Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-21-984 22. mai 2023 Maria Lõbus XXi kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses väärikust alandavate ja tervist kahjustavate kinnipidamistingimustega perioodil 3. november 2020 − 18. detsember
Kaebaja – XX Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Olga Hodakovskaja Kirjalik menetlus
3.Jätta kaebajale antud menetlusabi kulud riigi kanda ning poolte muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 21. juuni 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-21-984 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.Viru Vangla kinnipeetav XX esitas 6. mail 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Vangla hoidis kaebajat perioodil 3. november 2020 − 18. detsember 2020 kambris S-218. Selles kambris ei olnud tualetil ust ees, ehkki vangistusseaduse (VangS) § 45 lõige 1 seda ette näeb. Ukse puudumine põhjustas mitu probleemi. Tualetis põles ööpäevaringselt päevane ere valgus ning öösel see ei lülitunud ümber tuhmile valgusele. Viru Vangla kodukorra punkti 5.7 kohaselt peavad kõik tuled kell 22.00−6.00 olema automaatselt ümber lülitunud öisele tuhmile valgusele. Kuna voodi asus 1,2 meetri kaugusel tualetist, ei saanud kaebaja tualetist paistva valguse tõttu magada. Ukse puudumise tõttu oli ka tualetist terve ööpäev kuulda, kuidas vesi mööda kanalisatsiooni voolab. See segas samuti kaebajal öösel magamist. Pärast tualetis roojamist haises terve kamber, kus kaebaja sõi ja kus asusid tema toiduained. Kaebaja pöördus iga päev seoses eelnevate probleemidega vanglaametnike poole, kuid see tulemusi ei andnud. Kaebaja ei saanud öösiti magada ja lõpuks ta plahvatas ning psühhiaater kirjutas talle 11. detsembril 2020 välja tugevad rahustid ja unerohud (Diazepami 5 mg). Piinamistingimuste foonil selles kambris arenesid ja ägenesid kaebajal ka teised tõsised haigused ja ta saadeti MRT-sse. Kaebaja inimväärikust alandati sellega, et tema kamber oli üks suur tualett (kuna tualetil ei olnud ust) ja roojamisel haises terve kamber. Tervisekahju tekitati sellega, et tualetist paistva ereda valguse ja kanalisatsioonist kostva vulina tõttu ei saanud kaebaja öösiti magada. Sel perioodil põdes kaebaja raskelt ka Covid-19. Kaebajal oli palavik ja halb olla, ta vajas rahu, samuti oli ta öösel põleva ereda valguse suhtes veelgi tundlikum. Vangla aga kurnas oma tegevusetusega ära kaebaja närvid, kui ta põdes Covid-19.
2.Viru Vangla palus 31. detsembri 2021. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata. Kamber S-218 on eraldatud lukustatud kamber, kuhu paigutatakse kinnipeetavad, kelle suhtes kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid. Enne nimetatud kambrisse paigutamist lõhkus kaebaja kaks vangla akent, mistõttu Viru Vangla 3. novembri 2020. a käskkirjaga nr 3-20/1-2/399 kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kamber S-218 on ehitatud lõhkumiskindlaks. WC-ruumi uks puudub, et välistada ukse lõhkumist või WC-ruumis suletud ukse taga põlengu tekitamist. Arvestades, et kaebaja paiknes kambris üksinda, siis ukse puudumine ei rikkunud tema privaatsust. WC-ruumis olevat valgustust ei saanud kustutada, kuna kambri eripära tõttu puudus WC-valgustuse lüliti. WC-ruumi valgustus ei olnud ere ega ole võrreldav kambri valgustusega. Vangla möönab, et kaebajal tuli taluda teatud ebamugavusi, kuid selle tingis tema enda käitumine. Tervisekaardist nähtub, et eraldatud lukustatud kambris paiknemise ajal on tervishoiutöötajad pidevalt jälginud kaebaja tervist ja reageerinud tema kaebustele. Samas tervisekaardist ei nähtu, et kaebaja oleks kaevanud kambri tingimuste ja sellest tingitud terviseprobleemide üle. Tervisekaardist nähtub, et kaebajal oli kaebusi seoses Covid-19 põdemisega, lisaks sellele selja- ja kõhuvalud, iiveldus, pearinglus. Kaebaja kaebused, väidetavad unehäired ja närvilisus ei olnud tingitud kambri S-218 tingimustest, vaid kaebaja üldisest tervislikust seisundist. Ka pärast ümberpaigutamist pöördus kaebaja tervishoiutöötajate poole samasisuliste probleemidega. Kaebaja tervisekaardi kanded ei kinnita tema väidet, et kambri S-218 tingimused olid tervistkahjustavad.
3-21-984
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
3.Vaidluse all on, kas ajavahemikul 3. november 2020 − 18. detsember 2020 Viru Vangla kambris S-218 valitsenud tingimused (tualetil puudus uks, mistõttu paistis öösel tualetis põlenud tuli kambrisse, tualetist kostus kambrisse mööda kanalisatsiooni jooksva vee vulin ja pärast roojamist levis hais kogu kambrisse) olid õigusvastased ja alandasid kaebaja inimväärikust ja kahjustasid tema tervist ning kas kaebajale on põhjendatud välja mõista rahaline hüvitis.
4.Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Eeltoodud sätetest tulenevalt on kahju hüvitamise eeldused seega haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes, isiku subjektiivse õiguse rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ja mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord. Kontrollimist võib alustada näiteks põhjusliku seose tingimusest. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 20. veebruari 2020. a otsus asjas nr 3-16-2267, punkt 17.) Kui juba üks eeldus on täitmata (nt puudub õigusvastane tegu või põhjuslik seos), tuleb kahjunõue jätta rahuldamata.
5.VangS § 45 lõige 1 sätestab: „Kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas.“ VangS § 45 lõike 1 esimese lause sõnastusest nähtuvalt kohaldatakse ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldiseid nõudeid vanglas just selles osas, mis puudutab piisava õhuhulga, valguse ja temperatuuri tagamist. Ruumide ustega seonduvas osas vastavate nõuete järgimine kohustuslik ei ole. Sellegipoolest viitab kohus majandus- ja taristuministri 2. juuli 2015. a määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 3 lõikele 1, mille kohaselt peab eluruumil olema teistest eluruumidest eraldi sissepääs ukse kaudu ja eluruumi igal eraldi ruumis asuval elu-, töö- ja magamistoal ning köögil peab olema vähemalt üks uks. See säte ei näe ette, et eraldi ruumis paikneval tualetil peaks olema ees uks. Ka justiitsministri 30. novembri 2000. a määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ ei näe ette, et kambris asuval tualetil peab olema ees uks. Seega ei tulene ühestki õigusaktist vanglale kohustust paigaldada kambris oleva tualeti ette uks. Vastustaja selgitas, et kamber S-218 on mõeldud kinnipeetavatele, kelle suhtes kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid. Viru Vangla 3. novembri 2020. a käskkirjast nr 3-20/1-2/399 nähtuvalt kohaldati kaebaja suhtes alates 3. novembrist 2020 täiendavaid julgeolekuabinõusid, sest kaebaja lõhkus akna. Kamber S-218 on ümber ehitatud lõhkumiskindlaks. Kambri tualeti
3-21-984 eest on eemaldatud uks, et seda ei saaks lõhkuda, samuti ukse taga varjatult põlengut tekitada. Seega on kambri S-218 tualeti eest uks eemaldatud vangla vara kahjustamise vältimiseks ja julgeoleku tagamiseks. Nendel eesmärkidel ukse eemaldamist ei saa pidada õigusvastaseks. Vanglal on kohustus tagada üldine julgeolek vanglas (VangS § 66 lõige 1). Kaebaja enda käitumine tingis selle, et ta tuli paigutada puuduva tualetiuksega kambrisse. Asjaolu, et puuduva ukse tõttu levis pärast roojamist kaebaja kambrisse ebameeldiv hais ja kostus öösel mööda kanalisatsiooni voolava vee häält, ei ole eeltoodud põhjustel vanglale etteheidetav. Nagu öeldud, oli kaebaja paigutamine sellisesse kambrisse tema enda õigusvastase käitumise otsene tagajärg. Kohus märgib täiendavalt, et ebameeldiv hais ei saanud kaebaja kambris kuigi kaua püsida, võttes arvesse, et kambris töötas ventilatsioon. Lisaks märgib kohus, et kuna öörahu ajal inimesed üldiselt magavad, ei ole eluliselt usutav, et vett oleks kraanist või tualetipotist öösiti lastud nii sageli, et sellest tingitud veevulin kanalisatsioonis oleks võinud endast olulist häiringut kujutada. Täiendavalt märgib kohus, et kaebaja paiknes kambris üksinda ning kambri ukse silmast ei näinud ka vanglaametnikud tualetti, mistõttu ei olnud ukse tagamine vajalik ka kaebaja privaatsuse kaitseks. Eeltoodust tulenevalt ei saa ukse puudumist tualeti eest ning sellest vältimatult tingitud ebameeldiva haisu levimist pärast roojamist ja kanalisatsioonivulina kostumist öösel pidada õigusvastaseks.
6.Kuna tualetiukse puudumise vältimatuks tagajärjeks ei saa olla see, et öösel põleb tualetis päevavalgus, siis analüüsib kohus valguse küsimust eraldi.
7.Selles osas, milline peab olema kambri ja kambris asuva tualeti valgustus öösel, õigusaktides konkreetseid nõudeid ette nähtud ei ole. Viru Vangla kodukorra punktist 5.7 nähtub, et kambrites põleb kell 06.00−22.00 päevavalgustus ja kell 22.00−06.00 öövalgustus. VangS § 41 lõike 1 järgi tuleb kinnipeetavat kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. VangS § 41 lõige 2 sätestab: „Kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.“ Vastustaja selgitas, et tualetis olevat valgustust ei saanud kustutada, kuna kambri eripära tõttu puudus WC-valgustuse lüliti. Vastustaja sõnul oli kambri eripäraks see, et see oli ehitatud lõhkumiskindlaks. Samas ei ole vastustaja selgitanud, miks ei olnud kambri S-218 tualeti valgustus lahendatud sarnaselt kambri valgustusele, st miks ei lülitunud tualeti valgustus ümber öövalgustusele samaaegselt kambri valgustusega. Vastustaja edastatud piltidelt ei nähtu, et ka kambris oleks olnud lüliti. Sellest hoolimata toimus kambris ümberlülitumine öövalgustusele. Kui oli võimalik tehniliselt korraldada kambris öövalgustusele ümberlülitumist, pidi seda tehniliselt saama korraldada ka tualetis. Vangla ei ole põhjendanud öösel tualetis päevavalgustuse olemasolu vangla julgeoleku tagamise vajadusega. Sellises olukorras ülejäänud kambrist uksega eraldamata tualetis öösel ülemäärase valgustuse põlemine võib kinnipeetavale põhjustada rohkem kannatusi ja ebameeldivusi kui paratamatult vanglas kinnipidamisega kaasneb, sest on üldteada, et liigne valgus võib mõnede inimeste puhul unele negatiivselt mõjuda.
3-21-984
8.Kaebaja sõnul takistas tualetist paistev valgus tal öösel magada ja seeläbi kahjustati tema tervist: talle kirjutati 11. detsembril 2020 välja rahustid ja unerohi, samuti arenesid ja ägenesid tal ka teised haigused ja ta saadeti MRT-sse.
8.1.Asja materjalide hulgas on kaebaja tervisekaardi väljavõte perioodi 1. jaanuar 2020 − 12. veebruar 2021 kohta. Sellest nähtub, et 7. jaanuari 2020. a seisuga oli kaebajale raviks määratud Paroxetin 20 mg hommikuti kuni 19. jaanuarini 2020 (haigusjuht nr A350). Ravimiregistri andmete kohaselt on Paroxetin näidustatud täiskasvanute depressiooni ja/või ärevushäirete raviks.1 29. jaanuaril 2020 pikendati kaebaja ravi Paroxetiniga määramata ajaks (haigusjuht nr A2108). 4. veebruari 2020. a sissekandest nähtub, et kaebaja on tarvitanud regulaarselt rahusteid umbes 10 aastat (haigusjuht nr A2471). 16. aprillil 2020 on kaebaja kurtnud närvilisuse üle ja soovinud rahustit (haigusjuht nr A6885). Ka 21. aprillil 2020 on kaebaja olnud närviline ja soovinud rahustit (haigusjuht nr A7148). 27. aprillil 2020 on kaebaja avaldanud soovi pääseda psühhiaatri vastuvõtule (haigusjuht nr A7473). Samuti kurtis kaebaja
17.juulil 2020 närvilisust ja soovis rahustit (haigusjuht nr A12292). 16. oktoobril 2020 on kaebaja uurinud, miks tal melatoniini pinalis ei ole (haigusjuht nr A17890). Seega nähtub kaebaja tervisekaardist, et ta oli juba enne kambrisse S-218 paigutamist kannatanud umbes 10 aastat vaimse tervise probleemide käes, mistõttu vajas ta rahusteid ning muid ravimeid depressiooni/ärevushäirete raviks. Kaebaja kurtis juba 2020. a algusest saadik perioodiliselt närvilisuse üle ja soovis saada rahusteid. Samuti annab 16. oktoobril 2020 melatoniini kohta küsimine tunnistust sellest, et kaebajal esinesid juba enne kambrisse S-218 paigutamist uneprobleemid.
8.2.Tervisekaardist nähtub, et perioodil 3. november 2020 − 18. detsember 2020, kui kaebaja viibis kambris S-218, on temaga sageli suhelnud tervishoiutöötajad. Tervisekaardist ei nähtu, et kaebaja oleks kordagi kurtnud selle üle, et ülemäärane valgus kambris oleks tema und seganud. Tervisekaardist nähtub, et kaebajal on sel perioodil jätkunud probleemid närvilisusega ja unega, kuid miski ei viita sellele, et need oleksid seostatavad just kambri tualetis öösiti põleva tulega. 3. detsembri 2020. a kandest võib järeldada, et nende probleemide üheks põhjustajaks võis olla asjaolu, et kaebaja oli kaua kambris viibinud üksinda (haigusjuht nr A23398). Samuti nähtub 9. ja 10. detsembri 2020. a kannetest, et kaebaja sõnul ei saa ta magada, sest pikali olles tekib pearinglus, iiveldus ja tunne, et voodi kõigub nagu paat (haigusjuhud nr A23861 ja A23945). Kaebaja on selgitanud, et sellest tekib tal pidev magamatus ja närvilisus (haigusjuht nr A23945). 11. detsembril 2020 on kaebajale tõepoolest määratud raviks Diazepam 5 mg 2 korda päevas kuni 26. detsembrini 2020. Ravimiregistri andmete kohaselt on see mõeldud raske, töövõimetust või tugevat stressi põhjustava ärevuse lühiajaliseks sümptomaatiliseks raviks.2 Samas ei nähtu tervisekaardist, et selle ravimi määramine oleks seostatav öösel kambri tualetis põleva valgusega. Tervisekaardi põhjal saab järeldada, et Diazepam määrati kaebajale seoses tema kaebustega pearingluse, tasakaaluhäirete, iivelduse ja vasaku kõrva tuimuse kohta, mis kaebaja sõnul põhjustavad talle magamatust ja närvilisust (haigusjuht nr A24005). Samuti nähtub, et kaebaja oli ärev seetõttu, et tema hinnangul ei saanud ta seoses kõrva ja käe tundlikkuse häiretega ning nägemisprobleemidega vajalikku ravi piisavalt kiiresti (eelkõige MRT-uuringut). Kaebaja kartis, et ta võib saada sama haiguse, mis nende sümptomitega oli tema vanaemal (viimase staadiumi glioblastoom).
8.3.Ka rohkem kui kuu aega hiljem pärast kambrist S-218 vabanemist esinesid kaebajal jätkuvalt uneprobleemid (haigusjuht nr A1499). Kohtu hinnangul kinnitab see, et kaebaja
3-21-984 uneprobleemid ei olnud tingitud kambri S-218 valgustusest, vaid muudest teguritest. Ei ole eluliselt usutav, et n-ö normaalsetesse öistesse valgustingimustesse tagasi sattudes mõjutaks rohkem kui kuu aega hiljem kaebaja und kambris S-218 põlenud öine tualetivalgus. Kaebaja kinnitusel tarvitab ta tänaseni antidepressante ja rahusteid. Kohtu hinnangul tõestab ka see asjaolu, et nende ravimite tarvitamine ei saa olla tingitud aastaid tagasi kambris S-218 paistnud öisest valgusest, vaid selle põhjuseks peavad olema muud asjaolud.
8.4.Samuti nähtub kaebaja tervisekaardist, et tema MRT-uuringule saatmise vajadus ilmnes juba enne kambrisse S-218 paigutamist. Nimelt hakkas kaebaja 25. juulil 2020 kurtma, et tema vasak kõrv on tuim ning tuimus levib põse ja lõua suunas (haigusjuht nr A12771). Kaebaja kurtis selle üle ka 26. juulil 2020 (haigusjuht nr A12858) ja 16. augustil 2020 (haigusjuht nr A14102), mistõttu suunati ta kõrva-nina-kurguarsti juurde. Kõrva-nina-kurguarst koostas 27. oktoobril 2020 saatekirja MRT-uuringule. Seega ei saanud kaebaja MRT-uuringule suunamine olla tingitud kambri S-218 öisest valgustusest.
8.5.Kokkuvõtlikult leiab kohus, et vangla võimaliku õigusvastase tegevuse (öösel ilma ukseta tualetis ülemäärase tugevusega valguse põlemine) ja kaebajal väidetavalt tekkinud tervisekahju vahel ei ole põhjuslikku seost.
Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata.
10.Kaebaja palus 14. aprilli 2023. a avalduses, et kohus küsiks vanglalt välja kaebaja tervisekaardi väljavõtte perioodi 3. november 2020 − 18. detsember 2020 kohta, kuna kaebaja viibis sel ajal ebarahuldavate tingimustega kambris. Samuti palus kaebaja vanglalt välja küsida tema tervisekaardi väljavõtte perioodi 18. detsember 2020 − 14. aprill 2023 kohta, et tõendada oma psüühilise seisundi halvenemist ning antidepressantide ja rahustite võtmist. Kohus jätab need taotlused rahuldamata (HKMS § 62 lõige 2). Asja materjalide hulgas on juba olemas kaebaja tervisekaardi väljavõte perioodi 3. november 2020 − 18. detsember 2020 kohta. Vastustaja esitas kaebaja tervisekaardi väljavõtte täiendavalt kuni 12. veebruarini 2021. Kuna kohus on juba arvestanud kaebaja väidet, et talle on pärast kambris S-218 viibimist määratud järgnevatel aastatel raviks antidepressante ja rahusteid, puudub nende asjaolude täiendavaks tõendamiseks vajadus.
11.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kaebaja oli kaebuse esitamise eest nõutava riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud. Riigilõiv, mille tasumise kohustusest kohus kaebaja vabastas, jääb riigi kanda (HKMS § 118 lõige 3). Kaebaja muud võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda.
Kohus asendab avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.