X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses ravimite andmata jätmisega 05.01.2021 kuni 04.03.2021
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Edvard Remsel
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt. 1.1 Jätta rahuldamata kahju hüvitamise nõue alusel, et Tartu Vangla ei andnud kaebajale 05.01.2021 kuni 04.03.2021 toidulisandit Prostamin.
1.2.Rahuldada kahju hüvitamise nõue alusel, et Tartu Vangla ei andnud kaebajale 05.01.2021 kuni 04.03.2021 ravimit Prostamol Uno. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitis 120 eurot.
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.10.2023. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
4.Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 29).
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Kaebaja X esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 03.05.2022 numbriga 1-13/133-1 (tl 18-19). Kaebaja nõudis hüvitist muuhulgas järgmisel alusel. Kaebajal diagnoositi 04.12.2020 krooniline prostatiit ja talle määrati raviks Prostamol Uno. Tartu Vangla katkestas ravi 05.01.2021. Pidev urineerimine häirib suguelu ja igapäevaelu. Prostamol Uno leevendab vaevusi ja kaebaja saab öösel paremini magada. Eriarst märkis 10.02.2022, et Prostamol Unot tuleb võtta regulaarselt.
2.Kaebaja esitas 28.08.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse ja menetluse käigus täiendavaid seisukohti. Käesoleva otsuse tegemise seisuga on kohtuasja koosseisu jäänud mittevaralise kahju hüvitamise nõue järgmistel alustel: - Tartu Vangla ei andnud kaebajale 05.01.2021 kuni 04.03.2021 toidulisandit Prostamin (määratud kaebajale 04.12.2020 kolmeks kuuks); - Tartu Vangla ei andnud kaebajale 05.01.2021 kuni 04.03.2021 ravimit Prostamol Uno (tervisekaardi 04. ja 05.01.2021.a kannete kohaselt määratud tähtajaga kuni 04.03.2021). Kaebajale pandi 04.12.2020 kroonilise prostatiidi diagnoos ja määrati ravi, aga vastustaja eiras seda. Ilma ravita pidi kaebaja vaevlema tervisehädade käes. Kaebaja pöördus kohtu poole, kuna vastustaja jättis kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt lahendamata. Kaebaja avaldas vastusena 01.09.2023.a määruses väljendatud kohtu seisukohale, et tegemist on nii väärikuse alandamisel kui ka tervise kahjustamisel rajaneva nõudega.
3.Vastustaja jättis 20.12.2022.a otsusega nr 1-13/133-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vastustaja leidis, et kaebaja hilisemad uuringud ei kinnita prostatiiti ning Prostamol Uno andmata jätmine ei saanud seetõttu põhjustada talle kahju. Prostamol Uno toimeaine on serenoapalmi marjade paksekstrakt. Sama ekstrakt on põhikomponendiks ka näiteks Prostamin Duo tablettides, mis on toidulisand. Seega on vaidluse esemeks aine, mis on pigem toidulisand kui ravim. Vangla direktor ei saa arsti asemel otsustada konkreetsete ravimite ordineerimist. Kahju hüvitamise taotlust ei saa rahuldada, kui kaebaja oleks saanud kasutada tõhusamaid õiguskaitsevahendeid, näiteks juhtida tähelepanu valedele ravimitele ravimipinalis ja soovida nende vahetamist õigete vastu. 09.05.2022 võimaldati kaebajale Prostamin, mis on sama toimeainega mis Prostamol Uno.
4.Vastustaja palus vastuses kaebusele jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja viitas kohtueelses menetluses esitatud seisukohtadele. Vastustaja leidis oma täiendavas seisukohas, et ravimid panevad valmis vangla tervishoiutöötajad. Seega ei ole vanglaametnikud jätnud kaebajale andmata tervishoiutöötajate poolt valmis pandud preparaate, vaid küsimuseks on, mida vangla tervishoiutöötajad patsiendile vajalikuks pidasid. Kaebaja saabus Tartu Vanglasse 05.01.2021 ning kuigi talle oli Viru Vanglas soovitatud Prostamini või Prostamol Uno kasutamine, ei pidanud Tartu Vangla tervishoiutöötajad seda põhjendatuks. Kuna tegemist ei olnud klassikalises mõttes ravimitega, siis nende preparaatide kajastamine kaebaja tervisekaardis ei ole kohustuslik. Vastustaja leidis, et kohus ei saa otsustada selle üle, kas tegemist on väärikuse alandamise või tervise kahjustamisega. Ainult kaebaja saab otsustada, millisele nõudele tema kaebus tugineb. Tervisekahju on objektiivselt tuvastatav ning selle esinemist saaks tõendada. Tõendamiskoormis on kaebajal. Kuna 16.04.2021 tehtud uuringu kohaselt oli kaebaja tervis korras ja uuringule eelneval ajal kaebaja Prostamini ega Prostamol Unot ei saanud, on paratamatu järeldus, et nende mittesaamine ei kahjustanud kaebaja tervist. Tableti mittesaamine iseenesest ei saa olla väärikust alandav. Väärikuse alandamine tuleks kõne alla, kui kaebaja preparaadi mittesaamise tõttu oleks pidanud tundma negatiivseid üleelamisi. Sellist olukorda ei saa esineda juhtumil, kui terviseprobleemi, antud juhul siis prostatiiti, ei esine. Kohtu seisukoht
5.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle
tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kahju hüvitamise eeldused on seega haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu, isiku subjektiivse õiguse rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ja mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü.
6.Vastustaja esitatud andmete põhjal (vt tl 52 ja pöördel) viibib kaebaja vangistuses alates aprillist 2020 ning kaebaja on viibinud erinevates kinnipidamisasutustes. S.h viibis kaebaja Viru Vanglas 02.07.2020 - 05.01.2021 ning viidi siis üle Tartu Vanglasse, kus ta viibis 05.01.2021 - 23.03.2021 ja mõningaste vaheaegadega viibib praeguseni. Kohtute infosüsteemi andmetel oli kaebaja käesolevas otsuses käsitletaval perioodil vahistatu staatuses (süüdimõistev kohtuotsus kohtuasjas 1-20-6533 jõustus 01.02.2023 ja toimetati Tartu Vanglale kätte 13.02.2023). Vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 1 alusel kohaldatakse vahistatule selle seaduse 1., 2., ja 7. peatüki sätteid eelvangistuse täideviimist reguleerivas 5. peatükis sätestatud erisustega. VangS § 93 lg 6 reguleerib vahistatu ravi, kuid käesolevas kohtuasjas käsitletavate küsimuste aspektist sisulisi erinevusi võrreldes kinnipeetava raviga ei ole.
7.Vangistusseaduse 2. peatüki koosseisu kuuluva VangS § 52 lg 1 ja 2 kohaselt osutab vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Riigikohus leidis 28.06.2021.a otsuses asjas 3-21-30, et kinnipeetavale vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel on tegu era- ja avalik-õiguslike suhete kompleksiga. Riik täidab kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis. Põhiseaduse § 28 lg 1 ning VangS § 49 ja § 53 kohaselt on riigil avalik-õiguslik kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, tegutseb ta tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites. Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Vangistus, vangla haldusõiguslikud otsused ja kinnipidamisrežiim mõjutavad oluliselt kinnipeetavate ravi praktilist korraldust (ravi rahastamine, raviga seotud väljasõidud teise vanglasse või raviasutusse, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite lubamine kambrisse). Samuti on arsti hinnangud olulised kinnipidamisrežiimi kujundamisel (tööle määramine, julgeolekumeetmete kasutamise lubatavus). Kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tekib seaduse alusel kinnipeetava ja riigi vahel lepingulaadne võlasuhe, mille raames on kinnipeetaval õigus saada tervishoiuteenust ja riigil kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Muus osas saab aga sellele võlasuhtele kohaldada tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid.
Kohus leiab eeltoodule tuginedes, et vastustajal oli kohustus tagada kaebaja ravi ning kaebajal oli subjektiivne õigus seda nõuda. Ravi tagamisega on hõlmatud kohustus järgida korraldusi, mis on tehtud enne kaebaja vastavasse vanglasse saabumist. Vastustajal oli küll õigus kaebaja ravimisel varem tehtud otsuseid muuta, kuid seda sai teha üksnes arst tervishoiuteenuse osutamiseks ette nähtud korras.
8.Kohus eraldas 01.09.2023.a määrusega käesoleva kohtuasja ning vaidluse kaebajale Tartu Vanglas ravi määramise üle ajavahemikul 05.01.2021 kuni 17.02.2022 seoses uroloogiliste kaebustega (sage urineerimine, valu urineerimisel jms). Kohus leidis, et käesoleva kohtuasja koosseisu jäänud nõuetes ei ole vaidluse all kaebaja ravimine, vaid vangla kui kinnipidamisasutuse tegevus ehk see, et Tartu Vangla ei andnud kaebajale Viru Vanglas määratud ravimit. Vastustaja ei nõustunud sellega, kuna kaebaja ravimipinalisse pani ravimeid Tartu Vangla meditsiiniosakond ning Tartu Vangla tervishoiutöötaja tegi otsuse, et kaebajale ei ole Prostamin või Prostamol Uno vajalik.
9.Kaebaja tervisekaardis sisalduvad järgmised kanded. Kande kuupäev 04.12.202
Vangla
Kande tegija
Kande sisu
Tl
Viru Vangla
Kaasnev diagnoos: Z03.8 Jälgimine muude kahtlustatud haiguste ja seisundite suhtes, kroonilise prostatiidi osas. Kokkuvõte ja soovitused: prof raviks Prostamin 1x2 3 kuud. Tellitud: Prof raviks Prostamin 1x2 3 kuud.
11.12.202
04.01.202
Viru Vangla Viru Vangla
Õde Jekaterina Kont1, kande alguses on viide Tartu Vangla arst Svetlana Popazovale (eriala peremeditsiin) Õde Alina Pitkjanin Õde Jelena Hrissanfova
9.4
05.01.202
Tartu Vangla
Ülle Valvar
9.5
10.03.202
Tartu Vangla
Õde Janar Kikas
9.6
11.06.202
Tartu Vangla
Arst Svetlana Popazova
Väljastatud t Prostamol UNO infoleht. 05.01.2021 etapp Viru Vanglast – Tartu vanglasse. Ravi: Prostamol UNO 1 x 2 (kuni 04.03.2021) Saabus Viru Vanglast Tartu Vanglasse. Ravi: Prostamol UNO 1 x 2 (kuni 04.03.2021) Lisaks kaebab, et ta pole jaanuari algusest saati saanud oma eesnäärme rohtu, pidi saama muidu kuni 04.03.21 Prostamol Unot. Räägitud perearstiga sellel teemal. Disuurilised kaebused. Viru vanglas on saanud Prostamol, mille foonil oli parem. Pt informeeritud, et Tartu Vanglas toidulisandi ei ole.
9.1
9.2 9.3
pöördel
pöördel
pöördel
pöördel
Andmed tervishoiutöötaja kutse kohta pärinevad siin ja edaspidi Terviseameti tervishoiutöötajate registrist (https://medre.tehik.ee/search/employees)
10.Kohus palus 03.01.2023.a määruses vastustajal selgitada, missugune arst ja millal määras kaebajale ümberpaigutamisel tehtud kokkuvõtetest nähtuva ravimi Prostamol Uno kuni 04.03.2021. Vastustaja konkreetset selgitust ei esitanud. Pooled on esitanud kohtule väljavõtteid kaebaja tervisekaartidest Tartu ja Viru Vanglas. Kohus tõlgendab olemas olevaid tõendeid järgmiselt. Otsuse punktidest 9.1 ja 9.2 nähtub, et kaebaja Viru Vanglas viibimise ajal määrati talle toidulisand Prostamin. Seda ei saanud kaebajale anda kohe, vaid see tuli tellida. Prostamini ei ole kaebajale kunagi antud, vaid enne selle võtmise algust asendati Viru Vanglas toidulisand Prostamin ravimiga Prostamol Uno. Seda näitab asjaolu, et kaebajale anti Prostamol Uno infoleht. Tõenditest ei ole üheselt arusaadav, kes määras kaebajale ravimi Prostamol Uno. Otsuse punktis 9.1, 9.2 ja 9.3 toodud kannetest kogumis võib aru saada nii, et selle otsuse tegi Viru Vangla õde, kes konsulteeris Tartu Vangla arstiga või et otsuse tegi Tartu Vangla arst ja dokumenteeris Viru Vangla õde. Sellele viitab asjaolu, et 04.12.2020.a kandes haigusjuht A23458 2021 (tl 56), mis on osaliselt ära toodud otsuse punktis 9.1, on kaebajale määratud ka ravimid Meloxicam või Recoxa ning Sirdalud. Need on avalikult kättesaadava ravimiregistri andmetel retseptiravimid ehk õde neid määrata ei saa. Tervisekaartidest ei nähtu, et neid ravimeid oleks kaebajale varem määratud.
11.Otsuse punktis 10 toodu tähendab, et kaebuses esimesena sõnastatud nõude alus - Tartu Vangla ei andnud kaebajale 05.01.2021 kuni 04.03.2021 toidulisandit Prostamin - langeb ära. Tartu Vanglasse saabumise aja seisuga oli kaebajale selle asemel määratud ravim Prostamol Uno. Vastustajal ei olnud kohustust anda kaebajale toidulisandit Prostamin. Kui vastustajale ei saa ette heita õigusvastast tegevust või tegevusetust, siis ei ole RVastS § 7 lg 1 tingimused täidetud ja kahju hüvitamine sel alusel ei ole võimalik.
12.Olenemata sellest, kes määras kaebajale Viru Vanglas ravimi Prostamol Uno, koostati kaebaja üleviimisel Viru Vangla poolt kaebaja oluliste terviseandmete kokkuvõte, mille Tartu Vangla sellisena vastu võttis (otsuse punktid 9.3 ja 9.4). Kohtu hinnangul oli sellest tulenevalt vastustaja kohustus anda kaebajale ravimit Prostamol Uno vastavalt kandes toodud juhistele kuni 04.03.2021. Selle kohustuse oleks saanud lõpetada Tartu Vangla arsti otsus, et kaebajale seda ravimit anda ei tule. Vastustaja ei ole arsti sellise otsuse tegemist tõendanud. Ainus selle teemaga seostatav kanne on arsti selgitus 11.06.2021, et Tartu Vanglas toidulisandeid ei ole. Kanne on tehtud ligikaudu kolm kuud pärast seda, kui kaebajale Prostamol Uno andmine pidi lõppema ning ei saa seega mõjutada käesolevas asjas lahendatavat nõuet.
13.Sotsiaalministri määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus) § 14 lg 1 p 8 ütleb, et tervisekaardi neljandale lehele kantakse tervishoiutöötaja vastuvõtu iseloomust sõltuvalt järgmised tervishoiutöötaja vastuvõtu andmed: tervishoiutöötaja korraldused, soovitused ja suunamised, määratud ravimpreparaadi nimetus, toimeaine nimetus, ravimi vorm, ühekordne annus, päevane annus. Ravimiseaduse § 4 lg 1 ütleb, et ravimpreparaat on turustamiseks pakendatud ning kaubanimega ravim. Ravimiseaduse § 2 lg 1 ja 2 sätestavad, et ravim on aine või ainete kombinatsioon, mis on mõeldud inimese haiguse või haigussümptomi vältimiseks, diagnoosimiseks või ravimiseks, haigusseisundi kergendamiseks või elutalitluse taastamiseks või muutmiseks farmakoloogilise, immunoloogilise või metaboolse toime kaudu ning õigus otsustada aine või toote määratlemine ravimina on Ravimiametil.
14.Kohus ei nõustu sellega, et vastustajal ei olnud kohustust dokumenteerida kaebajale Prostamol Uno andmise suhtes tehtud otsust. Esiteks on ravimiregistrist asja juurde võetud ravimi omaduste kokkuvõttes (tl 63-64) selge sõnaga öeldud, et Prostamol Uno on ravimpreparaat. Vastustaja pädevuses ei kinnipidamisasutusena ega ravi osutajana ei ole otsustada selle üle, kas ta käsitleb Prostamol Unot ravimina või mitte. Ravimiamet on otsustanud, et tegemist on ravimiga. Ammugi ei saa õiguspäraseks pidada vastustaja arusaamist, et erinevalt saab suhtuda ravimitesse, mille eesmärk on ravida haigust ja ravimitesse, millel on mingi muu eesmärk. Ravimiseaduse § 2 lg 1 järgi on ravimi aktsepteeritud toimeteks ka sümptomi vältimine või ravimine või haigusseisundi kergendamine. Kohus mõistab otsuse punktis 9.1 toodud kannet nii, et ravim määrati kaebajale profülaktilisel eesmärgil, s.t haigussümptomi vältimiseks. See ühtib Tartu Ülikooli Kliinikumi arsti 10.02.2022.a otsusega (tl 13), et kaebajal tuleb alustada Prostamol Uno tarvitamisega regulaarselt ja kui sellest ei ole 2 kuu jooksul abi, siis tuleb üle minna teisele ravimile (retseptiravim). Samuti ravimi Prostamol Uno omaduste kokkuvõttega, mille järgi ravitulemuse saavutamiseks on vajalik igapäevane regulaarne kasutamine, kaebuste leevenemist võib täheldada pärast 6-nädalast ravi, maksimaalne ravitoime saabub pärast 3-kuulist ravi ning kui sümptomid ei leevendu vaid süvenevad, tuleb konsulteerida arstiga.
15.Teiseks ei nõustu kohus vastustaja tõlgendusega, et vangla arstil tuleb dokumenteerida üksnes ravimpreparaadi määramine kinni peetavale isikule, s.t toidulisandi, vitamiini jms näidustamist dokumenteerida ei tule. Määruse § 14 lg 1 p 8 nimetatud tervishoiutöötaja korralduste ja soovituste alla kuulub ka korraldus tarvitada toidulisandit. Isegi kui see nii ei oleks, siis määruse § 1 lg 2 ütleb, et määrus ei ole kõikehõlmav ega piira tervishoiuteenuse osutajal täiendavate andmete töötlemist, kui see on vajalik tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedi tagamiseks. Vangistuse tingimustes on arsti otsustel tavaeluga võrreldes teistsugune kaal ja tähendus. Tartu Vangla kodukorra2 punkti 7.1.9 alusel on kinnipeetavale vanglas keelatud ravim, ravimtaim, toidulisand ja vitamiin, v.a vangla poolt väljastatud ning vangla kaupluse vahendusel soetatud toidulisandid või vitamiinid. Kodukorra seletuskirjas on põhjendatud, et vanglale pandud vastutus kinni peetava isiku tervise eest, kinni peetavate isikute tervisliku olukorra hindamise ja ravi ning ravimite määramise pädevus on antud vangla meditsiiniosakonnale ning kontrollimatu ravimite, toidulisandite jm kõnealuses punktis nimetatud ainete tarbimise puhul muutub meditsiiniosakonna töö kinnipeetavate ravimisel oluliselt keerulisemaks, kuna meditsiiniosakonnal puudub ülevaade ja võimalus tuvastada, milliseid kõnealuses punktis nimetatud aineid ja kui palju on kinnipeetav tarbinud. See tähendab, et olenemata sellest, kuidas tõlgendada määruse § 14 lg 1 p 8, oleks vanglas tulnud dokumenteerida tervisekaardis ka arsti otsus toidulisandi kohta.
16.Tartu Vangla kodukorra punkt 20.7 reguleerib ravimite andmist järgmiselt. Ravimeid annavad kinnipeetavatele vangla poolt ette nähtud aegadel osakonna valvurid. Kinnipeetavad on kohustatud võtma kätte veekruusi ning ravimid manustama koheselt vanglaametniku juuresolekul, avama ametnikule manustamise kontrollimiseks korralikult suu ja vajadusel liigutama keelt. Ravimi manustamisest keeldumisel edastab valvur informatsiooni meditsiiniosakonnale, kes otsustab ravikuuri jätkamise vajaduse ja teeb vastava märke tervisekaarti. Kodukorra punkti 20.13.2 järgi on kinnipeetaval keelatud jätta ettenähtud ajal tarvitamata arsti poolt määratud ja/või muu vanglateenistuja poolt antud ravimid (kaasa
Kättesaadav Tartu Vangla kodulehel (https://www.vangla.ee/et/asutused/tartu-vangla)
arvatud käsimüügiravimid). Kodukorra punkti 1.3 alusel kohaldatakse kinnipeetava kohta käivaid sätteid ka vahistatule. Kodukorra seletuskirjas on punkti 20.7 kohta öeldud, et ravimid määratakse ja jagatakse meditsiiniosakonna poolt ravimipinalitesse, mistõttu on väga täpselt teada kes, millal ja millist ravimit peab manustama. Ravimi esmakordsel määramisel selgitab meditsiinitöötaja kinnipeetavale mis ravimiga on tegemist, milline on tema oodatav ravitoime, millised on võimalikud kõrvaltoimed ja kuidas ravimit võetakse. Seega ei ole ravimite manustamise juures vajalik meditsiinitöötaja kaasamine. Samamoodi manustavad ravimeid kodustes tingimustes kõik inimesed. Eelduseks on, et ravi vajav inimene on huvitatud tervenemisest ja jälgib täpselt talle antud juhiseid. Meditsiiniosakonna poolt ettenähtud raviskeemi järgimine on väga oluline paranemise protsessi osa. Kui kinnipeetav ei järgi raviskeemi võib see kaasa tuua haiguse ägenemise, ravimi suhtes resistentsuse tekke ning raskemate haiguste puhul ka eluohtliku seisundi. Samuti on väga oluline koheselt teavitada meditsiiniosakonda, kui arsti poolt ettenähtud ravimid ei sobi, tekkivad kõrvalnähud vms ning tekib vajadus raviskeemi muutmiseks. Kui kinnipeetav ei järgi raviskeemi või keeldub ravimite kohesest manustamisest vanglateenistuse ametniku juuresolekul, siis kaalub meditsiiniosakond ravi lõpetamist, kuna sunniviisiliselt ei ole õigust isikut ravida v.a juhul, kui tegemist on eluohtliku seisundi ning erakorralise meditsiiniabi osutamisega ning isik ei ole ise võimeline enda ravimise üle otsustama.
17.Kohtu hinnangul tuleb eristada kaht vangla meditsiiniosakonnas toimuvat tegevust: esiteks ravimi määramine ja teiseks ravimite jagamine ravimipinalitesse, mis liiguvad edasi valvuri kätte ja millest valvur võtab ja annab kinni peetavale isikule ravimi. Ravimi määramise osas tegi kohus eespool kindlaks, et ravimi Prostamol Uno määrati kaebajale Viru Vanglas. Ravimite jagamine ravimipinalisse on tehniline töö. Nagu kodukorra seletuskirjas öeldud, saab tavaelus keskmine inimene iseseisvalt hakkama sellega, et õigel päeva- või kellaajal võtta õigest pakendist õige kogus ravimit. See, et vanglas kinni peetav isik ei saa ravimeid pakendist ise võtta, on vangistuse täideviimisega kaasnev eripära. Ravimi pinalisse panemist ei saa käsitleda igakordse otsustamisena, kas vastav kinni peetav isik peab seda ravimit võtma või mitte. Inimese ravimisega seotud otsuste tegemine ei saa toimuda nii, et tervishoiutöötaja (eeldatavalt õde) lihtsalt ei pane isikule määratud ravimit ravimipinalisse, mille vahendusel see temani jõuab. Kohus jääb selle juurde, et kinni peetavale isikule määratud ravimi temani toimetamine kuulub vangla kui kinnipidamisasutuse tegevuse hulka olenemata sellest, et pinalid täidab ravimitega tervishoiutöötaja. Samas ei ole see asja lahendamisel määrava tähtsusega. Määrav tähtsus on sellel, kas vastustaja tegevus või tegevusetus oli õigusvastane.
18.Vahekokkuvõttena leiab kohus, et tulenevalt Viru Vanglas tehtud meditsiinilisest otsusest oli vastustajal kohustus anda kaebajale ravimit Prostamol Uno nii, nagu kaebaja Tartu Vanglasse saabumisel tervisekaarti tehtud kandes ette nähtud. Vastustaja otsustus seda ravimit kaebajale mitte anda oli õigusvastane tegevus RVastS § 7 lg 1 tähenduses.
19.Kohtu hinnangul ei olnud kaebajal võimalust hoida kahju tekkimist ära esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise teel. Kaebaja pöördumine meditsiiniosakonna poole (vt otsuse punkti 9.5) ei andnud tulemust. Kohustamisvaide esitamisel ei oleks olnud reaalseid eduväljavaateid, kuna vastustaja on praeguseni kindlal seisukohal, et kaebajale ravimi andmata jätmine oli õiguspärane.
20.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 1 kohaselt määravad vaidluse eseme kindlaks kaebuse nõue vastavalt sama seadustiku §-le 37 ning kaebuse alus. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. Kaebuse nõudeks praeguses asjas on HKMS§ 37 lg 2 p 4 nimetatud nõue ehk avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamine. Kaebuse aluseks on põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse (HKMS § 41 lg 2). Kaebaja kohustus on kaebuses märkida kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 ning kaebuse faktiline põhjendus (HKMS § 38 lg 1 p 5 ja 7). Selleks, et tegemist saaks olla RVastS § 9 lg 1 tähenduses tervise kahjustamisega tekitatud kahjuga, tuleb kaebajal faktilise asjaoluna välja tuua ja pooltel tõendamist reguleerivates sätetes toodud korras tõendada ka tervisekahjustuse tekkimine. Küsimus sellest, millise RVastS § 9 lg 1 nimetatud õiguse riive tõttu on kaebuse alusena välja toodud ja tõendamist leidnud faktilistel asjaoludel kahju tekkinud, on õiguslik. Pooltel on õigus selles küsimuses oma seisukoht avaldada, kuid kohus ei ole sellega seotud. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha (vt näiteks Riigikohtu lahend 3-3-1-10-14 p 12.2) põhjal mõistetakse mittevaralise kahju all inimese füüsilist või hingelist valu või kannatust. Valu ja kannatusi ei saa objektiivselt mõõta või väljendada. Kohus lähtuda väidetavalt kahju põhjustanud juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi.
21.Praeguses asjas tugineb kaebaja esiteks tervisekahjustusele ehk kaebajal diagnoositud kroonilisele prostatiidile. Teiseks väidab kaebaja, et talle põhjustas kannatusi asjaolu, et vastustaja ignoreerib arsti määratud ravi ning et pidev urineerimine häirib igapäevaelu ja öist und.
22.Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kaebajal oleks Prostamol Uno andmata jätmise tõttu tekkinud tervisekahjustus (näiteks diagnoositud haigus, mida kaebajal varem ei olnud) või et kaebajal varem diagnoositud haigus oleks ägenenud või raskenenud. Terviseandmete põhjal on kaebajal 04.12.2020 kahtlustatud kroonilist prostatiiti (tl 56) ja 28.12.2021 diagnoositud krooniline prostatiit (tl 38 pöördel). Kaebajale määratud ravi on jäänud samaks - Viru Vanglas määrati kaebajale kolmeks kuuks ravim Prostamol Uno ning ka 10.02.2022 määras arst, et kaebajal tuleb alustada Prostamol Uno tarvitamisega regulaarselt ja kui sellest ei ole 2 kuu jooksul abi, siis tuleb üle minna teisele ravimile. Ka kaebaja ise ütleb kaebuses, et tema diagnoos oli 04.12.2020 ja 10.02.2022.a seisuga sama (tl 2), ning 05.05.2022.a kahju hüvitamise taotluses, et tänaseni on vaevused täpselt samad, mis enne ravi (tl 19). Kohus leiab, et kaebajal on tekkinud kahju väärikuse alandamise tõttu. Kuigi kaebaja tervislik seisund ei ole muutunud halvemaks, ei ole see muutunud ka paremaks. Kaebaja väitel leevendas Prostamol Uno tema seisundit. Seda, et kaebajal esinevad tema väidetud vaevused urineerimisel ja et ravim Prostamol Uno võib kaebaja seisundit parandada, on oma otsuste tegemisel aluseks võtnud kaks tervishoiutöötajat (vt otsuse punkti 14 teist lõiku ja käesoleva punkti esimest lõiku). Kohtu hinnangul on tõenäoline, et ravimi Prostamol Uno andmata jätmine põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Kohtule on usutav ka see, et kannatusi võib iseenesest põhjustada olukord, kus arst on kaebajale ravi määranud, kuid vangla arsti juhiseid ei täida. Kohtuasja dokumentidest ei nähtu, et vastustaja oleks Viru Vanglas kaebajale määratud ravimi andmata jätmist kaebajale kuidagi selgitanud või põhjendanud.
23.Vastustaja ei väida süü puudumist. Vastustaja avalduste põhjal jättis ta ravimi kaebajale andmata tahtlikult.
24.Kokkuvõttes on kahju hüvitamise eeldused täidetud. Järgmisena tuleb otsustada selle üle, kas põhjendatud on kaebajale rahalise hüvitise määramine ja kui jah, siis kui suur peaks see olema. RVastS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 13 lg 1 alusel arvestatakse hüvitise suuruse määramisel kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. RVastS § 13 lg 3 kohaselt vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse.
25.Kohtupraktikas on kinnistunud reegel, et mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu seda õigustab. Riigikohtu kodulehel avaldatud kohtupraktika analüüside3 põhjal võib käesoleva asjaga mõnevõrra sarnaseks pidada järgmiseid kohtuasju. Tartu Halduskohtu 31.10.2019.a otsus haldusasjas 3-19-841. Nõude aluseks oli see, et vangla jättis kinnipeetavale väljastamata igapäevaselt tarvitatava antidepressandi. Kinnipeetav paigutati vanglas täiendavate julgeolekuabinõude kasutamiseks ümber, kuid vangla jättis tema ravimipinali mitmeks päevaks täitmata. Vangla vabandas mitu korda. Kohus leidis, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud, kuid piisavaks hüvitiseks on vaidlusaluste toimingute õigusvastasuse tuvastamine. Tartu Maakohtu 22.11.2018.a otsus tsiviilasjas 2-18-12323. Nõude aluseks oli see, et hageja sai luumurru, mida ei diagnoositud kohe ja mis fikseeriti alles 8 päeva pärast. Kohus leidis, et vigastuse vale diagnoos põhjustas 8 päeva vältel valu. Hüvitiseks määrati 200 eurot. Viru Maakohtu 23.02.2018.a otsus tsiviilasjas 2-15-18182. Nõude aluseks oli see, et kinnipeetav ootas neli aastat operatsiooni tegemist. Maakohus leidis, et neli aastat on põhjendamatult pikk ooteaeg tervishoiuteenuse (operatsiooni) saamiseks, samas operatsioon ei olnud kohe vältimatult vajalik ja hageja sai regulaarselt vaegusi leevendavaid ravimeid. Hüvitiseks määrati 1000 eurot. Kohus viitab ka Riigikohtu lahendile 3-3-1-9-17. Selles on öeldud, et mitte igasugune arsti vastuvõtule viimata jätmine ei tekita niivõrd intensiivseid kannatusi, mida tuleks hüvitada rahas. Küll aga on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendatud, kui on tuvastatud, et arsti juurde viimata jätmise tõttu jäi isikul saamata õigeaegne ravi ning ta pidi seetõttu kõhuvalude käes kannatama.
26.Kohtu hinnangul ei ole käesoleva vaidluse asjaoludel piisav vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamine, vaid kaebajale tuleb määrata rahaline hüvitis. Seda eelkõige põhjusel, et vastustaja tegevus oli tahtlik - vastustaja jättis kaebajale andmata teises vanglas määratud ravimi ning lähtus seejuures põhjendustest, mida kohus eespool hindas asjakohatuteks (kas vastustaja arvates on tegemist ravimiga, milline on ravimi toimeaine, kas ravim on mõeldud haiguse ravimiseks või patsiendi seisundi või sümptomite leevendamiseks). Vastustaja ei selgitanud kaebajale oma otsust ning jättis kaebaja tema tervise huvides tehtud arsti otsuse täitmise osas teadmatusse. Vastustaja seisukoht, et ka ravimi andmise korral ei oleks kaebaja tervislikus seisundis midagi muutunud, ei ole usutav ja ei ole kooskõlas ravimi määranud arstide arvamustega. Teiselt poolt ei pidanud kaebaja taluma tugevat kehalist valu, kaebajale põhjustatud tagajärgedeks oli kehaline ebamugavus ja võimalik, et ka nõrgem valu, mida põhjustas sage urineerimine ja häiritud uni, ning hingeline valu. Kohtu hinnangul on kohane ja piisav hüvitis 120 eurot.
27.Kokkuvõttes jätab kohus rahuldamata kaebaja nõude hüvitada kahju alusel, et Tartu Vangla ei andnud kaebajale 05.01.2021 kuni 04.03.2021 toidulisandit Prostamin (vt otsuse punkti 11). Kohus rahuldab nõude hüvitada kahju alusel, et Tartu Vangla ei andnud kaebajale 05.01.2021 kuni 04.03.2021 ravimit Prostamol Uno ning mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise 120 eurot. Menetluskulud. Selgitused
28.HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole (kohus kohaldas kaebuse menetlusse võtmisel riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12). Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.
29.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise elektroonilises Riigi Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Karin Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.