohtul kindlaks määrata, sidumata seda kahju tasumisega A. Viktorovile. Põhihagiga ühes menetluses tööõiguse alusel regresshagi lahendamine kiirendab oluliselt kohtumenetlust.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.