Eesti Vabariigi nimel Tartus, 13. detsembril 1994. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed T. Vernik ja J. Luik, kassaatori I. Küti ja vastustaja J.-V. Koik-Uusvelli esindaja vandeadvokaat E. Eliste osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 5. detsembril 1994. a. Viljandi Linnavalitsuse ja Ilmar Küti kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. mai 1994. a. otsuse Juta-Virgu Koik-Uusvelli hagis Ilmar Küti ja Viljandi Linnavalitsuse vastu ostu-müügi lepingu kehtetuks tunnistamiseks ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagasta-miseks. Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 1994. a. otsusega jäeti rahuldamata I. Küti apellatsioonkaebus Viljandi Maakohtu 15. detsembri 1993. a. otsuse tühistamiseks. Nimetatud maakohtu otsusega tunnistati kehtetuks Viljandi Elamute Ekspluatatsiooni Valitsuse ja Ilmar Küti vahel 24. mail 1990. a. sõlmitud Viljandi linnas Meeme tn. 25 majavalduse ostu-müügi leping. J.-V. Koigi isale Theodor Koigile kuulus Viljandi linnas Meeme tn. 25 (end. Koidula 7) majavaldus. T. Koik küüditati 24. juunil 1941. a. ning talle kuulunud elamu tunnistati peremehetuks. 24. mail 1990. a. müüs Viljandi Linnavalitsus selle elamu I. Kütile. Apellatsioonikohtu otsuse motiivide kohaselt kuulus vaidlusalune majavaldus ostu-müügi lepingu sõlmimise ajal 24. mail 1990. a. riiklikku elamufondi. Sellesse fondi kuuluvate korterite müük kodanikele oli reguleeritud ENSV Ministrite Nõukogu ja Ametiühingute Nõukogu 31. juuli 1989. a. määrusega nr. 276 kinnitatud "Riiklikku ja ühiskondlikku elamufondi kuuluvates elamutes korterite kodanikele müümise ning korrashoiu ja remondi kulude jaotamise määrustikuga". Viljandi Maakonnavalitsuse 3. aprilli 1990. a. määrusega pandi riiklikku elamufondi kuuluvates elamutes korterite müümise otsustamine vastavale linna või küla omavalitsusorganitele, kusjuures juhinduda tuli määruses nr. 276 esitatud nõuetest. Elamu müümise I. Kütile otsustas Viljandi Linna Rahvasaadikute Nõukogu 7. mail 1990. a. Nimetatud otsuse alusel kinnitas Viljandi Linna Täitevkomitee 22. mail 1990. a. ostu-müügi lepingu hinna. Apellatsioonikohus leidis, et Viljandi Linna Rahvasaadikute Nõukogul ja Viljandi Linna Täitevkomiteel oli õigus otsustada riiklikku elamufondi kuulunud elamute müümist, kuid määruse nr. 276 punkt 13 alapunkt 5 alusel ei olnud lubatud müüa maju ja kortereid, mis kuulusid represseeritud kodanikele, kes on rehabiliteeritud, kuni majade ja korterite neile tagastamise küsimuse lahendamiseni. Maja Meeme tn. 25 kuulus Theodor Koigile, kes oli represseeritud. Kuigi T. Koigi rehabiliteerimistõend väljastati 17. oktoobril 1991. a., oli ta rehabiliteeritud ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi 19. veebruari 1990. a. seadluse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimisest" § -st 1 lg. 1 tulenevalt juba Viljandi Linna Rahvasaadikute Nõukogu 7. mai 1990. a. otsuse vastuvõtmise ja lepingu sõlmimise ajal. Viljandi Linnavalitsus pidi enne müügi
otsustamist välja selgitama, kas ei ole tegemist represseeritud isikule kuuluva elamuga. Otsuse tegemiseks ei piisanud ainult sellest, et elamu ei olnud natsionaliseeritud majade nimekirjas. Apellatsioonikohtu otsuse põhjenduste kohaselt on Viljandi Linna Rahvasaadikute Nõukogu 7. mai 1990. a. otsus ainult luba ostu-müügi lepingu sõlmimiseks. Nimetatud otsus on vastuolus sel ajal kehtinud seadusandlusega, mis tingis puuded lepingu sisus. Seega on leping kehtetu puuete tõttu sisus. Kassatsioonkaebuses paluvad Ilmar Kütt ja Viljandi Linnavalitsus ringkonnakohtu 3. mai 1994. a. otsuse tühistada ja saata asja uueks arutamiseks. Kassaatorid leiavad, et apellatsioonikohus ei ole pööranud tähelepanu materiaal- ja protsessiõigusnormide rikkumisele maakohtu poolt, mis viisid asja ebaõigele otsustamisele. Vastavalt tollal kehtinud kohalike omavalitsuste aluste seaduse § -le 8 p. 4 kuulus volikogu ainupädevusse määrata munitsipaalomandiks oleva vara õiguslik reziim ja kontrollida selle vara kasutamist ja käsutamist. Linna Rahvasaadikute Nõukogu käsutuses olevate andmete alusel oli vaidlusalune elamu peremehetu. T. Koigi represseerimise kohta andmed puudusid. Lepingu sõlmimise ajaks ei olnud väljastatud tõendit T. Koigi rehabiliteerimise kohta. Apellatsioonikohus pidi eeldama praeguse omaniku I. Küti heausksust, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Seda ta aga ei teinud. Vastustajad peavad maakohtu 15. detsembri 1993. a. ja ringkonnakohtu 3. mai 1994. a. otsust põhjendatuiks ning paluvad jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustajad leiavad, et kassaatorid ei ole oma kaebuses vaidlustanud määruse nr. 276 punkti 13, millest tulenevalt ei võinud linnavalitsus represseeritu vara müüa. Ostja heausksus ei oma antud asjas tähtsust. Tsiviilkolleegium leiab, et ringkonnakohtu 3. mai 1994. a. otsuse tühistamiseks puudub alus. Apellatsioonikohus on õigesti asunud seisukohale, et määruse nr. 276 punkti 13 alapunkt 5 järgimata jätmine tingis tehingu kehtetuse, kuna määruse mõttest tulenevalt ei võinud müüa represseeritud kodanikele kuulunud maju ja kortereid kuni majade ja korterite neile tagastamise küsimuse otsustamiseni. Represseeritule kuulunud majavalduse võõrandamine ei olnud lubatud olenemata rehabiliteerimistunnistuse puudumisest, sest T. Koik oli rehabiliteeritud ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi 19. veebruari 1990. a. seadluse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimisest" § 1 lg. 1 alusel. Määruses ei ole omistatud tähendust sellele, millisel õigusvastasel viisil represseeritu omandist ilma jäeti. Seetõttu ei ole arvestatav linnavalitsuse väide, et natsionaliseeritud majade nimekirjas mitteolevaid, kuid kohalikule omavalitsusele kuuluvaid peremehetuina märgitud elamuid võis müüa. Kohustus selgitada, kas peremehetuna arvelolev elamu Meeme tn. 25 võib kuuluda represseeritud isikule, lasus linnavalitsusel. Viljandi Maakonnavalitsuse
o t s u s t a s: Jätta Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 1994. a. otsus muutmata ning Viljandi Linnavalitsuse ja Ilmar Küti kassatsioonkaebus rahuldamata. Eriarvamusele jäi kohtunik T. Vernik. Eesistuja J. Odar Liikmed J. Luik, T. Vernik, T. Verniku eriarvamus. Leian, et kohtute otsused ei ole õiged ega õiglased. kohtud on ebaõigesti kohaldanud materiaal- ja protsessiõigusnorme, mis viisid ebaõigete kohtulahenditeni.
isikule, lasus Viljandi Linnavalitsusel. Kõik kohtutele esitatud dokumendid kinnitavad kostja I. Küti heausksust (ENSV MN 08.02.1988. a. määruses nr. 56 soovitati ja soodustati korterivahetusi kodanikega, kes soovisid majja elama asuda ja osta vahetatud korter isiklikku omandusse; maakohtu otsuses märgitakse õigesti, et I. Kütt sai teada, et ta on ostnud Theodor Koigile kuulunud elamu 1990. a. augustis, s. o. peale ostu-müügi lepingu sõlmimist; kõik muud represseerimist ja rehabiliteerimist kinnitavad dokumendid on välja antud veel hiljem; ostu-müügi lepingu sõlmimise ajaks ei olnud keegi esitanud veel avaldust vara tagastamiseks). Ringkonnakohtu otsuse sisu ei vasta TsKS § -de 232 ja 313 nõuetele ja tulnuks tühistada, sest otsuse põhjendav osa peab sisaldama kõik kohtu poolt tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Ringkonnakohus on loonud olukorra, kus otsus on osaliselt motiveeritud ja seejärel viidatakse, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata maakohtu otsuses toodud põhjustel. Niisugune otsus muudab võimatuks ringkonnakohtu lahendi peale esitatud kassatsioonkaebuse läbivaatamise Riigikohtus. Tartu Ringkonnakohtus võttis kassaatoritelt võimaluse saada apellatsioonkaebuses esitatud väidetele vastus tervikliku põhjendatud kohtuotsusena. Kõike eeltoodut arvestades leian, et ringkonnakohtu otsus tulnuks tühistada, sest Omandireformi aluste seaduse § 2 lg. 2 kohaselt omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.