Kohtulahend

Eesti Vabariigi nimel 15. november 1994 Tsiviilasi nr. III-2/1-51/94 EV Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar liikmed: J. Luik ja T. Kollom hageja J. Kalde ja tema esindaja v. adv. R. Teeveeru osavõtul vaatas avalikul kohtuistungil 07. novembril 1994 Tartus läbi AS Resda esindaja v. adv. K. Roosaare kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsusele 17. augustist 1994 Jüri Kalde ja Ene Kalveti hagis AS Resda vastu vallandamise ebaõigeks tunnistamiseks, formuleeringu muutmiseks ja palga ning hüvituste saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium oma 17. augusti 1994.a. otsusega tuvastas, et AS Resda juhatuse esimehe 03. veebruari korraldusega vallandati autojuht J. Kalde ja kaupluse juhataja E. Kalvet töölt TLS § 86 p. 6 alusel, kuna nad ei ilmunud 01. veebruarist 1994 tööle. Harju Maakohus otsustas 27. aprillil 1994 tunnistada nende vallandamine ebaõigeks, lugeda nad lahkunuks TLS § 82 lg. 1 alusel ja välja mõista 3 kuu töötasu ning puhkusekompensatsiooni. Otsuse järgi teatati hagejatele eelnevalt, et 01. veebruarist muudetakse kauplus perekaupluseks ja neid enam ei vajata. Apellatsioonikohus otsustas 17. augustil 1994 otsuse tühistada osas, millega loeti hagejatega tööleping lõpetatuks TLS § 82 lg. 1 alusel, kuna töötajate algatust töölepingu lõpetamiseks ei olnud. Tasu neile tuleb välja maksta TLS § 117 lg. 2 ja 119 lg. 2 järgi. Kaebuses palub kostja esindaja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta hagid rahuldamata. Apellatsioonikohus rikkus TKS § 301 lg. 1 sätteid, sest muutis otsuse hagejate kaebuseta. TLS § 117 lg. 2 kohaldamise eelduseks on § 117 lg. 1 sätete kohaldamine. Ringkonnakohus tunnistas küll vallandamise § 86 p. 6 alusel ebaseaduslikuks, kuid ei muutnud töölepingu lõpetamise aluse formuleeringut. Seega puudub hagejatega töölepingute lõpetamise õiguslik alus. Kostja 03. veebruari korraldus on seaduslik ja distsiplinaarvastutuse seaduse sätteid ei rikutud. Kolleegiumi istungil palusid J. Kalde ja tema esindaja kaebuse rahuldamata jätta. Kolleegium leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonikohtul oli protsessuaalne alus maakohtu otsuse tühistamiseks vallandamise aluse formuleeringu osas. Selleks oli kostja apellatsioonkaebus, kus väideti, et vallandamise aluse formuleeringu muutmine TLS § 82 lg. 1 järgi ei olnud õige, sest vallandamine ei toimunud töötajate algatusel. Otsuses on märgitud, et apellatsioonkaebus osaliselt rahuldatakse. Järelikult apellatsioonikohus TKS § 301 lg. 2 sätteid ei rikkunud. Mis puutub kinnitusse, et TLS § 117 lg. 2 kohaldamine eeldab lg. 1 märgitud tingimusi, siis ei ole need lõiked teineteisest sellises otsesõltuvuses. Tööle ennistamise nõue erineb nõudest muuta