Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Oliver Kask ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. jaanuar 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2723 AS, MH, KU, TK, EK, ML, KT, JM, KP, GL, KK ja VN kaebus Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 osalise õigusvastasuse tuvastamiseks Kaebajad AS, MH, KU, TK, EK, ML, KT, JM, KP, GL, KK ja VN, esindaja advokaat Katrin Paulus Vastustaja Vabariigi Valitsus, esindajad vandeadvokaat Ants Nõmper ja advokaat Kairi Kilgi
Haldusasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 4. märtsi 2022. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
AS, MH, KU, TK, EK, ML, KT, JM, KP, GL, KK ja VN apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada AS, MH, KU, TK, EK, ML, KT, JM, KP, GL, KK ja VN taotlus menetluse jätkamiseks Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 osalise õigusvastasuse tuvastamiseks, alternatiivselt Vabariigi Valitsuse 21. oktoobri 2021. a korralduse nr 362 p 1 alap-i 7 õigusvastasuse tuvastamiseks.
2.Jätta AS, MH, KU, TK, EK, ML, KT, JM, KP, GL, KK ja VN apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 4. märtsi 2022. a otsus muutmata.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 2. märtsil 2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist
3-21-2723 (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vabariigi Valitsus andis 23. augustil 2021 korralduse nr 305, millega kehtestas COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud. Korralduse nr 305 p-s 10 olid loetletud tegevusvaldkonnad, kus inimeste õigusi oli piiratud. Korralduse nr 305 p-des 13 ja 14 olid märgitud tingimused, mille esinemise korral võisid inimesed korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevustest osa võtta. Korralduse nr 305 p 15 nägi ette, et korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevustest võis osa võtta ka inimene, kes esitas negatiivse tulemusega tõendi SARS-CoV-2 testi kohta.
2.Vabariigi Valitsus tunnistas 21. oktoobri 2021. a korralduse nr 362 p 1 alap-ga 7 korralduse nr 305 p-i 15 kehtetuks. Selle tulemusena ei saanud SARS-CoV-2 negatiivse testi teinud inimesed korralduse nr 305 p-s 10 märgitud tegevustest edaspidi osa võtta, v.a juhul, kui nad on vaktsineeritud.
3.AS, MH, KU, TK, EK, ML, KT, JM, KP, GL, KK ja VN esitasid 22. novembril 2021 kaebuse Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 (muudetud 21. oktoobri 2021. a korraldusega nr 362) tühistamiseks osas, milles see välistas kaebajate osavõtu korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevustest, kui kaebajad esitavad tõendi negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 RT-PCR testi või negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 antigeenRTD testi. Alternatiivselt nõudsid kaebajad Vabariigi Valitsuse kohustamist haldusakti andmiseks, mille kohaselt tuleb kaebajaid eelnimetatud negatiivse testitulemuse esitamise korral käsitada korralduse nr 305 kohaldamisel samaväärselt COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isikuga. Kaebajad esitasid kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebajad ei olnud COVID-19 haigust läbi põdenud ega selle vastu vaktsineeritud; 2) kaebajate erinev kohtlemine COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineeritutega võrdsustatud inimestega on diskrimineeriv ning ebaproportsionaalne. Kaebajad said negatiivse testitulemusega tõendada, et nad ei ole nakkusohtlikud ning nad ei saanud teisi nakatada; 3) negatiivse testi teinud inimesed on teistele nakkusohutud. Seega ei saa kaebajate suhtes piirangute kehtestamine täita nakkushaiguse leviku tõkestamise eesmärki. Sama eesmärki täidaks negatiivse testitulemuse esitamine; 4) avalikest allikatest nähtuvalt on COVID-19 haigusesse nakatumise puhul ohustatud eelkõige riskirühmadesse kuuluvad inimesed, kelleks on vanemaealised ja krooniliste haigustega inimesed. Seega oli proportsionaalne kehtestada piiranguid üksnes nende inimeste suhtes, kes kuuluvad riskirühma; 5) puudub mõistlik eesmärk, miks negatiivse testi teinud inimeste suhtes peaksid piirangud kehtima, samas kui vaktsineeritute suhtes need ei kehti. Testimata vaktsineeritud inimene on teistele oluliselt suuremaks potentsiaalseks nakkusohuks kui vaktsineerimata inimene, kelle puhul on kontrollitud, et ta ei ole haige; 6) vastustaja tegelik eesmärk on sundida inimesi vaktsineerima. Tegemist on lubamatu eesmärgiga, kuna COVID-19 vaktsiinide puhul esineb kõrvaltoimete risk. Riik ei paku toetust, kui vaktsineerimise tagajärjel tekib tervisekahju;
2(12)
3-21-2723 7) korraldus nr 305 on vastuolus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 14. juuni 2021. a määrusega nr 2021/953 (määrus nr 2021/953), kuna viimane kohustab liikmesriike väljastama EL-i digitaalse COVID-tõendi ka negatiivse testi tegemise korral; 8) korraldus nr 305 on vastuolus inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooniga, kuna eelkõige majandusliku efektiivsuse või teadusliku progressi argumenti ei tohi kasutada õigustusena inimeste vahenditeks muutmisel; 9) korraldus nr 305 on vastuolus võimude lahususe põhimõttega, kuna piirangud pidi kehtestama seadusandja. Volitusnorm piirangute kehtestamiseks ei olnud piisalt selge.
4.Vabariigi Valitsus taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) piirangute kehtestamine üldkorraldusega on õiguspärane. Volitusnorm on sätestatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 28 lg 2 p-s 5 ja § 28 lg 5 p-s 3. Tegemist on ajutise meetmega, mille kehtestamine üldkorraldusega on lubatav hoolimata sellest, et piirangud hõlmavad kogu elanikkonda; 2) korralduses nr 305 sätestatud piirangud on proportsionaalsed. Vastustaja tugines korralduse kehtestamisel ja muutmisel teaduslikule konsensusele ning lähtus teadusnõukoja soovitustest. Korralduse eesmärgiks on tõkestada koroonaviiruse levikut ja kaitsta isikute hüvesid võimalikult suurel määral, leides hüvede ja isikute õiguste ja vabaduste vahel mõistliku tasakaalu; 3) vaktsineerimine on tõhus viis, et vältida rasket COVID-19 haigestumist. Vaktsineeritud inimesel on võimalik minimeerida haiglasse sattumist. Seeläbi vähendatakse tervishoiusüsteemi koormust. Teadusnõukoda leidis, et laialdane vaktsineerituse tase aitab oluliselt leevendada survet tervishoiusüsteemile ning ühiskondlikult võimalikult rohke vaktsineerimine on tõenäoliselt ainus toimiv lahendus tavapärase elukorralduse juurde tagasi pöördumiseks, kuna vaktsineerimine kaitseb raskelt haigestumise eest ning vähendab oluliselt nakatumisriski; 4) piirangutel on mitu eesmärki, s.o kaitsta inimeste elu ja tervist, ohjata haiguse epideemilist levikut, vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine. COVID-19 haigust põhjustava viiruse näol on tegemist piisknakkusena leviva viirusega. Inimeste kokkupuutumise võimaluste piiramine on seega eesmärgi saavutamiseks sobiv meede; 5) määrus nr 2021/953 reguleerib COVID-tõendite väljastamise korda ja vormi, ent ei pane liikmesriikidele kohustust testimist kinnitava tõendi kasutuselevõtuks; 6) negatiivse testitulemuse alusel tegevustes osalemise võimaluse kaotamise eesmärk on eelkõige vaktsineerimata inimeste kui enam ohustatud inimgrupi kaitse haigestumise eest. Samuti on piirang seotud tervishoiusüsteemi toimimise tagamisega, kuna suurem osa sümptomaatilise COVID-19 tõttu haiglasse ja haiglas intensiivravile sattunutest on vaktsineerimata. Seetõttu on vaktsineerimata inimesed ohustatud inimgrupp. Negatiivne testitulemus ei kaitse nakatumise ega raske haigestumise eest ega ole efektiivne nakkuse leviku takistamisel; 7) olemasolevad andmed kinnitavad, et tänased vaktsiinid on reeglina ohutud ja kõrvalnähtudeta. Seetõttu oli vaktsineerimine kaebajate vaatepunktist soovitatav lahendus. Eestis kasutatavad kõik vaktsiinid said Euroopa Liidus müügiload ning nende tõhusust ja kõrvalmõjusid seirati pidevalt. Esimesed vaktsiinid olid turul ligi aasta ning üle maailma on neid kasutatud miljardeid doose. Siiani pole avastatud riske, mis kaaluksid üles vaktsiinist saadava kasu. Seetõttu oli põhjendatud pidada Eestis kasutusel olevaid müügilubadega vaktsiine piisavalt ohutuks. Vaktsineerimise soodustamise näol ei ole tegemist sundvaktsineerimisega ega inimeste tahtevastase allutamisega meditsiiniuuringutele. Riigis ei ole kehtestatud kohustuslikku vaktsineerimise nõuet;
3(12)
3-21-2723 8) teadusnõukoja 25. jaanuari 2022 ülevaate kohaselt ei oleks põhjust taastada negatiivse testitulemuse alusel tegevustes osalemise võimalust, kuna see ei ole omikrontüve leviku tingimustes mõistlik. Kohapeal kasutatavate kiirtestide tundlikkus on madalam.
5.Tallinna Halduskohus jättis 4. märtsi 2022. a otsusega kaebuse rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) vaidlusalused meetmed olid vajalikud, kuna pärsivad haiguse levikut, sh inimeste grupi puhul, kuhu kuuluvad ka kaebajad. Vaktsineerimata inimesi ohustab haigus rohkem kui vaktsineeritud inimesi. Vajalikud on sellised meetmed, mis väldivad vaktsineerimata inimeste nakatumist. Haiglate täituvusega seotud argumendid on asjakohased. Vastustaja on oma otsuste tegemisel lähtunud teadusnõukoja hinnangutest. Kaebajaid ja vaktsineerituid inimesi ei diskrimineerita. Vaktsineerituid inimesi koheldakse soodsamalt, mille eesmärgiks on motiveerida võimalikult suurt osa elanikkonnast ennast vaktsineerima. Tegemist on mõistliku põhjendusega. Kaebajaid ei sunnita teaduskatsetele; 2) korraldus nr 305 pole vastuolus võimude lahususe põhimõttega. NETS § 28 lg-de 5, 6 ja 8 alusel on Vabariigi Valitsusel õigus uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks kehtestada haldusaktiga ajutiselt ning seejuures olulise ühiskondliku või majandusliku mõjuga meetmeid. Seadusandja piiritles piisavalt täpselt Vabariigi Valitsusele delegeeritud otsustusõiguse eesmärgi, olles seejuures NETS § 2 lg 1 p-s 3 määratlenud eriti ohtliku nakkushaiguse ning NETS § 2 lg-s 2 määratlenud uudse ohtliku nakkushaiguse mõisted. Tegemist oli uudse ohtliku nakkushaigusega. Kuigi esimestest nakatumistest oli möödunud kaks aastat, tuleb arvestada, et vaidlusalune viirus muteerub, viiruse levikule pole suudetud piiri panna ning tervishoiusüsteemi tuleb jätkuvalt toimimas hoida. Viimati märgitut ka olukorras, kus levib omikron-tüvi. Kuigi viimati nimetatud tüve põetakse enamjaolt kergelt, levib see väga kiiresti. Volitusnorm on piisavalt täpne. Piiranguid ei pidanud kehtestama seadusandja; 3) vastustaja võis vaidlusalused piirangud kehtestada üldkorraldusega, kuna meetmed on kehtestatud ajutiselt ja põhiseaduspärase volitusnormi alusel; 4) korraldus nr 305 pole vastuolus määrusega nr 2021/953. Määrusest nr 2021/953 ei tulene, et liikmesriigid ei võiks kohaldada piiranguid inimeste suhtes, kellele on iseenesest alust väljastada testimistõend selle määruse tähenduses. Eelnimetatud määrus ei kohusta liikmesriiki selle alusel isikule mistahes täiendavaid õigusi andma; 5) korralduses nr 305 kehtestatud piirangu on mõistlikud ja vajalikud. SARS-CoV-2 põhjustatav COVID-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, viirust on võimalik saada nakatunud inimesega lähikontaktis olles, hingates sisse viiruse osakesi või saastunud pindade ning nt saastunud käte kaudu. Korralduse nr 305 seletuskiri sisaldab andmeid haiglaravi vajaduse ja surnud inimeste kohta. Viiruse levimise kontrolli alla saamine on vajalik inimeste elude ja tervise kaitseks, sh meditsiinisüsteemi toimimise tagamiseks. Tekkida ei tohi olukord, kus meditsiinisüsteem ei suuda suure koroonahaigete arvu tõttu pakkuda raviteenuseid, sh plaanilist ravi. Meditsiinitöötajaid ei ole võimalik kiiresti juurde tekitada. Riik ei saa luua mõeldamatute olukordade tarvis meditsiinitöötajatest reservi; 6) NETS § 28 lg-s 5 nimetatud piirangute sisu ja ulatuse kindlaks määramisel on Vabariigi Valitsusel avar kaalutlusõigus. Selle teostamise eesmärk on leida tasakaal meetmetest inimestele tekkivate piirangute intensiivsuse ja taotletava eesmärgi saavutamise vahel. COVID19 haiguse leviku tõkestamiseks võetavad meetmed on oma laadilt kaitsemeetmed, mille eesmärk on vältida viiruse levikuga seotud tulevasi arenguid. Selliste meetmete kehtestamine saab tugineda vaid prognoosidele. Olukorras, kus tegemist on uue nakkushaigusega ning viirus muteerub, ei ole üheselt teada, kui tõhus on üks või teine meede. Piisab sellest, kui meede põhimõtteliselt aitab eesmärki saavutada. Kui üks meede on valitud, siis ei ole võimalik kindlaks teha, millised oleksid olnud arengud, kui valitud oleks teine meede. Võimalik on see, et kui vaktsineerimata ja haigust läbi põdemata isikutele poleks piiranguid kohaldatud, siis oleks selles grupis inimesi rohkem nakatunud ja haiglasse sattunud; 4(12)
3-21-2723 7) viiruse levimise ohjeldamiseks saab piirata inimeste kontakte ja suurendada inimeste immuunkaitset. Haigestumine ei tohi ohustada tervishoiusüsteemi jätkusuutlikku toimimist; 8) ainus usutav lahendus viiruse pandeemilise leviku tõkestamiseks on elanikkonna ulatuslik immuniseerimine, mida on võimalik saavutada vaktsineerimise ja haiguse läbipõdemise teel. Rahvatervise kaitse seisukohast ei ole mõeldav soodustada elanikkonnas immuunkaitse tekkimist haiguse läbi põdemise arvelt, kuna see oleks kõige ohtlikum viis. Sellises olukorras on ainumõeldav kohaldada meetmeid, mis soodustavad vaktsineeritute osakaalu suurenemist. Loogiline ja põhjendatud on see, et piiratakse nende inimeste suhtlust, kes ei ole vaktsineeritud; 9) vaktsineerimata inimesi ei diskrimineeritud. Eesmärgiks oli soodustada vaktsineerimist ja motiveerida inimesi, kes polnud haigust tõendatult läbi põdenud, end vaktsineerima. Väga selgelt polnud teada, millised inimesed nakatuvad raskelt ja vajavad haiglaravi. Samas kõigi tegevuste keelamine oleks toonud kaasa hukatuslikud majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed. Seega oli lahendus, kus piiranguid ei kohaldatud olemasolevate teadusandmete põhjal usutavasti immuunkaitset omavate isikute suhtes, mõistlik ja loogiline tasakaalupunkt. See võimaldas hoida majandust toimimas ja sotsiaalseid sidemeid. Teiselt poolt soodustas see immuunkaitse suurenemist. Kui vaktsineerimata inimesed oleks võrdsustatud vaktsineeritud inimestega, ei oleks see takistanud haiguse levimist ega taganud tervishoiusüsteemi toimimist; 10) professor Krista Fi analüüsis esitatud andmed, teadusnõukoja soovitused ning vastustaja viidatud erinevate teadusuuringute pinnalt oma järeldusi tegevate ja soovitusi andvate organisatsioonide (haiguste ennetamise ja tõrje Euroopa keskuse (ECDC), Ameerika Ühendriikide haiguste kontrolli ja tõrje keskuse ning Maailma Tervishoiuorganisatsiooni) andmed kinnitavad, et vaktsineerimine on tõhus meede COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks.1 ECDC hiljuti esitatud dokumendis kinnitatakse vaktsiinide tõhusust omikron-tüvest tingitud raske haigestumise vastu.2 KF analüüsist nähtub, et täielikult vaktsineeritud inimestel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud ning tõenäosus nakatudes haigust raskelt põdeda on vaktsineeritul samuti palju väiksem kui vaktsineerimata inimesel; 11) asjaolust, et vaktsineeritud inimesed võivad nakatata teisi inimesi, ei järeldu kaebajate diskrimineerimist. Kõigi isikute suhtes rangete piirangute kehtestamine pärsiks majandust ja sotsiaalseid kontakte. Kõigi isikute ühetaoline kohtlemine aitaks viirusel levida. Usutav on, et vaktsineeritud inimesed haigestuvad harvem ja kergemini; 12) KF analüüsidest nähtub, et haiglaravi vajavate inimeste hulgas on ka teistesse vanusegruppidesse, sh siinses asjas kaebajateks olevate isikute vanusegruppidesse kuuluvaid inimesi. Nende hulgas omakorda on vaktsineerimata inimesi rohkem kui vaktsineeritud inimesi. Seejuures tuleb vaktsineeritud ja vaktsineerimata COVID-19 patsientide arvude võrdlemisel silmas pidada ka seda, et vaktsineerituid on elanikkonnas tervikuna rohkem, mis kinnitab järeldust, et vaktsineeritud inimese haiglasse sattumise võimalus on väiksem. Ühestki allikast ei nähtu, et praegu oleks olemas selge teaduslik teadmine, et teatud kriteeriumitele vastavasse gruppi kuuluvad inimesed põhimõtteliselt ei haigestu või haigestuvad väga harva või väga kergelt. Teiseks ei saa tähelepanuta jätta, et kuigi esimesest COVID-19 juhtumite avastamisest on möödas kaks aastat, on endiselt tegemist uue nakkushaigusega, mida põhjustav viirus lisaks sellele pidevalt muteerub ja mille puhul ei ole teada, mis põhjustel põevad mõned inimesed haiguse läbi ilma sümptomiteta, teised kergelt ning kolmandad väga raskelt, vajades haiglaravi, sh juhitavat hingamist;
3-21-2723 13) negatiivne testitulemus saab kinnitada üksnes seda, et konkreetne inimene ei ole nakkusohtlik teistele, küll aga ei kaitse see teda nakkusohu eest. Olukorras, kus ei ole teada, miks ja millistele tunnustele vastavad inimesed nakatumise korral raskelt haigestuvad, on mõistlik piirata nakatumise võimalusi võimalikult palju neil inimestel, kellel ei ole immuunkaitset. Teistele inimestele vaktsineeritutega sarnase sisu ja ulatusega erandite tegemine oleks mõeldav, kui oleks veenev teadmine sellest, et teatud rühmatunnuste alusel kindlaks tehtavasse gruppi kuuluvad inimesed on põhimõtteliselt sellised, kelle puhul saab eeldada, et nad raskelt ei haigestu. Selliseid tunnuseid aga praegu olemasolev teadusteadmine defineerida ei võimalda. KF analüüs kinnitab, et vaktsineerimise teel on võimalik saavutada olukord, kus nakkuse leviku korral ei satu löögi alla tervishoiusüsteem; 14) kuigi vaktsiinide puhul pole võimalik lõpuni ette näha kõiki võimalikke kõrvalmõjusid, on pädevad asutused hinnanud vaktsiinidest lähtuvaid ohte ja vaktsiinidest saadavat kasulikku mõju ning väljastanud müügiload. Vaktsiine on manustatud suurele hulgale inimestele. Seega võis Vabariigi Valitsus võtta lähtekohaks teadmise, et vaktsiinid on ohutud. Haiglasse sattunud inimeste hulk näitab, et tegemist on raske haigusega, mille kulgu on raske prognoosida. Sellises olukorras on mõistlik, et avalik võim propageerib vaktsineerimist. ECDC andmetest saab järeldada, et vaktsineerimine on piisavalt ohutu, et seda soodustada kui tõhusat COVID-19 haiguse leviku tõkestamisele suunatud meedet; 15) kuna teatud hulk elanikkonnast on võtnud riski ja lasknud ennast vaktsineerida, et vähendada haigestumist, on mõistlik, kui nende suhtes kohalduvad leebemad piirangud. Need inimesed astusid samme üldise kasu nimel. Näiteks prof. JS leidis, et vaktsineerimata inimesed haigestuvad raskemalt kui vaktsineeritud; 16) tegemist ei ole vaktsineerimise kohustusega. Vaktsineerimine ei olnud piirangute kehtestamisel lubamatu varjatud eesmärk. Kaebajatel oli võimalik valida, kas lasta ennast vaktsineerida või korraldada oma tegevus ümber. Kaebajaid pole kohustatud osalema meditsiinikatsetel; 17) Vabariigi Valitsusel on edaspidi kohustus kaaluda piirangute vajalikkust, sh seda, kas negatiivne test on mõeldav, et lubada inimestel tegevustes osaleda. Arvesse tuleb võtta ka seda, kui tõenäoline on sedasi vaktsineerimist propageerida. Lisaks tuleb arvestada omikron-tüve eripäraseid. Kohustamisnõuet ei saa rahuldada, kuna puuduvad andmed, millest saaks järeldada, et vastustaja oleks kohustatud piirangusätted üle vaatama. Vastustaja on regulaarselt piirangute põhjendatust kontrollinud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebajad taotlevad apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kuna koroonaviiruse piirangud on apellatsioonkaebuse esitamise ajaks tühistatud, siis on vajadus kaebuses esitatud kujul nõuete rahuldamiseks ära langenud. Seetõttu muudavad kaebajad kaebuse nõudeid. Kaebajad paluvad kohtul tuvastada korralduse nr 305 õigusvastasus osas, milles need ei võimaldanud kaebajatel negatiivse testitulemuse alusel avalikest tegevustest osa võtta. Alternatiivselt tuleb tuvastada korralduse nr 362 p 1 alap 7 õigusvastasus. Kaebajatel esineb preventiivne huvi tuvastamisnõude esitamiseks. Seejuures, kuna asjaolud on muutunud, ei tuleks nõude ümbersõnastamist käsitada kaebuse muutmisena HKMS-i tähenduses (HKMS § 49 lg 3 p 3); 2) kui korraldus nr 305 algselt kehtestati, siis said kaebajad negatiivse testi alusel vaidlusalustest tegevustest osa võtta. Vabariigi Valitsus tunnistas korralduse nr 362 p 1 alap-ga 7 viidatud võimaluse kehtetuks;
6(12)
3-21-2723 3) proportsionaalne ei olnud korralduses nr 305 märgitud piiranguid kohaldada isikutele, kelle test oli negatiivne. Seeläbi survestati kaebajad läbima kindlat meditsiinilist protseduuri, millega kaasnesid kõrvalmõju riskid; 4) piirangud ei olnud kaebajate suhtes proportsionaalsed. Vastustaja pole tõendanud, milline kasu ühiskonnale tuli sellest, et negatiivse testi teinud isikud ei saanud tegevustest osa võtta. Võimalik marginaalne kasu selliseid riiveid ei õigusta. Vastustaja ei arvestanud piirangute kehtestamisel sellega, et raskelt haigestuvad eelkõige riskirühmadesse kuuluvad inimesed; 5) piirangu eesmärk (s.o survestada kaebajaid vaktsineerima) oli õigusvastane. Vaktsineerimisega kaasnevad terviseriskid. Riik ei saa suunata inimesi käituma selliselt, mis on statistiliselt optimaalne; 6) praegusel juhul pole tegemist vaktsineeritud isikute sooduskohtlemisega, vaid kaebajate diskrimineerimisega; 7) inimene, kes pole nakatunud, ei saa teisi nakatada. Seetõttu pole põhjendatud piirata nende inimeste õigusi, kes on testi teinud. Kui vastustaja poleks kaebajate õiguseid riivanud, oleksid kaebajad negatiivse testi tulemuse alusel saanud käia üritustel. Sellisel üritusel osalemine oleks tekitanud väga väikese riski. Selline vähene risk ei õigustanud põhiõiguste piiramist; 8) Riigikohtu 31. oktoobri 2022. a otsuse asjas nr 5-22-4 kohaselt langeb ära kaebajate väide, et NETS-i asjaomased sätted on põhiseadusega vastuolus.
7.Vastustaja taotles vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) menetluse jätkamine tuvastamisnõudega pole põhjendatud. Kaebajatel puudub preventiivne huvi menetluse jätkamise vastu; 2) piirangud olid põhjendatud ja proportsionaalsed. Meetme eesmärk oli piirata koroonaviiruse levikut ja vältida meditsiinisüsteemi ülekoormamist ning kindlustada riigi oluliste funktsioonide toimimine. Vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste erinev kohtlemine oli põhjendatud, kuna viimased olid nakkusohtlikumad ja see isikute grupp võis suurendada meditsiinisüsteemi ülekoormamist; 3) viiruse levikut ei mõjuta mitte üksnes see, kuidas käitub riskigrupp, vaid iga ühiskonnaliikme käitumine. Puudub kindel teadmine selle kohta, kes on täpne riskigrupp; 4) negatiivne test ei ole võrdsustatav vaktsineerimisega. Vaktsineerimine on ohutu ja efektiivne.
3.oktoobri 2022. a seisuga oli tehtud 2 053 729 vaktsiiniannust. Ravimiametile oli
30.septembri 2022. a seisuga saadetud 7159 teatist (0,35% vaktsiiniannustest) võimalike kõrvaltoimete kohta. Tõsiseid kõrvaltoimeid kirjeldati 379 teatises (0,018% vaktsiiniannustest).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.1.Ringkonnakohus ei jaga kaebajate seisukohta, et tühistamis- ja kohustamiskaebuselt üleminek õigusvastasuse tuvastamise kaebusele ei ole kaebuse muutmine. HKMS § 49 lg 3 p-i 3 järgi ei loeta kaebuse muutmiseks esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist. Kaebaja ei ole muutnud kaebuses nõutud eset (nt raha asemel asja vmt), vaid kaebuse nõuet. HKMS § 49 lg 3 p 3 kuulub kohaldamisele eelkõige heastamiskaebuse puhul, võimaldades kaebajal menetluse käigus muuta seda, mil viisil ta soovib õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Normis ei peeta eseme all silmas kaebuse nõuet HKMS § 41 tähenduses (vt Tallinna Ringkonnakohtu 8. aprilli 2022. a määrus asjas nr 3-21-933, p 12).
8.2.Kuna Vabariigi Valitsus tunnistas 14. aprilli 2022. a korralduse nr 124 p-ga 1 korralduse nr 305 kehtetuks ja seetõttu ei ole kaebajate õigusi enam piiratud, ei saa kaebaja nõuda enam korralduse nr 305, sh korralduse nr 362 tühistamist ega Vabariigi Valitsuse kohustamist 7(12)
3-21-2723 laiendada nende isikute ringi, kes ei kuulu piirangute alla. Samas taotlevad kaebajad oma õiguste kaitseks tühistamis- ja kohustamisnõudelt tuvastamisnõudele üleminekut. Ringkonnakohtu hinnangul on jätkutuvastuskaebusele üleminek lubatav ja põhjendatud. Seetõttu lubab ringkonnakohus kaebajatel kaebuse nõudeid muuta (HKMS § 152 lg 2).
9.Apellatsiooniastmes on vaidluse all küsimus, kas korraldus nr 305 piiras kaebajate õigusi ebaproportsionaalselt põhjusel, et kaebajatel kui vaktsineerimata inimestel oli välistatud korralduses nr 305 märgitud tegevustest osa võtta SARS-Co-2 RT-PCR või antigeen-RTD negatiivse testi alusel. Lisaks on kaebajate hinnangul tegemist diskrimineeriva piiranguga.
10.Vabariigi Valitsus otsustas seada korralduses nr 305 märgitud piirangud, sh korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevustest lubatud osavõtjate ringi, kaalutlusõiguse alusel. Selle raames tuli Vabariigi Valitsusel lähtuda volitusnormi piiridest ja eesmärgist, arvestades olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve, ning tegutseda kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. Muu hulgas tuli vastustajal arvestada võrdsuspõhiõigust, sh pidi õiguste piiramine vastama proportsionaalsuse põhimõttele (NETS § 1 lg 3 ja HMS § 4 lg 2; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31. oktoobri 2022. a otsus asjas nr 5-22-4, p 92)).
11.Korraldus nr 305 p 15 nägi kehtestamise ajal (s.o 23. augustil 2021) ette, et isik võis korralduse nr 305 p-s 10 märgitud tegevustes osaleda, kui ta esitas negatiivse testi SARS-CoV-2 kohta. Vabariigi Valitsus tunnistas 21. oktoobri 2021. a korralduse nr 362 p 1 alap-ga 7 nimetatud tingimuse kehtetuks, mille tulemuseks oli see, et isikud, kes ei olnud vaktsineeritud, kuid kes omasid negatiivset testi SARS-CoV-2 kohta, ei võinud enam korralduse nr 305 p-s 10 märgitud tegevustest osa võtta. Seega asus Vabariigi Valitsus korralduse nr 362 p 1 alap-ga 7 kaebajate õigusi täiendavalt piirama.
12.Täiendava piirangu kehtestamise põhjendamiseks märkis Vabariigi Valitsus korralduse nr 362 andmise ajal seletuskirjas järgmist (lk 3 jj): „Eesti koroonaviiruse leviku riskitase on väga kõrge. Haigestumus on kasvutrendis. Jätkuvalt kasvab haigestunute arv vanuserühmades 5–9 ja 10–14 aastat ning nende vanemate seas vanuses 35–39 ja 40–44 aastat. Suurem kasv oli vanuserühmas 80 aastat ja vanemad (62% võrra), 70–74 aastat (54% võrra) ja 20–24 aastat (38% võrra). Sel nädalal saadeti haiglatele suunis piirata plaanilist ravi ja rakendada vähendatud koosseisuga kiirabibrigaade. 42. nädalal eskaleeritakse voodikohtade arvu. Eestis on COVID-19 riigisisene epideemiline levik ning võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eesti epidemioloogiline olukord üks halvimaid. Paralleelselt kõrge haigestumisega on Eesti elanike hulgas vaktsineerimisega hõlmatus üks Euroopa madalamaid. Järgmistel nädalatel on oodata nakatumise kasvu jätkumist. Sellel nädalal võib oodata keskmiselt umbes 1400 nakatunut päevas ja 10 000 nakatunut nädalas. Haigestunute kasvu foonil, eriti eakate inimeste seas, kasvab haiglaravi vajavate inimeste arv. Ilma lisapiirangute rakendamiseta võib oodata, et haiglaravi vajavate inimeste arv tõuseb lähipäevadel kuni 450ni, oktoobri lõpuks kuni 500ni ja novembri keskpaigaks kuni 600ni (maksimaalne võimekus on hinnanguliselt 700). Haiglatesse jõuavad peamiselt vaktsineerimata inimesed. Samuti on suremus valdavalt vaktsineerimata isikute hulgas. Terviseamet soovitab kehtestada rangemad ühiskondlikud meetmed viiruse leviku kontrollimiseks. Vabariigi Valitsust nõustav teadusnõukoda soovitab samuti kehtestada lisameetmeid viiruse leviku tõkestamiseks.
8(12)
3-21-2723 Lisameetmed ja -piirangud kehtestatakse vaktsineerimata isikute suhtes, sest sellel sihtrühmal on oluliselt suurem tõenäosus haigestuda ning sattuda haiglaravile. Seetõttu jäetakse korraldusest välja riigisiseste piirangute osas tegevustes osalemine SARS-CoV-2 testi negatiivse tulemuse alusel. [---] Meetme eesmärk on vähendada viiruse levikut ning selle survet haiglate koormusele eelkõige vaktsineerimata isikute osas, kes moodustavad ravi vajavatest isikutest enamuse. Samuti on vaktsineerimata isikud hõivanud intensiivravi kohad ning nende hulgas on suremus kõrge. Muudatus puudutab eelkõige vähemalt 18-aastaseid isikuid, kellele on tagatud võimalus tasuta vaktsineerimiseks. Tegevuses võib osaleda üksnes juhul, kui vaktsineerimise kuur on läbitud ning saavutatud käesolevas korralduses sätestatud juhul maksimaalne kaitse.“
13.Vastustaja otsustas loobuda erandist, mille kohaselt võisid korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevustest osa võtta ka vaktsineerimata inimesed, kontekstis, kus üldine inimeste nakatumine oli tõusuteel, vaktsineerimata inimesi oli jätkuvalt suur hulk ning prognooside kohaselt esines oht, et meditsiinisüsteemi jätkusuutlik toimimine satub ohtu. Võimalik, et Vabariigi Valitsuse prognoos ja kasutusele võetud meetmed oleksid olnud teistsugused, kui eespool nimetatud asjaolud oleksid olnud teistsugused, nt lõplikult vaktsineeritud inimeste osakaal suurem ning nakatumiste ja haiglas ravi vajavate inimeste arv väiksem.
14.Seletuskirjast nähtub, et vastustaja võttis isikute gruppide moodustamisel kaalutlusõiguse teostamisel arvesse seda, et üldine nakatumisfoon oli kõrge ja lisandus haigeid, mis omakorda seadis ohtu meditsiinisüsteemi toimimise, kuna mida rohkem inimesi vajas koroonaviirusega haiglaravi, siis seda suurem oli meditsiinisüsteemi koormus ja oht, et meditsiinisüsteem ei tule oma ülesannetega nõutaval tasemel toime. Viimati märgitu puudutas nii koroonaviirusega nakatunud inimeste ravimist kui ka plaanilist statsionaarset ravi. Toimiv meditsiinisüsteem on avalikes huvides, kuna eelduslikult üksikisik ise ei suuda kõigi haiguste vastu oma elu ja tervist kaitsta, vaid ta vajab selleks mõeldud asutuselt ja erialaspetsialistilt vastavat abi. Toimiva meditsiinisüsteemi kaitsmiseks esineb seega kaalukas avalik huvi. Tegemist oli legitiimse ja väga kaaluka eesmärgiga, piiramaks kaebajate kui vaktsineerimata inimeste õigusi vaidlusalusel ajavahemikul. Eesmärgi legitiimsuse hindamisel ei oma tähendust see, kuidas esialgne prognoos hiljem realiseerus, kuna meetmete kohaldamise tegemise ajal pole seda võimalik teada. Meetme kohaldamise õiguspärasust, sh prognoosi aluseks olevaid asjaolusid tuleb hinnata otsuse andmise hetke seisuga (vt ka HMS § 54).
14.1.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et korralduse nr 362 andmise ajal olnud parim teadmine võimaldas järeldada, et vaktsineerimine oli tõhus meede koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ning täielikult vaktsineeritud inimestel oli oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda ja nakatumise korral oluliselt väiksem tõenäosus põdeda haigust raskelt (vt käesolev otsus, p 5 alap 10). Õige on halduskohtu seisukoht ka selles osas, et olemas olnud teadusandmed võimaldasid järeldada ka seda, et haiglaravi ei vajanud mitte üksnes vanemad ja riskigruppidesse kuuluvad inimesed, vaid ka teised grupid, ning haiglaravi vajadus oli suurem nende inimeste rühmas, kes olid vaktsineerimata (vt käesolev otsus, p 5 alap 12). Professor KF
23.augustil 2021 avaldatud Eesti juuli ja augusti andmete kohaselt sai järeldada, et täielikult vaktsineeritud inimestel oli 4 korda väiksem tõenäosus nakatuda kui inimestel, kes ei olnud vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud. Samuti sai järeldada, et vaktsineeritud inimesel on üle 8 korra väiksem tõenäosus põdeda haigust raskelt kui vaktsineerimata inimesel (dtl 60-61). Professor JSi väidete kohaselt põdesid haiglaravi vajanud vaktsineeritud inimesed haigust võrreldes vaktsineerimata inimestega kergemalt ja lühemalt.3 Vaktsineeritud inimesed vajasid umbes viis korda vähem haiglaravi ja umbes kuus korda vähem intensiivravi kui
3-21-2723 vaktsineerimata inimesed (dtl 74–87). Uuringud lubasid järeldada ka seda, et vaktsineeritud inimese haigestumise korral võis temalt leida elujõulist viirust paari päeva jooksul, kuid vaktsineerimata inimene võis olla nakkusohtlik nädala või enam (dtl 117–120). Teadusuuringud lubasid järeldada ka seda, et vaktsineeritute seas võis viirusekandja olla iga 145. täisealine, kuid vaktsineerimata inimeste puhul võis see olla iga 50. täisealine inimene.4 ECDC 29. märtsi 2021 tehnilise raporti kohaselt võis vaktsineeritud isikutel tekkida nakatumisel vähem viiruseosakesi ning vaktsineerimine vähendas nii sümptomaatilist ja asümptomaatilist nakatumist (dtl 235-237).
14.2.Seega olemas olnud teadusandmed lubasid järeldada, et vaktsineerimine oli piisavalt tõhus meede, vähendamaks COVID-19 viirusest tingitud ohtusid inimeste eludele ja tervisele. Inimeste vaktsineerimine suurendas tõenäosust, et meditsiinisüsteem suudaks jätkuvalt toimida ja pakkuda õigeaegset ravi nii koroonapatsientidele kui ka plaanilist statsionaarset ravi vajavatele inimestele. Kuna vaktsineerimata inimestel oli suurem tõenäosus viirusega nakatuda, haigust raskesti põdeda ning pikema aja jooksul viirust teistele inimestele edasi kanda, suurendas see ka meditsiinisüsteemi ülekoormamise tõenäosust ja seeläbi ohtu meditsiiniteenuste kättesaadavusele. Vastustaja toob põhjendatult välja, et vaktsineerimata inimese negatiivne testitulemus ei kaitsenud teda nakatumise ega raske haigestumise eest, sh selle eest, et kui ta viirusega nakatus, siis võis esineda suurem tõenäosus, et ta on pikemat aega ka teistele inimestele nakkusohtlik. Vastustaja märgib õigesti, et negatiivne testitulemusest lähtumine võis eksitada, kuna see ei võimaldanud hinnata haiguse nakatamisvõimet ning inimene võis juba negatiivse testi tegemise hetkel olla viiruskandja ja muutuda nakkusohtlikuks vahetult pärast proovi andmist. Piisavaks ei saanud lugeda ka antikehade testi tulemustest lähtumist, kuna puudus piisav tõenduslik teadmine selle kohta, kas ja millise immuunsuse annab inimesele haiguse loomulik läbipõdemine.5 ECDC oli seisukohal, et vaidlusalusel hetkel kättesaadavad antikehade testid ei sobinud inimese nakatumisaja ja immuunsuse hindamiseks (dtl 246–248).
14.3.Vabariigi Valitsus võttis otsuse tegemisel arvesse ka asjaolu, et vaktsineeritud inimeste tase oli 21. oktoobriks 2021 suhteliselt madal võrreldes teiste enamike Euroopa Liidu riikidega. Nimelt nähtub professor KF 12. detsembri 2021. a analüüsist, et esimene COVID-19 vaktsiinisüst tehti Eestis 27. detsembril 2020 ning seisuga 8. detsember 2021 oli vähemalt ühe doosi koroonavaktsiini saanud 827 797 inimest vanuses 12 ja enam, moodustades 62% Eesti elanikkonnast ning 72% elanikkonnast vanuses 12+. Täisealisest elanikkonnast (18+) oli vähemalt ühe vaktsiinidoosi saanud 73%, elanikkonnast vanuses 60+ oli vaktsineeritud 76% (dtl 62). Seega vaktsineerimata inimeste osakaal kogu elanikkonnast 21. oktoobri 2021. a hetkel oli jätkuvalt kõrge. Mida rohkem inimesi oli vaktsineerimata, siis seda suurem oli tõenäosus, et haiguse levik suureneb ja see omakorda omab negatiivset mõju meditsiinisüsteemi toimimisele ja selle teenuse kättesaadavusele. Teada oli, et vaktsineerimata inimestel oli suurem tõenäosus nakatuda, põdeda haigust raskelt, sattuda haiglasse ning viibida haiglaravil pikemat aega. Meditsiinisüsteemi toimimise tagamiseks vaktsineerimata inimeste osakaaluga arvestamine oli kaalutlusõiguse teostamisel lubatud asjaolu.
14.4.Vabariigi Valitsus toob põhjendatult esile, et Eesti epidemioloogiline olukord oli seisuga 28. detsember 2021 võrdlemisi halb, kuna ööpäevas lisandus üle 600 nakatunu ning haiglaravil oli üle 200 inimese (dtl 254). Teadusnõukoja 23. detsembri 2021. a hinnangu kohaselt oli COVID-19 nakatumine Eestis võrreldes eelneva perioodiga kasvanud umbes 20% (dtl 260).
14.5.Seejuures pole jätkuvalt üheselt teada, millised pikaajalised negatiivsed mõjud võivad kaasneda COVID-19 raske põdemise korral (tõenäosus selleks on suurem vaktsineerimata inimestel) ning millist mõju see omab tulevikus meditsiinisüsteemi toimimisele.6
15.Seletuskirjas esitatud põhjendused ei luba järeldada seda, et testide kasutamise lõpetamise mõtteks oli varjatult sundida inimesi vaktsineerima. Vaidlusalune meede võis küll praktikas omada positiivset mõju vaktsineerimisele, kuna täielikult vaktsineeritud inimene sai osaleda korralduse nr 305 p-s 10 märgitud tegevustes ja see võis motiveerida inimesi ennast vaktsineerima. Samas kinnitab korralduse nr 362 seletuskiri, et tegelikuks eesmärgiks oli hoida meditsiinisüsteem sellel ajahetkel toimimas. Seetõttu puudub vajadus analüüsida, kas sellise meetme abil vaktsineerimise soodustamine oleks olnud kehtiva õiguse kohaselt lubatud. Isegi kui selline eesmärk oleks esinenud, tuleks seda pidada lubatavaks (vt Tallinna Ringkonnakohtu
29.novembri 2022. a otsus asjas nr 3-21-2210, p 12).
16.Kaebajate õiguste riivet ei saanud pidada iseäranis intensiivseks. Korralduse nr 305 p 10 nimetas need tegevusvaldkonnad, kus kaebajatel ei olnud ilma vaktsineerimata lubatud osaleda, nt sisetingimustes sportimine, huvitegevus, spordivõistlustel osalemine, avalikeks kasutamiseks mõeldud spaade, saunade ja basseinide kasutamine, jumalateenistustel osalemine, muuseumide külastamine, toitlustusettevõtete külastamine jmt. Vabariigi Valitsus piiras vaktsineerimata inimeste ligipääsu eeskätt sellistele tegevustele, mis ei olnud inimese õiguste realiseerimise seisukohalt esmatähtsad, kuid kus inimesed võisid kergesti haigusega nakatuda ja seeläbi mõjutada meditsiinisüsteemi jätkusuutliku toimimist ja selle teenuse kättesaadavust. Näiteks oli kaebajatel võimalik tellida toitlustusettevõtjalt teenuseosutaja vahendusel süüa koju, treenida välitingimustes, liikuda piirangute alla mittekuuluvates kohtades. Riive intensiivsust vähendas ka asjaolu, et vaidlusalused piirangud ei kehtinud liiga kaua. Seejuures oli kaebajatel võimalik teha valik vaktsineerimise kasuks, kaaludes seejuures ühelt poolt võimalikke riske ja teiselt poolt saadavat kasu, ning seeläbi mõjutada korraldusest nr 305 tulenevaid piiranguid. Kuigi kõigil, sh koroonavaktsiinidel esineb teatud kõrvalmõjusid, ei luba Vabariigi Valitsuse esitatud andmed järeldada, et vaktsineerimine oleks omanud kõrget riski tervisele. Inimesel oli vajadusel võimalik vaktsineerimise küsimuses konsulteerida arstiga. Võimalike vaktsiinikahjude hüvitamise peale on riik mõelnud ja loonud selleks vastavad normid.
17.Praeguses olukorras ei olnud mõeldav, et Vabariigi Valitsus oleks iga üksikisiku suhtes võtnud individuaalseid meetmeid, vaid ta otsustas inimesi kohelda erinevalt lähtuvalt sellest, kas keegi oli vaktsineeritud või vaktsineerimata. Teada polnud, kas inimene haigestub ja kui ta haigestub, kui raskelt ta haigust põeb. See selgus tekkis alles pärast haiguse läbipõdemist. Teiseks ei võimaldanud viidatud olukorras administratiivne ressurss võtta arvesse iga üksiku inimese individuaalseid eripärasid, kuna vaidlusalune viirushaigus tulenevalt oma uudsusest ja kiirest levikust puudutas sisuliselt kõiki inimesi, kes riigis viibisid. Seetõttu tuligi Vabariigi Valitsusel moodustada erinevatest isikutest grupid ja leida sh piirangute kehtestamisega kõige õigem lahendus, selleks et tagada meditsiinisüsteemi toimimine ja selle teenuse kättesaadavus. Vaktsineeritud inimeste erinev kohtlemine vaktsineerimata inimestest oli selles kontekstis põhjendatud (vt käesolev otsus, p 14 jj).
18.Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtuga, et meetme kohaldamise eesmärk – tagada meditsiinisüsteemi toimine ja selle teenuse kättesaadavus – oli kaalukam kui riive, mis kaasnes kaebajate õigustele vaidlusalusel perioodil. Vaidlusalune legitiimne eesmärk oli sedavõrd oluline, et õigustada vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste
Selle kohta vt lähemalt: juhtimine/teadusnoukoda#tnk-detsember
3-21-2723 erinevat kohtlemist vaidlusalusel perioodil. Seega ei rikkunud vaidlusalused piirangud kaebajate võrdsusõigust ega piiranud nende õigusi ebaproportsionaalselt.
19.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebajate apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
20.Kaebajate menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda, kuna tegemist oli vastustaja põhitegevuse raamidesse jääva kohtuvaidlusega (HKMS § 109 lg 6).
(allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.