Kohtulahend

kuuluv pärija. Pärimisele kutsutu peab ühe aasta jooksul avaldama oma tahet pärand vastu võtta. Kui keegi pärimisele kutsumise ajal omab eset oma faktilises valduses ja kui ta ühe aastase tähtaja lõppemiseni ei anna selle pärandi suhtes positiivset vastukaja, siis loetakse ta pärandi vastuvõtnuks. Kui aga pärimisele kutsutu, kelle valduses ei ole pärimiseset, laseb mööda tähtaja ilma oma tahet kasutamata, siis loetakse ta pärandist loobunuks. H. Hoolmaa lahkus Eestist paar kuud peale pärandi avanemist, seega pärimisele kutsumise tähtajal, selle tähtaja möödumisel ei olnud pärimiseset H. Hoolmaa valduses ja ta ei teatanud pärandi vastuvõtmisest. Tema asukoht oli sel ajal teadmata, samuti oli teadmata tema laste Väino ja Gunnari asukoht. NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 6. novembrist 1944. a. kehtestati Eesti territooriumil Vene NFSV Tsiviilkoodeks, mille § 429 kohaselt loetakse pärandi avanemise kohas viibiv pärija pärandi vastuvõtnuks, kui ta ei teata vastavale notariaalorganile kolme kuu jooksul arvates pärandi avanemise päevast, et ta loobub pärandist. Kohalviibivad pärijad võivad asuda pärandvara valdama ära ootamata teiste pärijate ilmumist. VNFSV TsK § 430 kohaselt pidid pärandi asukohas mitteviibivad pärijad võtma pärandvara vastu kas isiklikult või volinike kaudu kuue kuu jooksul arvates pärandi avanemise päevast. Liisa Rauts kui August Hoolmaa abikaasa Herta Hoolmaa ema oli kohalviibiv pärija VNFSV TsK mõttes. Herta Hoolmaad koos lastega tuleb lugeda selle seaduse järgi eemal viibivateks pärijateks ja kuna nad ei teatanud selleks ettenähtud tähtajal soovist pärand vastu võtta, tuleb neid lugeda pärandist loobunuteks. Kui Liisa Rauts ei oleks üles astunud pärijana Kuressaares Mere tn. 11 maja osas, siis peremehetu varana oleks see sel ajal kehtinud pärimisseaduse alusel läinud üle riigile. Lahkudes 1944. a. Eestist, pidi H. Hoolmaa teadma, et temast jääb maha vara majavalduse näol Kuressaare linnas Mere tn. 11, millele pärast abikaasa A. Hoolmaa surma ei olnud vormistatud omanikku. Vaatamata sellele ei esitanud hagejad Herta Hoolmaa ja Väino Hoolmaa taotlusi varale kuni 1993. a. detsembrikuuni. Hertaja Väino Hoolmaa ei ole esitanud seaduses ettenähtud tähtajal ka avaldusi nendelt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks tulenevalt Omandireformi aluste seadusest. Andmed Väino Hoolmaa elamise kohta Kuressaare linnas Mere tn. 11 August Hoolmaa pärandi avanemise hetkel, s. o. 15.07.1944. a. ja pärast seda, on hageja H. Hoolmaa esindaja selgitustes antud vastuoluliselt. Tunnistajad ei ole veenvalt kinnitanud Väino Hoolmaa elamist Kuressaare linnas Mere tn. 11 August Hoolmaa pärandi avanemise ajal ja pärast seda. Maakohus leidis, et Liisa Rautsile Kuressaare linnas Mere tn. 11 kohta välja antud pärimisõiguse tunnistus ja järgnevatele pärijatele väljaantud pärimisõiguse tunnistused vastavad nende väljaandmise ajal kehtinud seadustele ja puudub seaduslik alus neid hagejate poolt taotletud alustel tühistada. Alaealine Kaarel Otsing sai 2/3 vaidlusaluse maja omanikuks 21.12.1991. a. kinkelepinguga. Kinkelepingut saab tühistada ainult seaduses ettenähtud alustel ja neid aluseid hagejate poolt kohtule esitatud ei ole. Hagejate seisukoht, et varasemad majavalduse kohta väljaantud pärimisõiguse tunnistused on kehtetud, ei too automaatselt kaasa kinkelepingu tühistamist. Kohtus ei ole leidnud tõendamist, et Osvald Sannik kinkimisel ja Kaarel Otsing kingi saamisel oleks käitunud pahauskselt, selle tõendamise kohustus on seaduse järgi aga pandud hagejale. Kuna Kaarel Otsing on 2/3 osa majavaldusest Kuressaare linnas Mere tn. 11 omanikuks saanud kinkelepingu järgi, siis on tema omand tekkinud õiguslikul alusel ning

puudub alus rahuldada hagi AÕS § 80 alusel. Kuna kostjate O. Sanniku ja K. Otsingu esindajad on tõstatanud hagi aegumise, siis kohus leidis, et hagi vaidlusaluse majavalduse tagasitaotlemiseks AÕS § 80 alusel on aegunud, kuna hagejad Herta ja Väino Hoolmaa pidid oma rikutud õigustest omanikena majavaldusele olema teadlikud juba Eestist lahkumisel, hiljemalt aga 1970. aastatest, mil nad taastasid kirjavahetuse Eestis elavate sugulaste ja tuttavatega (kirjad toimikus, tunnistajate ütlused kohtuistungil). Vastavalt AÕS rakendamise seaduse § -le 4 lg. 3 loetakse hagi aegunuks kui ENSV TsK sätestatud hagi aegumise tähtaeg on möödunud 1993. a. 1. detsembriks. Selleks ajaks oli möödunud aga hagejatele ENSV TsK kehtestatud hagi aegumise kolme aastane tähtaeg ja selle ennistamist hagejad kohtult ei taotlenud. Hageja H. Hoolmaa nõue TsK § 24 alusel ei ole aegunud, kuid maakohus leidis, et lisaks ülalmärgitule ei kuulu hagi sellel alusel rahuldamisele ka sellel põhjusel, et sellega rikutaks Kaarel Otsingu kui kolmanda isiku heauskselt omandatud õigusi. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.11.1994. a. otsusega jäeti Saare Maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et kohus on põhjendatult jätnud hagi rahuldamata ja otsus täiendavat põhjendamist ei vaja. H. Hoolmaa ja V. Hoolmaa esindaja vandeadvokaadi vanemabi V. Luige kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tervikuna tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samasse apellatsioonikohtusse teises koosseisus. Kaebuses leitakse, et kohtud on rikkunud TsKS § -e 232 lg. 4 ja 112 lg. 1. Nende § -de kohaselt poole ja kolmanda isiku seletusi asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude kohta kontrollitakse ja hinnatakse koos teiste asjas kogutud tõenditega ja kohtu otsuse põhjendavas osas märgitakse tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ning põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab. Kohtuotsuses pole motiveeritud, miks kohus ei arvestanud H. Hoolmaa ja V. Hoolmaa kirjalikes seletustes toodud väiteid, et oma õiguste rikkumisest said nad teada alles 1993. a. suvel. Varem teadsid nad, et maja on sugulaste kasutada, mitte aga seda, et maja ei kuulugi enam neile. Tunnistajate vastuoluliste ütlustega on kohus lugenud tõendatuks, et oma õiguste rikkumisest omanikuna pidid H. ja V. Hoolmaa teada saama hiljemalt 1970. aastatel. Kohtud on tuvastanud fakti, et H. Hoolmaa lahkus Eestist 1944. a. oktoobris. Seda, kas V. ja H. Hoolmaa asusid vaidlusalust majavaldust pärast A. Hoolmaa surma valdama ja võtsid sellega pärandi vastu või mitte, kohtud tuvastanud ei ole. Samuti leitakse kaebuses, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme. Väär on kohtu seisukoht, et H. ja V. Hoolmaa ei võtnud A. Hoolmaa pärandit vastu ei Balti Eraseaduse ega VNFSV 1922. a. TsK järgi. BES -i § 2631 kohaselt kohalviibivad pärijad loeti pärandi vastuvõtnuks vara valdama asumise faktiga ja pärandist loobumiseks oleks nad pidanud loobumisest teatama. VNFSV 1922. a. TsK § 429 kohaselt kui pärandi avanemise kohas viibiv pärija ei teata vastavale notariaalorganile 3 kuu jooksul arvates pärandi avanemise päevast, et ta loobub pärandist, loetakse ta pärandi vastuvõtnuks. Seega tuleb H. ja V. Hoolmaa lugeda pärandi vastuvõtnuks nii BES -i kui VNFSV 1922. a. TsK järgi. Kohtu seisukoht, et L. Rauts oli kohalviibiv

pärija, on ekslik: kuigi ta elas A. Hoolmaa surma ajal ja pärast seda Mere tn. 11 majas, ei olnud ta A. Hoolmaa pärija ei BES -i ega VNFSV 1922. a. TsK järgi. L. Rauts muutus pärijaks alles pärast tütre H. Hoolmaa surnuks kuulutamist ja päris maja tütre, mitte aga A. Hoolmaa järelt. Kohus asus seisukohale, et ENSV TsK § 24 alusel ei ole hagi aegunud. Samas on kohus vääralt sel alusel jätnud hagi rahuldamata, kuna rahuldamisel rikutaks K. Otsingu kui kolmanda isiku heauskselt omandatud õigusi. TsK § 24 seab varaliste õiguste ennistamise sõltuvusse vara ülemineku viisist ja omandajate hea- või pahausksusest, kusjuures hea- ja pahausksust arvestatakse ainult siis, kui vara puudub või on omandatud tasu eest. Kui vara on üle läinud tasuta (käesolevas asjas pärimise ja kinkimise teel), on isikul õigus oma vara alati tagasi nõuda, sõltumata hea- või pahausksusest. Antud juhul on maakohus oma 22. augusti 1994. a. otsuses ebaseaduslikult lähtunud alles 1. septembril 1994. a. jõustunud TsS ÜS põhimõtetest. TsS ÜS räägib heauskselt omandatud õigustest. AÕS § 95 lg. 3 kohaselt aga omandamist sama § -i lg. 1 kohaselt ei toimu, kui asi oli omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Lahkudes 1944. a. oktoobris oma elukohast, ei läinud majavaldus H. Hoolmaa valdusest välja vaid AÕS § 33 lg. 2 kohaselt muutus ta kaudseks valdajaks. Majavaldus läks H. Hoolmaa valdusest välja tema surnuks kuulutamisega 1948. a. Surnuks kuulutamine toimus aga H. Hoolmaa tahte vastaselt. Kohtuotsuses on ka loogikavigu: nii on kohus väitnud, et H. ja V. Hoolmaa loobusid pärandist, hiljem aga põhjendanud miks nemad kui omanikud ei saa nõuda oma õiguste kaitset ja mida nad omanikena on tegemata jätnud oma õiguste kaitseks. Vastustajate esindaja L. Otsing peab kassatsioonkaebust põhjendamatuks Kolleegium leidis, et kohtuotsus kuulub tühistamisele TsKS § 347 p. 1 alusel materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. H. ja V. Hoolmaa nõude osas tuvastada juriidiline fakt, et nad asusid August Hoolmaast järelejäänud pärandvara majavalduse näol valdama, ringkonnakohus seisukohta võtnud pole. Selle tuvastamisest aga oleneb, kas H. ja V. Hoolmaa võtsid pärandi vastu või mitte. Pärandi vastuvõtmine või sellest loobumine tuleb lahendada pärandi avanemise ajal kehtinud BES -i vastavate sätete kohaselt, arvestades seda, et pärandvara ei pea pärimisele kutsutud isiku valduses olema kogu pärandi vastuvõtmise aja kestel. Ka L. Rautsi kui kohalviibiva isiku pärijaks olemine tuleb lahendada pärandi avanemise ajal kehtinud BES -i sätete kohaselt. Hageja H. Hoolmaa nõuab ENSV TsK § 24 lg. 2 alusel Kaarel Otsingult vara tagastamist. Nendevaheline vaieldav õigussuhe kestis 1. septembril 1994. a. Seega TsS ÜS § -de 170 lg. 2 ja 173 kohaselt tuleb vara väljanõudmise nõue pärast 01.09.1994. a. lahendada TsS ÜS § 34 alusel. See paragrahv on erinormiks surnuks tunnistatud isiku taasilmumisel vara tagastamise nõude osas ja seega pole siin kohaldatavad AÕS § -d 80 ja 95. TsS ÜS § 34 ja ka varemkehtinud TsK § 24 lg. 2 alusel nõude rahuldamine või rahuldamata jätmine ei olene sellest, kas eelnevad pärimisõiguse tunnistused ja kinkeleping on kehtetuks tunnistatud või mitte. TsS ÜS § 34 lg. 4 kohaselt oleneb kingisaajalt vara tagastamise nõude lahendamine sellest, kas kingisaaja vara omandades teadis või

pidi teadma, et surnukstunnistatud isik on elus. Kuna 1987. a. sündinud K. Otsing oli kingi saamisel teovõimetu oma ea tõttu, siis on vajalik välja selgitada, kas tema seaduslik esindaja teadis või pidi teadma, et H. Hoolmaa on elus. Kohus on leidnud, et H. Hoolmaa hagi majavalduse tagasitaotlemiseks AÕS § 80 alusel on aegunud, TsK § 24 lg. 2 alusel aga mitte. Selles osas peab kolleegium vajalikuks selgitada järgmist: tagasinõutav majavaldus on A. Hoolmaa pärandvara, mille tema järel päris väidetavalt H. Hoolmaa ja pärast viimase surnukstunnistamist päris selle väidetavalt H. Hoolmaa järelt L. Rauts. Olenemata sellest, millal sai H. Hoolmaa teada enda surnuks tunnistamisest, ei saanud ta oma väidetavat pärandvara tagasi nõuda enne surnuks kuulutamise otsuse tühistamist. Surnuks kuulutamise otsuse tühistamise avaldusele aegumist ei kohaldata. Vaieldavas õigussuhtes taastus H. Hoolmaa õigussubjektsus tema surnuks kuulutamise otsuse tühistamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisega. Sellest ajast tuleb arvata ka hagi aegumise tähtaja kulgemise algust. Kui kohus leiab, et V. Hoolmaa võttis pärandvara vastu, siis tema nõue K. Otsingu vastu omandi kaitseks kuulub lahendamisele AÕS omandi kaitset reguleerivate sätete alusel. V. Hoolmaa hagi aegumise küsimus kuulub lahendamisele üldises korras. Asja läbivaatamisel tuleb selgitada, kas H. Hoolmaa ja V. Hoolmaa nõuavad midagi ka S. Väärilt, kes 21.12.1991. a. pärimisõiguse tunnistuse järgi 1/3 majavalduse omanikuna on protsessis kolmandaks isikuks kostja poolel. Kolmanda isiku suhtes nõude rahuldamine ei ole võimalik. Põhjendatud on ka kassatsioonkaebuse väide, et kohtuotsuses tuleb tõendite tagasilükkamist motiveerida. Juhindudes TsKS § -st 346 p. 2 kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.11.1994. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule teises koosseisus. Tagastada Vello Luigele 02.02.1995. a. Põhja - Eesti Panga Tartu filiaali tasutud kassatsioonikautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed J. Luik, H. Jõks

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.