Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. veebruar 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-1409
Haldusasi
X kaebus Saaremaa Vallavalitsuse 24. mai 2021. a korralduse nr 2-3/756 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 5. novembri 2021. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X, esindaja Jüri Reede Vastustaja – Saaremaa vald, esindajad Liina Sepp ja Aivar Rahno
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tagastada X kaebus Saaremaa valla 31. mai 2021. a arve nr 19017 ja teiste Saaremaa Vallavalitsuse 24. mai 2021. a korralduse nr 2-3/756 punkti 2 alusel väljastatud arvete tühistamise nõudes ning Saaremaa valla keelamise nõudes selliseid arveid esitada.
2.Muus osas jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 5. novembri 2021. a otsuse resolutsioon haldusasjas nr 3-21-1409 muutmata, kuid asendada halduskohtu otsuse põhjendused ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.
Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. märtsil 2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist
3-21-1409 (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Kassatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Y viibib Kuressaare Haigla SA-ga sõlmitud lepingu alusel alates 15.03.2021 hooldekodu üldhooldusteenusel. Y esitas 03.03.2021 Saaremaa Vallavalitsusele taotluse üldhooldekoduteenuse ja kohatasu maksmiseks puudu olevas summas Saaremaa valla eelarvest ja 06.04.2021 taotluse Kuressaare Haigla SA hooldekoduteenuse ja ravimite hüvitamiseks alates 16.03.2021.
2.Saaremaa Vallavalitsuse sotsiaalkomisjon otsustas 13.04.2021 tasuda Y arved väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse (418,06 eurot) ja ravimite (12,29 eurot) eest perioodil 15.03.–31.03.2021 ning 384,39 eurot perioodil 01.04.–30.04.2021 (lisaks vajadusel aprillis ostetud ravimite hüvitamine) erakorralise toetusena. Otsust põhjendati sellega, et Y ülalpidamiskohustusega tütrel X-l puudub soov ülalpidamiskohustust täita, samuti vajadusega leevendada Y majanduslikult keerulist olukorda. Sotsiaalkomisjon andis X-le tähtaja tema maksevõime kohta tõendite esitamiseks.
3.X keeldus 03.05.2021 seisukohas tõendite esitamisest, kuna vallal ei saa tekkida tema vastu ühtegi võlanõuet ei lepingulisel ega ka lepinguvälisel alusel seonduvalt Y kulude hüvitamisega Saaremaa valla poolt.
4.Sotsiaalkomisjon otsustas 04.05.2021, et kuna Y tervislik seisund ei võimalda tal üldhooldusteenuseta hakkama saada, asub Saaremaa vald, tasudes Y üldhooldusteenuse puudujääva osa eest perioodil 01.05.–31.12.2021, ajama Y ülalpidamiskohustusega isikute eest käsundita asja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 tähenduses. Vallavalitsus esitab X-le arve Y üldhooldusteenuse eest tasumiseks puudujääva osa ning ravimitele kuluva osa kohta. Otsuses märgiti, et Y-l on rahvastikuregistri andmetel kaks ülalpidamiskohustusega isikut: X ja D. D majanduslik olukord ei võimalda tal tagada Y ülalpidamist. Y sissetulek on vanaduspension 486,02 eurot ja riiklik sotsiaaltoetus 40,91 eurot. Vanaduspensionist peetakse kohtutäiturile kinni 30 eurot ja jäetakse Y ja hooldekodu juhataja kokkuleppel isiklikuks kasutamiseks 26 eurot. Hooldekodu maksumus ühes kuus on 810 eurot. Seega on hooldekodu tasust puudujääv osa 339,07 eurot, millele lisandub ravimitele kuluv summa.
5.Saaremaa Vallavalitsuse 24.05.2021 (korraldusel märgitud 18.05.2021) korraldusega nr 2-3/756 otsustati tasuda perioodil 01.05.–31.12.2021 Y-le Kuressaare Haigla SA hooldekodu üldhooldusteenuse ja Saare Apteegid OÜ esitatud ravimiarvete eest, mis jääb tasumata Y sissetulekust, arvestades seejuures maha isiku enda otstarbeks kasutatava 26 eurot (p 1), ja esitada perioodil 01.05.–31.12.2021 X-le arved Y üldhooldusteenusest puudujäävas osas ja ravimite eest tasumiseks (p 2).
6.X esitas 25.06.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille halduskohus võttis menetlusse Saaremaa Vallavalitsuse 24.05.2021 korralduse nr 2-3/756 tühistamise nõudega. Vastustajal ei ole maakohtu pädevust. Ta ei saa reguleerida tsiviilõigussuhteid kaebaja ja Y vahel. Elatise saab välja mõista kohus. Saaremaa Vallavolikogu 26.04.2019 määrus nr 7 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ (määrus nr 7) reguleerib suhteid abivajaja (Y) ja kohaliku omavalitsuse vahel, mitte vastustaja ja kaebaja vahel. Vastustaja on ebaõigesti sisustanud VÕS 51. peatüki (käsundita asjaajamine) norme (§ 1018 jj). 2(8)
3-21-1409 Esinevad ülalpidamiskohustust välistavad asjaolud perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg 1 järgi ja § 103 lg-s 1 nimetatud asjaolud. Kaebaja ei pea neid tõendama, kuid selgitas seda vastustajale haldusmenetluses. Alusetute arvete väljastamisega avaldab vastustaja kaebaja kohta õigusvastaselt ebaõigeid andmeid, mis teotavad kaebaja au ja head nime, näidates teda võlglasena olukorras, kus ta seda tegelikult ei ole. Vastustaja on kaebajale juba väljastanud arve nr 19017, mis kajastab ebaõigeid andmeid, nagu oleks vastustaja ja kaebaja vahel sõlmitud müügileping. Kaebaja ei ole vastustajaga sõlminud ühtegi lepingut, mistõttu on talle väljastatud arve alusetu. Ebaõiged andmed ei pea olema avaldatud otsesõnu faktiväitena, vaid võivad järelduda ka avaliku teabekandja sisust. Vaidlustatud korralduse p-s 1 ei ole ära nimetatud korralduse adressaati.
Saaremaa vald palus jätta kaebuse rahuldamata.
Kohalikul omavalitsusel puudub kohustus tasuda abivajava isiku sotsiaalteenuse eest, kui seda on võimelised tegema ülalpidamiskohustuslased. Y ülalpidamiskohustus lasub kaebajal (põhiseaduse § 27 lg 5, PKS § 96, sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 11). Vastustaja ei saanud PKS § 102 lg-s 1 toodud asjaolude esinemist hinnata, sest kaebaja ei esitanud vastustajale tõendeid. Kohus saab praeguses vaidluses kontrollida haldusakti õiguspärasust, kuid mitte seda, kas kohalikul omavalitsusel on õigus isiku ülalpidajatelt VÕS alusel nõuda tehtud kulude hüvitamist. Kohalik omavalitsus peab vajadusel osalema sotsiaalteenuste kulude katmisel. Tulenevalt sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 16 lg-st 2 võib kohalik omavalitsus teenuse eest tasu võtta. Abi andmisest on alus keelduda, kui isiku seadusjärgsete ülalpidajate sissetulekud on piisavad, et tagada abivajava isiku eest tasumine. Kohalikul omavalitsusel ei ole lubatud teenuse saamise õigust seada sõltuvusse abivajaja varalisest olukorrast või seadusjärgsete ülalpidajate olemasolust. Vastustajal on õigus nõuda ülalpidajatelt sotsiaalteenuste eest tasumist. Vastustaja ei ole korraldusega reguleerinud kaebaja ja tema ema vahelisi õigussuhteid. Sotsiaalteenuste eest tasumise ja elatise nõuded on erinevad. Vastustajal on õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need hüvitaksid teenuse osutamiseks selle osa, milleks nad on kohustatud ning isikutel on seejuures õigus tõendada enda suutmatust ülalpidamiskohustust täita. Vastustaja ei ole pädevust ületanud. Määruse nr 7 § 14 lõike 2 järgi otsustab väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise vallavalitsus oma korraldusega, tuginedes hoolekandekomisjoni otsusele. Sotsiaalkomisjoni 04.05.2021 koosolekul võeti vastu korralduse aluseks olev otsus. Seega on korralduse andnud selleks pädev organ kehtiva õiguse alusel. Sõltumata sellest, et korralduse punktis 1 ei ole kaebajale viidatud, on üheselt selge, et Y üldhooldusteenuse ja ravimiarvete tasumiseks puudujäävas osas on endale kohustuse võtnud vastustaja, kes on omakorda võtnud kohustuse edastada arved tasumiseks kaebajale. Kaebaja kohustus arved tasuda tuleneb võlaõigusseadusest. Seega selgub korraldusest selle adressaat. Kaebaja au ja head nime ei ole teotatud, vaid vastustaja on menetluses tuvastanud, et kaebaja on abivajava isiku ülalpidamiskohustusega isik PKS §-de 96 ja 97 järgi. Arvete aluseks ei ole lepinguline suhe, vaid käsundita asjaajamisest tulenev suhe. Käsundita asjaajamisele asumine 3(8)
3-21-1409 oli vajalik, kuna muidu oleks ülalpidamiskohustus jäänud täitmata ning kohustuse täitmine on oluline ka avalikes huvides.
8.Tallinna Halduskohtu 05.11.2021 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Vastustaja pidi Y taotluse lahendamisel võtma arvesse abivajava isiku ja tema perekonnaliikmete sissetulekuid ning üldist majanduslikku olukorda. Täites SHS § 45 lg-st 1 tulenevat kohustust kontrollida, kas abivajavalt isikult on põhjendatud võtta sotsiaalteenuse eest tasu, on kohalikul omavalitsusel pädevus hinnata isiku ja tema perekonnaliikmete majanduslikku suutlikkust oma kohustusi täita. Vastustaja on õigesti mõistnud, et abi andmise kohustus Y-le tekib tal vaid siis, kui Y enda ja tema perekonna võimalused toimetulekuks ei ole piisavad. Vastustaja on seda teinud õigesti. D võimetus ülalpidamiskohustust kanda on tõendatud. Vastustaja on püüdnud selgitada välja kaebaja majanduslikku suutlikkust kanda kohustusi osas, milles Y sissetulekust kohustuste kandmiseks ei piisa. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta ei ole suuteline oma emale ülalpidamist andma. Sellises olukorras on põhjendatud eeldada, et kaebaja majanduslik olukord võimaldab tal kulutusi kanda. Sotsiaaltoetuse määramise otsustamine on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Nimetatud menetluse raames on vastustajal pädevus tuvastada, kes tema arvates on kohustatud isikule ülalpidamist andma. Vaidlustatud korraldusega teavitab vastustaja kaebajat asjaolust, et peab korraldust Y ülalpidajate teavitamiseks käsundita asjaajamisele asumisest. Korralduse andmine on tingitud põhjusest, et kaebaja ei ole soostunud osalema kulutuste kandmisel. Käsundita asjaajamisele mitte asumisel jääks Y ülalpidamisest ilma. VÕS § 1020 lg 1 sätestab, et enne asjaajamisele asumist peab käsundita asjaajaja soodustatule asjaajamisele asumise kavatsusest teatama ja ootama ära soodustatu edasise otsuse asjaajamise kohta, välja arvatud juhul, kui eelnev teatamine ei ole võimalik. Seega ei ole vastustaja asunud korraldusega reguleerima poolte vahel eksisteerivaid tsiviilõiguslikke suhteid, vaid on teavitanud kaebajat, et tasub Y üldhooldusteenuse maksmisest puudu jääva osa tema ülalpidamiskohustusega isikute eest ning astub selles osas kaebajaga eraõiguslikesse suhetesse. Vastustaja ei sekku selliselt käitudes kaebaja ja tema ema vahelistesse õigussuhetesse, vaid täidab oma seadusest tulenevat kohustust sotsiaalteenuste osutamise valdkonnas. Tegemist ei ole kaebajalt Y kasuks elatise välja mõistmisega, vaid kaebaja kohustuste täitmisest tekkiva tagasinõudega kaebaja vastu. Ehkki nõude tekkimise alused on toodud välja haldusaktis, tekib nõue eraõiguslikus suhtes. Vastustaja tegevus on kooskõlas Riigikohtu praktikaga (otsus asjas nr 3-2-1-67-15 edasiste viidetega). Vastustaja ei ole korraldusega alustanud nimetatud summa sissenõudmist ega kohustanud vahetult haldusaktiga kaebajat tasu maksma. Seega ei ole kaebaja omandiõigust rikutud. Vastustaja ei ole pädevust ületanud. Korraldusest selgub üheselt, et vastustaja hinnangul on kaebaja vallaga tekkinud õigussuhtes kohustatud isikuks. Seega selgub korraldusest, et arved edastatakse kaebajale. Arvete väljastamisega kaebajale ei ole vastustaja avaldanud ebaõigeid andmeid ega faktiväiteid ning kaebaja au ega head nime ei ole teotatud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.X apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 05.11.2021 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada ning tühistada 24.05.2021 korraldus, alternatiivselt selle korralduse p 2, kohustada Saaremaa valda tühistama korralduse p 2 alusel kaebajale 31.05.2021 esitatud arve ja sellele järgnevad arved ning keelata vastustajal nende arvete väljastamine. Kaebaja palub mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud koos viivisega.
4(8)
3-21-1409 Kaebaja jääb kaebuse väidete juurde ja leiab jätkuvalt, et vastustaja võttis endale maakohtu rolli. Vastustaja ja Y vahelised suhted ei puutu kaebajasse. Halduskohtu otsus on vastuoluline. Vaidlustatud korralduse p 2 ei ole sõnastuslikult informatiivne, vaid kohustab kaebajat arveid tasuma. Puudub volitusnorm, mis lubaks vastustajal esitada tagasinõude kaebajale. Korraldusel on elatise väljamõistmisega samaväärne toime. Vaidlus ülalpidamiskohustuse täitmise üle kuulub maakohtu pädevusse ja seda ei saa teha haldusaktiga (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-67-15). Halduskohus leidis ekslikult, et vaidlustatud korraldusega ei ole alustatud summade sissenõudmist kaebajalt ega kohustatud kaebajat arveid maksma. Saaremaa Vallavalitsuse 31.05.2021 arve nr 19017, 31.07.2021 arve nr 26458 ja 10.08.2021 meeldetuletus, milles on esitatud ähvardus võla mittetasumisel pöörduda inkassofirma poole, kinnitavad vastupidist. Halduskohtu seisukoht, et kaebaja omandiõigust ei ole rikutud, on ekslik. Halduskohus jaatas kaebaja kaebeõigust ning see tuginebki omandiõiguse riivele ja rikkumisele. Vastustaja avaldas kaebaja kohta ebaõigeid andmeid, märkides kaebaja arvetel kohustatud isikuna. Kaebajal ei ole vastustajaga võlasuhteid ja arvetel kaebaja märkimine rikub kaebaja au ja head nime. Arved on väljastatud õigusliku aluseta. Halduskohus jättis ekslikult osa kaebuse nõuetest menetlusse võtmata.
10.Saaremaa vald palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, jääb varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. Kaebaja ei ole välja toonud, milles seisneb tema omandiõiguse rikkumine. Vaidlustatud korraldusest selgub haldusakti adressaat piisava selgusega. Korralduse andmise aluseks on määruse nr 7 § 14 lg 2 ja KOKS § 7 lg 2. Kohalikul omavalitsusel ei ole võimalik panna ülalpidamiskohustusega isikule haldusaktiga kohustust teenuse eest tasuda. Kaebajale esitatud arvete aluseks on ülalpidamiskohustusega isiku eest käsundita asjaajamisele asumine. Käsundita asjaajajal on õigus nõuda soodustatult (kaebajalt) tehtud kulutuste hüvitamist. Kaebaja kohustus arveid tasuda tuleneb võlaõigusseadusest, mitte vaidlustatud korraldusest. Vastustaja ei ole võtnud endale maakohtu rolli. Kohalikul omavalitsusel ei ole lubatud seada teenuse saamise õigust sõltuvusse abivajaja varalisest olukorrast või seadusjärgsete ülalpidajate olemasolust. Küll aga saab kohalik omavalitsus eeltoodut arvesse võtta tasu võtmise küsimuses. Vaidlustatud korraldusega on vastustaja võtnud endale kohustuse tasuda Y üldhooldusteenuse maksumusest puudujääva osa, mitte pannud seda kaebajale. Sotsiaalteenuse eest tasumise ja elatise nõuded ülalpidajatelt on erinevad. Vastustajal on õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need hüvitaksid teenuse osutamiseks selle osa, milleks nad on kohustatud ning isikutel on seejuures kohustus tõendada oma suutmatust ülalpidamiskohustust täita. Vastustaja ei ole vaidlustatud korraldusega alustanud arvetel näidatud summade sissenõudmist ega kohustanud vahetult haldusaktiga kaebajat tasu maksma. Korraldus ei ole täitedokument, mida saaks sundtäita. Selleks, et kaebajale järgneks mingi õiguslik tagajärg, peab kohalik omavalitsus pöörduma nõudega maakohtusse. Kui kaebaja leiab, et ta ei ole kohustatud Y-le osutatava hooldusteenuse eest tasuma, saab ta esitada maakohtusse negatiivse tuvastushagi, et tuvastada, et tal ei ole abivajaja isiku ülalpidamiskohustust. Isikule tema seadusjärgse ülalpidamiskohustuse selgitamine ja meelde tuletamine ning tema eest kohustuse täitmine eesmärgiga, et abivajav inimene ei satuks abitusse olukorda, ei saa olla käsitatav isiku au ja hea nime teotamisena. Arvete esitamise aluseks ei ole lepinguline suhe, vaid käsundita asjaajamine. Kaebajale edastatud arvetel on selgitatud, mille eest kaebajale arve 5(8)
3-21-1409 esitatakse. Arvel nr 19017 on sätestatud selgitusena, et arve aluseks on Y-le osutatav üldhooldusteenus Kuressaare Haigla SA hooldekodus (Y sissetulekust puudujääv osa). Samuti on nimetatud arvel välja toodud üksikasjalikult, mille osas arve esitatakse, st hooldustasu summa, hooldustasu lisakulu summa ning ravimite summa. Arvel nr 26458 on samuti lisatud selgituseks, et arve aluseks on Y-le osutatav üldhooldusteenus Kuressaare Haigla SA hooldekodus (Y sissetulekust puudujääv osa). Samuti on nimetatud arvel välja toodud üksikasjalikult, mille osas arve esitatakse, st hooldustasu summa, hooldustasu lisakulu summa ning ravimite summa.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Kaebajal puudub kaebeõigus nõuda vaidlustatud korralduse tühistamist ja kaebus jäeti selles osas õigesti rahuldamata.
12.Riigikohus selgitas 31.03.2020 määruses asjas nr 3-18-1168 (p-d 10–12) viitega Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 09.09.2019 otsusele asjas 5-18-7 järgmist: „SHS § 16 lg 2 kohaselt tuleb abivajajalt võetava tasu suuruse kindlaksmääramisel arvestada abivajaja ja tema perekonna majanduslikku olukorda. See kohustus eeldab, et muu hulgas võib kohalik omavalitsus abivajaja omaosaluse kindlaksmääramisel arvestada ka pereliikmete eeldatavat rahalist ülalpidamiskohustust (vt selle kohta ka otsus nr 5-18-7/8, p-d 127 ja 147). Seejuures pole eeldatava ülalpidamiskohustuse ja selle ulatuse kindlakstegemine abivajaja omaosaluse määramisel õiguslikult siduv, kuna seadus ei anna omavalitsusüksusele õigust määrata tasu suuruse kindlaksmääramise menetluses kindlaks seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ja selle ulatust. Omavalitsusüksus ei saa haldusaktiga panna ülalpidamiskohustuslasele kohustust teenuse eest tasuda (vt otsus nr 5-18-7/8, p 174). Eeltoodust järeldub, et eeldatava ülalpidamiskohustuse arvesse võtmine on osa avalikõiguslikust menetlusest. Oluline on see, et tasu saab nõuda üksnes sotsiaalteenuse saajalt, kuid tema omaosaluse kindlaksmääramisel võib kohalik omavalitsus arvestada tema võimaliku elatisenõudega ülalpidamiskohustuslaste vastu. /.../ Kohalik omavalitsus peab uurima, kas ülalpeetavad võtavad osa hooldusteenuse arvete tasumisest, ning võib teha neile teatavaks, kui suure osa kuludest nad kohaliku omavalitsuse hinnangul peaksid kandma. Ülalpidamiskohustuse täitmiseks võivad kaebajad kohaliku omavalitsuse poolt kindlaks tehtud osa või nende arvates põhjendatud osa hoolduskuludest tasuda. Kui kaebajad peavad hooldusteenuse tasumisest osavõttu põhjendamatuks, võivad nad lähtuda asjaolust, et vaidlusalune korraldus ei ole täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 järgi täitedokument, mistõttu ei saa seda sundtäita. Kaebajatel on võimalik esitada maakohtusse negatiivne tuvastushagi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 368 lg 1), et tuvastada, et neil ei ole isa ülalpidamiskohustust. Potentsiaalsetel ülalpidajatel on sellises olukorras tuvastushuvi. /.../ Kui abivajava isiku ülalpidajad ei võta osa hooldusteenuse arvete tasumisest ja seetõttu abivajaja omaosalusest ei piisa, saab kohalik omavalitsus täita ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustuse ja esitada käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu (tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-67-15, p-d 12‒13). Selleks, et kaebajatele järgneks mingi õiguslik tagajärg, peab kohalik omavalitsus seega pöörduma nõudega maakohtusse. /.../ Kolleegium juhib tähelepanu, et hea haldustava ei ole see, et kohalik omavalitsus ähvardab arvete tasumata jätmise korral pöörduda inkassoettevõtte poole, kui pooled alles vaidlevad ülalpidamiskohustuse üle. Vastustaja tegevus arvete esitamisel on eraõiguslik ja kaebus tuleb jätta pädevuse puudumise tõttu läbi vaatamata osas, milles kaebajad paluvad tuvastada korralduse alusel arvete esitamisega raha nõudmise õigusvastasus (HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 1).“
6(8)
3-21-1409
13.Need seisukohad on asjakohased ka praegusel juhul. Vaidlustatud korralduse p-ga 2 ei ole sõltumata selle sõnastusest pandud kaebajale siduvat kohustust vastustaja esitatud arveid tasuda ning sundtäidetava kohustuse panemine kaebajale on võimalik ainult maakohtus. Vaidlustatud korraldust ei saa mõista nii, et sellega kohustataks kaebajat ülalpidamiskohustust täitma või tehtaks sellise kohustuse olemasolu siduvalt kindlaks. Seega ei riku korralduse p 2 kaebaja õigusi. HKMS § 44 lg 1 lubab üldjuhul halduskohtusse pöörduda ainult kaebaja õiguste kaitseks. Sama paragrahvi lõikes 2 viidatud erandlikku kaebeõigust kaebajal ei ole.
14.Kuna vaidlustatud korralduse p-ga 1 ei ole kaebajale samuti ühtki õiguslikult siduvat kohustust pandud, vaid on otsustatud valla poolt tasuda kaebaja ema hooldekodu üldhooldusteenuse ja ravimite eest, ei ole kaebajal kaebeõigust ka korralduse selle punkti vaidlustamiseks.
15.Kaebaja esitas kaebuses ka nõuded tuvastada vaidlustatud korralduse tühisus, tühistada vastustaja poolt kaebajale korralduse alusel esitatud arved ja keelata vastustajal selliste arvete esitamine. Halduskohus tõlgendas kaebuse nõudeid kaebust menetlusse võttes nii, et kaebaja soovib korralduse tühistamist. Kuigi kaebaja ei esitanud halduskohtu määrusele vastuväidet halduskohtus, soovib kaebaja apellatsioonimenetluses jätkuvalt, et kohus lisaks korralduse tühistamisele kohustaks Saaremaa Vallavalitsust tühistama korralduse alusel väljastatud arved ja keelaks vastustajal korralduse p-s 2 nimetatud arvete väljastamise.
16.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus tõlgendanud kaebaja nõudeid ekslikult. Kaebaja on kaebuse nõuded esitanud selgelt ja arusaadavalt ning seda, et kaebaja ei soovinud üksnes vaidlusaluse korralduse tühistamist, on sõnaselgelt väljendatud ka apellatsioonimenetluses. Halduskohus ei ole kaebuse menetlusse võtmisel küsinud kaebajalt kaebuse tõlgendamise osas üle, kas halduskohus mõistab kaebuse nõudeid õigesti. Olukorras, kus kaebaja ei ole osadest kaebuse nõuetest loobumisega nõustunud, tulnuks halduskohtul kõik kaebuse nõuded tagastada või võtta menetlusse. Seda ei ole tehtud. Lõpptulemusena ei oleks saanud aga neid nõudeid, mida halduskohus menetlusse ei võtnud, kohtuotsusega ka rahuldada ning kaebus tuli neis nõuetes tagastada.
17.HKMS § 5 lg 2 näeb ette, et kui haldusaktis sisaldub või haldusakti alusel on tehtud vastustaja eraõiguslik tahteavaldus, võib kohus koos haldusakti tühistamisega teha otsuse resolutsioonis kindlaks ka sellise tehingu tühisuse, mille tegemisele see tahteavaldus oli suunatud. Seega saab halduskohus praeguses asjas vaidlustatud haldusakti tühistamise korral teha kindlaks ka korralduse alusel esitatud arve tühisuse. Kuna kaebajal ei ole korralduse tühistamise nõude esitamiseks kaebeõigust, ei ole alust ka arvete tühisuse tuvastamiseks halduskohtumenetluses. HKMS § 5 lg 2 piires ei saa kohtuotsuse resolutsioonis tuvastada tsiviilõiguslike tehingute tühisust, kui haldusakti ei tühistata.
18.Praegune vaidlus on sarnane haldusasjale nr 3-18-1168, kus halduskohtult nõuti muu hulgas kohaliku omavalitsuse poolt ülalpidamiskohustuse olemasolule ja suurusele hinnangut andva haldusakti alusel esitatud arvete õigusvastasuse tuvastamist. Erinevalt praegusest asjast nõuti viidatud asjas kohaliku omavalitsuse haldusakti õigusvastasuse tuvastamist, mitte tühistamist. Riigikohus selgitas viidatud otsuse p-s 13, et kohaliku omavalitsuse tegevus arvete esitamisel on eraõiguslik ja kabus tuleb jätta pädevuse puudumise tõttu läbi vaatamata osas, milles kaebajad paluvad tuvastada korralduse alusel arvete esitamisega raha nõudmise õigusvastasus. Seega on ka praegusel juhul Saaremaa valla tegevus arvete esitamisel kaebajale eraõiguslik ja vaidluse lahendamiseks on pädev maakohus (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 1 ja § 11 lg 1). HKMS § 4 lg 1 järgi ei ole nende nõuete lahendamine halduskohtu pädevuses. HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tulnuks halduskohtul kaebus selles osas tagastada. Kuna 7(8)
3-21-1409 halduskohus on kaebuse nõuded määratlenud kaebaja tahtest kõrvale kaldudes ja jätnud pädevusse mittekuuluvad nõuded menetlusse võtmata, tagastab ringkonnakohus kaebuse nende nõuete osas ise.
19.Kokkuvõttes tuleb kaebus tsiviilõiguslike nõuete osas tagastada ja muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid halduskohtu otsuse põhjendused tuleb asendada ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.
20.HKMS § 108 lg-te 1 ja 4 alusel tuleb kaebaja menetluskulud jätta kaebaja enda kanda. Kuna kaebus tagastatakse halduskohtu pädevuse puudumise tõttu vaid osaliselt, ei ole alust tagastada kaebajale tasutud riigilõivu. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja apellatsioonimenetluses esitanud, mistõttu jäävad vastustaja apellatsioonimenetluse võimalikud kulud HKMS § 109 lg 1 järgi tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.