Eesti Vabariigi nimel 30. juuni 1994 Tsiviilasi nr. III-2/1-25/94 EV Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja T. Kollom liikmed: J. Rätsep ja J. Luik vaatas avalikul kohtuistungil läbi Ardi Silla ja Heldur Karu kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. märtsi 1994 otsusele nende hagides Kaitsejõudude Peastaabi vastu ametikohale ennistamiseks. Kaitsejõudude Peastaabi ülema 12. veebruari 1993 käskkirjaga vabastati ametikohalt ja arvati reservi Tallinna Läänerajooni RKO ülem Ardi Sild ja ülema asetäitja Heldur Karu teenistuskohustuste ebarahuldava täitmise ja usalduse kaotuse motiivil. 17. aprilli 1993 käskkirjaga muudeti eelmist A. Silla vabastamiskuupäeva osas seoses viimase haigusega.
Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus ei ole õige. Hagejad taotlesid hagiavaldustes ametikohale ennistamist ja hüvituste väljamõistmist ebaseadusliku lepingu lõpetamise eest. Nad tuginesid seejuures nendega sõlmitud lepingutele, väites, et nad ei ole lepingut rikkunud. Tsiviilkolleegium, tunnistades küll hagejate õigust hagile ja jättes selle rahuldamata motiivil, et poolte suhetele ei saa kohaldada töölepingu seadust, jättis tähelepanuta hagejate kinnituse, et nad teenistuslepingut ei rikkunud ja selle ühepoolseks lõpetamiseks ei olnud alust. Seega tunnistas kolleegium õigust hagile, kuid eitas hagejate õigust hagi rahuldamisele. Tunnistada õigust hagile tähendab selle tunnistamist, et tegemist on TKS § 1 lg. 2 märgitud tsiviilasjaga, mille all mõistetakse tsiviil-, perekonna- ja tööõigussuhetest tekkinud vaidlusi. Leides, et TLS ei ole poolte suhetele kohaldatav, pidanuks kohus ikkagi lahendama vaidluse, mida ta ise käsitab tsiviilasjana. Seega kolleegiumi toodud motiiv ei ole asjakohane hagi rahuldamata jätmiseks. Lisaks sellele ei ole see motiiv ka õige. TLS § 7 p. 3 sätestab, et töölepingu seadus ei laiene kaitsejõudude tegevteenistusele. See aga ei tähenda, et kohtul ei oleks õigust rakendada teenistuslepingu rikkumise korral analoogia alusel töölepingu seaduse neid sätteid, mis käsitavad lepingu rikkumise tagajärgi ja nende kõrvaldamise teid. Selleks annab alust esiteks see, et hagejate ja kostja vahel sõlmitud lepingud vastavad töölepingu tunnustele - oli kokkulepe alaliseks tööks tasu eest tööandja kontrolli all. Esitatud lepingus nimetab üks pool end tööandjaks, teine töövõtjaks. Teiseks on tööõigus nagu kogu tsiviilseadustik suunatud rikutud subjektiivsete õiguste taastamisele; neis antud kaitsevahenditel on ennistav iseloom. Hagejad nõudsid väidetavate rikutud õiguste taastamist ametikohale ennistamisega, millise nõude nad hiljem asendasid palvega lugeda nad omal soovil lahkunuks, ning kahju hüvitamist, mis tekkis saamata palga näol seoses lepingu ühepoolse lõpetamisega. Need nõuded vastavad tsiviilõiguse taastavale iseloomule ja nende rahuldamise vahendina on poolte suhete iseloomu arvestades täiesti kohaldatavad analoogia alusel TLS vastavad sätted ja kohtupraktika. TKS § 9 lg. 3 järgi vaidlusalust suhet reguleeriva seaduse puudumisel rakendab kohus seadust, mis reguleerib vaieldavale suhtele lähedasi suhteid. Sellise seaduse puudumisel lähtub kohus õiguse üldisest mõttest. Hagejate nõuded rajanevad sellele, et nende arvates oli nende vabastamine ebaseaduslik. Seetõttu ei ole õige hagejate vabastamise käskkirjade ebaseaduslikuks tunnistamist pidada haginõuete piiride ületamiseks. Juhindudes TKS § -st 346 p. 2 kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu otsus 23. märtsist tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises koosseisus. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Eesistuja T. Kollom Liikmed J. Luik, J. Rätsep
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.