Kohtulahend

Eesti Vabariigi nimel 21. märts 1994 Tsiviilasi nr. III-2/2-2/94 EV Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik liikmed: P. Vaher ja H. Salmann hageja Tiiu Kietzeri osavõtul vaatas 14. märtsil 1994 avalikul kohtuistungil Tartus läbi Tiiu Kietzeri teistmisavalduse alusel Põlva Maakohtu 23. märtsi 1992 otsuse ja EV Ülemkohtu tsiviilasjade kohtukolleegiumi 21. aprilli 1992 määruse Tiiu Kietzeri hagis Rein Härmoja ja Malle Soideri vastu vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest ja sellele varale omandiõiguse tunnistamiseks Tiiu Kietzeri isale Friedrich Viido p. Otsingule kuulus 15.02.1917.a. sõlmitud ostu-müügilepingu alusel Tsõõriksoo nr.45 talu Põlva Maakonnas (end. Tartumaa) Vastse - Kuuste k/n-s (end. Kiidjärve vald) Padari külas. Alates 1917 aastast oli talus rentnikuks kostjate isa Eduard Härmoja. Kiidjärve valla TSN Täitevkomitee 09.08.1945 otsusega nr. 102 võõrandati F. Otsingult kui suurmaapidajalt seoses maareformiga 34,56 ha maad, millest 28 ha anti üle Eduard Härmojale. 1945-1946.a. majapidamisraamatu kohaselt kuulusid Tsõõriksoo talu ehitised: elumaja, rehi, laut, sigala, ait ja saun F. Otsingule. F. Otsing suri 18.06.1954. Klaara Härmoja ostis 12.04.1961 A. A. Zdanovi nim. kolhoosilt vaidlusaluse talu laut - küüni. K. Härmoja kinkis 08.07.1969 1/3 elumajast T. Kietzerile. 29.05.1970 registreeriti majavaldus K. Härmoja nimele Vastse - Kuuste Küla TSN TKotsuse nr. 8 alusel. Põlva Maavalitsus tühistas selle otsuse 26.09.1990. K. Härmoja suri 01.10.1981. Tema seadusjärgseteks pärijateks on lapsed R. Härmoja ja M. Soider, kellele kuulub 2/3 vaidlusalusest majavaldusest 08.09.1982 väljaantud pärimisõiguse alusel. T. Kietzer taotles taluhoonete väljamõistmist kostjatelt, kuna hooned on nende valduses ilma seadusliku aluseta ja neid ei saa pidada heauskseteks omanikeks omandireformi aluste seaduse § 12 lg. 3 p. 3 mõttes. Kohus jättis T. Kietzeri ja H. Piirsoni hagi rahuldamata omandireformi aluste seaduse § 12 lg. 3 p. 3 alusel, kuna vara on füüsiliste isikute heauskses omanduses. EV Ülemkohtu tsiviilasjade kohtukolleegiumi 21.04.1992 määrusega jäeti kohtuotsus muutmata ja hageja kassatsioonkaebus rahuldamata. Määruse motiivide järgi on kohus tõendite hindamisel õigesti tulnud järeldusele, et kostjad pärijatena on vaidlusaluse vara heausksed omanikud, kes ei ole kohustatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastama. T. Kietzer taotleb teistmisavalduses eelnevalt nimetatud kohtulahendite tühistamist TKS § 350 lg. 2 p. 1 ja 3 alusel.

Kolleegium, ära kuulanud hageja, kes palus kohtuotsuse ja tsiviilasjade kohtukolleegiumi määruse tühistamist, leidis, et avaldus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Antud tsiviilasjas ei saa uute asjaoludena TKS § 350 lg. 2 p. 1 kohaselt käsitleda Eesti Vabariigi presidendi otsusega nr.118 14. juunist 1993 väljakuulutatud muudatusi omandireformi aluste seaduses. Teistmise ühe alusena avalduses märgitud TKS § 350 lg. 2 p. 3 kohta ei ole T. Kietzer põhjendusi esitanud. TKS § 350 lg. 3 lubab teistmist tingimusel. kui ilmsiks tulnud uued asjaolud mõjutasid kohtuotsuse tegemist ühe või teise protsessiosalise kahjuks. Selliseid asjaolusid antud asjas ilmnenud ei ole. Juhindudes TKS §-st 350 lg. 3 kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tiiu Kietzeri avaldus Põlva Maakohtu 23. märtsi 1992 otsuse teistmiseks rahuldamata.