Eesti Vabariigi nimel Tartus, 21. märtsil 1995. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed J. Luik ja H. Jõks, hageja Viljandimaa Metsaameti esindaja vandeadvokaat E. Lillsaare ja kostja E. Murekase esindaja vandeadvokaat N. Kõivu osavõtul vaatas avalikul kohtuistungil 13. märtsil 1995. a. Viljandimaa Metsaameti kassatsioonkaebuse alusel läbi Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22.12.1994. a. otsuse Viljandimaa Metsaameti hagis Enn Murekas"e vastu viivise 18 211 krooni nõudes. Viljandi Maakohtu 26.07.1994. a. otsusega rahuldati Viljandimaa Metsaameti hagi ja nõuti kostjalt kännuraha maksmisega viivitamise eest sisse viivis 18 211 krooni. Viljandi Maakohus leidis, et kostja, osaledes 03.09.1992. a. hageja poolt korraldatud kasvava metsa müügi oksjonil, pidi olema teadlik kasvava metsa müügi ja selle eest tasumise korra, tähtaegade ja tingimustega. Kostjale olid väljastatud raieload nr. 10 ja 17 10.09.1992. a., millel on kostja allkiri, et ta on tutvunud kasvava metsa väljaandmise eeskirjadega. Nii "Eesti Metsandusfondi tulude ajutise juhendi" (edaspidi juhend) p. 4. 13 kui ka "Eesti Metsamajanduse Sihtkapitali juhendkirja" (edaspidi juhendkiri) p. 21 sätestavad metsatulu mitteõigeaegse maksmise eest võlasummalt viivise vastavalt 0, 1 % ja 0, 5 % iga viivitatud päeva eest alates tasumistähtajale järgnevast päevast kuni tasumise päevani. TsK § 173 lg. 1 kohaselt tuleb kohustised täitanõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele, selliste sätete puudumise korral aga vastavalt tavaliselt esitatavatele nõuetele. TsK § 174 kohaselt ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine ei ole lubatud, välja arvatud seadusega ettenähtud juhud. Kasvava metsana müüdud puidu eest tasumise ositimaksete tähtajad, protsendimäärad ja mitteõigeaegse maksmise eest ettenähtud viivis olid reguleeritud juhendiga ja juhendkirjaga. Nendega oli kostja tutvunud ning metsavarujana kohustatud neid täitma. Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22.12.1994. a. otsusega Viljandi Maakohtu otsus tühistati, hagi jäeti rahuldamata ja hagejalt nõuti sisse 928 krooni riigilõivu E. Murekase kasuks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei nähtu asja materjalidest, et apellant oleks oma allkirjaga kinnitanud, et talle on tutvustatud kõiki vajalikke kasvava metsa ülestöötamisega seonduvaid akte. Viljandi Maakohtu seisukoht, et kostja pidi olema teadlik kasvava metsa müügi ja selle eest tasumise korra, tähtaegade ja tingimustega on oletuslik ja tõendamata ning ei oma ka juriidilist tähtsust ega ole aluseks hagi rahuldamisele. Ringkonnakohus leidis, et 1992. aasta septembris kehtinud juhend, millega oli ette nähtud mitteõigeaegse tasumise eest viivis 0, 1 % päevas, ei ole seadus TsK § 190 mõttes, millega võidakse ilma täiendava kokkuleppe või lepinguta kohustise täitmise tagamiseks ette näha viivis. Asja materjalidest nähtub, et apellant on oma kohustisi hageja ees täitnud, kuid viivitusega.
Täitmisega viivitamise eest viivise tasumine ei tulene antud juhul metsaseadusest, samuti puuduvad tõendid, et poolte vahel oli sõlmitud vastavalt TsK § 192 sätetele kirjalik kokkulepe. Ringkonnakohus leidis, et Viljandi Maakohus on kohaldanud materiaalõiguse normi ebaõigestining TsK § 173 lg. 1; 174; 242 lg. 1 ja 249 ei anna alust kohtu poolt esitatud põhjendustel hagi rahuldada. Kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi summas 18 211 krooni rahuldada. Kaebuses leitakse, et metsaoksjoni ajal kehtinud Eesti NSV Metsakoodeksi § 2 järgi reguleeriti metsasuhteid koodeksi ja muude metsaseadusandluse aktidega, § 21 järgi olid riiklike metsamajanduse organite eeskirjad, instruktsioonid ja juhendid metsakasutajaile kohustuslikud ning et EV Riiklikul Metsaametil oli õigus välja anda vastavaid juhendeid ja käskkirju. Peale eeltoodu määrati Metsakoodeksi § 57 lg. 1 järgi puidu varumise kord vastavuses "NSVL metsades kasvava metsa väljaandmise eeskirjadega" (edaspidi eeskirjad, ENSV Teataja 1982, 12, 176). Metsakoodeksi § 89 järgi on metsakasutaja kohustuseks täita nõudeid, mis on kehtestatud nende eeskirjadega. Eeskirjad on kinnitatud NSVL Ministrite Nõukogu määrusega nr. 1045 30.10.1981. a. ja ENSV Ministrite Nõukogu poolt määrusega nr. 713 26.11.1981. a. ning kehtisid kuni 2. maini 1994. a., kui Vabariigi Valitsus kehtestas kasvava metsa müügi korra (RT I 1994, 35, 540). Kuna need eeskirjad olid ametlikult avaldatud ja kõigile kättesaadavad, ei saa kostja põhjendada seaduse mittetäitmist selle mitteteadmisega. Eeskirjade p. 63 järgi määrati viivis NSVL Rahandusministeeriumi poolt. Kuni 1991. a. oli määratud viivis NSVL Rahandusministeeriumi juhendiga metsatulude kohta 31.03.1987. a. nr. 84, mida asendas alates 07.01.1991. a. Eesti Rahandusministeeriumi, Eesti Põllumajandusministeeriumi ja Eesti Riikliku Metsaameti poolt kinnitatud "Eesti Metsandusfondi tulude ajutine juhend", mis kehtis 31.12.1992. a. Selle juhendi viimase lõike järgi kaotas juhendi kehtestamisel kehtivuse NSVL Rahandusministeeriumi juhend. Eesti Metsandusfondi tegevus lõpetati Vabariigi Valitsuse 29.12.1992. a. määruse nr. 355 alusel. Metsandusfondi tulude juhendi asemel kinnitati 30.12.1992. a. keskkonnaministri ja rahandusministri poolt "Eesti Metsamajanduse Sihtkapitali juhendkiri", mille p. 32 alusel asendas see omakorda Metsandusfondi tulude ajutist juhendit. Metsandusfondi ajutise juhendi p. 4. 13 järgi oli viivise suuruseks 0, 1 % päevas ja Sihtkapitali juhendkirja p. 21 järgi 0, 5 % päevas. Kuivõrd viivist ja viivise suurust reguleerinud aktid tulenesid metsakoodeksist ning viivise maksmise kohustuslikku korda sätestanud eeskirjad olid kinnitatud valitsuse tasemel ning olid kehtivad kuni 02.05.1994. a., siis pidi kostja tasuma viivist seaduse alusel. Samuti leitakse kaebuses, et kostja on andnud metsa väljaandmise aluseks olevatele raielubadele allkirja, et ta on tutvunud kasvava metsa väljaandmise eeskirjadega. Koos raielubadega olid metsaoksjonitel müügi dokumentideks enampakkumislehed ja arved. Kostja on andnud allkirja enampakkumislehtedele, millega ta kinnitab, et on kätte saanud arved metsa eest tasumise kohta. Arvetel olid maksmise tähtajad ning ostja on neid ka oma maksekorraldustel esialgu aktsepteerinud. Eeltoodust järeldub, et kostja on andnud kirjalikud allkirjad selle kohta, et ta on nõus kehtivat korda järgima, mida võib käsitleda kirjaliku kokkuleppena TsK § 192 mõttes. Seega ei saa nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga nagu puuduksid asjas tõendid sellise kokkuleppe olemasolu kohta.
Riigilõivu sissenõudmine Viljandimaa Metsaametilt on vastuolus TsKS § -ga 61 lg. 2, mille kohaselt hagi rahuldamata jätmisel nõutakse asja läbivaatamise kulud sisse hagejalt, kui ta ei ole vabastatud kohtukulude tasumisest riigituludesse. Metsaamet on vabastatud riigilõivu tasumisest nii Riigilõivuseaduse § 4 lg. 1 p. 15 kui ka Metsaseaduse § 25 lg. 2 alusel. Kassatsioonkaebuse vastuses palutakse ringkonnakohtu otsus muutmata jätta, sest kassaatori viidatud õigusaktid ei oma seaduse jõudu. TsK § 191 lg. 1 käsitleb leppetrahvi kui seadusega (mitte aga muu õigusaktiga) kindlaksmääratud rahasummat. Kassaator ei ole vabastatud riigilõivu tasumisest Riigilõivuseaduse § 4 lg. 1 p. 15 ja Metsaseaduse § 25 lg. 2 alusel, sest tegemist ei ole keskkonna reostamise, loodusvarade ebaratsionaalse kasutamise ja loodusobjektile tekitatud kahju sissenõudmisega. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsKS § 347 lg. 1 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu. TsK § -dest 190 lg. 1 ja 191 lg. 1 tulenevalt võib kohustiste täitmist tagada leppetrahviga (viivisega) kas seaduse või lepingu alusel. TsK § -de 190 lg. 1 ja 191 lg. 1 praegune redaktsioon kehtib alates TsK kehtestamisest. TsK kehtestamisel ja selle kehtivuse ajal ei ole § -des 190 lg. 1 ja 191 lg. 1 kasutatud termini "seadus" all mõistetud mitte ainult seadust kui seadusandlikku võimu teostava riigiorgani normatiivakti. TsK § des 190 lg. 1 ja 191 lg. 1 mõisteti seaduse all ka seadusest alamalseisvaid normatiivakte. Eeltoodud termini "seadus" laiendavat tõlgendust on TsK kehtivuse ajal aktsepteerinud ka kohtupraktika, s. h. Riigikohtu tsiviilkolleegium oma 15.09.1994. a. otsuses tsiviilasjas III-2/1-31/1994. a. Trendy EWI Group ja Pärnu Kommertspanga avaldustes võlanõude tunnistamiseks. Eeltoodust järeldub, et TsK § -des 190 lg. 1 ja 191 lg. 1 tuleb termini "seadus" all mõista ka seadusest alamalseisvat normatiivakti ning ringkonnakohtu vastupidine seisukoht on väär. Viivise maksmine kännuraha tasumisega viivitamise eest tuleneb kuni 24.11.1993. a. kehtinud Metsakoodeksi § -st 57, mille kohaselt puidu varumise kord määratakse kindlaks NSVL Ministrite Nõukogu poolt kinnitatava "NSVL metsades kasvava metsa väljaandmise eeskirjadega". Eeskirjade p. -s 63 sätestatakse, et viivitatud maksete eest võetava viivise tasuvad metsakasutajad NSVL Rahandusministeeriumi poolt kehtestatavas korras ja tähtaegadeks. Eeskirjade eeltoodud punkt toimis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 16.05.1990. a. seaduse Eesti Valitsemise ajutise korra alustest vastuvõtmise ajal. Selle seaduse p. 4 kohaselt kõik seni Eesti territooriumil toimivad normatiivaktid kehtivad kuni Eesti Vabariigi Ülemnõukogu või Eesti Vabariigi Valitsus neid ei tühista, ei muuda või kui nad ei ole vastuolus käesoleva seadusega või järgnevate Eesti Vabariigi normatiivaktidega. Seega EV Ülemnõukogu 16.05.1990. a. seadus ei lõpetanud eeskirjade p. 63 kehtivust. Eeskirjade eeltoodud punkt toimis Eesti Vabariigis ka Põhiseaduse vastuvõtmise ajal ning ei olnud vastuolus Põhiseaduse ega Põhiseaduse rakendamise seadusega. Eeskirjad tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 02.05.1994. a. määrusega nr. 154. Eesti Vabariigis reguleeris viiviste maksmist metsatulu hilinemisega tasumise eest Eesti Rahandusministeeriumi, Eesti Põllumajandusministeeriumi ja Eesti Riikliku Metsaameti poolt
07.01.1991. a. kinnitatud juhend. Selle juhendi kehtestamisega kaotas Eestis kehtivuse NSVL Rahandusministeeriumi vastav juhend. Seega tuleneb viivise nõue kännuraha tasumisega viivitamise eest käesoleval juhul ka seadusandlikku võimu teostanud riigiorgani normatiivaktist - Metsakoodeksist. Seoses Metsandusfondi tegevuse lõpetamisega Vabariigi Valitsuse 29.12.1992. a. määruse nr. 355 alusel, asendas juhendit 30.12.1992. a. Vabariigi keskkonnaministri ja rahandusministri kinnitatud juhendkiri, milles viivisemäära 0, 1 % asemel nähti ette viivis 0, 5 % iga viivitatud päeva eest alates tasumistähtajale järgnevast päevast kuni tasumise päevani. Hageja poolt viivise nõudmine juhendkirja alusel on põhjendamatu, sest: 1) kostja ostis metsa enne juhendkirja kehtestamist ja juhendkirjale ei ole antud tagasiulatuvat jõudu; 2) juhendkiri kehtestati pärast Põhiseaduse jõustumist ja juhendkirja ei ole avaldatud. Põhiseaduse § 3 lg. 2 kohaselt saavad täitmiseks kohustuslikud olla üksnes avaldatud seadused. TsK § 192 kohaselt peab kokkulepe viivise kohta olema sõlmitud kirjalikus vormis ja selle vormi mittejärgimine toob kaasa kokkuleppe kehtetuse. Ringkonnakohtu seisukoht, et puuduvad tõendid TsK § -le 192 vastava kirjaliku kokkuleppe olemasolu kohta on põhjendatud. Kirjalikku kokkulepet, milles oleks fikseeritud viivise määr ja maksmise alused, kohtutele esitatud ei ole. Ringkonnakohtu otsuses ei ole tuvastatud tähtaegu, mille jooksul kännuraha ositimaksed tuli teha. Samuti on tuvastamata ositimaksete tegemise aeg ja sellest tulenevalt viivitatud päevad. TsKS § 349 kohaselt ei või faktilisi asjaolusid tuvastada kassatsioonikohus. Hageja viited TsKS § -le 61 lg. 2 seoses temalt kostjale väljamõistetud riigilõivuga pole asjakohased. TsKS § 61 lg. 2 reguleerib kohtukulude hüvitamist riigile. Kostja E. Murekas tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 928 krooni. Kohus, mõistes selle summa välja hagejalt kostja kasuks, otsustas kohtukulude jaotamise üle poolte vahel. Seda reguleerib TsKS § 57, mille lg. 1 kohaselt poolele, kelle kasuks tehti otsus, mõistab kohus teiselt poolelt välja kõik kohtukulud, kuigi see teine pool oli vabastatud kohtukulude tasumisest riigi tuludesse. Juhindudes TsKS § -st 346 p. 2 kolleegium o t s u s t a s: Tartu Ringkonnakohtu 22.12.1994. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule teises koosseisus. Viljandimaa Metsaameti kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Viljandimaa Metsaametile maksekorraldusega nr. 15 20.01.1995. a. tasutud kassatsioonikautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed J. Luik, H. Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.