Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 27. juuni 2024, Tartu 3-22-2525
Haldusasi
Tarmo Talviku kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 1. septembril 2022 toimunud läbiotsimisega
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 17. novembri 2023. a otsus Tarmo Talviku ja Tartu Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja Tarmo Talvik Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tarmo Talviku apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17. novembri 2023. a otsus vastavas osas muutmata.
2.Jätta Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata Tartu Halduskohtu 17. novembri 2023. a otsus vastavas osas muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. juuli 2024.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja esitas 19. septembril 2022 Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse seoses 1. septembril 2022 toimunud läbiotsimisega.
2.Tartu Vangla jättis taotluse rahuldamata 21. novembri 2022. a otsusega nr 1-13/296-2, leides, et läbiotsimine oli õiguspärane. 1. septembril 2022 viidi kaebaja Tartu Maakohtusse kohtuistungile. Vanglasse naasmisel toimus kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimine. Kaebajal tuli võtta riidest lahti ja teha ring ümber oma telje. Kinnipeetava läbiotsimine vanglasse sisenemisel on kohustuslik. Kaebaja kohta on koostatud ettekandeid seoses keelatud esemetega. Kuigi viimasest sellisest ettekandest on möödas pikk aeg, ei saa välistada, et kaebaja püüab keelatud esemeid vanglasse tuua, s.h võib see toimuda mõne teise kinnipeetava huvides või survel.
3.Kaebaja esitas 28. novembril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju 1000 euro hüvitamiseks.
Kaebuse kohaselt viibis kaebaja vanglast väljaviimise ajal pidevalt politsei järelevalve all. Naasmise järel allutati kaebaja tema tahte vastaselt läbiotsimisele koos lahtiriietumisega, s.h pidi kaebaja keerutama ja tuharad laiali tõmbama. Põhjendatud kahtlust keelatud esemete vanglasse toomiseks ei olnud. Vastustaja alandas kaebaja väärikust ja sekkus tema eraellu. Kaebaja loobus visiidist vanglavälise arsti juurde, kuna ta ei soovi sarnast läbiotsimist. Kaebajat hoiatati, et kui ta keeldub lahtiriietumisega läbiotsimisest, siis kasutatakse tema suhtes jõudu.
4.Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leidis, et õiguslik alus lahtiriietumisega läbiotsimiseks on olemas. Lahtiriietumisega läbiotsimine võib kinnipeetavale põhjustada teatud ebamugavusi, kuid see on vajalik meede, et vältida keelatud esemete sattumist eluosakonda. Kuna vanglal ei ole võimalik ette näha, millal kinnipeetav kavatseb keelatud esemeid või aineid eluosakonda toimetada, ei ole võimalik ohtu välistada või tõrjuda üksnes konkreetse juhtumi põhiselt. Väljaviimisel viibis kaebaja PPA ametnike järelevalve all, kuid vangla ei saa vastutada teise asutuse ametnike tegevuse eest. Politseiametnikel võis midagi märkamata jääda.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Halduskohus 17. novembri 2023. a otsusega rahuldas kaebuse osaliselt, tunnistas õigusvastaseks kaebaja läbiotsimise 1. septembril 2022, kuid jättis rahalise hüvitise välja mõistmata.
6.Halduskohus sedastas, et vaidlust ei ole, et läbiotsimine toimus eraldatud ruumis, seda teostas üks kaebajaga samast soost vanglaametnik, kaebajal tuli ametniku ees täielikult lahti riietuda ning alasti olles ennast keerata, et ametnik saaks kaebajat igast küljest vaadelda. Kaebaja väitel pidi ta läbiotsimise käigus tuharad laiali tõmbama, läbiotsimist teostanud vanglaametniku väitel see nii ei olnud.
7.Justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44) § 32 p 1 alusel on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik vanglasse sisenemisel ja vanglast väljumisel. Kuid puudub õigusnorm, mis kohustaks vastustajat valima läbiotsimise viisiks just lahtiriietumisega läbiotsimist. See tähendab, et vastustajal oli läbiotsimise viisi valikul kaalutlusõigus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 1 tähenduses.
8.Kohtupraktika on toetanud seisukohta, et lahtiriietumisega läbiotsimised on lubatud reeglina, enamasti või juhuvalimi alusel, ilma igakordse ohuhinnangu ja kaalutlusotsuseta.
9.Teiselt poolt leidis õiguskantsler 7. juuni 2023. a seisukohas nr 7-4/230551/2303077, et vangla julgeolek on väga tähtis, ent selle tagamiseks tuleb rakendada meetmeid, mis on eesmärgi suhtes proportsionaalsed. Mida piiravam on meede, seda põhjalikumalt tuleb kaaluda selle kasutamist. Inimese alasti läbiotsimise otsus peab olema erandlik ning põhinema konkreetsel ohuhinnangul. Õiguskantsler viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 11.05.2023. a otsusele asjas Bojar vs. Poola. Lahendi punktide 15-16 järgi ei piisa, kui niivõrd intensiivse ja potentsiaalselt inimese väärikust alandava meetme kasutamist, nagu on alasti läbiotsimine, põhjendatakse vangla üldiste julgeolekuvajadustega.
10.Käesolevas asjas toimus kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimine seetõttu, et vastustaja on kehtestanud reegli, et iga vanglasse sisenev kinnipeetav otsitakse lahtiriietumisega läbi. See tähendab, et vastustaja ei teostanud kaebajast, tema väljaspool vanglat viibimise põhjusest või viisist või muudest konkreetse juhtumiga seotud asjaoludest tuleneva võimaliku ohu hindamist ning vastustaja ei teinud kaalutlusotsust 1. septembril 2022
läbiotsimise viisi valimiseks. Kaalutlusõiguse teostamata jätmine tähendab, et toiming oli õigusvastane.
11.Vastustajast võib aru saada, et tema hinnangul oleks kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimiseks põhjust olnud ka juhul, kui vastustaja oleks konkreetse juhtumiga seotud ohte hinnanud ja asjaolusid kaalunud. Vastustaja viitas mitmele aastatel 2017 kuni 2020 kaebajaga seotud intsidendile, kus kaebaja valdusest leiti või kaebaja üritas üle anda vanglas keelatud esemeid. Juhtumid, millele vastustaja viitab, leidsid aset aastaid tagasi kaebaja eelmise vangistuse ajal. Viimane juhtum, kus kaebaja juurest leiti ohtlik ese (žiletitera), toimus 7. jaanuaril 2019. See vähendab oluliselt nende juhtumite kaalu.
12.Praegusel juhul ei ole äratuntav, milline reaalne võimalus oleks kaebajal olnud keelatud esemete hankimiseks, kui kaebaja viidi politsei valve all kohtusse, viibis järelevalve all kohtumajas, s.h kohtuistungil ja toodi politsei valve all vanglasse tagasi.
13.Vastustaja seisukoht, et põhjendatud on üldreeglina toimuv lahtiriietumisega läbiotsimine preventiivsel eesmärgil, on vastuolus VangS § 41 lg 2 nõudega arvestada piirangute kehtestamisel täideviimise eesmärgiga, mille hulka kuulub ka kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele (VangS § 6). Selline teguviis tähendab, et kinnipeetaval ei ole mingit võimalust mõjutada hea käitumisega tema kohtlemist või tema suhtes otsuste tegemist seoses läbiotsimisega.
14.Kohtuasja asjaoludel on kahju heastamiseks piisav see, kui kohus teeb kindlaks läbiotsimise õigusvastasuse. Nõude aluseks on üks juhtum. Tegemist on RVastS § 9 lg 1 tähenduses eraelu puutumatuse rikkumisega, kuid eraldi võetuna väärikuse alandamist toimunud ei ole. Kaebaja ei ole muutnud usutavaks selliseid üleelamisi, mis nõuaksid tingimata rahalise hüvitise määramist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
15.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse osalist tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et rahalise hüvitise väljamõistmiseks on piisav juba see, kui on kindlaks tehtud, et vastustaja vastutab kaebaja õiguste rikkumise eest. Hüvitise välja mõistmisega suunatakse vastustajat hoiduma edaspidi sarnaste rikkumiste toimepanemisest. Ainuüksi vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamine ei sunni vanglat oma tegevust muutma.
16.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Vastustaja hinnangul on lahtiriietumisega läbiotsimise õiguslikuks aluseks vangistusseaduse (VangS) § 68 lg 1. Asjaolu, et vangla kodukorras või muus õigusaktis ei ole välja toodud selgesõnalist normi selle kohta, et vanglasse sisenemisel tuleb kinnipeetav läbi otsida koos lahti riietumisega, ei tähenda, et vangla ei võiks sellisel viisil läbiotsimist teha ning et selline toiming oleks automaatselt õigusvastane. Vangla on asutusesiseselt hinnanud vanglavälised liikumised tavapärasest kõrgema ohuga liikumisteks. Liikumistel, kus kinnipeetav on vangla kontrolli alt väljas, on suurem risk keelatud esemetega kokkupuuteks ning nende vanglasse toimetamiseks. Seetõttu on ka vanglasse naasmisel selliste riskide maandamiseks otsustatud läbi viia kinnipeetavate põhjalikumat kontrolli. Keelatud esemeid on võimalik leida keha kompimisega, metallidetektoriga, teenistuskoera abil, kuid sellised vähemkoormavad meetmed võimaldavad keelatud esemeid avastada üksnes piiratud ulatuses. Seega on vangla teostanud kaalutlusõigust kaasneda võivate riskidega seonduvalt.
Läbiotsimise ulatuse määramisel tuleb arvestada, et vanglale teadaolevalt on kaebajal esinenud juhtumeid keelatud esemetega seonduvalt. Vastustaja väljatoodud sündmused viitavad sellele, et kaebaja on võimeline hankima ja kambris hoidma esemeid, mis ei ole lubatud. Kinnipeetava vanglast välja viimisel ja vanglasse naasmisel ei ole vanglal võimalik ette näha, kas või millal kinnipeetav kavatseb keelatud esemeid või aineid vanglasse toimetada. Seega ei ole vanglal võimalik ohtu välistada või tõrjuda üksnes konkreetse juhtumi põhiselt. Kuigi kohus peab väga väikeseks tõenäosust, et kinnipeetaval õnnestub hankida endale keelatud ese politseiametnike järelevalve all, siis ei saa vangla sellist võimalust täielikult välistada.
17.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja apellatsioonkaebusele ja palub jätta see rahuldamata.
vaidleb
vastu
kaebaja
Vastustaja on seisukohal, et isegi kui pidada vangla toimingut õigusvastaseks, ei anna selline ühekordne toiming veel alust rahalise hüvitise väljamõistmiseks.
18.Vastuses apellatsioonkaebusele kaebaja apellatsioonkaebusele ja palub jätta see rahuldamata.
vaidleb
vastu
vastustaja
Kaebaja leiab, et läbiotsimine mõjuva põhjuseta on vastuolus EIÕK art-ga 3. Toiming peab olema proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. Risk keelatud esemete vanglasse toomiseks sõltub kinnipeetava väljaviimise olukorrast ja tingimustest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
19.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuste rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.
20.Apellatsioonimenetluses on pooled jätkuvalt erineval seisukohal selles, kas vastustaja
1.septembri 2022 toiming (kaebaja läbiotsimine) oli õiguspärane; ning juhul, kui toiming oli õigusvastane, kas see põhjustas kaebajale sellise intensiivsusega mittevaralise kahju, mille eest on kohane määrata rahaline hüvitis.
21.Halduskohus tuvastas, et 1. septembril 2022 kohtuistungile toimunud väljaviimiselt naasmisel toimus kaebaja läbiotsimine eraldatud ruumis, seda teostas üks kaebajaga samast soost vanglaametnik, kaebajal tuli ametniku ees täielikult lahti riietuda ning alasti olles ennast keerata, et ametnik saaks kaebajat igast küljest vaadelda. Kaebaja väitel pidi ta läbiotsimise käigus tuharad laiali tõmbama, läbiotsimist teostanud vanglaametniku väitel see nii ei olnud.
22.Ringkonnakohus nõustub, et VangS § 68 lg-st 1 annab vastustaja ametnikele õiguse kinnipeetava läbiotsimiseks keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Määruse nr 44 § 32 p 1 järgi on läbiotsimine kohustuslik kinnipeetava vanglasse sisenemisel. Samas ei tulene viidatud sätetest ega muust õigusnormist vastustajale kohustustust ja/või õigust teostada läbiotsimine just täieliku lahtiriietumisega läbiotsimisena. Seega oli vastustajal HMS § 107 lg 1 kohaselt nõutav õiguslik alus kaebaja läbiotsimiseks, kuid läbiotsimise viisi ja ulatuse pidi vastustaja määrama oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid (HMS § 107 lg 2). Vastavalt pidi vastustaja otsustama läbiotsimise viisi ja ulatuse pidades silmas vanglasse sisenemisel läbiotsimise eesmärki ning arvestades õiguse üldpõhimõtteid ning kõiki olulisi asjaolusid. Kaebaja õigusi riivava toimingu tegemisel oli vastustaja seotud VangS § 41 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vangla julgeoleku tagamise eesmärgi, samuti inimväärikuse austamise ja kinnipeetava õiguste minimaalse vajaliku riive nõudega.
23.Halduskohus leidis põhjendatult sedagi, et praeguse vaidluse asjaoludel vastutaja ei otsustanud kaebaja läbiotsimise viisi ja ulatust kaalutlusõigust kasutades ja rikkus seega
kaebaja õigust eraelu puutumatusele. Vastustaja ei vaidle apellatsioonkaebuses vastu halduskohtu järeldusele, et vastustaja teostas kaebaja täieliku lahtiriietumisega läbiotsimise, kuna sellisel viisil otsitakse läbi kõik vanglasse saabuvad kinnipeetavad. Täpsemalt märgib vastustaja, et on asutusesiseselt hinnanud vanglavälised liikumised tavapärasest kõrgema ohuga liikumisteks. Liikumistel, kus kinnipeetav on vangla kontrolli alt väljas, on suurem risk keelatud esemetega kokkupuuteks ning nende vanglasse toimetamiseks. Seetõttu on ka vanglasse naasmisel selliste riskide maandamiseks otsustatud läbi viia kinnipeetavate põhjalikumat kontrolli. Seejuures viitab vastustaja veel 2012. aastal toimunud juhtumile, mil kinnipeetav tõi töökohast eluosakonda käärid ja ründas nendega teist kinnipeetavat ning kaebajaga seotud varasematele juhtumistele, kus kaebaja juurest või tema elukambrist on leitud keelatud esemeid. Seejuures vaatab vastustaja aga jätkuvalt mööda sellest, et väljaspool vanglat viibimisel on kinnipeetaval väga erinevad võimalused keelatud esemetega kokkupuutumiseks ja nende omastamiseks.
24.Politsei- ja piirivalve seaduse (PPSV) § 7 41 lg 1 näeb ette, et Politsei- ja piirivalveamet (PPA) teostab järelevalve erimeetmena nii vahistatute kui süüdimõistetute saatmist väljaspool vanglat relvastatud saatemeeskonna järelevalve all. Sel juhul teostatakse isiku suhtes enne saatmist ja saatmise lõppedes turvakontroll või isiku läbivaatus korrakaitseseaduses sätestatud korras (PPSV § 741 lg 2). Sama paragrahvi kolmanda lõike alusel siseministri 14. detsembri 2009. a määruse nr 60 „Saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 5 lg 2 ls 1 järgi tuleb saatmine korraldada viisil, mis välistab saadetava kokkupuute kõrvalise isikuga, saadetava põgenemise või muud saatmise häired. Määruse nr 60 § 11 lg 1 ls 1 kohaselt enne kinnipeetava isiku ühest kinnipidamiskohast teise või kohtuistungile või menetlustoimingule saatmist ja saatmise lõppedes teostatakse turvakontroll või isiku läbivaatus PPSV ja tema asjade läbiotsimine VangS §-s 68 sätestatud alustel ja korras.
25.Seega kaebaja oli väljaviimisel PPA ametnike pideva visuaalse jälgimise all, välja arvatud kohtumajas kinnipeetavate hoidmiseks kohandatud kambris viibimise ajal. PPA-l oli kohustus tagada, et kaebaja ei puutuks kokku isikutega, kes võinuks anda kaebajale esemeid vanglasse toimetamiseks. Ringkonnakohtule ei ole teada, et vanglast väljaviimisel kohtuistungile viibiks kinnipeetav vähemalt mõne aja ruumis, kus on suur tõenäosus keelatud esemete omastamiseks ja kaasavõtmiseks. Saatmiseks kasutatav sõiduk, kohtumaja koridorid, kinnipeetava hoidmiseks kohandatud kambrid või kohtusaal ilmselt ei paku tavapäraselt võimalusi esemete saamiseks. Kohtumajades on kinnipeetavate liikumisteed ja viibimiskohad eraldatud avalikkusele ligipääsetavatest ruumidest, mistõttu ei ole tõenäoline seegi, et mõni kolmas isik on eelnevalt jätnud ruumidesse esemeid kaebajale kaasa võtmiseks. Juhuslike esemete kaasavõtmise võimalust vähendab PPA ametnike teostatav järelevalve ja isiku ja tema asjade läbivaatus saatmise lõppedes. Nendel asjaoludel ei näe ringkonnakohus, et kaebaja väljaviimine kohtusse oleks vanglas keelatud esemete omastamise riski poolest oluliselt erinev näiteks kinnipeetava vanglasisesest saatmisest meditsiiniosakonda. Samas teadaolevalt vangla vanglasisesel saatmisel ei pea vastustaja vajalikuks kinnipeetavate igakordset lahtiriietumisega läbiotsimist.
26.Seetõttu jagab ringkonnakohus halduskohtu arusaama, et kaebaja läbiotsimise viisi otsustamisel vastustaja ei kasutanud kohaselt kaalutlusõigust. Kaalutlusõiguse rikkumine iseenesest ei ole sarnastele juhtumitele antav eelhinnang, millega kujundatakse seisukoht läbiotsimise teostamiseks tüüpolukordades. Kuid ka sel juhul oli vanglal kohustus arvestada kõigi oluliste asjaoludega, s.h hinnata keelatud esemete omandamise riski isiku väljaviimise ajal, et otsustada, kas vangla julgeoleku tagamise eesmärgil on põhjendatud
isiku õigusi kõige intensiivsemalt riivavava läbiotsimise viisi kohaldamine. Olukorras, kus vastustaja rakendab vanglasse naasmisel lahtiriietumisega läbiotsimist ühetaoliselt nii väljaspool vanglat järelevalveta viibinud isikutele kui ka kaebajale, kes viibis väljaspool vanglat kontrollitud tingimustes PPA ametnike järelevalve all, on ilmne, et vangla ei ole kõiki olulisi asjaolusid arvesse võtnud.
27.Nõustuda ei saa sellega, nagu tuleks vangla tegevusele antavat hinnangut muuta seetõttu, et kaebaja eelmise vangistuses viibimise ajal leiti tema juurest mitmel korral keelatud esemeid. Jättes kõrvale, et tegemist on mitu aastat varem toimunud intsidentidega, ei saa siiski mööda vaadata sellest, et kaebaja isikule antava hinnangu arvestamine ei asenda väljaviimisel keelatud eseme hankimise riski hindamist. Ka isiku, kelle kohta on teada, et ta on valmis keelatud eseme omandamiseks, lahtiriietumisega läbiotsimise otsustamisel tuleb arvesse võtta, kas isikul väljaviimise asjaoludel oli tõenäoliselt võimalus keelatud esemetega kokku puutumiseks. Põhjendatud ei ole vastustaja väide, et ta ei saa usaldada PPA tegevust kaebaja suhtes järelevalve teostamisel väljaviimise ajal. Eespool viidatud PPSV § 7 41 ja seda täpsustav määrus panevad PPA-le kohustuse väljaviimisel kinnipeetava üle pideva järelevalve teostamiseks. Ringkonnakohus ei näe võimalust eeldada, et PPA ei täida talle pandud järelevalve kohustust nõuetekohaselt. Tähelepanuväärne on, et PPA kohustuse täitmises kaheldes ei ole vastustaja viidanud ühelegi juhtumile, mis võiks anda alust selliseks kahtluseks. Vastustaja ei väida, et oleks tuvastatud järelevalvekohustuse rikkumisi või, et PPA järelevalve all väljaviimiselt kohtusse naasnud kinnipeetavatel oleks leitud keelatud esemeid. Põhjendatud kahtlus ei saa aga tugineda üksnes asjaolul, et vastustaja ise ei olnud kaebaja üle järelevalvet teostavaks haldusorganiks väljaviivimise ajal. Igal juhul rikuks proportsionaalsuse põhimõtet, kui vastustaja otsustaks võimalikest meetmetest isiku õigusi kõige intensiivsemalt riivava meetme kasutamise seetõttu, et väljaviimisel kinnipeetava üle järelevalve teostamine on antud teise riigiasutuse pädevusse, mille tegevust vangla ei kontrolli.
28.Asjakohane ei ole vastustaja viide sellele, et 2012. aastal tõi kinnipeetav, kelle vastustaja jättis läbi otsimata, töölt naastes kaasa käärid, millega ründas teist kinnipeetavat. Tööle määratud kinnipeetaval on töökohustustest tulenevalt juurdepääs esemetele ja ainetele ning töö ajal ei teosta vastustaja kinnipeetava üle järelevalvet, mis oleks võrreldav järelevalvega lühiajalise väljaviimise ajal. Seetõttu ei kirjelda vastustaja viidatud minevikusündmus riski, mis sarnaneks kaebaja väljaviimisel kohtuistungile esinenud riskiga, et kaebaja omandab keelatud eseme.
29.Kokkuvõttes on vangla seega jätnud arvestamata olulise asjaoluga kaebaja läbiotsimise viisi valikul ning seetõttu on toiming õigusvastane. Vastustaja kohtumenetluses esitatud väited ei väära seda ega vii järeldusele, et kaebaja õiguste riive samas ulatuses oleks toimunud ka juhul, kui vastustaja oleks teostanud kaalutlusõigust kooskõlas HMS § 4 lg-ga 2. Õigusvastase lahtiriietumisega rikkus vastustaja kaebaja subjektiivset õigust eraelu puutumatusele. Tegemist on sellise õigushüve kahjustamisega, mille eest kaebajal on õigus nõuda muu hulgas rahalist hüvitist vastavalt RVastS § 9 lg-le
1.Vastustaja on olnud kahju tekitamisel vähemalt hooletu, sest oodatava hoolsusega tegutsemine eeldab kaalutlusõiguse teostamisel oluliste asjaoludega arvestamist. Vastavalt ei ole alust rahuldada vastustaja apellatsioonkaebust.
30.Samas nõustub ringkonnakohus halduskohtu hinnanguga, et kuigi vastustaja õigusvastase toiminguga põhjustas kaebajale mittevaralise kahju, on vaidluse asjaoludel kahju hüvitamiseks piisav vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastame. Kaebaja õiguste riive ei olnud sedavõrd intensiivne, et see nõuaks mittevaralise kahju heastamiseks rahalise hüvitise väljamõistmist. Kaebaja ei ole suutnud kirjeldada ja tõendada, et läbiotsimine oleks toimunud sedavõrd erakorralistel, kaebaja õigusi täiendavalt piiravatel
asjaoludel, et vangla toimingul oleks olnud kaebaja inimväärikuse alandamise kvaliteet. Ringkonnakohus nõustub, et vaidluse asjaoludel ühekordne lahtiriietumisega läbiotsimine rikkus küll kaebaja eraelu puutumatust, kuid ei põhjustanud kaebajale erakordseid piinu või üleelamisi. Seetõttu jääb rahuldamata ka kaebaja apellatsioonkaebus.
31.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.