Keskkonnaõigus › Looduskaitse

3-21-751 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

edastas

27.02.2018

Keskkonnaamet jättis 28.03.2018 ja 31.08.2018 vastuskirjades detailplaneeringu kooskõlastamata ning 13.03.2019 vastuskirjas teatas, et lähtudes planeerimisseaduse (PlanS) § 113 lg-st 1 kooskõlastab Paraniidu kinnistu detailplaneeringu tingimusel, et märgitud viie märkuse alusel täiendatakse planeeringu seletuskirja ja jooniseid. Keskkonnaameti märkustele vastavad muudatused viidi detailplaneeringusse sisse, detailplaneering võeti vastu ning Saaremaa Vallavalitsus esitas 03.05.2019 selle taaskord Keskkonnaametile kooskõlastamiseks ning ehituskeeluvööndi vähendamisega nõustumiseks looduskaitseseaduse (LKS) alusel. Keskkonnaamet vastas 25.06.2019 kirjas nr 7-13/19/7213-3, et ei anna lähtudes LKS § 40 lg-test 1 ja 3 nõusolekut ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Uushoonestuse rajamine ei mõjuta negatiivselt planeeringualaga piirneva Väinamere hoiuala kaitse-eesmärkide saavutamist, kuid see kahjustaks ranna ehituskeeluvööndis olevaid looduskooslusi, seda peamiselt läbi kuivendamise ning hoonestusalal ja ehitusalal pinnase täitmise. Ehitusalal looduskooslused hävivad ning kuivendamise tulemusel muutuvad alale omased kooslused ka ehitusalast laiemal alal ning see on vastuolus ranna kaitse eesmärkidega. Lisaks on planeeringulahendus vastuolus Saare maakonnaplaneeringu „Saare maakonnaplaneering 2030+“ lisas 12 oleva teemaplaneeringus „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ sätestatud rohevõrgustiku kaitse põhimõtetega. Inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju piirkonnas eelduslikult mõnevõrra suureneb, mistõttu tuleb seda lõppotsuses arvestada pigem negatiivse aspektina. Samas ei ole inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju suurenemine ranna kaitse eesmärkide seisukohast määrava tähendusega. LKS § 40 lg 1 kohaselt tuleb ehituskeeluvööndi vähendamisel lähtuda reljeefist ja väljakujunenud asustusest. Kavandatav hoonestusala sobitub üldjoontes piirkonna asustusstruktuuri, kuid ajalooliselt ei ole konkreetsel alal hoonestust asunud ning piirkonnas ei ole varasemalt rannajoonele nii lähedale ehitatud (v.a kinnistud, mis jäävad teest maismaa poole). Lisaks ei arvesta planeeringulahendus olemasoleva reljeefiga, sest vajalik on kuivendamine ja pinnase täitmine. Detailplaneeringuga ei halvendata juurdepääsu rannaalale. Arvestades eelnevat ning lähtudes LKS §-s 34 sätestatud ranna kaitse eesmärkidest, eelkõige asjaolust, et hoonestusala ja juurdepääsu rajamiseks on vajalik pinnase täitmine ning ala kuivendamine, ei ole Paraniidu kinnistul ehituskeeluvööndi vähendamine vastavuses ranna ja 2(10)

3-21-751 kalda kaitse eesmärkidega. Planeeringualal ei ole asunud ajaloolist hoonestust, mistõttu on planeeringulahendus vastuolus ka maakonnaplaneeringu teemaplaneeringus määratletud rohevõrgustiku kaitse põhimõtetega. Keskkonnaamet leidis 10.09.2019 vastuses nr 7-13/19/7213-10 (vastus Y 03.07.2019 ja Saaremaa Vallavalitsuse 30.07.2019 pöördumistele), et jääb 25.06.2019 otsuses toodud seisukohtade juurde. Paraniidu katastriüksuse paikvaatlusel tuvastas Keskkonnaamet, et kavandatud hoonestusala on asutud kuivendama, rajatud on kraav koos drenaažitoruga, samuti on puhastatud vanemaid kraave. Y ei ole kavandatud hoonestusalale uue kraavi rajamist selgitanud. Paikvaatlusel tuvastati, et kuivendamisele vaatamata on kavandatav hoonestusala niiske. Kuigi detailplaneeringus ei ole kirjeldatud pinnase võimalikku täitmist, on see Keskkonnaameti hinnangul ehitustegevuseks vajalik. Seega on õige 25.06.2019 otsuses esitatu, et hoonestusala on valdavalt kavandatud niiskele niidule ning ehitustegevuseks tuleb see ala kuivendada ning tõsta pinnast. Detailplaneeringuga taotletakse ehituskeeluvööndi vähendamist ka põhijoonisele kantud juurdepääsutee ulatuses. Paikvaatlusel tuvastati, et pinnast on täidetud tee ja parkimisala ulatuses. Keskkonnaamet teatas 19.03.2021 vastuses nr 7-13/21/2617-3 (vastus Saaremaa Vallavalitsuse 05.02.2021 pöördumisele), et jääb 25.06.2019 otsuse juurde ega pea selle muutmist põhjendatuks. Keskkonnaamet ei ole detailplaneeringu kooskõlastamisega rikkunud maaomaniku õiguspärast ootust. Keskkonnaametil puudus õiguslik alus detailplaneeringu kooskõlastamata jätmiseks põhjusel, et tõenäoliselt ei anta nõusolekut ranna ehituskeeluvööndi vähendamiseks. LKS § 40 lg 4 alusel saab Keskkonnaamet ranna ehituskeeluvööndi vähendamist kaaluda vastuvõetud detailplaneeringu alusel. Kohalik omavalitsus saab detailplaneeringu vastu võtta vaid siis, kui asjakohased asutused, sh Keskkonnaamet on selle varasemalt kooskõlastanud. Ehitamine eeldab ala pinnasega täitmist ja kuivendamist, hoolimata sellest, mis on detailplaneeringus märgitud. Keskkonnaamet lähtus kohapeal fikseeritud asjaoludest. Juurdepääsutee on valmis ehitatud (ebaseaduslik ehitis ranna ehituskeeluvööndis) ja selle rajamiseks on maapinda täidetud. Kohati on teetammi kõrgus looduslikust pinnasest üle 20 cm, tee alla on rajatud truubid. Hoonestusala on looduslikult liigniiske niidulaik (mätastunud), kuhu on rajatud kuivendavad kraavid ja drenaažitorud (ebaseaduslik ehitis). Seega on kuivendav tegevus maaomaniku poolt juba teostatud. Ehituskeeluvööndi vähendamisel lähtus Keskkonnaamet olukorrast, mis oli alal enne ebaseaduslike ehitiste rajamist. Õige pole väide, et maaomanik on puhastanud olemasolevaid kraave ja uusi ei ole rajatud või et ala ei ole liigniiske. Asjaolu, et alale on rajatud uusi kraave, on tuvastatud paikvaatlusel ning seda on mainitud detailplaneeringu seletuskirjas. Samuti on detailplaneeringu seletuskirjas viidatud hoonestusala liigniiskusele. Paikvaatlustel (20.03.2018, 21.08.2018 ja 10.05.2019) ilmnes, et lisaks katastriüksusel olemasolevale kraavile (ojale) ja kaevikutele on sinna kaevatud uusi kraave, sh juurdepääsutee äärde. Ehituskeeluvööndi vähendamisel tuleb lähtuda LKS §-s 34 ja § 40 lg-s 1 toodud eesmärkidest. Valla sotsiaalse olukorra parandamine nimetatud eesmärkide hulka ei kuulu. Püsielanike lisandumine on võimalik ka väljaspool loodustundlikke alasid. Määrav on, et detailplaneeringu lahenduse elluviimine ranna ehituskeeluvööndis ei ole võimalik looduskoosluseid kahjustamata. Ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumine ei ole vastuolus Riigikohtu otsusega nr 3-17740. Ranna kaitse-eesmärkidele ei ole määratud selgeid pindalalisi eesmärke. LKS-i kohaselt 3(10)

3-21-751 on tegemist Keskkonnaameti igakordse kaalutlusotsusega. Keskkonnaameti 25.06.2019 otsus ei ole liiga abstraktne. Rikutud ei ole võrdse kohtlemise põhimõtet.

3-21-751 ja teisaldatava kuivkäimla püstitamisega, kraavide puhastamisega ning olemas olnud pinnastee katmisega täitekillustikuga ei ole ebaseaduslikud.

3-21-751 muutnud, kuid pole seda ehitisregistrisse kandnud. Siiski ei ole tee varasem olemasolu määrava tähtsusega asjaolu. Keskkonnaamet peab ehituskeeluvööndi vähendamise otsuse tegemisel lähtuma vastuvõetud detailplaneeringust tervikuna. Vastustaja on keeldumisel lähtunud peamiselt asjaolust, et detailplaneeringuga kahjustatakse ranna ehituskeeluvööndis olevaid looduskooslusi peamiselt läbi kuivendamise ning hoonestusalal ja ehitusalal pinnase täitmise. Õige pole kaebaja seisukoht, et ala kuivendamist ja pinnase tõstmist ei toimu. Vastustaja pidi taotluse lahendamisel lähtuma olukorrast, kui kinnistul ei olnud ebaseaduslikke rajatisi veel ehitatud. Kuigi olemasolevate kraavide puhastamine kaebaja poolt ei olnud õigusvastane, nähtub asjas esitatud tõenditest, et vaid kraavide puhastamisest ei piisanud ala kuivendamiseks. Detailplaneeringu seletuskirjast nähtub, et ainult kraavi puhastamine üleujutuste vastu efekti ei andnud ning kaebaja otsustas veeuputuse likvideerimiseks kaevata paralleelkraavist oma kinnistu piiri pealt läbimurde merre. Selline tegevus on käsitatav ebaseadusliku ehitamisena. Lisaks näeb ka detailplaneering ette täiendavate kraavide rajamist juurdepääsutee serva pinnasevee ärajuhtimiseks. Seega on põhjendatud vastustaja seisukoht, et detailplaneeringu elluviimisel tuleb ala kuivendada. Detailplaneeringu p 4.4 ütleb: „Hoonestusaladel pinnase tõstmist täitmise teel ei planeerita (v.a vähesel määral hoonete lähiümbrus, et tagada pinnakalded hoonetest eemale)“. Seega nähakse hoonestusaladel ette pinnase tõstmine. Asjaolu, et seda nähakse ette vähesel määral, ei saa võrdsustada sellega, et pinnase tõstmist üldse ette ei nähta. Samuti võib detailplaneeringu alusel pinnastee tõsta ümbritsevast maapinnast kuni 20 cm kõrgemale. Kaebaja on seda juba teinud. Kuigi vastustaja on otsuse tegemisel lähtunud eelkõige eelnimetatud tegevuste looduskooslusi kahjustavast mõjust, on ta kaalumisel põhjendatult arvesse võtnud ka piirkonnas kujunenud asustusstruktuuri ning seda, et hoonestust ei ole konkreetsel alal ajalooliselt asunud. Keeldumine on kooskõlas vastutaja tavapärase halduspraktikaga, et ehituskeeluvööndit vähendatakse tugeva inimmõju või vana talukoha puhul. Kuigi teatav inimtegevus on kinnistul toimunud, ei saa seda pidada piisavalt kaalukaks. Kaebajat ei ole ebavõrdselt koheldud. Vastustaja on Paraniidu kinnistu läheduses varasemalt ehituskeeluvööndit vähendanud, kuid seda seoses talukohtadega, mida eraldab mere mõjust riigimaantee teetamm ning mis sobituvad piirkonnas kujunenud maanteest lähtuva asustusstruktuuriga. Hoonestusala, millega seoses ehituskeeluvööndi vähendamist taotleti, asub tervikuna ehituskeeluvööndis. Kuigi pooled vaidlevad, milles ulatuses on Paraniidu kinnistu ehituskeeluvööndis, pole see küsimus asja lahendamisel oluline. Ka pole vajalik analüüsida Paraniidu kinnistul asuvate objektide õiguspärasust, sest nende õiguslik staatus ei oma asja lahendamisel tähtsust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6(10)

3-21-751 kaitsealust liiki. Seega oleks vastustaja pidanud hindama, kas kahe kõrvalhoonega üksikelamu ehitamine avaldab alale tervikuna sellist mõju, et ohustab ranna kaitse-eesmärke. Halduskohus hindas õiguspärase ootuse tekkimist ühekülgselt. Õiguspärase ootuse tekkimine ei olnud niivõrd seotud sellega, mida vastustaja kirjutas, kuivõrd faktilise olukorraga, et vastustaja palus detailplaneeringut muuta. Parandusmärkuste sisu viitab selgelt vastustaja soovile kooskõlastada detailplaneering ka LKS-i alusel. Õiguspärane ootus tekkis kaebajal protsessi käigust kogumis. Halduskohus oleks pidanud kaaluma õiguspärase ootuse tekkimist õiges kontekstis ning arvestama, et vastustaja tegi detailplaneeringule sisulisi märkusi. Detailplaneeringule kooskõlastuse andmine ei saanud olla vaid abstraktne vormikohane kooskõlastus. Halduskohus pisendas tunnistaja ütlustega tõendatud fakti, et ajalooline pinnastee oli kinnistul eelnevalt olemas. Olemasoleva tee parandamine ei ole uue tee ehitamine ning seega ei saa rääkida pinnase tõstmisest. Olukorras, kus vastustaja tugines otsuses teadmisele, et teed ei olnud, pidanuks vastustaja tee olemasolu fakti selgumisel oma varasemat otsust muutma, sest üks kahest peamisest takistusest ehituskeeluvööndit vähendada langes ära. Vaidlust pole selles, et vastustaja andis 2017. a-l kaebajale e-kirja teel loa kraave puhastada. Vastustajale oli teada, et kraavide puhastamise tagajärjel hakkavad pinnaveed kinnistul voolama ja alad kuivenevad. On fakt, et Paraniidu kinnistu hoonestusala kuivenes ära 2017. a suvega. Seega oli ära langenud ka teine keeldumise põhjus. Halduskohus leidis põhjendamatult, et kaebaja on ehituskeeluvööndisse kaevanud uue kraavi. Koht, kus kaebaja avas ummistunud kraavi otsa vee pääsuks merre ja paigaldas looduslikku miljööd silmas pidades veevooluks maa sisse toru, asub hoonestusalast 2,5–3,5 m allpool. Kui kaebaja oleks jätnud merepoolse kraaviotsa selliseks, nagu see oli, ei oleks see kuidagi mõjutanud hoonestusala kuivendamist. Hoonestusala kuivenes ära juba 2017. a suvel, kui kaebaja puhastas ära kinnistusisesed kraavid. 1 m kõrgune veetase mereäärses kraavis ei saa kuidagi põhjustada üleujutust või liigniiskust 2,5–3,5 m kõrgusel hoonestusalal. Detailplaneeringus on selgelt väljendatud, et hoonestusalal ei planeeritud pinnase tõstmist täitmise teel, v.a vähesel määral hoonete lähiümbruses. Halduskohus eksis, kui omistas planeeringus viidatud välistusele pinnase tõstmise tähenduse. Detailplaneering ei näe ette maastikuarhitektuuri ega pinnase profileerimist. Detailplaneeringu teema ei ole, kas kaebaja soovib lahendada hoonevälised kalded pandustega või projekteeritakse maapind vahetult vastu soklit. Halduskohus leidis põhjendamatult, et vastustaja võttis kaalumisel õigesti arvesse piirkonna kujunenud asustusstruktuuri. Vastav kompetent on kohalikul omavalitsusel. Vastustaja saab hinnata üksnes seda, kas detailplaneeringu elluviimisega muutub asustusstruktuur looduskeskkonnale üleliia koormavaks. Paraniidu detailplaneeringu alusel ei kavatseta ehitada puutumatusse loodusesse või inimtühja piirkonda. Kohalik omavalitsus on hinnanud inimasustuse lisandumist positiivsena. Halduskohus on üldsõnaliselt väitnud, et kohtu hinnangul ei ole kinnistu olnud varasemalt piisavalt aktiivses kasutuses. Selline hinnang on subjektiivne ega haaku kontekstiga. Saaremaa oli suletud piirkond, kuhu saadi minna vaid erilubadega. Tunnistaja ütluste kohaselt kasutati kinnistut loomade karjatamiseks, adru kogumiseks, jahil ja kalal käimiseks ning puhkamiseks. Seega oleks pidanud kohus leidma, et kinnistu on varasemalt olnud aktiivses inimkasutuses. Kaebajat on ebavõrdselt koheldud. Ainsad looduskooslused, mida vastustaja Paraniidu kinnistul kaitseb, on rohttaimestik, mis jääks hoonete alla ja hävineks. Samas on vastustaja vähendanud ehituskeeluvööndit teistel kinnistutel ning pole oluline, mis kontekstis või asjaoludel on see toimunud. Teistel kinnistutel on samuti kasvanud rohttaimestik, mis hoonete 7(10)

3-21-751 all paratamatult hävis. Seega peaks rohttaimestiku hävimine olema alati ehituskeeluvööndi vähendamise alus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-751 liikide soodsa seisundi (LKS § 32 lg 2). Riigikohus asus seisukohale, et ehitusõiguse andmisest keeldumiseks tuleb välja selgitada, kas ehitamisel on taoline negatiivne mõju. Ranna ja kalda ehituskeeluvööndi (LKS § 38 lg 1 p 1 järgi praegusel juhul 200 m) puhul sätestab LKS § 38 lg 3 ühemõtteliselt, et ranna või kalda ehituskeeluvööndis on uute hoonete ja rajatiste ehitamise keelatud. Ehituskeeluvööndi rakendamiseks ei pea seega mingit täiendavat hindamist või kaalumist enam läbi viima. Tegemist on reegliga, millest võib erandi teha üksnes Keskkonnaameti nõusolekul (LKS § 40 lg 3), kes hindab ehituskeeluvööndi vähendamise vastavust ranna või kalda kaitse eesmärgile ning lähtub taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest (LKS § 40 lg-d 1 ja 5). Eelnevast lähtub, et vastupidiselt hoiualale on ranna ja kalda puhul seadusandja juba sätestanud, et üldjuhul ranna ja kalda ehituskeeluvööndisse ei ehitata ning seda asjaolu ei pea hakkama haldusmenetluses uuesti hindama. Nagu halduskohus õigesti märkis, ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda, et ehituskeeluvööndit vähendatakse. Kohtulik kontroll keskendub eelkõige küsimusele, kas Keskkonnaamet on ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse menetluses kõiki asjaolusid õigesti arvesse võtnud ja kaalunud.

3-21-751

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.