Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X. Xi kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Katri Bergmann Puudutatud isik – X. X, volitatud esindaja advokaat Kristina Ivanova
Asja läbivaatamise vorm
Avalikul kohtuistungil 30.04.2025, Tallinnas
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada taotlus ning anda Politseija Piirivalveametile luba X. Xi kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 07.09.2025 (k.a).
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 29.04.2025 Tallinna Halduskohtule taotluse Iraagi kodaniku X. Xi kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. Taotluse põhjendused:
1.Isiku reisidokumendi taotlemine on pooleli. PPA alustas Iraagi saatkonnaga suhtlust, et saada isikule reisidokument. Käesolevaks ajaks käivad läbirääkimised isiku identifitseerimise protsessi alustamiseks, kuna isikul puudub rahvuspass ning isik ei ole passiga seoses jaganud informatsiooni või koopiat. 16.04.2025 õnnestus PPA-l saada Prantsuse saatkonnast, asukohaga Iraak, isiku passi koopia. PPA jätkab läbirääkimisi Iraagi saatkonnaga isikule reisidokumendi saamiseks.
2.PPA-l on keelatud lahkumisettekirjutuse sundtäitmine. Tegemist on ajutise abinõuga.
3.Arvestades isikuga seotud asjaolusid kogumis (smuugeldajate abil Schengeni alal korduvad ebaseaduslikud piiriületused, valeütluste andmine, eesmärk jõuda Soome perekonnaliikmete juurde, tagasilükkav otsus) on isikust tulenev põgenemise oht on jätkuvalt aktuaalne ning seetõttu ei ole võimalik järelevalvemeetmeid kohaldada.
4.Isik ise ei aita kaasa enda dokumenteerimisele. Isik ei ole esitanud PPA-le enda rahvuspassi andmeid ega koopiad.
2.Isiku esindaja esitas enne istungit kirjaliku seisukoha põhjendustega:
1.Puudub põgenemisoht, mis õigustaks isiku kinnipidamist. Isik küll on tunnistanud algset soovi jõuda Soome, kus elab tema õde, kuid ka see ei tähenda, et isik plaanib uuesti ebaseaduslikult piiri ületada. Tema tegevus piiriületusel on seotud eelkõige hirmuga päritoluriigi tagakiusu ees ning tal ei olnud koduriigist pääsemiseks muud varianti. Isikul on selge huvi rahvusvahelise 1(7)
kaitse menetluse vastu ja ta ei kavatse kuhugi põgeneda kui teda kinnipidamiskeskusest vabastatakse.
2.Taotleja väited, et isik ei aita kaasa, on paljasõnalised ja tõendamata. PPA-l on hulgaliselt isikut identifitseerimist ja dokumenteerimist võimaldavat infot, dokumente ja muud andmed, mis sai tuvastatud mh rahvusvahelise kaitse menetluse raames. Isikule ei saa ette heita selliste andmete avaldamist, mida ta ise ei tea või objektiivselt ei mäleta, nt passi number. Vaidlust ei ole selles, et puudutatud isik ei ole kehtivat reisidokumenti. Samas eeldab kohustus aidata kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele, et PPA on teinud eelnevalt isikule ettekirjutuse Eestist lahkuda.
3.Kinnipidamine ei ole proportsionaalne, kuna isikul on võimalik rahvusvahelise kaitse menetluses tehtud otsust kolmes kohtuastmes vaidlustada ning isik on seda võimalust kasutanud.
4.Isik on kinnitanud koostöövalmidust, sh ta on valmis täitma registreerimiskohustust ja elama kindlas kohas. Puudutatud isikul on Eestis pooleliolev rahvusvahelise kaitse menetlus, mistõttu tuleb jaatada isiku nii majanduslikku kui ka sotsiaalset seost Eestiga.
3.Istungil selgitas taotleja, et ei ole teada, kus isiku pass võiks olla. Passi koopiaga on isiku dokumenteerimine lihtsam. Taotlejal on Iraagiga varasemat praktikat vähe, kuid Soome praktikast lähtuvalt on tagasipöördumistunnistuste saamine ja väljasaatmine Iraaki võimalik. Toimuvad ka ühis-operatsioonid väljasaatmiseks, millega Eesti saab liituda. Passi puudumise osas ei tugine taotleja kaasaaitamiskohustuse mittetäitmisele. Isik selgitas istungil, et vahendaja käskis passid ära hävitada. Isik soovib koostööd teha, kuid kuna temaga suheldi provokatiivselt, siis sai ta vihaseks. Isik austab seadusi ja teeks koostööd. Isik ei ole keskuses võimeline pikemat aega elama, sest ta sööb vaid saia ja joob vaid mahla. Toit ei ole hea ning see on korduv. Toitu ei tehta hästi ja ei sobi talle. Kõiki õe toodud asju ei antud üle. Talle on vaja meditsiinilist abi. Isiku esindaja leidis, et ei ole piisavalt suurt põgenemisohtu, mis õigustaks isiku kinnipidamist. Taotleja ei saa tugineda kinnipidamise alusena VSS § 23 lg 1 p-le 3. Arvestada tuleb, et isikut peetakse keskuses kinni juba alates 27.08.2024 ehk 9 kuud. Isiku selgitusi tuleb arvestada kontekstis, kas tema jätkuv kinnipidamine on isiku tervist arvestades proportsionaalne.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.VSS § 23 lg-st 1 tulenevalt võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase halduskohtu loal kinni pidada ja KPK-sse paigutada juhul, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. Kinnipidamine on lubatud eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). VSS § 23 lg 11 järgi annab halduskohus loa välismaalase kinnipidamiseks, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 23 lg 1 p-s 1 nimetatud põgenemise ohtu iseloomustavad objektiivsed asjaolud on loetletud VSS §-s 68. Põgenemise ohu kindlakstegemiseks ei piisa siiski üksnes mõne VSS §-s 68 nimetatud asjaolu tuvastamisest, vaid arvestada tuleb ka muid isikuga seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-193-16, p 13). Seejuures võib arvesse võtta ka minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p- d 17 ja 19). VSS § 68 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust 2(7)
täita. Põgenemisohu kindlakstegemine on prognoosotsus, mille raames hinnatakse isiku teatud liiki käitumise tõenäosust, võttes arvesse temaga seotud asjaolusid kogumis.
5.Tallinna Ringkonnakohus leidis 02.04.2025 määruses käesolevas asjas järgmist: - Puudutatud isiku kinnipidamine on VSS § 23 lg 1 p 1 alusel põhjendatud, sest esineb tema põgenemise oht VSS § 68 p 6 järgi. Puudub vajadus täiendavalt analüüsida, kas kinnipidamise aluseks saanuks olla ka VSS § 23 lg 1 p 3. - Isiku ütlustest võib järeldada, et ta soovis leida riiki, kus parandada enda majanduslikku olukorda. Tema eesmärk oli jõuda Soome, kus elab tema õde. Reisidokumendi puudumine ei takistanud tal ebaseaduslikku riigipiiride ületamist. Puudutatud isik väljendas istungil korduvalt oma soovimatust koduriiki naasta. Põgenemise ohtu suurendab asjaolu, et PPA lükkas 29.10.2024 otsusega puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi ja halduskohus jättis 05.03.2025 otsusega nr 3-24-3192 tema kaebuse rahuldamata. Puudutatud isiku kinnitus, et ta ei kavatse põgeneda, ei ole eespool toodud asjaolusid arvestades usaldusväärne. - Puudutatud isiku varasema käitumise ja ütluste tõttu on usutav, et KPK-st vabastamise korral võib ta viia ellu oma esialgse plaani ja lahkuda Soome või mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki. VSS § 68 p-s 6 nimetatud põgenemisohu jaatamiseks ei ole vaja, et puudutatud isik oleks selgesõnaliselt väljendanud kavatsust Eestist põgeneda. Kuna isik on avaldanud, et ta läheks ja taotleks rahvusvahelist kaitset mõnes teises kohas, ei nähtu, et puudutatud isikul oleks olnud soov või tegelik kavatsus siduda end just Eestiga, mis võiks vähendada tõenäosust, et ta KPK-st vabastamise korral Eestist lahkub. - Põgenemisohu tõttu ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine põhjendatud. Olukorras, kus isiku Eestis hakkamasaamine võib osutuda väga keeruliseks (nt keelebarjääri tõttu), on suurem ka tõenäosus, et puudutatud isik võib püüda jätkata enda teekonda Soome, kus tal on lähedaste näol olemas tugivõrgustik. - Asja materjalide põhjal ei ole alust arvata, et kinnipidamine ohustaks puudutatud isiku tervist või turvalisust. Vajadusel on puudutatud isikule ka KPK-s viibimise ajal tagatud tervisekontroll ja vajalikud tervishoiuteenused (VSS § 23 lg 5 p 1).
6.Kohus leiab, et asjaolud, mis sisustavad VSS § 23 lg 1 p-s 1 toodud põgenemisohtu ja sellest tulenevat kinnipidamisalust, ei ole käesoleva taotluse lahendamise seisuga muutunud. Isiku Eestisse saabumise asjaolud, mis viitavad tema võimalikule põgenemissoovile, ei ole muutunud. Pigem võib järeldada, et rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise tõttu, on suurenenud isiku soov riigivõimude eest pakku minna. Isik selgitas ka istungil, et pahameele korral, võib ta saada vihaseks ja avaldada, et ei ole koostööga nõus (vt 07.03.2025 istungil toodud seisukohad, dtl 29). Ka on isik varem avaldanud, et kui teda siin ei taheta, siis andku talle paber ja ta läheb taotleb kaitset mõnes teises kohas (dtl 30). Seetõttu ei saa pidada usaldusväärseks isiku praeguseid kinnitusi, et ta soovib teha koostööd.
7.Kohus nõustub taotlejaga, et täidetud on ka VSS § 23 lg 1 p-s 3 toodud tingimus, s.o välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Vaidlust reisidokumendi puudumise üle ei ole ning hetkel ei nähtu ka, et taotleja oleks selles osas olnud tegevusetu. Samuti ei saa teiste liikmesriikide kogemust ja ühisoperatsioonide võimalikkust arvestades pidada hetkel isiku väljasaatmist hetkel perspektiivituks. Käesoleva taotluse lahendamise hetkel ei ole isikul võimalik täiendavalt dokumentide hankimisele kaasa aidata. Halduskohus on teadlik ringkonnakohtu läbivast kohtupraktikast, et VSS § 23 lg 1 p-le 3 tuginemise eelduseks on see, et isik ei täida dokumentide hankimisel kaasaaitamiskohustust. Samas puudub Eesti Vabariigis pretsedendiõigus ehk teistes kohtuasjades tehtud lahendid ei ole siinsele kohtule järgimiseks kohustuslikud. Kohtupraktika peab olema küll mõistlikus ulatuses ühtne ja ettenähtav, kuid see ei välista vajadusel korrigeerimist või edasiarendamist. 3(7)
7.1.Ringkonnakohtu praktika tugineb Riigikohtu 16.07.2017 määruse nr 3-3-1-24-17 punktis 11 toodule: „VSS § 15 lg 2 p 3 sätestab välismaalase kinnipidamise alusena juhu, kui välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Nimetatud sätet tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lõikega 1. Direktiivi art 15 lg 1 p b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel. Analoogiliselt on ka Euroopa Kohus asjas nr C-146/14 (p 73) leidnud, et väljasaadetava kinnipidamise direktiivi art 15 lõike 6 alusel pikendamise ainsaks põhjenduseks ei saa olla dokumentide puudumine. /.../“
7.2.Direktiiv nr 2008/115/EÜ1 sätestab vaidlusaluses osas järgmist:
1.Kui muid piisavaid, kuid leebemaid sunnimeetmeid ei ole konkreetsel juhul võimalik tulemuslikult kohaldada, võivad liikmesriigid kinni pidada ainult kolmanda riigi kodaniku, kelle suhtes kohaldatakse tagasisaatmismenetlust tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise läbiviimiseks, eelkõige kui: a) on olemas põgenemise oht või b) asjaomane kolmanda riigi kodanik hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid.
6.Liikmesriigid ei tohi lõikes 5 osutatud ajavahemikku pikendada, välja arvatud piiratud ajavahemiku puhul, mis ei ületa siseriikliku õiguse kohaselt veel kahteteist kuud, kui hoolimata nende mõistlikest jõupingutustest on tõenäoline, et väljasaatmise viibimise põhjuseks on: a) asjaomase kolmanda riigi kodaniku koostöö puudumine või b) kolmandatest riikidest vajalike dokumentide hankimise viibimine. Kohus kontrollis direktiivi sõnastust saksa, inglise, prantsuse ja soome keeles ning art 15 lg-te 1 ja 6 alapunktid on neis keeltes omavahel alternatiivsed, sarnaselt eestikeelsele versioonile, s.o kasutatud on sõna „või“ vastavas keeles. Eeltoodust tuleneb, et isikut on võimalik kinni pidada nii käesolevas asjas lahendatava taotluse alusel 6 kuu kestel ja edaspidi kuni 18 kuu kestel, kui täidetud on mõlemast lõikest vähemalt üks tingimus. Nii on võimalik isikut kinni pidada juhul kui: - on olemas põgenemisoht (lg 1 p (a)); ja - väljasaatmise viibimise põhjuseks on kolmandatest riikidest vajalike dokumentide hankimise viibimine (lg 6 p (b)). Samu tingimusi sisaldab endas ka VSS § 23 lg 1 p 3, kuivõrd samale alusele tuginemine eeldab seda, et leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik kohaldada ehk esineb põgenemisoht. Kohus on puudutatud isiku osas põgenemisohu esinemist kontrollinud (p-d 5 ja 6) ning samuti puudub vaidlus selle üle, et isiku koduriigist reisidokumentide saamine viibib (p 7 sissejuhatus).
7.3.Riigikohtu poolt määruses nr 3-3-1-24-17 on selgitatud küll, et vajalik on tugineda ka isiku kõrvalehoidumisele (art 15 lg 1 p b), kuid määruses ei ole selgitatud, kas on võimalik tugineda üksnes põgenemisohule (art 15 lg 1 p a) ja ühele lg-s 6 toodud alternatiivile. Välistatud ei ole, et Riigikohtu seisukoht on asjakohane üksnes samas asjas, mida selle määrusega lahendati ning see ei ole laiemalt rakendatav.
Samale järeldusele viib ka tutvumine Riigikohtu otsuses viidatud Euroopa Kohtu (EK) lahendiga nr C-146/142. Kohtuotsuse resolutsioonist lähtuvad asjakohases osas järgmised järeldused:
3.Direktiivi 2008/115 artikli 15 lõikeid 1 ja 6 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, nagu on käsitlusel põhikohtuasjas, mille kohaselt võib esialgse kinnipidamise kuuekuulist perioodi pikendada üksnes seetõttu, et asjaomasel kolmanda riigi kodanikul puuduvad isikut tõendavad dokumendid. Ainult siseriikliku kohtu ülesanne on asjaomase kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise pikendamise üle otsustades hinnata juhtumipõhiselt kõnealuse olukorra faktilisi asjaolusid, tegemaks kindlaks, kas võib selle kodaniku suhtes tõhusalt kohaldada leebemat meedet või esineb tema põgenemise oht.
4.Direktiivi 2008/115 artikli 15 lõike 6 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kolmanda riigi kodaniku puhul, kellel sellises olukorras nagu põhikohtuasjas puudub isikut tõendav dokument, mis oleks võimaldanud teda asjaomasest liikmesriigist välja saata, on tegemist „koostöö puudumisega” selle sätte tähenduses üksnes juhul, kui nimetatud kodaniku käitumise uurimisest kinnipidamise ajavahemikul ilmneb, et viimane ei ole väljasaatmisel teinud koostööd ja on tõenäoline, et tema käitumise tõttu kestab see toiming ettenähtust kauem, mida peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus.
7.4.Otsuse resolutsiooni punkt 3 käsitles eelotsuse taotluse kolmandat küsimust, milles eelotsuse taotluse esitanud kohus soovis teada, kas esialgse kinnipidamise kuuekuulist perioodi võib pikendada üksnes seetõttu, et asjaomasel kolmanda riigi kodanikul puuduvad isikut tõendavad dokumendid ja seega esineb nimetatud kodaniku põgenemise oht (p 65). Euroopa Kohus märkis esmalt, et mõiste „põgenemise oht” on piiritletud direktiivi 2008/115 artikli 3 punktis 7, mis määratleb selle kui õi-gusaktides kehtestatud objektiivsetel kriteeriumidel [halduskohtu rõhutus – kohtu märkus] rajanevate selliste põhjuste olemasolu üksikjuhul, mis annavad alust arvata, et kolmanda riigi kodanik, kelle suhtes kohaldatakse tagasisaatmismenetlust, võib põgeneda (p 66). Konkreetsel juhul sätestas Bulgaaria õigus põgenemise ohu esinemise objektiivse kriteeriumina mh, et asjaomasel isikul ei ole ühtegi isikut tõendavat dokumenti (p 71). Seega ei hinnanud vastavas osas Euroopa Kohus mitte art 15 lg-te 1 ja 6 alapunktide kumulatiivsust või alternatiivsust, vaid sisuliselt selgitas seda, kuidas tuleb kohaldada põgenemise ohu kriteeriumit, sh juhul kui see on sätestatud analoogselt VSS §-s 6 8 tooduga. EK leidis lisaks, et ei piisa dokumendi puudumisest, vaid tuleb hinnata juhtumipõhiselt kõiki asjaolusid, sh kas isiku suhtes on võimalik kasutada leebemaid meetmeid (p 72). Seejärel jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et asjaolu, et asjaomasel kolmanda riigi kodanikul puuduvad isikut tõendavad dokumendid, ei saa olla ainus põhjendus direktiivi 2008/115 artikli 15 lõikes 6 ette nähtud kinnipidamise pikendamisele (p 73). Seega on tegemist ka Eesti kohtute praktikas läbivalt toodud seisukohaga, et põgenemisohtu ega seega kinnipidamise alust ei saa järeldada üksnes seaduses sätestatud põgenemisaluse (VSS §-s 68) formaalsest olemasolust, vaid hinnata tuleb ka konkreetse kaasuse asjaolusid ning muu hulgas leebemate järelevalvemeetmete kasutamise võimalikkust. Halduskohtu hinnangul ei tulenenud seega EK lahendist, et hinnatud oleks isiku kaasaaitamiskohustuse vajalikkust dokumentide hankimise viibimisel, vaid hoopis põgenemisohu sisustamist, millele viitab ka lahendi resolutsiooni p 3 (vt eelpool) ning otsuse põhjenduse p 68: /.../ kinnipidamist tohib nimetatud direktiivi artikli 15 lõike 6 kohaselt pikendada üksnes siis, kui on tõenäoline, et väljasaatmise viibimise põhjuseks on asjaomase kolmanda riigi kodaniku koostöö puudumine või kolmandatest riikidest vajalike dokumentide hankimise viibimine, ilma et oleks mainitud asjaolu, et asjaomasel isikul puuduvad isikut tõendavad dokumendid.
7.5.Otsuse resolutsiooni punktist 4 nähtub, et Euroopa Kohus sisustas direktiivi art 15 lg 6 punkti a; s.o asjaomase isiku koostöö puudumist. Euroopa Kohus ei andnud hinnangut alapunktile b, mis käsitleb välisriigist dokumentide hankimise viibimist.
7.6.Seda, et koostöö puudumine ja dokumentide hankimise viibimine on alternatiivsed, mitte kumulatiivsed tingimused, kinnitavad ka Euroopa Kohtu seisukohad 22.06.2021 suurkoja otsuses nr C-718/193 (p-d 37 ja 70) ja 14.05.2020 suurkoja otsuses nr C-924/19 PPU ja C-925/19 PPU4 (p 279). Suurkoda rõhutas ka oma 22.06.2021 otsuses, et asjaomaste isikute puhul võivad sellise kestusega kinnipidamist põhimõtteliselt põhjendada just praktilised raskused, mis on eelkõige seotud kolmandatest riikidest vajalike dokumentide hankimisega (p 71). Seega ei ole Euroopa Kohus taaskord sidunud dokumentide hankimist isiku koostööga. Ka on kinnitanud Euroopa Kohus, et ka direktiivi art 15 lg 1 tingimused on alternatiivsed (10.03.2022 otsuse nr C-519/20 p 37)5. Halduskohus leiab, et vastupidise tõlgenduse kohaselt – koostöö puudumise ja dokumentide viibimise tingimused peavad olema täidetud samaaegselt – muutub dokumentide hankimise viibimise tingimus direktiivis (vt art 15 lg 6) sisutuks. Kuivõrd isiku koostöö puudumisel peab olema põhjuslik seos sellega, et isikut ei saa välja saata (EK otsuse nr C-146/14 p 82), sisaldaks see ka olukorda, kui isiku tegevuse tõttu dokumentide saamine viibib. Sellisest tõlgendusest lähtuvalt puuduks tähtaja pikendamise võimalus üle 6 kuu olukorras, kus isik teeb koostööd, kuid dokumendid ei ole veel saabunud ja samas esineb põgenemisoht. Kui isiku kinnipidamisel üle kuue kuu võivad need tingimused olla täidetud alternatiivselt, võivad need olla täidetud ka alternatiivselt isiku kinnipidamisel lühema tähtaja jooksul. Seega on käesoleval juhul täidetud kinnipidamisalusena VSS § 23 gl 1 p 3 tingimus, kooskõlas direktiivi nr 2008/115/EÜ art 15 lg 1 alapunkti a ja tulevikku suunatuna ka lg 6 alapunktiga b.
8.Kohus ei pea isiku jätkuvat kinnipidamist ebaproportsionaalseks, sh ka kumulatiivselt nii VRKS kui ka VSS alusel kinnipidamist. Hetkel ei ole võimalik eeldada, et isikut peetakse kinni rahvusvahelise kaitse kohtuasja nr 3-24-3192 lõpuni, kuna kinnipidamine otsustatakse üksnes tähtajaliselt. Sealjuures on isiku väljasaatmise ettevalmistamine raskendatud isiku enda tegevuse tõttu (passi hävitamine) ning kinnipidamine on otseselt seotud isiku varasema käitumisega, millest järeldub põgenemisoht. Isiku kinnipidamise ebaproportsionaalsust ei saa järeldada ka isiku etteheidetest kinnipidamistingimustele. Istungil antud ütluste kohaselt ei ole isikut jäetud toiduta, vaid ta ise loobub pakutavast. Ka on isikule tagatud meditsiiniline abi, sealjuures ka vabaduses viibides ei pruugi olla soovitud abi viivitamatult kättesaadav näiteks ravijärjekordade tõttu. Kuna isikul on lepinguline esindaja, tuleb eeldada, et too aitab vajaduse korral ka isikul oma õiguseid ja huve kinnipidamistingimuste osas asjakohastes menetlustes kaitsta.
9.Kohus rahuldab taotluse ja annab taotlejale loa puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks VSS § 23 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel koostoimes VSS § 6 8 p-ga 6 kuni neljaks kuuks. Kohus kordab halduskohtu seisukohta kohtuasjas nr 3-24-3192, et kuna lahkumisettekirjutuse sundtäitmise keelamine ei takista taotlejal puudutatud isiku väljasaatmiseks 3
ettevalmistuste tegemist, siis võib PPA taotleda esialgse õiguskaitse tühistamist, kui isiku väljasaatmiseks vajalikud toimingud on tehtud (05.03.2025 määruse p 6).
10.Kuna kohus rahuldab taotluse, jätab kohus HKMS § 108 lg 1 analoogiat kohaldades menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kuna puudutatud isikul on lepinguline esindaja, ei korralda kohus käesoleva määruse tõlget isikule arusaadavasse keelde.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.