Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Monika Laatsit
Määruse tegemise aeg ja koht
21.10.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2056
Haldusasi
N, I, R, U, M ja L kaebus Rae vallas Andrese tee 9 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu koostamise algatamise peale
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebajad N, I, R, U, M ja L, esindaja v.adv Raul Ainla Vastustaja Rae vald, esindaja Maiga Liiv
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28.09.2021 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
R, U ja M määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta R, U ja M määruskaebus Tallinna Halduskohtu 28.09.2021 määruse peale menetlusse. Jätta määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 28.09.2021 määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib kaebuse tagastamist puudutavas osas esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättetoimetamisest (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Esialgset õiguskaitset puudutavas osas on määrus lõplik (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.C esitas 29.09.2020 Rae Vallavalitsusele taotluse algatada detailplaneeringu koostamine Rae vallas Järvekülas asuval Andrese tee 9 kinnistul (pindala 8755 m2; sihtotstarve 100% elamumaa) eesmärgiga jagada kinnistu kolmeks elamumaa sihtotstarbeliseks kinnistuks ja üheks transpordimaa kinnistuks, määrata ehitus- ja hoonestustingimused, juurdepääsud, tehnovõrgud ja haljastus. Rae Vallavalitsus algatas 11.05.2021 korraldusega nr 674 Järveküla Andrese tee 9 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu koostamise ning kinnitas detailplaneeringu koostamise lähteseisukohad.
2.16.06.2021 esitasid N, I, R, U, M ja L Rae Vallavalitsuse 11.05.2021 korralduse peale vaide, milles taotlesid korralduse kehtetuks tunnistamist. Rae Vallavalitsus jättis 10.08.2021 korraldusega nr 1108 vaide rahuldamata.
3-21-2056
3.N, I, R, U, M ja L esitasid 10.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Rae Vallavalitsuse 11.05.2021 korralduse nr 674 õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebuses sisaldus esialgse õiguskaitse taotlus. Detailplaneeringu algatamine on õigusvastane, kuna riivab kaebajate õigust pääseda ligi oma kinnistutele (lõhutakse olemasolev niigi kehva kvaliteediga tee), liigelda ohutult ja säilitada miljööväärtust. Liikluskoormuse kasvu tõttu saab kannatada ka elukvaliteet. Miljööväärtuse hävimise puhul tuleb eeldada omandiõiguse (põhiseaduse § 32) riive võimalikkust, kuna sellega kaasneb planeeringust mõjutatud kinnisasjade hinna langus. Varasemate detailplaneeringutega seatud kohustused seoses Andrese teega pole täidetud. Planeeritud tee on olemasolevast laiem ning selleks, et saavutada vajalik laius, tuleb osadelt kaebajatelt kinnistud osaliselt võõrandada. On tõenäoline, et planeering võetakse praegusel kujul vastu ning planeerimisvigu peaks saama vaidlustamisega tõkestada kohe pärast planeerimismenetluse algatamist.
4.Tallinna Halduskohus tagastas 28.09.2021 määrusega kaebuse, jättis kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ning menetluskulud jäid menetlusosaliste endi kanda. Kaebus tuleb tagastada kaebeõiguse puudumise tõttu (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 ja § 45 lg 3). Detailplaneeringu algatamise otsust peetakse kohtupraktikas menetlustoiminguks ja seda saab kohtus iseseisvalt vaidlustada vaid erandlikel juhtudel (Riigikohtu 18.02.2002 otsus nr 3 3-1-8-02, p 8; 13.10.2005 otsus nr 3-3-1-44-05, p-d 10–11). PlanS § 128 lg-st 9 tuleneb kohustus teavitada kinnisasja omanikku detailplaneeringu algatamisest juhul, kui algatamisel on teada kinnisasja või selle osa avalikes huvides omandamise vajadus. Sellest ega ühestki muust sättest ei tulene kohustust kaasata kinnisasja omanikke menetlusse enne planeeringu algatamist. Olukorras, kus kaebajad on tegelikult teadlikud planeeringu algatamisest muul viisil kui vahetult saadetud teadete kaudu, ei saa väidetav PlanS § 128 lg-s 9 ettenähtud kohustuse rikkumine õigustada planeeringu algatamise korralduse vaidlustamist. Võimalik menetlusviga on kompenseeritud sellega, et kaebajad on korraldusest saanud teadlikuks muul viisil. Planeeringu algatamine on esimene etapp planeerimismenetluses ja selles staadiumis ei ole veel võimalik otsustada, kas ja milline planeering kehtestatakse, sh milline saab olema lõplik maavajadus teede rajamiseks. Kaebajad ei väida, et teede rajamine muul moel poleks võimalik. Ka Rae vald on märkinud, et lõplik lahendus selgub planeerimismenetluse käigus. Planeeringu algatamisele järgneb planeeringu koostamise etapp, mille lõppedes teeb kohalik omavalitsus otsuse planeeringu vastuvõtmise kohta. Planeerimismenetluse käigus hakatakse lõplikku planeeringulahendust alles välja töötama ning see selgub avaliku arutelu käigus (PlanS § 9 lg 1, § 137 lg 1). Igal isikul on õigus avaldada detailplaneeringu kohta arvamust (PlanS § 135 lg 2) ning detailplaneeringu koostamise staadiumis tuleb planeering esitada arvamuse andmiseks muu hulgas isikutele, kelle õigusi võib planeering puudutada, ja isikutele, kes on avaldanud soovi olla kaasatud (PlanS § 133, § 127 lg 2). Seega saab planeeringu vastuvõtmine toimuda alles peale planeeringu koostamise etappi, mille käigus toimub kaasamine ning planeeringu kooskõlastamine asjaomaste ametite ning isikutega. Juhul kui juba kehtestatud detailplaneering rikub kaebajate õigusi, sh kinnisasjade omandamise protsessi puutuvalt, on neil isikutel, kelle õiguste rikkumine on selge, õigus vaidlustada detailplaneeringu kehtestamise otsust (sh võimalikku sundvõõrandamist, arvestades, et kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 5 lg 1 p 1 kohaselt on detailplaneeringu koostamise kohustuse korral sundvõõrandamise aluseks kehtestatud detailplaneering). Kaebajate väited hilisema ehitustegevusega kaasnevate mõjude osas (sh teede lõhkumine, miljööväärtuse rikkumine, liiklusohu- ja koormuse kasvamine, kinnisasjade hindade langus) ei anna erandlikku alust vaidlustada detailplaneeringu algatamise korraldust. Kaebajatel on 2(5)
3-21-2056 võimalus vajadusel kaitsta oma õigusi detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamise kaudu. Lisaks ei ole kaebajatel õigust vaidlustada praeguse menetluse raames varasemate detailplaneeringutega seotud kohustuste täitmata jätmist. Esialgse õiguskaitse taotlus jääb rahuldamata, sest kaebuse tagastamine välistab esialgse õiguskaitse kohaldamise.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
R, U ja M paluvad määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 28.09.2021 määrus.
Halduskohus rikkus oluliselt menetlusnorme, jättes C kolmanda isikuna menetlusse kaasamata. Detailplaneeringu algatamise vaidlustamine on lubatav. Kaebajate õiguste rikkumine on selgelt tuvastatav, sest kaebajate maa võõrandamise vajadus tuleneb detailplaneeringu aluseks olevast eskiisist. Teede ja rajatiste maavajadus oli juba enne planeeringu algatamist üheselt selge ning seega oli teada ka kinnistute sundvõõrandamise vajadus. Eskiisist nähtub planeeringuala piir, tee laius ja kinnistute piirid ning selgelt on tuvastatav nii planeeritava tee laius kui ka selle lõikumine kaebajate R, U ja M kinnistutesse. Planeeritud tee laiuse saavutamiseks tuleb R-lt, U-lt ja M-lt kinnistud osaliselt võõrandada. Tõendamata on väide, et kaebajad olid teadlikud detailplaneeringust juba enne selle algatamist. Vald ei saanud kaebajatele tähitud kirjaga teadet, nagu on sundvõõrandamise perspektiivi korral oluliseks peetud Riigikohtu praktikas. Olukorras, kus kaebajad ei ole teadlikud planeeringu algatamisest vahetult saadetud teadete kaudu, annab PlanS § 128 lg-s 9 sätestatud kohustuse rikkumine aluse vaidlustada planeeringu algatamise korraldust. Vastustaja ei ole ümber lükanud, et tee ehitamist planeeritakse sellises laiuses, mis nähtub planeeringu aluseks olevast eskiisist. Vastustaja väidab vaid üldsõnaliselt ja abstraktselt, et lõplik lahendus selgub planeerimismenetluse käigus, kuid ei eitagi, et lahenduse elluviimine tähendab kaebajate kinnistute osalist võõrandamist. Kohus oleks pidanud kaebuse menetlusse võtma ja uurimisprintsiibist tulenevalt ise vastupidise välja selgitama. Riigikohtu praktikas on erandlikult lubatavaks peetud planeerimistoimingute vaidlustamist. Uurimispõhimõttest tulenevalt tuleb kõik planeeringust puudutatud isikud kaasata haldusmenetlusse juba selle algstaadiumis. See on vajalik eelkõige erinevate huvide tasakaalustamiseks ja võimalike vigade vältimiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 204 lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9 ja HKMS § 104 lg 1).
7.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu 28.09.2021 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks või muutmiseks puudub alus.
8.Halduskohus ei rikkunud menetlusnorme, jättes menetlusse kaasamata kolmandad isikud. Nende kaasamine olnuks vajalik, kui halduskohus oleks kaebuse menetlusse võtnud (HKMS § 120 lg 1 p 7 ja lg 2). Kolmandate isikute kaasamine oleks praegu lisanud tarbetult kulusid nii nende jaoks kui ka potentsiaalselt kaebajate jaoks. Kuna kohus kaebust ei menetle, ei riiva kaasamata jätmine kolmandate isikute huve. See on halduskohtumenetluses tavapraktika.
3(5)
3-21-2056
9.Haldusorgani otsus algatada planeering on menetlustoiming, mille vaidlustamise õigus on määratletud HKMS § 45 lg-s 3 (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 11.10.2018 määrus asjas nr 317-2132, p 8). HKMS § 45 lg 3 järgi võib menetlustoimingu peale ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise. Selle sätte järgi pole menetlustoimingute vaidlustamine halduskohtus üldjuhul võimalik, sest enamasti tuleb menetluse lõpptulemus ära oodata (Riigikohtu halduskolleegiumi 19.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-73-13, p 15). Säte lähtub muu hulgas eeldusest, et menetlustoimingu tegemise ajal pole üldjuhul ette teada, milline saab menetluse täismahus läbimise korral olema haldusorgani lõppotsus. Vaid erandjuhul, kui menetlust reguleerivad õigusnormid viivad vääramatult ja vältimatult vaid ühe võimaliku lõppotsuse variandini, võib rääkida sellest, et lõpptulemus on ette teada. Seda näiteks juhtumil, kui keskkonnaorgani kooskõlastuse andmata jätmisest tuleneb siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 16.01.2014 otsus asjas nr 3-3-1-41-13, p 19). Halduskohus on õigesti kummutanud kaebajate eksiarvamuse, et detailplaneering kehtestatakse kindlasti selliselt, mis on toodud detailplaneeringu eskiisil, kujul, mis toob kindlasti kaasa kaebaja huvide kõrvalejätmise. Kui detailplaneering hakkabki negatiivselt mõjutama kaebajate huve või isegi juhul, kui ilmneb sundvõõrandamise vajadus, ei anna ka see alust keelata detailplaneeringu menetlemist.
10.Kaebajatel näib olevat soov, et neid kuulataks ära ja nende huve arvestataks juba enne detailplaneeringu algatamist või keelataks üleüldse sellise detailplaneeringu menetlemine, mis võib neile kaasa tuua piiranguid või muutusi senises olukorras. Selline soov ei põhine seadusel. Asjast huvitatud isikute kaasamine, nende seisukohtade ning võimalike planeeringulahenduste nendele avaldava mõju väljaselgitamine ning lõppastmes erinevate huvide väärtustamine ja tasakaalustamine toimubki olemuslikult planeerimismenetluse käigus, mitte enne seda. See on vajalik selleks, et kohaselt saaksid arvesse võetud nii planeeringu kehtestamisest huvitatud isiku kui ka planeeringust negatiivselt mõjutatud isikute huvid ja õigused, sh omandiõigus, samuti avalik huvi. Isik peab taluma, et pädev haldusorgan menetleb planeeringut, mis tema olukorda võib mõjutada ning ta saab oma huve kaitsta selles menetluses osaledes, mitte seda menetlust ära keelates. Riigikohus on leidnud, et asjaolu, et kaebajal tuleb oma huvide kaitseks osaleda pädeva haldusorgani algatatud planeeringumenetluses, ei riku kaebaja õigusi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 11.10.2018 määrus asjas nr 3-17-2132, p 10). Kaebajad saavad vajaduse korral esitada kõik siinses kaebuses esitatud väited detailplaneeringu kehtestamise otsuse peale esitatavas kaebuses.
11.Kaebeõigus planeerimistoimingute vaidlustamiseks võib olla juhul, kui planeerimisalast puudutatud isik on jäetud üleüldse planeerimismenetlusest kõrvale (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 14.12.2015 määrus asjas nr 3-3-1-71-15). Praegusel juhul ei ole võimalik väita, et planeerimismenetlus toimuks kaebajate selja taga ning neil poleks võimalik planeerimismenetluses oma õigusi seaduses sätestatud korras teostada. Asjaolu, et kaebajaid ei teavitatud vahetult isiklikult, nii nagu nende arvates PlanS § 128 lg 9 valda kohustab, ei väära asjaolu, et faktiliselt on nad menetlusest teadlikud, mida kinnitab mh vaidemenetluses ja praeguses kohtumenetluses osalemine. Ringkonnakohus leiab, et seaduse mõtte kohaselt pole menetluse lõpptulemuse õiguspärasuse aspektist tähtis niivõrd kaebajate teavitamise viis kui selline, kuivõrd nende menetlusest osavõtu võimaldamine. Detailplaneeringu menetlus on alles päris algusjärgus ja kaebajad on selle toimumisest teadlikud. Järelikult pole tegemist võrreldava olukorraga, mida Riigikohus lahendas 12.06.2008 määruses asjas nr 3-3-1-27-08, kus jaatati planeeringualasse jäänud maa tagastamise õigustatud subjekti kaebeõigust planeeringu vastuvõtmise otsuse vaidlustamiseks põhjusel, et ta jäeti planeerimismenetlusse kaasamata.
4(5)
3-21-2056
12.Kaebeõiguse puudumine on praegusel juhul ilmselge ja HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaldamise eeldused on täidetud.
13.Kuna kaebus on kaebeõiguse puudumise tõttu perspektiivitu, jättis halduskohus esialgse õiguskaitse taotluse põhjendatult rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.