Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-63719
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kaido Saveljevi määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Võlausaldaja Swedbank AS (registrikood 10060701), seaduslik esindaja juhatuse liige Rait Pallo Võlgnik Kaido Saveljev, esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme
Asja läbivaatamise kuupäev
11. november 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-63719 ja Harju Maakohtu 30. jaanuari 2013. a määrus samas tsiviilasjas osas, milles jäeti Swedbank ASilt Kaido Saveljevi kasuks välja mõistmata menetluskulu 285 eurot 45 senti ületavas summas.
2.Teha tühistatud osas uus määrus, millega rahuldada Kaido Saveljevi avaldus ja mõista Swedbank AS-ilt Kaido Saveljevi kasuks välja täiendavalt 1397 (üks tuhat kolmsada üheksakümmend seitse) eurot 55 senti.
3.Ülejäänud osas jätta kohtute määrused muutmata.
4.Määruse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: „4.1. Rahuldada Kaido Saveljevi menetluskulude kindlaksmääramise avaldus ning mõista Swedbank AS-ilt Kaido Saveljevi kasuks välja võlgniku menetluskulud 1683 (üks tuhat kuussada kaheksakümmend kolm) eurot.
4.2.Määruse jõustumisest alates kuni täitmiseni kohustada Swedbank AS-i tasuma Kaido Saveljevile hüvitatavatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses."
5.Määruskaebus rahuldada.
6.Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Partnerid (arvelduskonto nr 221045633635, Swedbank AS) 13. juunil 2013 Kaido Saveljevi määruskaebuse eest tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Swedbank AS (võlausaldaja) esitas 28. detsembril 2011 Harju Maakohtule pankrotiavalduse Kaido Saveljevi (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Harju Maakohus jättis 9. aprilli 2012. a määrusega ajutise pankrotihalduri nimetamata ja lõpetas menetluse. Menetluskulud jättis maakohus täies ulatuses võlausaldaja kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. mai 2012. a määrusega maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, muutis osaliselt määruse põhjendusi ning jättis määruskaebuse rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jättis ringkonnakohus võlausaldaja kanda. Ringkonnakohtu määrus jõustus 19. juunil 2012.
2.Võlgnik esitas 12. juulil 2012 menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse ja menetluskulude nimekirja, paludes võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista menetluskulud 1683 eurot ning määrata viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3.Võlausaldaja ei esitanud võlgniku menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastust ega vastuväiteid.
4.Harju Maakohus rahuldas 30. jaanuari 2013. a määrusega võlgniku menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt ning mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks välja võlgniku menetluskulud 285 eurot 45 senti ning viivise VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses. Maakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg-le 1, § 144 p-le 1, § 175 lg-le 1 (alates 1. jaanuarist 2013 kehtivale redaktsioonile). TsMS § 475 lg 1 p 122 kohaselt on pankrotimenetluse algatamine hagita asi. TsMS § 172 lg-s 8 sätestatakse, et vajalikud kohtuvälised kulud hüvitatakse hagita menetluses menetlusosalistele samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega. Kohtuväliste kulude hüvitamist saab nõuda üksnes juhul, kui kohus jätab need mõne menetlusosalise kanda. TsMS § 152 lg 3 sätestab, et kohus määrab tunnistajatasu tunnimäära Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tunnitasu alam- ja ülemmäära piires. Vabariigi Valitsuse
22.detsembri 2005. a määrusega nr 322 kehtestatud „Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra" § 7 lg 3 kohaselt määratakse tunnistajatasu tunnitasumäär tunnitasu alam- ja ülemmäära piires, mis on 1–10-kordne Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tunnipalga alammäär. Võlausaldaja pankrotiavalduse kohtusse esitamise ajal (28. detsembril 2011) määras palga alammäära Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrus nr 90 („Töötasu alammäära kehtestamine"), millega oli kehtestatud tunnipalga alammääraks 27 krooni (s.o 1 euro 73 senti). Seega said menetlusosalised ette näha võimalikke menetluskulusid lepingulise esindaja kuluna maksimaalselt tunnitasu määra 17 eurot 30 senti arvestuses (s.o 10-kordne tunnitasu alammäär). Riigikohus on asjas nr 3-2-1-17-11 tehtud lahendis põhjendanud hagita menetluses õigusabikulude piiratumat hüvitamist sellega, et enamasti ei lahendata hagita menetluses keerulisi
õigusküsimusi. Seega puudub üldjuhul ka hagimenetlusega võrreldav vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetakse. Kuna võlgniku menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on hüvitatava kulu suuruse osas selgelt põhjendamatu, tuleb TsMS § 175 lg 1 teises lauses sätestatu kohaselt kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Võlgniku esindaja on osutanud kohtuasjas võlgnikule õigusteenust kokku 16,5 töötundi. Kõik toimingud on olnud põhjendatud ja vajalikud, kajastuvad kohtuasja toimikus, toiminguteks kulunud aeg on olnud mõistlik. Professionaalse õigusabi kasutamine kohtuasjas on olnud õigustatud ning viinud positiivse lahendini. Seega on põhjendatud, et võlausaldaja hüvitab õigusabikulud. Arvestades võlgniku tegelikke kulutusi õigusabile, on põhjendatud hüvitada lepingulise esindaja kulud maksimaalses lubatud määras, s.o 10-kordsest tunnipalga alammäärast lähtuvalt. Eelnevast tulenevalt peab võlausaldaja võlgnikule hüvitama menetluskulu 285 eurot 45 senti (16,5x17,3).
5.Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes tühistada maakohtu määrus osas, millega jäeti võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõistmata menetluskulud 1397 eurot 55 senti, ning teha uus määrus, millega mõista võlausaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulud kokku 1683 eurot.
6.Võlausaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. mai 2013. a määrusega ringkonnakohtu määruse muutmata ning võlgniku määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu määruse kohaselt ei saa asjas menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel lähtuda hagimenetluse sätetest. Pankrotiseaduse (PankrS) § 3 lg 2 kolmanda lause kohaselt lahendatakse ajutise halduri nimetamise asi hagita menetluses. Seega tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda TsMS § 172 lg-s 8 sätestatust, mille kohaselt vajalikud kohtuvälised kulud (seega siis ka kulud menetlusosaliste esindajatele TsMS § 144 p 1 järgi) hüvitatakse hagita menetluses menetlusosalistele samadel alustel tunnistajatele makstava hüvitisega. Viidatud sätte rakendamist on Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis analüüsinud asjades nr 3-2-1-17-11 ja nr 3-2-1-18-11 tehtud määrustes. Maakohus on põhjendatult lähtunud TsMS § 172 lg-st 8. TsMS § 152 lg 3 kohaselt määrab kohus tunnistajatasu tunnimäära Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tunnitasu alam- ja ülemmäära piires. Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2005. a määruse nr 322 "Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra" § 7 lg 3 kohaselt määratakse tunnistajatasu tunnitasumäär tunnitasu alamja ülemmäära piires, mis on 1–10-kordne Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tunnipalga alammäär. Töölepingu seaduse § 29 lg 5 alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määruse nr 90 kohaselt oli kehtestatud töötasu alammääraks tunnis 27 krooni ja alates 2011. aasta 1. jaanuarist 1 euro 73 senti. Pankrotiavalduse esitamise ajal 28. novembril 2012 said menetlusosalised ette näha
maksimaalse tunnitasu määrana 17 eurot 30 senti. Maakohtul oli seetõttu võimalik kaalutlusotsustusega määrata võlgniku põhjendatud õigusabikulude tunnitasu vahemikus 1 euro 73 senti kuni 17 eurot 30 senti ning arvestuse aluseks ei saa võtta käsunduslepingust tulenevat tunnihinda 85 eurot. Kohus on võtnud arvestuse aluseks maksimummäära 17 eurot 30 senti ja korrutanud selle 16,5, s.o võlgniku esindamiseks kulunud tundide arvuga. Eeltoodud põhjendustel jääb määruskaebus rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Võlgnik esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määrus tühistada täielikult ja maakohtu määrus osas, millega jäeti võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõistmata menetluskulud 1397 eurot 55 senti, ning teha uus määrus, millega mõista võlausaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulud kokku 1683 eurot. Määruskaebuse kohaselt on kohus jätnud ebaõigesti võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõistmata menetluskulud 1397 eurot 55 senti, leides ekslikult, et võlgniku menetluskulude kindlaksmääramise avalduses on kulu suurus selgelt põhjendamatu. Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" § 2 kohaselt on mittevaralise nõudega tsiviilasjas, sõltumata hageja või kohtu poolt määratud hagihinnast, lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäär maksimaalselt 12 800 eurot. Seaduses sätestatud piirmäära (12 800 eurot) ei ületatud ja kohus on ka ise õigesti lugenud võlgniku esindaja töö mahu (16,5 tundi) mõistlikuks, mistõttu ei saa võlgniku hinnangul lugeda menetluskulude kindlaksmääramise avaldust selgelt põhjendamatuks. Juhul kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldust ei saa lugeda selgelt põhjendamatuks ja lepingulise esindaja kulude kohta vastuväidet ei esitata, siis ei saa kohus võlgniku hinnangul TsMS § 175 lg 1 kohaselt lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust kontrollida, vaid selline menetluskulude avaldus tuleks TsMS § 175 lg 1 mõtte kohaselt täies ulatuses rahuldada. Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13 nähtuvalt on kohtupraktika kohaselt kohtud hagita menetluses vastuväite esitamata jätmise korral õigusabikulud välja mõistnud suuremas ulatuses kui tunnistaja tasu alusel, st lähtutud on TsMS § 175 lg-st 1 tulenevast põhimõttest, et menetluskulude avaldusele vastuväite mitteesitamisel peab kohus järgima vaid TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud lepingulise esindaja tasu piirmäära (mitte arvestama tunnistaja tasu piirmääraga). Kuna võlausaldaja ei ole menetluskulude taotlusele vastuväiteid esitanud, siis tuleks menetluskulud võlausaldajalt täies ulatuses (s.o 1683 eurot) välja mõista.
9.Võlausaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et nii ringkonna- kui ka maakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel tühistada osas, millega jäeti võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõistmata menetluskulu 285 eurot 45 senti ületavas summas. Asjas on võimalik tühistatud osas teha uus määrus, millega
mõista võlausaldajalt võlgniku kasuks täiendavalt välja 1397 eurot 55 senti. Määruskaebus rahuldatakse.
11.Kolleegium vastab kõigepealt küsimusele, kas praegusel juhul tuli menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda TsMS § 175 alates 1. jaanuarist 2013 kehtivast redaktsioonist või pankrotiavalduse esitamise ajal kehtinud redaktsioonist. Võlgnik tugineb oma kaebuses sellele, et kuna võlausaldaja ei ole menetluskulude taotlusele vastuväiteid esitanud, tuleks menetluskulud võlausaldajalt täies ulatuses (s.o 1683 eurot) välja mõista.
12.Praeguses tsiviilasjas esitati pankrotiavaldus 28. detsembril 2011, mil TsMS § 175 lg 1 esimene lause kehtis järgmises redaktsioonis: „Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses." Seega oli kohtul selle redaktsiooni kohaselt kohustus kontrollida menetluskulude kindlaksmääramise avaldust ka omal algatusel ja menetlusosalised said seda ette näha (vt ka Riigikohtu 14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-107-13, p 14). Seega on maakohus praegusel juhul ekslikult viidanud alates 1. jaanuarist 2013 kehtivale TsMS § 175 lg 1 redaktsioonile, sest kohaldada tuli pankrotiavalduse esitamise ajal (28. detsembril 2011) kehtinud redaktsiooni. Ringkonnakohus ei ole maakohtu eksimust parandanud. Samas ei ole see kohtumääruste tühistamise aluseks, kuna sisuliselt on kohtud siiski võlgniku menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust hinnanud.
13.Praegusel juhul ei olnud põhjendatud lähtuda õigusabikulu väljamõistmisel tunnistajatasu määradest. Kohtud on jätnud võlgniku esindajakulude kindlaksmääramise taotluse olulises osas rahuldamata, tuginedes eelkõige Riigikohtu varasemale praktikale, mille järgi tuli hagita menetluses esindajakulude kindlaksmääramisel juhinduda TsMS § 172 lg 8 esimese lause järgi tunnistajatele makstavast hüvitisest, kuni muid piirmäärasid kehtestatud ei ole (vt nt Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p-d 19−22; 1. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-11, pd 10−13). Riigikohtu 19. juuni 2013. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13 on varasemat praktikat muudetud. Selle määruse p-s 14 jõudis Riigikohus seisukohale, et hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel tuleb üldnormina kohaldada TsMS § 175 lg-d 1–31 ning põhiliseks kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi lähtuda esindajakulude vajalikkusest ja põhjendatusest (vt lähemalt viidatud lahendit, samuti Riigikohtu 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13, p 11).
14.Võlgnik on määruskaebuses tuginenud ekslikult sellele, et tegemist on mittevaralise nõudega tsiviilasjaga ning et Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" § 2 kohaselt on mittevaralise nõudega tsiviilasjas, sõltumata hageja või kohtu poolt määratud hagihinnast, lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäär maksimaalselt 12 800 eurot. PankrS § 3 lg-st 2 tulenevalt oli praegusel juhul tegemist hagita menetluses lahendatava asjaga. Hagita menetluses ei ole Vabariigi Valitsus TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestanud teistelt menetlusosalistelt sissenõutavate lepingulise esindaja kulude piirmäära (vt Riigikohtu 2. oktoobri
2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13, p 12). Seetõttu tuleb asjas õigusabikulud määrata üksnes kriteeriumi „vajalikud ja põhjendatud" alusel. Kohtud on avaldaja menetluskulude nimekirja ja selles näidatud kulude koosseisu põhjalikult analüüsinud ja leidnud, et 16,5 tundi on põhjendatud ja vajalik ajakulu. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud diskretsiooniõigust võlgniku esindamiseks kulutatud töötundide määramisel ületanud. Asja materjalidest ei järeldu, et ka võlgniku arvestatud õigusabi tunnihind 85 eurot + käibemaks oleks praegustel asjaoludel ülemäärane. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13) (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-115-13, p 25). Võlgnik on TsMS § 174 lg 6 kohaselt kinnitanud (I kd, tl 237), et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista kokku 1683 eurot (16,5 * (85 eurot + käibemaks 20%)).
15.TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.
16.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.