Eesti Vabariigi nimel 24. jaanuar 1995 Tsiviilasi nr. III-2/3-2/95 EV Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar liikmed : T. Kollom ja H. Jõks vaatas läbi avalikul kohtuistungil Tartus, 16. jaanuaril 1995.a. Aili Parve esindaja vandaadvokaat M. Saare avalduse kohtuvea parandamiseks Võru Maakohtu 25. aprilli 1994 otsuses V. Kristi hagis A. Parve vastu eluruumist väljatõstmiseks teist eluruumi vastu andmata. Võru Rajooni RSN TK otsusega nr.298 20.10 1989 kohustati Vastseliina sovhoosi tagastama Virve Kristile kui endise omaniku tütrele Ala-Petruse talu hooned . Elumaja ja laut-küün tagastati Virve Kristile Vastseliina sovhoosi poolt alates 01.11.1990. Võru Maakohtu 25.04.1994 otsusega rahuldati Virve Kristi hagi ja EV Elamuseaduse § 4 lg.1 alustel tõsteti A. Parv ühes temaga elavate pere liikmetega välja V. Kristile kuuluvast elamust Vastseliina vallas Ala-Petrusel ilma teist eluruumi vastu andmata. Kohtuotsuse kohaselt asus A. Parv koos perega elama V. Kristile kuuluvasse elamusse 01.01.1986. Kostja on keeldunud hagejaga üürilepingut sõlmimast. Elamuseaduse § 4 lg.1 kohaselt on eluruumi kasutamise õiguslikeks alusteks omandiõigus eluruumile, liikmelisus elamukooperatiivis või eluruumi üürileping. Kostjal on võimalik elama asuda oma surnud ema elamusse, ka on kostjale pakutud teist eluruumi. Avalduses palutakse kohtuotsus tühistada järgmistel põhjustel. A.Parv elas eluruumis tähtajata üürilepingu alusel alates 1986. Sel ajal kuulus elamu Vastseliina sovhoosile. Elamu tagastamisel V. Kristile 1990 aastal jäi ENSV EK § 132 lg 1 kohaselt üürileping kehtima. ES § 67 kohaselt loetakse tähtajatult sõlmitud üürilepingud sõlmituks viieks aastaks. Seega pooltevaheline üürileping kehtib kuni 01.07.1997. Selle lepingu ennetähtaegset lõpetamist ES §-s 54 toodud alustel hageja taotlenud ei ole. Samuti puuduvad tõendid, et kostja oleks keeldunud hagejaga üürilepingut sõlmimast. Hageja ES §-s 32 ettenähtud korras uue lepingu sõlmimiseks või selle lõpetamiseks kohtu poole pöördunud ei ole. ES § 4 lg.1 ei saa olla eluruumist väljatõstmise aluseks. Vastustaja V. Krist peab kohtuotsust õigeks ja seaduslikuks. Vastustaja leiab, et kuna kostja keeldus temaga kirjalikku üürilepingut sõlmimast, siis luges hageja üürilepingu lõppenuks üürniku algatusel (EK § 130) ja nõudis tema väljatõstmist. Kolleegium leidis, et kohtuotsus kuulub tühistamisele TKS § 347 p. 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu. ES § 5 kohaselt ei tohi mitte kedagi eluruumist välja tõsta või piirata tema poolt eluruumi kasutamise õigust teisiti kui käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras. Sellest järeldub, et eluruumist väljatõstmise materiaalõiguslikuks aluseks saab olla seadus, mis näeb väljatõstmise ette. 06.10.1993 esitatud hagis nõudis hageja kostja väljatõstmist järgmistel põhjustel: 1) ta vajab poolt
elumaja, milles elab kostja, enda vajadusteks; 2) kostja pole tasunud hageja nõutud üüri. Eeltoodud nõuetest tulenevaid faktilisi asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Seega on rikutud TKS §-i 232 lg 4. Kohtu poolt on tuvastamata, millisel õiguslikul alusel kasutas kostja vaidlusalust eluruumi enne selle tagastamist hagejale. Samuti pole antud õiguslikku hinnangut hageja nõuetele ja viidatud seadusele, mis võiks olla kostja eluruumist väljatõstmise aluseks hageja toodud põhjustel. Kui kostja kasutas eluruumi enne selle hagejale tagastamist eluruumi üürilepingu alusel, siis tagastamise ajal kehtinud EK § 132 lg 1 kohaselt: " kui omandiõigus majale, milles asub üürileantud eluruum, läheb üle teisele isikule, jääb üürileping kehtima kuni selle tähtaja lõppemiseni". 1992.a.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.