Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 04. märts 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2723
Haldusasi S. I. jt. kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 10 tühistamiseks osas, milles see laieneb kaebajatele – juhul kui nad esitavad tõendi negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 RT-PCR testi või negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi tegemise kohta – ning ei laiene samas COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isikule selle korralduse tähenduses või alternatiivselt Vabariigi Valitsuse kohustamiseks haldusakti andmiseks, mille kohaselt tuleb kaebajaid eelnimetatud negatiivse testitulemuse esitamise korral käsitleda Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 kohaldamisel samaväärselt COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isikuga.
Menetlusosalised Kaebajad:
S. I., M. J. K., A. S., A. H., M.H., M. A., T. K., K. U., I. S., H. L., J. M., K. P., G. L., T. K., E. K., M. L., K. T., A. L., H. L., T. K., K. K., H. L. ja V. N. Esindaja: adv. Severinas Jakubauskas
Vastustaja:
Vabariigi Valitsus Esindajad: v.adv Ants Nõmper, adv. Kairi Kilgi
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. SELGITUSED: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 4. aprillil 2022 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui
menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD
1.Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusega nr 305/2021 (edaspidi VVk 305/2021) kehtestati COVID19 haiguse leviku tõkestamiseks hulk erinevaid meetmeid ja piiranguid. Muuhulgas on selle korralduse punktis 10 loetletud rida mitmesuguseid tegevusi (sportimine, muuseumide, teatrietenduste, toitlustuskohtade külastamine jne), millest on lubatud osa võtta üksnes selle korralduse punktis 14 nimetatud isikutel, kelleks on lisaks mõnedele isikute kategooriatele, mis käesoleva vaidluse seisukohast olulised ei ole, isikud, kes on VVk 305/2021 punktis 5 sätestatud tingimustel COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isikud1. Enne 25.10.2021 said neis tegevustes osaleda ka muud isikud, kui nad esitasid tõendi negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 testi tegemise kohta. See võimalus kaotati Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korralduse nr 362 (edaspidi „ VVk 362/2021“) punkti 1 alapunktiga 7, millega tunnistati kehtetuks varem kehtinud VVk 305/2021 punkt 15. Pärast VVk 362/2021 jõustumist (25.10.2021) ei anna selline negatiivne testitulemus enam õigust neis tegevustes osaleda.
2.Kaebajad ei ole COVID-19 haigust läbi põdenud, ei ole selle vastu vaktsineeritud ega vaktsineeritutega võrdsustatud isikud VVk 305/2021 tähenduses.
3.Kaebajad esitasid 22.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles esitatud põhjendusi täiendasid 07.02.2022 avalduses ning milles taotlevad VVk 305/2021 tühistamist osas, milles see välistab kaebajate jaoks, erinevalt COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineeritutega võrdsustatud isikutest, osavõtu selle korralduse punktis 10 nimetatud tegevustest ka juhul kui kaebajad esitavad tõendi negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 RT-PCR testi või negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi tegemise kohta või alternatiivselt Vabariigi Valitsuse kohustamist haldusakti andmiseks, mille kohaselt tuleb kaebajaid eelnimetatud negatiivse testitulemuse esitamise korral käsitleda Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 kohaldamisel samaväärselt COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isikuga. Kaebajate põhjendused on kokkuvõttes järgmised:
3.1.Kaebajate erinev kohtlemine COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineeritutega võrdsustatud isikutega on diskrimineeriv ja kaebajate suhtes piirangute kohaldamine ebaproportsionaalne, sest kaebajate suhtes kohaldatakse neid hoolimata sellest, et nad saaksid negatiivse testitulemusega tõendada, et nad ei ole nakkusohtlikud ning olemata ise nakatunud, ei saa nad nakatada ka teisi.
3.2.Kuna negatiivse testi teinud isikud on teistele igal juhul nakkusohutud, ei saa nende suhtes piirangute kehtestamine mitte mingil määral täita nakkushaiguse leviku tõkestamise eesmärki ning igal juhul sobiks selle eesmärgi saavutamiseks samavõrd ka negatiivse testitulemuse esitamine
Käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal kehtivas VVk 305/2021 redaktsioonis sisalduvad varem punktis 5 esitatud sätted punktis 2, ent käesoleva vaidluse seisukohast olulises osas on tegevustes osalemise piirangute isikuline kohaldamisala jäänud samaks, välja arvatud selles osas, et vaktsineerituks loetakse isikut, kelle viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui 270 päeva.
tegevustest osavõtu eeldusena ning igal juhul on tegu olulisel määral kaebajate õigusi rikkuvate piirangutega, millel on parimal juhul nullilähedane mõju eelnimetatud eesmärgi saavutamisele.
3.3.Kuna avalikest allikatest nähtuvalt on COVID-19 haigusesse nakatumise puhul ohustatud eelkõige riskirühmadesse kuuluvad isikud, kelleks on vanemaealised ja krooniliste haigustega inimesed, oleks proportsionaalne kehtestada piiranguid üksnes nende isikute suhtes, kes kuuluvad riskirühma.
3.4.Puudub igasugune mõistlik eesmärk, miks negatiivse testi teinud inimeste suhtes peaksid piirangud kehtima, samas kui vaktsineeritute suhtes need ei kehti, kuigi testimata vaktsineeritud isik on teistele oluliselt suuremaks potentsiaalseks nakkusohuks kui vaktsineerimata isik, kelle puhul on kontrollitud, et ta ei ole haige.
3.5.Vastustaja tegelik eesmärk erineb VVk 305/2021 vastu võtmisel avaldatust ning selleks on tegelikult inimeste sundimine kindlat meditsiinilisist protseduuri läbima, s.o vaktsineerima, selline eesmärk on aga lubamatu, pidades silmas muuhulgas seda, et COVID-19 vaktsiinide, nagu ka kõigi teiste ravimite puhul, esineb kõrvaltoimete risk, samas riik ei paku mingit toetust juhul, kui isikul vaktsineerimise tagajärjel tervisekahju tekib.
3.6.VVk 305/2021 on vastuolus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusega (EL) 2021/953, kuna viimane kohustab liikmesriike väljastama EL digitaalse COVID-tõendi ka negatiivse testi tegemise kohta.
3.7.VVk 305/2021 on vastuolus inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooniga, kuna eelkõige majandusliku efektiivsuse või teadusliku progressi argumenti ei tohi kasutada õigustusena inimeste vahenditeks muutmiseks.
3.8.VVk 305/2021 on vastuolus võimude lahususe põhimõttega: korralduses sätestatud piirangute intensiivsust arvestades peaksid need olema kehtestatud üldaktiga ning seadusandja poolt või vähemalt oluliselt selgema ja täpsema delegatsiooninormi alusel, kui VVk 305/2021 aluseks olevad nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse sätted.
4.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning tema põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised:
4.1.Piirangute kehtestamine üldkorraldusega on õiguspärane, piisavalt selge ja täpne volitusnorm selleks on NETS § 28 lg 2 p 5 ja § 28 lg 5 p 3; tegemist on olemuselt ajutise meetmega, mille kehtestamine üldkorralduse vormis on lubatav hoolimata sellest, et piirangud hõlmavad kogu elanikkonda.
4.2.VVk 305/2021 sätestatud piirangud on proportsionaalsed, vastustaja on korralduste kehtestamisel ja muutmisel alati tuginenud teaduslikule konsensusele ning lähtunud Teadusnõukoja soovitustest, korralduste eesmärgiks on tõkestada koroonaviiruse levikut ja kaitsta isikute hüvesid võimalikult suurel määral, leides hüvede ja isikute õiguste ja vabaduste vahel mõistliku tasakaalu.
4.3.Vaktsineerimise näol on tegemist tõhusa viisiga, et raskelt COVID-19 haigestumist vältida, mis tähendab ka seda, et vaktsineeritud inimesel on võimalik seeläbi ka haiglasse sattumise võimalust minimeerida ning tervishoiusüsteemi koormust vähendada; Teadusnõukoda on leidnud, et laialdane vaktsineerituse tase aitaks oluliselt leevendada survet tervishoiusüsteemile ning ühiskondlikult võimalikult rohke vaktsineerimine on tõenäoliselt ainus toimiv lahendus tavapärase
elukorralduse juurde tagasi pöördumiseks, kuna vaktsineerimine kaitseb raskelt haigestumise eest ning vähendab oluliselt nakatumisriski.
4.4.Kehtestatud piirangutel ja kohustustel mitu eesmärki – kaitsta isikute elu ja tervist, ohjata haiguse epideemilist levikut, vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine; kuna COVID-19 haigust põhjustava viiruse näol on tegemist piisknakkusena leviva viirusega, mis levib inimeselt inimesele, on isikute kokkupuutumise võimaluste piiramine igal juhul eesmärgi saavutamiseks sobiv meede.
4.5.Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/953 reguleerib n-ö COVID-tõendite väljastamise korda ja vormi, ent ei pane liikmesriikidele kohustust testimist kinnitava tõendi kasutuselevõtuks.
4.6.Negatiivse testitulemuse alusel tegevustes osalemise võimaluse kaotamise eesmärk on eelkõige vaktsineerimata inimeste kui enam ohustatud inimgrupi kaitse haigestumise eest, samas on see seotud ka tervishoiusüsteemi toimimise tagamisega, kuna suurem osa sümptomaatilise COVID-19 tõttu haiglasse ja haiglas intensiivravile sattunutest on vaktsineerimata, mistõttu on vaktsineerimata inimesed ohustatud inimgrupp; negatiivne testitulemus ei kaitse nakatumise ega raske haigestumise eest ega ole efektiivne nakkuse leviku takistamisel.
4.7.Olemasolevad andmed näitavad, et tänased vaktsiinid on reeglina ohutud ja kõrvalnähtudeta, mistõttu vaktsineerimine oleks ka kaebajate vaatepunktist soovitatav lahendus; kõik Eestis kasutatavad vaktsiinid on saanud Euroopa Liidus müügiload ning nende tõhusust ja kõrvalmõjusid seiratakse pidevalt, kusjuures esimesed vaktsiinid on turul olnud ligi aasta ning ülemaailmselt on neid süstitud miljardeid doose, ent siiani pole avastatud riske, mis kaaluksid üles vaktsiinist saadava kasu, mistõttu on põhjendatud pidada Eestis kasutusel olevaid müügilubadega vaktsiine piisavalt ohututeks; vaktsineerimise soodustamise näol ei ole tegemist sundvaktsineerimise, veel vähem aga inimeste tahtevastase allutamisega meditsiiniuuringutele; riigis ei ole kehtestatud kohustuslikku vaktsineerimist.
4.8.Teadusnõukoja 25. jaanuari 2022 ülevaate kohaselt ei oleks põhjust taastada negatiivse testitulemuse alusel tegevustes osalemise võimalust, kuna see ei ole omikron-tüve leviku tingimustes mõistlik, arvestades, et suurtel üritustel kohapeal kasutatavate kiirtestide tegemise ohuks on antigeeni kiirtestide madalam tundlikkus.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5.Kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Vaidlustatud piirangud olid nende kehtestamise ajal (st VVk 362/2021 jõustumisel 25.10.2022) ning on jätkuvalt COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud, kuna pärsivad haigust põhjustava viiruse levikut võimaldavaid kontakte eeskätt isikute puhul, nagu kaebajad, kes ei ole COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud ega seda tõendatult läbi põdenud, ning kelle osas on olemasolevate teadusteadmiste pinnalt alust järeldada, et haigus ohustab neid rohkem kui vaktsineeritud inimesi. Kaebajate arusaam, et nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalikud ja sobivad meetmed on üksnes need, mis aitavad vältida seda, et juba nakatunud inimene haigust edasi kannab, on väär, kuna samavõrd vajalikud on ka meetmed selleks, et vältida potentsiaalsete nakkuse saajate võimalusi nakatumiseks. Väär on ka seisukoht, nagu oleks haiglate täituvusega seotud argumendid sedalaadi piirangute kohaldamisel asjakohatud. Iseenesest ei oleks nakkushaiguse leviku tõkestamiseks üldse vaja mingisuguseid avalik4
õiguslikke meetmeid võtta, kui tegemist oleks haigusega, mis kulgeb kergelt ega häiri suures plaanis kedagi. COVID-19 puhul see nii ei ole – andmed, millele on viidatud ka VVk 305/2021 seletuskirjas ja seda muutvate korralduste seletuskirjades ja millele on oma arvamustes viidanud ka Teadusnõukoda, kelle arvamusi on vastustaja piirangute kehtestamisel, karmistamisel ja leevendamisel arvesse võtnud, näitavad veenvalt, et COVID19 levik võis ja võib jätkuvalt löögi alla seada meditsiinisüsteemi toimepidevuse ja just sellepärast ongi vaja meetmeid selle leviku tõkestamiseks. Piirangute kohaldamine kaebajate suhtes ning samas nende mittekohaldamine COVID-19 vastu vaktsineeritute suhtes ei ole käsitatav diskrimineerimisena, vaid tegemist on vaktsineeritud inimeste põhjendatud sooduskohtlemisega. Selline sooduskohtlemine ja selles väljenduv eesmärk motiveerida võimalikult suurt osa elanikkonda end vaktsineerima, on mõistlik ega ole lubamatu, tegemist ei ole vaktsineerimise kohustusega ega inimeste allutamisega teaduskatsetele, nagu leiavad kaebajad. Vaidlusalused piirangud ei ole sedavõrd ulatuslikud ja intensiivsed, et saaks väita, et kaebajatele ei ole jäänud muud valikut peale vaktsineerimise.
6.Esiteks ei saa nõustuda kaebajate väitega, et VVk 305/2021 on vastuolus võimude lahususe põhimõttega. Sisuliselt väidavad kaebajad, et eelnimetatud korralduse andmise aluseks olevad volitusnormid on põhiseadusega vastuolus, kuivõrd annavad valitsusele liialt üldise ja täpsustamata piiridega tegutsemisvolituse. See kaebajate seisukoht ei ole õige. NETS § 28 lõikest 5, 6 ja 8 tulenevalt on Vabariigi Valitsusel õigus uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks kehtestada haldusaktiga ajutiselt ning seejuures olulise ühiskondliku või majandusliku mõjuga meetmeid ehk sulgeda asutusi ja ettevõtteid ning piirata nende tegevust, keelata avalike koosolekute pidamise ja avalike ürituste korraldamise või kehtestada nende pidamisele ja korraldamisele nõudeid ning kehtestada muid liikumisvabaduse piiranguid. Seadusandja on piisavalt täpselt piiritlenud Vabariigi Valitsusele delegeeritud otsustusõiguse eesmärgi (eriti ohtliku nakkushaiguse tõkestamine), olles seejuures NETS § 2 lg 1 punktis 3 määratlenud eriti ohtliku nakkushaiguse mõiste ning NETS § 2 lõikes 2 määratlenud uudse ohtliku nakkushaiguse mõiste. Viimatinimetatud säte lisati NETSi seejuures 18.05.2020 jõustunud muudatustega, mille tegemisel peeti konkreetselt silmas COVID-19 haigust. Niisiis ei saa olla mõistlikku kahtlust selles, et selle haiguse näol on tegemist uudse ohtliku nakkushaigusega. Seda tõdemust ei väära ka asjaolu, et esimestest nakatumistest on käesolevaks ajaks möödunud kaks aastat. On üldteada, et haigust põhjustav SARS-CoV-2 viirus muteerub, viiruse levikule ei ole suudetud tõhusalt senini piiri panna, oht tervishoiusüsteemi toimepidevusele ei ole kadunud – seda ka käesoleval ajal leviva omikron-tüve kontekstis, millega nakatumisel põetakse enamasti kergelt, aga millega nakatunute hulk on jällegi enneolematult suur – ning efektiivne ravi asjaomase haiguse vastu puudub. Samuti on seadusandja piisavalt täpsustanud, milliseid õigusi ja vabadusi võib Vabariigi Valitsus piirata – eelkõige ettevõtlusvabadust, koosolekuvabadust ja liikumisvabadust – ning sätestanud ühtlasi, et Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud piirangud peavad olema ajutised. Selliselt sõnastatud delegatsiooninorm on piisavalt täpne, jättes Vabariigi Valitsusele vajaliku paindlikkuse nakkushaiguse levikust tingitud olukorra muutumisele kiirelt reageerida.
7.Nõustuda ei saa kaebajate seisukohaga, et VVk 305/2021 sätestatud piirangute intensiivsust arvesse võttes peaks need olema kehtestanud seadusandja ise. Käesolevas asjas vaidluse all olevad VVk 305/2021 §-st 10 tulenevad tegevustes osalemise piirangud piiravad eelkõige kaebajate vaba eneseteostuse õigust põhiseaduse (edaspidi „PS“) § 19 tähenduses. Nimetatud põhiõiguse piirangud peavad olema kooskõlas põhiseadusega ja proportsionaalsed, ent ei eelda üksikasjalikku sätestamist formaalses mõttes seadusega. Kaebuses toodud viide Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-4-1-2-98 ei ole asjakohane, kuna nimetatud kohtuasi puudutas maksumäära kehtestamise õiguse delegeerimist täitevvõimule olukorras, kus PS § 113 näeb sõnaselgelt ette, et riiklikud maksud sätestab seadus.
Seevastu ei tulene põhiseadusest nõuet, et PS II peatükis nimetatud mistahes põhiõiguste või vabaduste piirangud tuleks kehtestada seadusega. NETS eelviidatud sätted on volitusnormina piisavalt täpsed ja selged ega anna valitsusele võimalust asuda täitma seadusandja rolli moel, mis läheks võimude lahususe põhimõttega vastuollu. Seadusandja poolt täpsemate kriteeriumite kehtestamine Vabariigi Valitsuse kaalutlusõigusele läheks vastavate ülesannete Vabariigi Valitsusele delegeerimise eesmärgiga vastuollu. Vabariigi Valitsusel on NETS § 28 lõigetest 5 ja 6 tulenevate ülesannete täitmisel – ja sõltumata seadusandja poolsete täpsemate tingimuste seadmisest – kohustus teostada kaalutlusõigust lähtudes seadusandja poolt defineeritud eesmärgist ja kaalutlusõiguse piiridest.
8.Õige ei ole ka kaebajate seisukoht, et lubamatu on, et Vabariigi Valitsus võib asjaomased piirangud kehtestada halduse üksikaktiga. Põhiseadus iseenesest ei välista Vabariigi Valitsuse poolt piisavalt selge seaduse alusel määratlemata adressaatide ringi põhiõigusi piiravate üldkorralduste andmist. Tõsi on, et VVk 305/2021 sätestatud piirangute või neis ette nähtud erandite isikulisse kohaldamisalasse kuuluvad kõik Eestis viibivad isikud ning ruumiline kohaldamisala hõlmab eelkõige avalikku ruumi kogu Eesti territooriumil. Isikulise ja ruumilise kohaldamisala poolest ei erine selline üldkorraldus õigustloovast aktist. Küll aga on seadusandja NETS § 28 lõikes 5 ette näinud, et Vabariigi Valitsus võib piiranguid kehtestada ajutiselt. Meetmete ajutine laad õigustab ühelt poolt nende kehtestamiseks haldusakti vormi. Haldusasjas 3-21-2241 tehtud kohtumääruses märkis ka Riigikohus, et „[ü]ksikjuhtumi reguleerimine [...] eeldab, et juhtum on piiritletud, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt“. Põhiseadusega vastuolus olevast volitusnormist saaks rääkida juhul kui seadusandja võimaldaks valitsusel kehtestada kõigi isikute suhtes ja kogu Eesti territooriumil kehtivaid piiranguid tähtajatult. Seadusandja on aga sõnaselgelt piiritlenud valitsuse volitused ajutiste meetmetega. Asjaolu, et seadusandja ei ole määranud meetmete võimalikku maksimaalset kehtivusaega ega sätestanud ka sõnaselgelt nõuet, et Vabariigi Valitsus peab vastava üldkorralduse andmisel nende kehtivusaja määrama – nagu see on näiteks karantiini kehtestamise korral NETS § 27 lg 3 alusel – ei anna samuti alust väita, et NETS § 28 lõiked 5 ja 6 on põhiseadusega vastuolus. Nähes seaduses sõnaselgelt ette, et meetmed peavad olema ajutised ning sätestades nende kehtestamise eesmärgi ning selle, et täitevvõim peab need kehtestama haldusaktiga, on seadusandja ühelt poolt sõnastanud Vabariigi Valitsuse otsustusõiguse piirid ning teisalt taganud isikutele võimalikult tõhusa õiguskaitse juhuks, kui Vabariigi Valitsus peaks talle antud kaalutlusõigust rikkuma, muuhulgas näiteks juhul kui valitsus kohaldab piiranguid, mis ei ole seadusandja poolt defineeritud eesmärgiga põhjendatavad või kui ta kohaldab neid piiranguid kauem kui seaduses sätestatud ajutisuse nõue ette näeb. Seadusandja nõue, et täitevvõim võib meetmeid kehtestada ajutiselt, ei tähenda vaba voli kehtestada neid ükskõik kui kauaks, vaid hõlmab selget keeldu kehtestada piirangumeetmeid kauemaks kui eesmärgi saavutamiseks vajalik. Teiseks – ja veelgi olulisem – on tähele panna, et haldusakti vormi valik NETS § 28 lõikes 5 ei kahjusta isikute õiguste kaitset, vaid pigem soodustab seda. Olukorras, kus VVk 305/2021 sätestatud piirangud oleksid kehtestatud õigustloova aktiga – näiteks määrusega – ei oleks kaebajatel võimalik nende vaidlustamiseks vahetult halduskohtusse pöörduda. Sel juhul oleks piirangute vaidlustamiseks üldse põhimõtteliselt kaks võimalikku kohtuteed. Esimene neist eeldaks piirangu sisuks oleva kohustuse või keelu rikkumist ning reaktsioonina tehtava avaliku võimu otsuse (nt väärteokaristuse, ettekirjutuse, haldussunnimeetme) vaidlustamise raames vastavat kohustust või keeldu sisaldava määruse normi põhiseaduse vastaseks tunnistamise taotlemist. Selline lahendus oleks ilmselgelt tõhusa õiguskaitse tagamise seisukohast ebamõistlik. Teine võimalus oleks pöörduda Riigikohtusse individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega, mis on aga teadupoolest mitte seadusega
reguleeritud, vaid Riigikohtu praktikas n-ö hädalahendusena välja töötatud kaebemehhanism (Vt Riigikohtu määrus 28.09.2021 asjas 5-21-7 punkt 10 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellise kaebevõimaluse olemasoluga – kuni seadusandja seda kohtumenetlust reguleerivates seadustes piisavalt selgelt reguleerinud ei ole – ei saanuks seadusandja NETSi sätete sõnastamisel arvestada. Selles olukorras oli Vabariigi Valitsusele haldusakti andmise õiguse delegeerimine ka nakkushaiguse leviku tõkestamiseks võetavate piirangute tõhusa kohtuliku kontrolli tagamise seisukohast praeguses õiguskorras parim võimalik lahendus. Liiati tuleb tähele panna, et halduskohtus vahetult vaidlustatava üksikakti puhul on kohtul võimalus piirangute kohaldamisest tingitud selgelt silmatorkavale ja pöördumatut laadi ebaõiglusele reageerida esialgse õiguskaitse kohaldamisega, milline võimalus sarnaste piirangute kehtestamisel üldakti vormis puuduks.
9.Järgmiseks ei saa nõustuda kaebajate väitega, et VVk 305/2021 on vastuolus liidu õiguse ning eeskätt määrusega (EL) nr 2021/953[2]. Vastustaja märgib õigesti, et nimetatud õigusakt reguleerib ühtse vormiga EL digitaalsete COVID-tõendite välja andmise korda, ent ei reguleeri liikmesriikides COVID19 haiguse leviku tõkestamiseks kehtestatavaid võimalikke piiranguid sisuliselt ega piiritle võimalike piirangute isikulist kohaldamisala. Teisisõnu ei tulene nimetatud määrusest ühelgi juhul, et liikmesriigid ei võiks kohaldada piiranguid isikute suhtes, kellele on iseenesest alust väljastada testimistõend selle määruse tähenduses. Selliste tõendite väljastamine kaebajatele – kui nad vastava testi teevad ja selle tulemus osutub negatiivseks – on kogu aeg olnud võimalik, ent eelnimetatud määrus ei kohusta liikmesriiki selle alusel isikule mistahes täiendavaid õigusi andma.
10.Kaebuses esitatud tühistamisnõude lahendamiseks tuleb vastata küsimusele, kas VVk 305/2021 sätestatud tegevustes osalemise piirangute kohaldamine kaebajate suhtes on vajalik ning kas tegemist on diskrimineerimisega, pidades silmas, et samu piiranguid ei kohaldata COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud, selle haiguse tõendatult läbi põdenud või vaktsineeritutega võrdsustatud isikute suhtes.
11.VVk 305/2021 sätestatud kohustused ja piirangud – eelkõige selle punktis 10 nimetatud tegevuste läbi viimiseks kehtestatud piirangud – on iseenesest mõistlikud ning vajalikud COVID-19 haiguse leviku piiramiseks. Viidates Maailma Tervishoiuorganisatsiooni veebilehel 3 avaldatud teabele on VVk 305/2021 korralduse ja seda muutvate korralduste seletuskirjades selgitatud, et SARS-CoV-2 põhjustatav COVID-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, viirust on võimalik saada nakatunud inimesega lähikontaktis olles, hingates sisse viiruse osakesi või saastunud pindade ning nt saastunud käte kaudu. Kõnealustes seletuskirjades on kajastatud andmeid COVID-19 haigust põhjustava SARS-CoV-2 viirusega nakatunud inimeste, haigestumise tõttu haiglaravi vajavate inimeste ja COVID-19 diagnoosiga surnud inimeste arvu ja nende arvude muutumise kohta aja jooksul. Neist Eestit puudutavatest andmetest on Vabariigi Valitsus teinud loogilise ja põhjendatud järelduse, et SARS-CoV-2 näol on tegemist viirusega, mille leviku kontrolli alla saamine on vältimatu inimeste elu ja tervise kaitseks, eelkõige meditsiinisüsteemi toimepidevuse tagamiseks ehk teisisõnu vältimaks olukorda, kus meditsiinisüsteem ei suuda COVID19 haiguse tõttu ravi vajavate inimeste suure arvu tõttu kõigile vajalikku ravi pakkuda. Siinkohal ei ole küsimus pelgalt võimekuses pakkuda raviteenuseid konkreetselt COVID-19 patsientidele, vaid ka selles, et selliste patsientide arvu oluline suurenemine võib tuua kaasa – ja ongi teatud perioodidel Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2021. aasta määrus, millega kehtestatakse koostalitlusvõimeliste COVID19 vaktsineerimis-, testimis- ja läbipõdemistõendite (ELi digitaalne COVID-tõend) väljaandmise, kontrollimise ja aktsepteerimise raamistik, et hõlbustada vaba liikumist COVID-19 pandeemia ajal (ELT 2021, L 201, lk 1).
toonud – muude planeeritud raviteenuste osutamise edasi lükkamise, kuna raviasutuste ressursid kuluvad COVID-19 haiguse raviks. Meditsiinisüsteemis on keskse tähtsusega ressursiks inimressurss ehk meditsiinitöötajad, kelle hulka ja sellest tulenevat süsteemi võimekust kiiresti tõsta ei ole võimalik. Avalikest vahenditest rahastatav tervishoiusüsteem on alati üles ehitatud teatud keskmist, tavapärast ja eelduslikku ravivajadust arvestades. Mõeldamatu oleks sellise süsteemi üles ehitamine n-ö piisava ülekattega selleks, et erakorralise ja suuremahulise pandeemia korral oleks sujuvalt tagatud kogu täiendav ravivajadus ja selle kõrval ka plaanilise ravi jätkamine. Seega isegi kui meditsiinisüsteemi oleks võimalik suunata kiiresti juurde raha, ei ole sama kiiresti võimalik kasvatada ravivõimekust. Selles olukorras ja eeskätt sellise pandeemia tingimustes, nagu COVID-19 puhul valitseb, on iseenesest mõistlik, et avalik võim suunab erinevate regulatiivsete meetmetega inimeste käitumist selliselt, et pandeemiast tingitud ravivajadus ei kasvaks üle meditsiinisüsteemi taluvuspiiri. Sellisteks iseenesest mõistlikeks regulatiivseteks meetmeteks on antud juhul ka VVk 305/2021 sätestatud tegevuses osalemise piirangud, kuna need on suunatud inimeste vaheliste kontaktide vähendamisele ehk teisisõnu sellele, et vähendada paratamatult vältimatute olukordade kõrval täiendavaid olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele edasi kanduda.
12.NETS § 28 lõikes 5 nimetatud piirangute sisu ja ulatuse kindlaks määramisel, sealhulgas erandite kehtestamisel, on Vabariigi Valitsusel avar kaalutlusõigus. Selle kaalutlusõiguse teostamise eesmärk on leida tasakaal meetmetest isikutele tekkivate piirangute intensiivsuse ja taotletava eesmärgi – milleks on nakkushaiguse leviku kontrolli all hoidmine ja eelkõige selle haiguse leviku tõkestamine määral, mis võib ohtu seada tervishoiusüsteemi toimepidevuse – saavutamise eeldusliku tõhususe vahel. Kaalutlusõigus tähendab õigust valida üks mitme põhimõtteliselt lubatava ja võimaliku lahenduse vahel. Kaalutlusõiguse tulemusel tehtud otsus ei pruugi olla, iseäranis mitte tagasivaatelise hinnangu alusel, võimalikest kõige parem või kõige tulemuslikum. Kaalutlusotsus on õiguspärane kui selle tegemisel on mõistlikult arvesse võetud kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ja huve ning nende mõistliku kaalumise tulemusena valitud lahendus, mis ei ole ilmselgelt meelevaldne. Käesoleval juhul tuleb silmas pidada, et COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks võetavad meetmed on oma laadilt kaitsemeetmed, mille eesmärk on vältida viiruse levikuga seotud tulevasi arenguid. Selliste meetmete kehtestamine saab tugineda vaid prognoosidele selle kohta, milliseks need arengud ühe või teise lahenduse kasuks otsustamise korral kujunevad. Iseäranis sellisel juhul, nagu käesolevas olukorras, kus tegemist on võrdlemisi uue nakkushaigusega, mida põhjustav viirus seejuures muteerub, ei saa olla üheselt teada, kas või kuivõrd tõhus üks või teine põhimõtteliselt võimalik lahendus oleks. Seega piisab lahenduse valiku õigustamiseks sellest, et see on põhimõtteliselt eesmärgipärane ning selle valikul ei ole lähtutud põhimõtteliselt meelevaldsetest kaalutlustest. Teiseks on samavõrd ilmne, et valides ühe lahenduse, ei ole tagantjärgi võimalik kindlaks teha, millised oleksid olnud arengud juhul, kui oleks valitud mõni teine lahendus. Sel põhjusel näiteks ei ole põhimõtteliselt võimalik väita, et kuna nakatumiste arv pärast teatud täiendavate piirangute kehtestamist suurenes, olid piirangud tarbetud, sest ei ole teda, millised oleksid olnud tagajärjed siis, kui neid piiranguid ei oleks kehtestatud. Nii näiteks on täiesti võimalik, et piirangute mittekohaldamine isikute suhtes, kes ei ole vaktsineeritud ega COVID-19 haigust tõendatult läbi põdenud, oleks toonud kaasa nende hulgas veelgi rohkem raskeid haigestumisjuhte ehk põhjus, miks sellesse rühma kuuluvaid inimesi on haiglasse sattunud just nii palju nagu neid haiglasse sattunud on ja mitte oluliselt rohkem, on tingitud sellest, et selle rühma osas on kehtinud asjaomased tegevustes osalemise piiranguid, mis on pärssinud nende inimeste võimalusi nakatuda.
13.On ilmne, et viiruse leviku ohjamiseks on vaja võimalikult palju piirata viiruse leviku ja sellega kaasneva haigestumise võimalusi. Selleks omakorda on põhimõtteliselt kaks võimalust: esiteks
vähendada inimestevahelisi kontakte ehk füüsilisi olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele kanduda ning teiseks suurendada elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu sellisel määral, et viiruse leviku ja haigestumise mõju ühiskonnas tervikuna ei ületaks taluvuspiiri ehk eelkõige, et tervishoiusüsteem oleks olemasolevate ressurssidega suuteline vastava ravivajaduse rahuldama, ilma et peaks seda tegema muude raviteenuste arvelt.
14.VVk 305/2021 sätestatud tegevustes osalemise piirangud on suunatud inimestevaheliste kontaktide piiramisele. Selliste kontaktide täielik vältimine ei ole mõeldav. Ka väga ulatuslike tegevus- ja liikumispiirangute (n-ö lockdown) kehtestamine saab kõne alla tulla lühiajaliselt ning üldteadaoleva asjaoluna on seda suuremal või vähemal määral erinevates maailma riikides, sh Eestis ka rakendatud, ent SARS-CoV-2 viiruse levik on (osaliselt) selliste meetmete tulemusena kontrolli alla saadud lühiajaliselt ning teatud aja möödudes on nakatumisnäitajad uuesti kasvama hakanud. Eestit puudutavaid andmeid ja nende dünaamikat on kajastatud ka VVk 305/2021 ja selle muutmiseks antud edaspidiste Vabariigi Valitsuse korralduste seletuskirjades.
15.Eelnev kinnitab veenvalt, et ainus usutav lahendus viiruse pandeemilise leviku tõkestamiseks on elanikkonna ulatuslik immuniseerimine. Immuunsuskaitse saavutamine omakorda on põhimõtteliselt võimalik kahel viisil: esiteks haiguse läbi põdemise, teiseks vaktsineerimise teel. Arvestades seda, et COVID-19 haigus võib kulgeda väga raskelt ning pidades silmas, et kõnealuse haiguse raviks senini teaduspõhist kinnitust leidnud tõhususega ravimit olemas ei ole, samuti seda, et jätkuvalt ei ole üheselt teada, millistest konkreetse inimesega seotud asjaoludest võib nakatumise korral haiguse kergem või raskem kulg sõltuda, on ilmne, et rahvatervise kaitse seisukohast ei ole mõeldav soodustada elanikkonnas immuunsuskaitse tekkimist haiguse läbi põdemise arvelt. Seda seisukohta on kinnitanud haldusasjas nr 3-21-2473 tehtud kohtumääruses ka Tallinna Ringkonnakohus, märkides et „[k]ahtluseta võib nüüdseks väita, et massiline läbipõdemine on rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla saamiseks, kuna sellega kaasnevad surmade ja raskete haigestumiste suur arv, väga suured kulud tervishoiule ning arstiabi kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui haigestumus on tipus“. Selles kontekstis on avaliku võimu ainumõeldavaks käitumiseks selliste regulatiivsete meetmete võtmine, mis võimalikult palju soodustavad elanikkonnas vaktsineeritute osakaalu suurenemist. Seetõttu on inimestevaheliste kontaktide piiramiseks kehtestatud meetmetes selliste erandite tegemine, mis soodustavad vaktsineeritud inimesi, iseenesest loogiline ja põhjendatud. Sellist lahendust saaks ilmselgelt meelevaldseks pidada kas juhul, kui saaks väita, et Vabariigi Valitsusel oli (või pidi olema) kas vaidlusaluste korralduste andmisel või mistahes ajal pärast seda vääramatu teaduslikel andmetel põhinev teadmine, et vaktsineerimine ei anna immuunsuskaitset või et lisaks vaktsineeritutele tuleks samasuguseid erandeid üldistest piirangutest võimaldada ka muudele teatud rühmatunnuste alusel määratletavatele inimestele, kelle puhul on üheselt selge, et nende võimalik nakatumine või nende võimalused nakkust edasi kanda on sedavõrd ebaolulised, et ei saa konkreetselt tervishoiusüsteemi toimepidevust löögi alla seada. Käesoleval juhul Vabariigi Valitsusel ühe ega teise kohta piisavat teavet ei olnud ega pidanud olema.
16.Vaktsineerimise soodustamise eesmärgist lähtuvate meetmete näol – milleks eelkõige vaidlusaluste piirangute isikulise kohaldamisala piiramine selliselt, et vaktsineeritud isikute suhtes piiranguid ei kohaldata – ei ole tegemist vaktsineerimata inimeste diskrimineerimisega, vaid vaktsineeritud isikute teatud sooduskohtlemisega, mis on õigustatav avalikust huvist kantud eesmärgiga tõkestada ohtliku nakkushaiguse levikut elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamise läbi. Vaktsineeritute sooduskohtlemine mittevaktsineeritutega võrreldes on
põhjendatav elanikkonnas suurema vaktsineerituse saavutamise ehk vaktsineerimise propageerimise eesmärgiga. Sisuliselt on selle eesmärk motiveerida eelkõige inimesi, kes ei ole haigust tõendatult läbi põdenud, end vaktsineerima, selmet loota kas nakatumise vältimisele või haiguse kergekujulisele läbi põdemisele ja seeläbi immuunsuskaitse saamisele. Kuna jätkuvalt ei ole väga selget teadmist, millised inimesed nakatuvad raskelt ja vajavad haiglaravi, on vaktsineerimata n-ö kergele läbipõdemisele lootjate hulga vähendamine elanikkonnas põhimõtteliselt viiruse leviku tõkestamise seisukohast lubatav ja mõistlik eesmärk. Selle kõrval tuleb silmas pidada ka seda, et ulatuslike piirangute kehtestamine, näiteks kõigi VVk 305/2021 punktis 10 nimetatud tegevuste täielik keelamine (ja vaktsineeritud inimestele erandi tegemisest loobumine) tooks kaasa hukatuslikud majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed, kuna vastavate tegevustega on töiselt hõlmatud siiski suur hulk inimesi. Seega on lahendus, kus piiranguid ei kohaldata olemasolevate teadusandmete põhjal usutavasti immuunsuskaitset omavate isikute suhtes (st. vaktsineeritud, vaktsineeritutega võrdsustatud ja tõendatult haiguse läbi põdenud isikud) mõistlik ja loogiline tasakaalupunkt, mis võimaldab ühelt poolt majandus- ja sotsiaalsete suhete jätkuvat toimimist, toetades samas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamist elanikkonnas ja seeläbi haiguse leviku piiramist ja eelkõige avalike teenuste ja sealhulgas meditsiiniteenuste toimepidevuse tagamist.
17.Erinevate piirangute kohaldamisel ja soodustuste andmisel COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimata inimeste võrdsustamine vaktsineeritud inimestega võiks kokkuvõttes kaasa tuua selle, et see osa elanikkonnast, kes ei ole vaktsineeritud ega ka haigust läbi põdenud – ehk kellel ei saa eeldatavasti üldse olla mingisugust immuunsuskaitset – eelistab lihtsalt riskida ja loota, et õnnestub haigestumist vältida (milline riskivalmidus võib eeldatavasti suureneda seda rohkem mida kauem on pandeemia kestnud) või riskida immuunsuse saavutamiseks nakatumisega, mis mõlemad töötaksid aga haiguse leviku piiramise ja tervishoiusüsteemi toimepidevuse tagamise eesmärkidele otseselt vastu.
18.Kaebajatel on õigus selles, et vaktsineerimine ei taga ühegi konkreetse inimese puhul vääramatut kaitset haigestumise vastu ega välista täielikult võimalust, et viirus selliselt inimeselt teisele inimesele edasi kandub. Selles, et COVID-19ga haigestunute hulgas on ka täielikult vaktsineeritud inimesi ega selles, et vaktsineeritud patsiente on COVID-19 haigusega sattunud haiglasse ja surnudki, pole tegelikult vaidlust. Küll aga kinnitavad nii vastustaja vastuses viidatud professor K. Fischeri analüüsis esitatud andmed 4 , samuti Vabariigi Valitsuse Teadusnõukoja soovitused 5 ning vastustaja poolt viidatud erinevate kogu maailmas tehtavate teadusuuringute pinnalt oma järeldusi tegevate ja vastavaid soovitusi andvate organisatsioonide – ECDC6, Ameerika Ühendriikide Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse7 ning Maailma Tervishoiuorganisatsiooni8 andmed veenvalt, et vaktsineerimine on tõhus meede COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks. Ka ECDC hiljuti esitatud dokumendis kinnitatakse vaktsiinide tõhusust omikrontüvest tingitud raske haigestumise vastu9. Konkreetselt Eestit puudutavate andmete alusel tehtud
professor K. Ficheri analüüsist nähtub üheselt, et täielikult vaktsineeritud inimestel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud ning tõenäosus nakatudes haigust raskelt põdeda on vaktsineeritul samuti palju väiksem kui vaktsineerimata inimesel.
19.Kaebajate seisukoht, et viirust kannavad edasi ja nakatavad teisi ka vaktsineeritud inimesed, on õige. See aga ei muuda kaebaja suhtes diskrimineerivaks vaktsineeritute sooduskohtlemist. Nagu eespool märgitud, on selline sooduskohtlemine ühelt poolt õigustatud, kuna VVk 305/2021 sätestatud piirangute ühtmoodi kohaldamine kõigi (sh. vaktsineeritute suhtes) tooks kaasa väga suure osa majandustegevuse peatumise ning sellega kaasnevad olulise mõjuga majandus- ja sotsiaalprobleemid, samas piirangutest loobumine kõigi (sh. immuunsuskaitseta isikute) suhtes ei aitaks viiruse levikut tõkestada. Olukorras, kus eelpool esitatud andmete alusel on lisaks usutav, et vaktsineeritud inimesed haigestuvad harvem ja kergemini, ongi selline erinev kohtlemine õigustatud selleks, et saada nakkushaiguse levik kontrolli alla (kuigi näiteks täielik lockdown aitaks ilmselt seda eesmärki kiiremini saavutada) ning samas hoida ühiskonnaelu ja majandus toimivana (kuigi piirangutest täielik loobumine oleks sellest seisukohast soodsam).
20.Kaebajate väide, et haigestuvad riskirühmadesse kuuluvad isikud, ei ole põhjendatud. On küll tõsi, et vanemaealisi ja kaasuvate haigustega inimesi on haiglaravi vajavate COVID-19 patsientide hulgas rohkem kui teisi, ent juba eeltoodud professor K. Fischeri analüüsidest nähtub, et haiglaravi vajavate inimeste hulgas on ka teistesse vanusegruppidesse, sh käesolevas asjas kaebajateks olevate isikute vanusegruppidesse kuuluvaid inimesi, nende hulgas omakorda on vaktsineerimata inimesi rohkem kui vaktsineeritud inimesi. Seejuures tuleb vaktsineeritud ja vaktsineerimata COVID-19 patsientide arvusid võrreldes silmas pidada ka seda, et vaktsineerituid on elanikkonnas tervikuna rohkem, mis veelgi enam kinnitab järeldust, et vaktsineeritud inimese haiglasse sattumise võimalus on väiksem. Ühestki allikast ei nähtu, et käesoleval ajal oleks olemas selge teadusteadmine, et teatud kriteeriumitele vastavasse gruppi kuuluvad isikud põhimõtteliselt ei haigestu või haigestuvad väga harva või väga kergelt. Teiseks ei saa tähelepanuta jätta, et kuigi esimesest COVID-19 juhtumite avastamisest on möödas kaks aastat, on endiselt tegemist uue nakkushaigusega, mida põhjustav viirus lisaks sellele pidevalt muteerub ja mille puhul ei ole teada, mis põhjustel põevad mõned inimesed haiguse läbi ilma sümptomiteta, teised kergelt ning kolmandad raskelt või lausa väga raskelt, vajades haiglaravi, sealhulgas juhitavale hingamisele paigutamist.
21.Mis puudutab kaebajate väidet, et nakkushaiguse leviku tõkestamiseks oleks nende suhtes tegevustes osalemise piirangute kohaldamisega võrreldes samaväärne meede ka neil tegevustes osalemise lubamine negatiivse testitulemuse alusel, siis selle seisukohaga ei saa samuti nõustuda. Esiteks saab negatiivne testitulemus kinnitada üksnes seda, et konkreetne isik ei ole nakkusohtlik teistele, küll aga ei kaitse see teda ennast nakkusohu eest. Olukorras, kus ei ole teada, miks ja millistele tunnustele vastavad inimesed nakatumise korral raskelt haigestuvad, on mõistlik piirata nakatumise võimalusi võimalikult palju neil inimestel, kelle puhul olemasoleva teadmise pinnalt immuunsuskaitset ei ole. Kaebajatel sellist immuunsuskaitset ei ole. Siinkohal tuleb silmas pidada ka seda, et asjaomased piirangud on oma olemuselt avalikes huvides kehtestatud kaitsemeetmed, mille tõhusus sõltub muuhulgas nende järjekindlast ja väga selgete eranditega rakendamisest. Seevastu vaktsineeritud inimeste suhtes soodsama erandi kohaldamine on põhjendatav vaktsineerimise propageerimise eesmärgiga, mis laiemalt vaadates toetab elanikkonnas piisava immuunsuskaitsega inimeste hulga teket selleks, et viiruse levikuga (eelkõige raske haigestumisega) ei kaasneks ohtu tervishoiusüsteemile. Teistele isikutele vaktsineeritutega sarnase sisu ja ulatusega erandite
tegemine oleks mõeldav, kui oleks veenev teadmine sellest, et teatud rühmatunnuste alusel kindlaks tehtavasse gruppi kuuluvad inimesed on põhimõtteliselt sellised, kelle puhul saab eeldada, et nad raskelt ei haigestu. Selliseid tunnuseid aga praegu olemasolev teadusteadmine defineerida ei võimalda. Eelkõige olukorras, kus haigust põhjustav viirus muteerub ning keegi ei oska ennustada, kas või millise iseloomuga saab olema järgmine levima hakkav viirustüvi, jääb üles arvestatav tervishoiusüsteemi ülekoormuse oht, kui suur hulk elanikkonnast ei kasuta kättesaadavat ja üldjoontes vähemalt tervishoiusüsteemi koormuse vähendamise eesmärki silmas pidades tõhusat kaitsevahendit – vaktsineerimist – jäädes statistiliste andmete alusel lootma kergekujulisele läbi põdemisele. Kuigi tuleb tõdeda, et vaktsineerimine ei ole osutunud nii tõhusaks, kui esiti loodeti – kinnitavad pelgalt professor K. Fischeri andmeanalüüsi andmed, et vaktsineerimise teel on võimalik saavutada olukord – sealhulgas pidades silmas seniseid teadmisi ja kogemusi seoses uute viirustüvedega – kus nakkuse leviku korral ei satu tervishoiusüsteem löögi alla. Just seda arvesse võttes on vaktsineeritute sooduskohtlemine kohane ja vajalik meede.
22.Kahtlemata pole põhjust eitada, et vaktsineerimisega kaasnevad oma riskid. Kaebajad on sellekohastele andmete viidanud ning vastustaja ei ole väitnud vastupidist. Nagu iga meditsiinilise preparaadi puhul ei ole vaktsiinide puhul võimalik lõpuni ette näha kõiki võimalikke kõrvalmõjusid igal konkreetsel inimesel. Seega on ka usutav, et vaktsineerimine võib põhjustada ka raskeid kõrvalnähtusid ja isegi surma. Samas nõustun, et olukorras, kus mitte üksnes Eestis, vaid Euroopa Liidu tasandil ravimite turule lubamiseks pädevad organid on teatud vaktsiinidele andnud müügiloa ning vaktsiini on manustatud sedavõrd suurele hulgale inimestest, nagu Eestis kasutatavaid COVID19 vaktsiine, ilma et oleks tuvastatud selliseid riske ja ohtusid, mis väljuvad mistahes ravimi või vaktsiini puhul teaduslikult põhjendatud tolerantsi piiridest, võib Vabariigi Valitsus võtta lähtekohaks teadmise, et vaktsiinid on ohutud. Lisaks sellele näitab pelgalt COVID-19 haigusega haiglasse sattunud inimeste hulk seda, et tegemist on raske haigusega, mille kulg on seejuures raskesti prognoositav. Selles olukorras on mõistlik, et avalik võim propageerib vaktsineerimist ning kasutab erinevaid avalik-õiguslikke meetmeid selle soodustamiseks. Juba eelnevalt nimetatud organisatsioonide, eelkõige ECDC andmetest saab põhjendatult järeldada, et vaktsineerimine on piisavalt ohutu, et seda soodustada kui tõhusat COVID19 haiguse leviku tõkestamisele suunatud tegevust.
23.Vaktsineerimisega seotud riskide osas tuleb silmas pidada ka seda, et need on kõigi jaoks üldjoontes ühesugused. Teatud hulk elanikkonnast on aga vaktsineerimisega seotud riski võtnud, astudes seeläbi ühelt poolt sammu selleks, et kaitsta enda tervist ja võtta kohased ja kättesaadavad meetmed vähendamaks haigestumise või raskelt haigestumise võimalust, teisalt aga toetades seeläbi ka üldist huvi haiguse leviku tõkestamiseks. On mõistlik, et nii toiminud isikute suhtes kohaldatavad piirangud on leebemad, sest need inimesed ise on astunud omalt poolt sammu üldise kasu nimel, seejuures teatud määral enda heaolu ja tervisega riskides. Juba eeltoodud andmed haiglaravivajaduse kohta näitavad ilmekalt, et kaebajate väited vaktsiinide mittetõhususest on ainetud. Vastustaja on asjakohaselt viidanud teadlaste, nt prof. J. Starkopfi välja öeldule, et vaktsineerimata inimesed haigestuvad raskemalt kui vaktsineeritud. Neil asjaoludel võis Vabariigi Valitsus lähtuda sellest, et isegi kui vaktsiinid ei ole nii tõhusad, nagu esiti loodeti, töötavad nad nakkushaiguse leviku tõkestamise eesmärgil ehk vähendavad nakatumist elanikkonnas määral, et see ei sea ohtu tervishoiusüsteemi toimepidevust.
24.Erinevalt kaebajate väidetust, ei too vaidlustatud piirangud sisuliselt kaasa vaktsineerimise kohustust ning on ilmne, et vaktsineerimine kui selline ei ole piirangute kehtestamisel olnud
mingisuguseks lubamatuks varjatud eesmärgiks, olenemata sellest, et piirangumeetmete isikulise kohaldamisala määratlemisel on iseenesest lubatavat ja mõistlikku vaktsineerimise soodustamise ja propageerimise eesmärki silmas peetud. Seega ei saa väita, et vaktsineerimine on muudetud sisuliselt vältimatuks. Vaidlusalused korraldused ei pane kaebajatele kohustust end vaktsineerida, neil on võimalus selle vältimiseks teha oma elukorralduses teatud muudatused. On ilmne, et laias laastus on võimalik valida kahe ebameeldiva variandi vahel – kas vaktsineerida või korraldada oma tegevus ümber selliselt, et tõendatud immuunsuskaitse puudumine seda tegevust vähem takistab. Ent valikuvõimalus on ja vastava otsuse saab iga inimene teha, ilma et eelnimetatud teine variant oleks pelgalt illusoorne. Eeltoodu tõttu on ekslikud ka kaebajate väited meditsiinilistes katsetes tahtevastaselt osalemise või sellekohaste rahvusvahelise õiguse sätete rikkumise kohta.
25.Kaebajad on alternatiivselt taotlenud Vabariigi Valitsuse kohustamist haldusakti andmiseks, mille kohaselt võimaldataks kaebajatel VVk 305/2021 §-s 10 sätestatud tegevustes osaleda, kui nad esitavad tõendi negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 RT-PCR testi või SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi tegemise kohta. Möönan, et COVID-19 haiguse levikuga seotud asjaolusid pidevalt jälgides peab Vabariigi Valitsus edaspidi kaaluma piirangute vajalikkust ja nende kehtimajäämist ning kahtlemata on negatiivse testitulemuse alusel tegevustes osalemise võimaldamine üks võimalus, mida Vabariigi Valitsus edaspidi VVk 305/2021 sätestatud piirangute muutmisel, kehtetuks tunnistamisel või nende kohaldamisega seotud erandite ette nägemisel arvestama peab. Samas ei saa mööda vaadata vastustaja argumendist, et negatiivne testitulemus ei kaitse isikut ennast nakatumise eest. Möönan, et Vabariigi Valitsusel tuleb järjest enam hakata tähelepanu pöörama statistilistele andmetele, mis puudutavad erinevat riski määra erinevate ühiskonnagruppide (nt vanuse, üldise terviseseisundi, varasema COVID-19 läbi põdemise) puhul. Eeskätt statistiliste andmete puhul võib eeldada, et tulevikku suunatud prognooside tegemine nende pinnalt on seda enam põhjendatud, mida pikemat aega ja suuremat valimit need andmed puudutavad. Samamoodi tuleb valitsusel edaspidi paratamatult anda hinnang ka sellele, kas vaktsineerimise propageerimise eesmärk on üldse saavutatav või on see muutunud perspektiivituks, võttes arvesse, et vaktsineeritute osakaal tegelikult 2021. aasta oktoobriga võrreldes oluliselt suurenenud ei ole ning eesmärgiks seatud 80%lisest vaktsineerituse määrast on Eesti elanikkond praegu üldjoontes sama kaugel kui ta oli käesolevas asjas vaidluse all olevate piirangute kehtestamise ajal. Samuti tuleb valitsusel arvesse võtta viimasel ajal leviva SARS-CoV-2 viiruse omikron-tüve eripärasid ning hinnata seda, kuidas selle levik mõjutab eeskätt tervishoiusüsteemi, aga ka muude avalike ja avalikust huvist kantud teenuste toimepidevust. Küll aga ei saa valitsusele panna kohustust piirangumeetmete leevendamisega kiirustada või hakata neid leevendama esimeste tõsiste märkide ilmnemisel epidemioloogilise olukorra paranemise kohta. Kuigi kohustamisnõude esitamine on käesoleval juhul lubatav, saaks selle nõude rahuldada juhul kui oleks kas tõsiseltvõetav teadmine selle kohta, et on ilmnenud uued andmed, millest lähtudes on Vabariigi Valitsusel juba tekkinud kohustus piirangusätted üle vaadata või kui on põhjendatud alus arvata, et Vabariigi Valitsus selliste andmete olemasolul vastavate muudatuste tegemist nõuetekohaselt ei kaalu. Käesoleval ajal ei esine kumbagi neist põhjustest. Vabariigi Valitsus on seni asjaomaste piirangute vajalikkust regulaarselt läbi vaadanud ning ei ole põhjust eeldada, et ta ei tee seda ka edaspidi. Selliseid andmeid, mille põhjal oleks alust väita, et vastustaja on käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks reageerimisega ilmselgelt hiljaks jäänud, ei ole. Seega ei ole alust kohustamisnõude rahuldamiseks. See ei tähenda siiski, et Vabariigi Valitsus edaspidi piirangute regulaarse üle vaatamise ja vastavate otsuste tegemise raames kaebajate poolt esile toodud küsimusi käsitlema ei peaks. Eeskätt tuleb vastustajal igal juhul peatselt asjaomaste piirangute vajalikkus ja eesmärgipärasus tervikuna üle vaadata. Kuna pole aga põhjust eeldada, et
valitsus seda VVk 305/2021 punktis 19 nimetatud piirangute vajalikkuse regulaarsel hindamisel ei tee ning käesolevaks ajaks pole selliseid andmeid, mille tõttu oleks Vabariigi Valitsus ilmselgelt hiljaks jäänud uue otsuse tegemisel läbipõdenutele tegevustes osalemise võimaldamise kohta uuesti negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 testi alusel, tuleb vastav kohustamisnõue rahuldamata jätta.
26.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebajate kahjuks. Vastustaja on taotlenud kaebajatelt õigusabikulude välja mõistmist. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei mõisteta kaebuse rahuldamata jätmise korral üldjuhul kaebajalt vastustaja kasuks välja õigusabikulusid. Käesolev vaidlus ei ole sedavõrd erandlik, et sellest põhimõttest hälbida tuleks. Haldusorganil on õigus kasutada enda esindamiseks halduskohtumenetluses advokaate, ent sellega seonduvad kulud jäävad vastustaja kanda samamoodi nagu need jääksid siis kui vastustajat oleksid esindanud ametnikud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.