Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-20-1629 11. oktoober 2021 Maria Lõbus Aleksei Nikiforovi kaebus Viru Vangla kohustamiseks tagada talle eesti keele õppimise ja sotsiaalprogrammides osalemise võimalus Kaebaja – Aleksei Nikiforov Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt.
2.Kohustada Viru Vanglat võimaldama Aleksei Nikiforovil osaleda eesti keele õppes esimesel võimalusel pärast praeguse kohtuotsuse jõustumist.
3.Jätta Aleksei Nikiforovi menetluskulu (riigilõiv, mille tasumise kohustusest Tartu Halduskohus ta 19. aprilli 2021. a määrusega vabastas) riigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 10. november 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-20-1629 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6). ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.Kinnipeetav Aleksei Nikiforov (kaebaja) esitas 19. veebruaril 2020 Viru Vanglale taotluse eesti keele õppimise, sotsiaalprogrammides osalemise ja soovitud töö tegemise võimaldamiseks. Vangla esitas taotlusele 19. märtsil 2020 vastuse nr 6-14/8252-2. Kaebaja esitas selle vastuse peale 17. aprillil 2020 vaide, mille vangla tagastas 29. juuli 2020. a otsusega nr 6-12/126-4.
2.Kaebaja esitas 26. augustil 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tegevuse peale. Kaebaja märkis, et tema soov on, et Viru Vangla võimaldaks tal õppida eesti keelt, osaleda sotsiaalprogrammides ja teha kaebaja palutud tööd.
3.Kohus tagastas 19. aprilli 2021. a määrusega kaebuse soovitud töö tegemise võimaldamiseks kohustamise nõude osas ning võttis kaebuse menetlusse sotsiaalprogrammides ja eesti keele õppes osalemise võimaldamiseks kohustamise nõude osas. Kohus asus seisukohale, et kaebaja 17. aprilli 2020. a vaie tagastati õigusvastaselt, mistõttu tuleb kohustuslik kohtueelne menetlus lugeda eesti keele õppes ja sotsiaalprogrammides osalemise võimaldamiseks kohustamise nõude osas läbituks.
Viru Vangla palus 19. juuli 2021. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata.
Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes tuli Eestisse kuritegu toime panema ning tal puuduvad Eestiga muud sidemed. Kaebaja viibib hetkel Eestis välismaalaste seaduse § 43 lõike 1 punkti 5 ja lõike 3 koosmõju alusel, tema ennetähtaegse vabanemise puhul kuulub ta Politsei- ja Piirivalveameti otsuse alusel riigist väljasaatmisele. Seega ei ole eesti keele õpetamine karistuse täitmise eesmärgiks, kuna see ei aita tal kuidagi paremini ühiskonda integreeruda. 2011. aastal õppis kaebaja eesti keelt A1 ja A2 taseme kursusel, kuid õpingud katkesid kaebajast tingitud põhjustel – takistuseks said tema motivatsioonipuudus ning süstemaatilised distsipliinirikkumised. Vangla psühholoog tegeleb kaebajaga jooksvalt. Individuaalses täitmiskavas märgitud sügav teraapia pole psühholoogi selgitusel võimalik, kuna isik ei soovi seda ega ole selleks valmis (vangiregistri 10. märtsi ja 22. aprilli 2021. a päevikukanded). Vangla tagab seega kaebajale ka sotsiaalse rehabilitatsiooni. Vangil endal puudub subjektiivne õigus nõuda, et riik tagaks talle meelepärased sotsiaalprogrammid.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
5.Vaidlus käib selle üle, kas vastustaja peab võimaldama kaebajal osaleda eesti keele õppes ja sotsiaalprogrammides. Riigivastutuse seaduse § 6 lõike 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Esmalt võtab kohus seisukoha eesti keele õppes (I) ja seejärel sotsiaalprogrammides osalemise kohta (II). Viimasena otsustab kohus kaebuse lahenduse ja menetluskulude jagamise (III).
3-20-1629 I
6.Vangistusseaduse (VangS) § 34 reguleerib hariduse omandamise võimaldamist vanglas. VangS § 34 lõige 4 sätestab: „Kinnipeetavale, kes ei valda eesti keelt, antakse tema soovil võimalus eesti keele õppimiseks. Kui eesti keele õpe ei toimu käesoleva seaduse §-des 35 ja 36 sätestatu raames, korraldab ja finantseerib eesti keele õpet vanglateenistus.“ VangS § 35 reguleerib vanglas põhi- ja üldkeskhariduse omandamist ning VangS § 36 kutsehariduse omandamist. Praegusel juhul soovib kaebaja eesti keele õppe korraldamist vangla poolt, st väljaspool põhi-, üldkesk- või kutsehariduse omandamist. VangS § 34 lõige 4 näeb kinnipeetavale ette subjektiivse õiguse eesti keele õppele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 5. augusti 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-29-15, punkt 12). VangS § 34 lõige 4 näeb vanglale ette kohustuse võimaldada kinnipeetavale hariduse omandamine. Tulenevalt õppetöös osalemise vabatahtlikkuse põhimõttest tekib vanglal nimetatud kohustus hetkest, kui kinnipeetav on avaldanud soovi asuda omandama haridust, mis vastab tema põhjendatud huvidele.1 VangS § 34 lõige 6 sätestab, et vanglateenistus suunab ja soodustab kinnipeetavaid hariduse omandamisel. VangS § 34 lõikest 6 tuleneb vanglale kohustus aidata kaasa kinnipeetava hariduse omandamisele (Riigikohtu halduskolleegiumi 3. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-31-12, punkt 12).
7.Kaebaja on vanglale põhjendanud eesti keele õppimise vajadust sooviga minna edaspidi õppima eesti keeles (tl 16). Samuti on kaebaja viidanud sellele, et talle on eesti keele oskus vajalik, et ta saaks vanglale esitada eestikeelseid pöördumisi. Kaebaja selgitas, et vangla ei vaata tema venekeelseid pöördumisi läbi ning eestikeelseid pöördumisi ta ei ole võimeline koostama. Eestikeelseid pöördumisi on aidanud koostada kaaskinnipeetav. (Vt tl 32 ‒ 32 pöördel.)
8.Kohus leiab, et vangla keeldumine kaebajale eesti keele õppimise võimaldamisest on õigusvastane. Kaebaja on ära näidanud oma põhjendatud huvi eesti keele õppimiseks.
9.VangS § 34 lõike 1 kohaselt on hariduse omandamise võimaldamise eesmärk kindlustada kinnipeetav piisavate teadmiste, oskuste ja eetiliste tõekspidamistega, mis võimaldab tal jätkata vabaduses hariduse omandamist ja töötamist. Sellest sättest nähtuvalt on kinnipeetava hariduse omandamise, sh eesti keele õppe eesmärk suurendada kinnipeetava iseseisvat toimetulekuvõimet pärast karistuse kandmisest vabanemist ning aidata seeläbi kaasa VangS § 6 lõikes 1 defineeritud vangistuse täideviimiseesmärkide saavutamisele.2
10.Asja materjalidest nähtuvalt kannab kaebaja eluaegset vanglakaristust (tl 17, 61 ja 63). Kaebaja tahe omandada eesti keelt, et ta saaks ise vanglale eestikeelseid pöördumisi esitada, on seostatav sooviga parandada oma toimetulekut vangistuse jooksul. Kaebaja soov õppida eesti keelt, et hiljem jätkata hariduse omandamist eesti keeles, võib olla seostatav sooviga parandada oma toimetulekut nii vanglas kui ka pärast vanglast vabanemist. Eluaegset vanglakaristust kandvate kinnipeetavate puhul pole tingimisi vabastamine välistatud.
Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. 2014, lk 108, P. Pikamäe kommentaar. Samas, lk 107, P. Pikamäe kommentaar.
3-20-1629
11.Ehkki üldjuhul on vanglas hariduse omandamise eesmärk aidata kaasa kinnipeetava paremale toimetulekule vabaduses, saab kohtu hinnangul põhjendatuks pidada ka eesmärki parandada kinnipeetava toimetulekut vanglas, seda eriti eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate puhul. Kaebaja soovib eesti keelt õppida, et ta saaks vajaduse korral oma õiguste tõhusaks kaitsmiseks vanglale eestikeelseid pöördumisi esitada. Ehkki vangla võib teatud tingimustel ka enda kulul korraldada kinnipeetavate võõrkeelsete pöördumiste tõlkimise, kehtib see ainult vaiete ja kahjunõuete puhul (justiitsministri 30. novembri 2000. a määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 491). Muid pöördumisi nõutakse kinnipeetavatelt eesti keeles. Ka asja materjalidest nähtub, et kaebaja venekeelseid pöördumisi, mis ei ole vaided ega kahjunõuded, ei vaata vangla sisuliselt läbi, vaid nõuab eestikeelseid pöördumisi (tl 15). Kaebaja selgituste järgi on ta sellises olukorras sõltuv kaaskinnipeetavate abist. Kohtu hinnangul ei saa põhjendatuks pidada olukorda, kus vangla nõuab kaebajalt eestikeelseid pöördumisi, kuid samas ei võimalda tal eesti keelt õppida, ehkki kaebaja ise on selleks soovi avaldanud. Kohus juhib veel kord tähelepanu VangS § 34 lõikele 6, mille kohaselt on vanglal kohustus toetada kinnipeetava püüdlusi enese harimisel.
12.Kohus ei nõustu vangla seisukohaga, et võimaliku vanglast vabanemise korral ei aita eesti keele oskus kaebajal ühiskonda paremini integreeruda. Isegi siis, kui kaebaja saadetakse pärast vanglast vabanemist Eestist välja Venemaa Föderatsiooni, on võimalik, et kaebaja saab Venemaal viibides eesti keele oskust enda kasuks pöörata, kasutades seda hariduse omandamisel ja/või töötamisel. Seega võib eesti keele oskus kaebaja toimetulekule ja seeläbi õiguskuulekale käitumisele kaasa aidata ka Venemaal elades. Vanglas hariduse omandamise, sh eesti keele õppimise eesmärk ei ole tagada kinnipeetava edukat toimetulekut ja õiguskuulekat käitumist ainult Eesti ühiskonnas, vaid laiemalt. Seetõttu leiab kohus, et kaebajale eesti keele õpetamine on kooskõlas VangS § 6 lõikes 1 ja VangS § 34 lõikes 1 nimetatud eesmärkidega.
13.Kohus leiab, et praegusel juhul ei saa määravaks pidada seda, et 2011. aastal võimaldas vangla kaebajale eesti keele õpet, kuid see katkes kaebajast tingitud põhjustel. Tegu oli kümme aastat tagasi toimunud sündmustega. Kaebaja motivatsioon ja arusaam eesti keele oskuse vajalikkusest võib olla selle aja jooksul muutunud.
14.Eesti keele õpet ei takista ka asjaolu, et kaebajale pole praegusel hetkel eesti keele õpet individuaalses täitmiskavas ette nähtud (individuaalne täitmiskava kajastab üksnes 2011. aastal toimunud eesti keele õpet). VangS § 35 lõigete 1 ja 2 ning § 36 lõike 1 kohaselt saab kinnipeetav põhi-, üldkesk- ja kutseharidust omandada ning tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolituses osaleda ainult juhul, kui see on kinnipeetavale individuaalses täitmiskavas ette nähtud. Samasugune regulatsioon puudub aga eesti keele õppimise võimaldamise kohta. Seda, et eesti keele õppimise võimaldamist saab nõuda ka juhul, kui individuaalne täitmiskava seda ette ei näe, kinnitab veel asjaolu, et VangS § 16 lõike 1 punkti 4 ja justiitsministri 14. mai 2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 1 lõike 21 punkti 5 kohaselt tuleb kinnipeetava individuaalses täitmiskavas hariduse osas ette näha üksnes üldhariduse või kutsehariduse või tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolituse andmise vajadus. VangS ega viidatud määrus nr 21 ei sisalda sätet, mis kohustaks individuaalses täitmiskavas hariduse omandamisega seoses kajastama eesti keele õpet, mis ei toimu põhi-, üldkesk- või kutsehariduse omandamise raames. Kuna individuaalses täitmiskavas ei ole väljaspool üld- või kutsehariduse omandamist toimuva eesti keele õppe kajastamine kohustuslik, ei saa ka kaebaja õigust nõuda eesti keele õppe võimaldamist siduda vastava märke olemasoluga individuaalses täitmiskavas.
3-20-1629
15.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vanglal on kohustus võimaldada kaebajal õppida eesti keelt. Samas tuleb kaebajal arvestada sellega, et vanglal ei ole kohustust eesti keelt mittevaldavale kinnipeetavale võimaldada eesti keele õppimist kohe, kui kinnipeetav selleks soovi avaldab. Kui vanglal ei ole koos piisavat arvu keeleõppes osaleda soovivaid kinnipeetavaid, on õigustatud viivitus seni, kuni eesti keele õppes osalemiseks on soovi avaldanud selline hulk kinnipeetavaid, et on majanduslikult otstarbekas avada õpperühm. Vangla saab seniks lisada kaebaja ootenimekirja. (Vt ka Tartu Ringkonnakohtu 27. veebruari 2019. a määrus asjas nr 3-18-1963, punkt 15.) Seetõttu ei saa kohus kohustada vanglat võimaldama kaebajal osaleda eesti keele õppes kohe või mingi kindla tähtaja jooksul. Kohtul on võimalik vanglat kohustada seda tegema esimesel võimalusel pärast praeguse kohtuotsuse jõustumist. II
16.VangS § 6 lõike 1 järgi on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele on vangistuse täideviimise põhieesmärk ning tähendab karistuse sellist täideviimist, mis peab andma vangistatule võimaluse tulla sotsiaalselt vastutavana edaspidises elus toime ilma õiguskorda rikkumata. See tähendab karistatu resotsialiseerimist, tema taaslõimumist ühiskonda vähemalt sel määral, et ta ei pane toime uusi kuritegusid.3 VangS ei reguleeri, kuidas täpselt tuleb vanglal kirjeldatud eesmärke täita. Vanglal on avar kaalutlusruum otsustamaks, kuidas kõige efektiivsemalt vangistuse täideviimise eesmärke saavutada.
17.VangS ega ükski muu õigusakt ei näe kaebajale ette subjektiivset õigust nõuda talle meelepärastes sotsiaalprogrammides osalemise võimaldamist. Õigupoolest ei pane VangS ega mõni muu õigusakt vanglale üldse kohustust kindlustada kinnipeetavaid sotsiaalprogrammides osalemise võimalusega. See tähendab, et vangla ei ole kohustatud tagama kinnipeetavatele eelnevalt kirjeldatud eesmärkide saavutamiseks sotsiaalprogrammides osalemise võimalust. Vangla võib oma kaalutlusõigust kasutades jõuda järeldusele, et konkreetse kinnipeetava puhul on tõhusam mõni muu meede. 5. novembril 2020 kinnitatud individuaalsesse täitmiskavasse on märgitud, et kaebaja osaleb aastatel 2014‒2047 psühholoogiga toimuvates vestlustes (sügav ja pikaajaline psühholoogiline teraapia). Individuaalsest täitmiskavast nähtuvalt on vestluste eesmärk arendada kaebaja toimetuleku oskust, seaduskuuleka eluviisi järgimist ning negatiivse ja usaldamatu eluhoiaku muutmist. Vestluste tulemusena peaks kaebaja oskama lahti mõtestada põhjus-tagajärg seoseid, suhtuma ümbritsevasse positiivsemalt ja adekvaatsemalt ning suutma toime tulla oma probleemidega ka seaduslikul teel. Vangla on selgitanud, et peab individuaalseid vestlusi psühholoogiga oluliselt tõhusamaks, sest need on põhjalikud ja kestavad kauem kui programmid (tl 11).
18.Asja materjalidest nähtub, et kaebaja on omal soovil loobunud vestlustest psühholoogiga (tl 28, 32 ja 59 pöördel). Kaebaja selgitas, et ta rääkis psühholoogiga kõik vajalikud teemad läbi ja rohkem polnud millestki rääkida. Vastustaja viidatud 10. märtsi ja 22. aprilli 2021. a päevikukannetest vangiregistrisse saab järeldada, et psühholoogi hinnangul oleks vestlustega jätkamine siiski kaebajale kasulik, kui ta selleks ise koostöövalmidust üles näitaks. Asjaolu, et kaebaja ei soovi enam psühholoogiga vestelda, ei tähenda, et vangla peaks nüüd kaebajale võimaldama sotsiaalprogrammides osalemist. Tõtt-öelda pole kaebaja vähimalgi määral selgitanud, miks ta just sotsiaalprogrammides osaleda tahab ja millised sotsiaalprogrammid
Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. 2014, lk 40, J. Sootaki kommentaar.
3-20-1629 teda konkreetsemalt huvitavad. Kaebaja on nii kohtueelselt kui ka kohtus nõudnud ainult abstraktselt sotsiaalprogrammides osalemise võimaldamist.
19.Kaebaja soov sotsiaalprogrammides osalemiseks ei ole vanglale siduv. Kaebaja ei pruugi ise suuta adekvaatselt hinnata, milline meede on kõiki asjaolusid arvestades vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks tema jaoks kõige sobivam. Kohtul ei ole alust kahelda vangla järelduses, et kaebaja puhul oleksid kõige tõhusamaks vahendiks pikaajalised, põhjalikud ja individuaalsed vestlused psühholoogiga. Kohtule ei nähtu, et vangla oleks teinud kaalutlusvigu kaebajale sobiva sotsiaalse rehabilitatsiooni vahendi valimisel. III
20.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus kohustab vastustajat võimaldama kaebajal osaleda eesti keele õppes esimesel võimalusel pärast praeguse kohtuotsuse jõustumist. Kaebus jääb rahuldamata sotsiaalprogrammides osalemise võimaldamiseks kohustamise nõude osas.
21.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lõike 1 esimene lause). Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lõige 2). Kohus vabastas 19. aprilli 2021. a määrusega kaebaja kaebuse esitamise eest nõutava riigilõivu tasumise kohustusest. Vastustaja teatas, et tal ei ole tekkinud menetluskulusid, mille väljamõistmist taotleda. Kaebaja menetluskulu (riigilõiv, mille tasumise kohustusest kohus ta 19. aprilli 2021. a määrusega vabastas) jääb tervikuna riigi kanda (HKMS § 118 lõiked 2 ja 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.